Читать книгу Kuningate viimane argument. Esimese seaduse triloogia 3. raamat - Joe Abercrombie - Страница 3

„On vast külm!” hõikas Hagijas. „Praegu peaks ju suvi olema!”

Kolm meest tõstsid pea. Kõige lähem mees oli vana, hallide juustega ning tuulest ja päikesest omajagu parkunud näoga. Kohe tema kõrval oli noorem mees, kellel oli vasak käsi altpoolt küünarnukki puudu. Kolmas oli alles poisike, ta seisis kai tipus ja vaatas tumedale merele, kulm kipras.

Hagijas teeskles nende poole minnes, nagu lonkaks koledasti, ta vedas üht jalga järel ja võpatas kogu aeg justkui valust. Ta liipas edasi, kuni jõudis laterna alla, mis kõlkus teiba otsas häirekella kõrval, ja tõstis savipudeli, et kõik seda näeksid.

Kõige vanema mehe näole venis naeratus, ta toetas oda vastu seina. „Siin vee ääres on kogu aeg külm.” Ta tuli käsi hõõrudes Hagija juurde. „Siis on hea, et sina meile sooja teed, mis?”

„Tõsi ta on. Kõigil on hea meel.” Hagijas tõmbas pudelil korgi pealt ja jättis nööri otsa rippu, siis võttis ühe kruusi ja valas sinna sortsu.

„Koonerdada pole vaja, poiss.”

„Ega vist pole jah.” Hagijas valas veel ühe sortsu kruusi. Ühe käega mees pidi oda käest panema, kui kruus talle ulatati. Poiss tuli viimasena nende juurde ja seiras Hagijat ettevaatlikult.

Vanamees müksas poissi küünarnukiga. „Äkki su emale ei meeldi, et sa jood, poiss?”

„Kellele see korda läheb, mis tema ütleb?” urises poiss, üritades oma hääle hästi karedaks teha.

Hagijas ulatas talle kruusi. „Mina arvan, et kui sa oled küllalt vana, et oda hoida, oled sa küllalt vana ka kruusi hoidmiseks.”

„Ma olen nii vana, kui vaja!” nähvas poiss ja haaras Hagija käest kruusi, aga kui ta sellest jõi, väristas ta ennast. Hagijale meenus, kuidas ta ise esimest korda kärakat sai – tal oli hirmus paha ja ta ei saanud aru, mispärast seda nii koledasti taga aetakse –, ja ta muigas. Poiss arvas ilmselt, et ta naerab tema üle. „Kes sa üldse oled?”

Vanamees väärutas pead. „Ära tee temast väljagi. Ta on veel nii noor, et arvab, et ülbusega saab austust.”

„Pole midagi,” ütles Hagijas, valas endale ka ja pani pudeli tänavakividele, et aega võita ja mõelda, mida öelda, et mitte eksida. „Minu nimi on Cregg.” Tal oli kunagi üks tuttav Cregg, see sai mägedes mingis väikses tapluses surma. Hagijale ta eriti ei meeldinud ja tal polnud aimugi, miks talle see nimi pähe tuli, aga küllap see oli sama hea nimi kui iga teinegi. Ta laksas käega vastu reit. „Mul susati Dunbreci all jalg läbi ja see ei paranenud ära. Ma ei saa enam marssida. Minu sõjamehepäevad on ilmselt möödas, nii et minu pealik saatis mu siia, koos teiega vett vahtima.” Ta vaatas merele, mis loksus ja sätendas kuuvalguses, nagu oleks elus. „Aga ega ma selle pärast väga ei kurvasta ka. Ausalt öeldes oli mul võitlemisest juba villand.” See viimane oli vähemalt tõsi.

„Ma tean, mis tunne sul on,” ütles Ükskäsi ja vehkis oma köndiga. „Kuidas seal praegu on?”

„Pole viga. Unioon kükitab ikka väljaspool omaenda kindluse müüre ja üritab igatmoodi sisse pääseda, meie aga oleme teisel pool jõge ja ootame neid. Nii on juba mitu nädalat.”

