Читать книгу Kuningate viimane argument. Esimese seaduse triloogia 3. raamat - Joe Abercrombie - Страница 4

Võimas vallikraav oli üsna piiramise alguses tühjaks lastud, nii et alles jäi lai, musta pori täis säng. Teisel pool vallikraavi, silla otsas, olid sõdurid ametis ühe vankri juures, nad vedasid laipu kraavi kaldale ja lasksid neil lõdvalt alla veereda. Need olid kindluse viimaste kaitsjate laibad, lõhkiraiutud ja põlenud, vere- ja poriplekke täis. Need olid metsmehed, kaugelt idast Crinna jõe tagant, sassis juuste ja habemega. Pärast kolme kuu pikkust konutamist Dunbreci müüride taga paistsid nende kehad haletsusväärselt kokku kuivanud, haletsusväärselt nälginud. Nad peaaegu polnudki enam inimeste moodi. Westil oli raske nii armetute olendite alistamise üle rõõmustada.

„Kuidagi kahju,” pomises Jalenhorm, „nad ju võitlesid nii vapralt. Ja nüüd säärane lõpp.”

West vaatas, kuidas järjekordne närudes kogu libises kraavikaldast alla poriste jäsemete puntrasse. „Enamik piiramisi lõpeb nii. Eriti vaprate jaoks. Nad maetakse sinna sopa sisse ja siis lastakse vesi jälle kraavi. Vahujõe vesi voolab neist üle ja nende vaprusel või vaprusetusel pole enam mingit tähtsust.”

Dunbreci kindlus kõrgus ähvardavalt kahe ohvitseri kohal, kui nad üle silla sammusid, müüride ja tornide mustad siluetid olid raske valge taeva taustal nagu tohutud heidutavad augud. Pea kohal tiirutasid mõned hatused linnud. Veel paar lindu kraaksus armilistel müüriharjadel.

Kindral Kroy meestel oli läinud terve kuu, et üle sellesama silla pääseda, nad löödi ikka ja jälle veriselt tagasi, kuid lõpuks murdsid nad pideva noolte, kivide ja keeva vee saju all rasketest väravatest läbi. Järgnes veel nädal klaustrofoobseid tapatalguid, et nad saaksid tungida läbi tosina sammu pikkuse käigu silla taga, teisest väravast kirve ja tulega läbi murda ning viimaks välimise müüri vallutada. Kõik eelised olid kaitsjate poolel. Kindlus oli ülima hoolega just niimoodi kavandatud.

Ja kui piirajad väravatest läbi pääsesid, siis nende mured alles algasid. Sisemine müür oli välimisest kaks korda kõrgem ja paksem ning kõrgema müüri harjal olijatel oli kõikjal parem positsioon. Kuuest koletislikust tornist heidetud kivide eest ei olnud mingit kaitset.

Teise müüri vallutamiseks olid Kroy mehed katsetanud kõiki meetodeid piiramise käsiraamatust. Nad proovisid kirkade ja kangidega, kuid müür oli jalamil viie sammu paksune. Nad üritasid müüri alt tunnelit läbi kaevata, aga maapind kindluse ümber oli veest läbi imbunud ja selle all oli kõva Anglandi kalju. Nad pommitasid kindlust kiviheitemasinatega, kuid ei suutnud võimsaid bastione õieti kriimustadagi. Nad jooksid ikka ja uuesti peale piiramisredelitega, tervete lainete ja üksikute salkadena, üllatusena öösel või jultunult päeva ajal, kuid nii pimeduses kui päevavalguses liipasid läbikukkunud uniooni sõdurite hõredad read tagasi, vedades langenuid kurvalt järel. Viimaks proovisid nad kindluse metsikute kaitsjatega ühe põhjalasest tõlgi abil läbi rääkida, kuid vaest meest hakati väljaheidetega pilduma.

Lõpuks õnnestus neil kindlus vallutada puhtalt tänu vedamisele. Üks ettevõtlik seersant, kes oli mõnda aega valvurite liikumist uurinud, proovis müüri öö varjus köie ja haardekonksuga vallutada. Ta ronis üles ja tosinkond vaprat meest järgnes talle. Nad ründasid kaitsjaid ootamatult, tapsid mitu nende meest ja vallutasid väravahoone. Kogu operatsioon võttis kümme minutit ja läks maksma ühe Uniooni sõduri elu. Westi meelest oli irooniline, et pärast seda, kui Uniooni väed olid proovinud iga kaudset meetodit ja kõrvalteed ning veriselt tagasi löödud, marssisid nad lõpuks sisemisse kindlusse avatud peavärava kaudu.

Nüüd oli üks sõdur sissepääsu võlvkaare lähedal kummargil ja oksendas häälekalt mustadele kiviplaatidele. West möödus temast halva eelaimusega, saapakontsade klõpsumine pikas võlvkäigus kajamas, ning jõudis avarale õuele kindluse südames. Õu oli korrapärase kuusnurga kujuline, see kordas sümmeetrilise põhiplaaniga kindluse sisemiste ja välimiste müüride kuju. Kuid West uskus, et kindluse arhitektidele poleks meeldinud, millisesse seisukorda see põhjalastest oli jäänud.

Õue servas asunud pikk puithoone, võib-olla tall, oli rünnaku käigus süttinud, sellest oli nüüd järel ainult söestunud talade rägastik, mis alles hõõgus. Nendel, kes lahingutest jäänud segadust koristasid, oli liiga palju tööd väljaspool müüre, nii et siin vedelesid igal pool ikka veel mahakukkunud relvad ja kägardunud laibad. Hoovi ühe nurga lähedale olid ridadena paigutatud väljasirutatud Uniooni surnud, kes olid kaetud tekkidega. Põhjalased lebasid kõikvõimalikes asendites, kõhuli või selili, kössis või väljasirutatult sealsamas, kuhu olid kukkunud. Surnute all kiviplaatides olid sügavad krammid, ja mitte ainult kolme kuu pikkuse piiramise kaootiliste kahjustuste pärast. Kivisse oli raiutud suur ring ja selle sees olid väiksemad ringid, keeruliselt paigutatud kummalised märgid ja sümbolid. Westile ei meeldinud selle kõige väljanägemine sugugi. Mis veel hullem, tema ninna jõudis eemaletõukav hais, mis oli veel teravam kui põlenud puidu lehk.

„Mis siin ometi niimoodi haiseb?” pomises Jalenhorm ja kattis suu käega.

Üks lähedalolev seersant kuulis teda. „Paistab, et meie põhjalastest sõbrad arvasid heaks kindlust väheke kaunistada.” Ta osutas ülespoole ja West vaatas, kuhu tema soomuskindas käsi näitas.

Need olid nii lagunenud, et Westil läks hetk aega, taipamaks, et need on inimjäänused. Need olid naelutatud, käed-jalad laiali, kõigi tornide sisekülgedele, kõrgele müüride äärde ehitatud hoonete kohale. Nende kõhust rippusid välja mädanevad soolikad, mis kubisesid kärbestest. Neile oli verine rist kõhule lõigatud, nagu põhjalased selle kohta ütlesid. Oli veel aimata erksavärviliste Uniooni mundrite räbalaid, mis lipendasid tuules roiskuva liha keskel.

Oli selge, et surnukehad on seal rippunud juba pikemat aega. Kindlasti pandi need sinna juba enne piiramise algust. Võib-olla juba siis, kui kindlus põhjalaste kätte langes. Algsete kaitsjate laibad olid müürile naelutatud ja seal kõik need kuud mädanenud. Paistis, et kolmel surnukehal pole pead. Võib-olla olid marssal Burrile kõik need kuud tagasi saadetud kingitused kuulunud just nende surnukehade juurde. West avastas, et mõistatab täiesti mõttetult, kas mõni meestest oli veel elus olnud, kui ta müürile naelutati. Tema suhu tõusis sülge, kärbeste sumin tundus korraga vastikult vali.

Jalenhorm oli läinud näost valgeks nagu viirastus. Ta ei lausunud ainsatki sõna. Ja seda polnud vajagi. „Mis siin juhtus?” küsis West kokkusurutud hammaste vahelt vaikselt, sama palju iseendalt kui kelleltki teiselt.