„Ma kuulsin, et mõned poisid läksid Uniooni poolele üle. Ma kuulsin, et vana Kolmpuu oli Dunbreci all, sai tolles lahingus surma.”

„Rudd Kolmpuu oli võimas mees,” märkis vana valvur, „võimas mees.”

„Tõsi,” noogutas Kolmpuu. „Seda ta oli.”

„Aga ma kuulsin, et Hagijas astus tema asemele,” lausus Ükskäsi.

„Tõesti või?”

„Nii ma kuulsin. See Hagijas on üks hirmus raipenahk. Igavene suur mees. Teda kutsutakse Hagijaks nagu seda koera, sest ta hammustas kunagi ühel naisel rinnanibu küljest.”

Hagijas pilgutas silmi. „Või niimoodi? Noh, mina pole teda kunagi näinud.”

„Ma kuulsin, et Verine Üheksa oli ka seal,” sosistas poiss, silmad suured, nagu räägiks kummitusest.

Teised kaks valvurit turtsatasid selle jutu peale. „Poiss, Verine Üheksa on surnud, ja hea ongi, et sellest õelast sunnikust lahti sai.” Ükskäsi judistas end. „Pagan küll, ajad sina mõnikord ikka tobedat juttu!”

„Ma kuulsin nii.”

Vanamees rüüpas ahnelt tulivett ja matsutas suud. „Pole tähtis, kes kus oli. Uniooni omad tüdinevad ilmselt ära, kui oma kindluse tagasi saavad. Tüdinevad ära ja lähevad koju tagasi, üle mere, ja kõik on jälle nii nagu enne. Siia Uffrithi nad igatahes ei tule.”

„Tõsi,” nõustus Ükskäsi rõõmsalt. „Siia ei tule nad kindlasti.”

„Miks me siin siis vahti peame?” kurtis poiss.

Vanamees pööritas silmi, nagu oleks seda küsimust juba kümme korda kuulnud ja iga kord samamoodi vastanud. „Sellepärast, et meil on selline ülesanne, poiss.”

„Ja kui sul on ülesanne, tuleb seda korralikult täita.” Hagijale meenus, et Logen oli sedasama öelnud, ja Kolmpuu ka. Nüüd olid mõlemad läinud, tagasi poris, aga need sõnad olid ikkagi täitsa õiged. „Isegi kui ülesanne on igav või ohtlik või verine. Isegi kui sa parema meelega seda ülesannet ei täidaks.” Hagijal oli kole kusehäda. Tal oli sellistel puhkudel alati kusehäda.

„Tõsi mis tõsi,” lausus vanamees ja vaatas naeratades kruusipõhja. „Mõned asjad tuleb ära teha.”

„Nii see on. Aga kahju on. Te paistate toredad poisid.” Ja Hagijas sirutas käe selja taha, nagu tahaks perset sügada.

„Kahju?” Poiss oli hämmeldunud. „Mis mõttes k…”

Siis ilmus Dow tema selja taha ja lõikas tal kõri läbi.

Peaaegu samal hetkel suruti Morni räpane käsi Ükskäe suule ja valvuri rinnast, kuuehõlmade vahelt, libises välja verine mõõgaots. Hagijas kargas vana valvuri juurde ja lõi teda noaga kolm korda kiiresti roietesse. Vanamees hakkas kähisema ja lõi vankuma, silmad pärani, kruus ikka veel käes, kärakasegune sülg suust nirisemas. Siis varises ta maha.

Poiss roomas natuke eemale. Ta hoidis ühe käega kaelast, üritades verd kinni hoida, tema teine käsi sirutus teiba poole, mille otsas rippus kell. Peab ikka tuuma olema, mõtles Hagijas, kui läbilõigatud kõriga mingi kella peale mõtled, aga ta ei jõudnud end vedada kaugemale kui sammu, kui Dow talle raskelt kukla peale astus ja ta vastu maad litsus.