„Noh, härra kolonel, meie arvame, et nad lootsid abi kutsuda.” Seersant muigas laialt, ilmselgelt oli ta väga külma kõhuga. „Ilmselt lootsid nad abi mõnelt ebasõbralikult jumalalt. Paistab, et seal all ei kuulanud parajasti keegi, või kuidas?”

West silmitses rohmakaid märke kividel. „Koristage need ära! Kiskuge kas või plaadid üles ja vahetage välja, kui vaja.” Tema pilk eksis jälle mädanevatele laipadele tornidel ja tema kõht jõnksatas valusalt. „Ja pakkuge kümnemargast vaevatasu mehele, kellel on niipalju julgust, et üles ronida ja need surnukehad alla tuua.”

„Kümme marka, härra kolonel? Teie seal, tooge see redel siiapoole!”

West pöördus ja sammus Dunbreci kindluse avatud väravatest välja, hoides hinge kinni ja lootes kõigest südamest, et tal ei tule enam kunagi juhust seda külastada. Kuid ta teadis, et tuleb siia tagasi. Kas või ainult unenägudes.

Kohtumised Kroy ja Poulderiga oleksid võinud ka kõige tervema inimese väga kergesti haigeks teha, kuid lordmarssal Burr ei kuulunud kindlasti kõige tervemate inimeste hulka. Tema Majesteedi vägede juht Anglandis oli sama armetult kokku kuivanud kui Dunbreci kaitsjad, tema lihtne munder lotendas keha ümber, kuid tema nahk tundus luude peal liiga pingule tõmmatud olevat. Tosina lühikese nädalaga oli ta jäänud tosin aastat vanemaks. Tema käed värisesid, huuled võbisesid, ta ei suutnud kaua püsti seista ja ratsutada ei suutnud ta üldse. Aeg-ajalt krimpsutas ta nägu ja vabises, nagu piinaksid teda ennenägematud valuhood. West ei saanud aru, kuidas ta vastu peab, kuid ta pidas vastu ja töötas neliteist tundi päevas või enamgi. Ta täitis oma kohustusi täpselt sama hoolsalt kui enne. Kuid nüüd tundus, et need kohustused õgivad teda tükkhaaval.

Burr põrnitses süngelt, käed kõhu peal, suurt kaarti, mis kujutas piirialasid. Vahujõgi oli püstine looklev sinine joon kaardi keskel, Dunbrec must kuusnurk, mille juures oli keerdudega kiri. Dunbrecist vasakul oli Unioon. Paremal oli Põhi. „Niisiis,” kähistas Burr, hakkas köhima ja üritas häält puhtaks saada. „Kindlus on jälle meie käes.”

Kindral Kroy noogutas jäigalt. „Nii see on.”

„Lõpuks ometi,” märkis Poulder vaikselt. Paistis, et kindralid pidasid Bethodit ja tema põhjalasi endiselt ainult väikeseks häirivaks teguriks tõelise vaenlase, teineteise kõrval.

Kroy läks turri, tema staabiohvitserid hakkasid pomisema nagu parv vihaseid ronki. „Dunbreci kavandasid Uniooni parimad sõjaväearhitektid ja selle ehitamisel ei hoitud kulusid kokku! Selle vallutamine ei olnud tühine ülesanne!”

„Muidugi, muidugi,” urises Burr, pingutades kõigest väest, et kindralite mõtted omavaheliselt lahingult kõrvale juhtida. „Seda oli pagana raske vallutada. Kas meil on aimu, kuidas see põhjalastel õnnestus?”

„Pole elus kedagi, kes ütleks, millist nõksu nad kasutasid, härra marssal. Kaitsjad võitlesid surmani, ühegi erandita. Viimased nende seast barrikadeerisid end talli ja panid selle põlema.”

Burr vaatas Westi poole ja vangutas pead. „Kuidas sellist vaenlast mõista? Mis seisukorras kindlus praegu on?”

„Vallikraav on tühjaks lastud, välimine väravahoone osaliselt hävitatud, sisemine müür märkimisväärselt kahjustatud. Kaitsjad lõhkusid mõned hooned maha, et saada põletamiseks puitu ja meie pihta loopimiseks kive, ülejäänud hooned on aga…” Kroy maigutas suud, nagu ei suudaks õigeid sõnu leida. „Väga halvas seisukorras. Parandustööd võtavad mitu nädalat.”

„Mhh.” Burr masseeris pahaselt kõhtu. „Kinnine Nõukogu tahab väga, et me läheksime üle Vahujõe põhja poole nii kiiresti kui võimalik ning vaenlast tema enda maal ründaksime. See oleks kärsitule elanikkonnale positiivne uudis ja nii edasi.”

„Uffrithi vallutamine,” pistis Poulder, näol hiiglama rahulolev ilme, „on meie olukorra palju paremaks teinud. Me saime ühe hoobiga enda kätte ühe Põhja parimatest sadamatest, mille asukoht on ideaalne meie vägede varustamiseks, kui me vaenlase territooriumile tungime. Enne pidi kõik tulema Anglandist vankritega, mööda viletsaid teid, halva ilmaga. Nüüd saame varustust ja abivägesid tuua laevaga ja peaaegu otse rindele! Ja kõik see õnnestus ainsagi hukkunuta!”

West ei kavatsenud lasta Poulderil selle eest au endale võtta. „Igatahes,” lausus ta tuimal ja ühetoonilisel häälel. „Meie põhjalastest liitlased on taas kord osutunud hindamatuteks.”

Poulderi punastes kuubedes staabiohvitserid kortsutasid kulmu ja porisesid. „Neil oli selles oma osa,” oli kindral sunnitud tunnistama.

„Nende juht Hagijas pakkus ise selle plaani välja, viis selle oma meeste abil ise täide ning andis avatud väravate ja kuulekate kodanikega linna teile üle. Mina sain niimoodi aru.”

Poulder põrnitses vihaselt Kroyd, kes lubas nüüd endale ülimalt lahja muige. „Linn on minu meeste käes ja nad koguvad sinna juba varusid! Me ründasime vaenlast tiivalt ja sundisime ta Carleoni poole taganema! Kindlasti on praegu oluline ikkagi see, kolonel West, mitte see, kes täpselt mida tegi!”

„Just nimelt!” sekkus Burr ja vehkis oma suure kämblaga. „Te mõlemad olete oma kodumaale tohutuid teeneid osutanud. Kuid nüüd peame mõtlema sellele, et õnnestumised jätkuksid. Kindral Kroy, las töölisterühmad jäävad siia Dunbreci parandustöid lõpetama ja üks rügement aadlike saadetud sõdureid jääb kindlust kaitsma. Palun leidke selline rügement, mille komandör tunneb oma tööd. Oleks piinlik – väga pehmelt öeldes –, kui me kindlusest teist korda ilma jääksime.”

„Ma ei eksi,” lõrises Kroy Poulderile otsa vaadates. „Võite kindel olla.”

„Ülejäänud väed võivad minna üle Vahujõe ja teisel kaldal formeeruda. Siis saame hakata ida ja põhja poole, Carleoni poole tungima, tuues moona Uffrithi kaudu. Me oleme vaenlase Anglandist minema kihutanud. Nüüd peame edasi tungima ja Bethodi põlvili suruma.” Ning marssal surus ühe käe rusika raskelt teise käe peopesssa.

„Minu üksus on homme õhtuks teisel pool jõge,” sisistas Poulder Kroyle otsa vaadates. „Täies lahingukorras!”

Burr krimpsutas nägu. „Me peame tegutsema ettevaatlikult, öelgu Kinnine Nõukogu mida tahes. Viimati ületas Uniooni sõjavägi Vahujõe siis, kui kuningas Casamir Põhja tungis. Ilmselt ei pea ma teile meelde tuletama, et ta sunniti üsna korratult lahkuma. Bethod on meile ennegi ninanipsu mänginud, ja omaenda territooriumile taganedes muutub ta ainult tugevamaks. Me peame koostööd tegema. Meil ei käi siin mingi võistlus, härrased.”

Kaks kindralit asusid otsekohe võistlema selles, kumb suudab marssalile paremini takka kiita. West ohkas sügavalt ja hõõrus ninajuurt.