Hagijas võpatas, kui poisi kaelaluude krõmpsatust kuulis. Ilmselt polnud poiss sellist surma ära teeninud. Aga just selline sõda ongi – surma saab palju inimesi, kes pole seda ära teeninud. Töö tahab tegemist ja nemad olid selle ära teinud ja olid ise veel elus. Sellisest ülesandest polegi midagi paremat loota, aga miskipärast jäi Hagijale sellest ikkagi paha maitse suhu. See polnud talle kunagi lihtne olnud, aga nüüd, kus ta oli pealik, oli see raskem kui kunagi varem. Imelik, et inimesi on palju lihtsam tappa, kui keegi teine sul seda teha käsib. Tapmine on raske töö. Raskem, kui võiks arvata.

Ainult mitte Mustale Dow’le muidugi. Selle mehe jaoks oli inimese tapmine sama lihtne kui kuselkäimine. Sellepärast oligi ta nii pagana osav tapja. Hagijas vaatas, kuidas Dow kummardus, võttis mantli Ükskäe lõdva keha ümbert, tõmbas endale ümber ja veeretas siis laiba muretult merre, nagu oleks see praht.

„Sul on kaks kätt,” lausus Morn, endal juba vanamehe mantel seljas.

Dow vaatas enda käsi. „Mida sa õieti öelda tahad? Ma ei hakka endal parema maskeeringu pärast kätt küljest lõikama, igavene tolvan!”

„Ta tahab öelda seda, et hoia üks käsi peidus.” Hagijas vaatas, kuidas Dow pühkis ühe kruusi oma räpase sõrmega üle, valas endale sortsu ja kummutas kõrist alla. „Kuidas sa saad pärast sihukest asja juua?” küsis Hagijas, tõmmates tapetud poisil verist mantlit seljast.

Dow kehitas õlgu ja valas korra veel. „Kahju oleks raisku lasta. Ja nagu sa ütlesid – öö on külm.” Tema näole venis inetu irve. „Pagan, Hagijas, oskad sina alles rääkida. „Minu nimi on Cregg.”” Ta lonkas paar sammu. „Mul torgati Dunbreci all perse läbi! Kust see jutt sul tuleb?” Ta laksas käeseljaga Mornile vastu õlga. „Kuradi kobe jutumees oled. Selle kohta on vist üks sõna olemas? Kuidas see nüüd oligi?”

„Usaldustäratav,” ütles Morn.

Dow’ silmad lõid hiilgama. „Usaldustäratav. Täpselt sihuke sa oledki, Hagijas. Sa oled üks usaldustäratav raipenahk. Ma vannun, sa oleks võinud neile öelda, et sa oled Skarling Paljaspea ise, ja nad oleks seda uskunud. Ma ei saa aru, kuidas sa ise naerma ei hakanud!”

Kuid Hagijal polnud eriti naerutuju. Talle ei meeldinud vaadata neid kahte laipa, mis ikka veel sadamakividel vedelesid. Ta muudkui mõtles, et poisil hakkab ilma mantlita külm. Pagana tobe, kui arvestada, et ta lebas omaenda vere loigus, mis oli sammu laiune.

„Ära selle pärast muretse,” mühatas ta. „Viska need kaks vette ja lähme värava juurde. Ei tea ju, millal mõni veel tulla võib.”

„Tõsi ta on, pealik, tõsi ta on, nagu ütled.” Dow vedas kaks surnukeha kaiservale ja viskas vette, siis võttis kella seest tila lahti ja viskas selle ka igaks juhuks merre.

„Kahju,” sõnas Morn.

„Millest?”

„Kell on raisus.”

Dow vahtis talle silmi pilgutades otsa. „Kell on raisus, no tõepoolest! Sul on ühekorraga hirmus palju öelda ja tead, mis? Ma arvan, et sa meeldisid mulle enne rohkem. Kell on raisus? Kas sa oled peast segi läinud, poiss?”

Morn kehitas õlgu. „Lõuna omadel oleks kella võib-olla vaja, kui nad siia jõuavad.”

„Siis võivad nad minu poolest merre hüpata ja kellatila üles otsida, kurat võtaks!” Ja Dow haaras Ükskäe oda ning sammus vaikselt porisedes avatud värava juurde, üks käsi varastatud mantli alla pistetud. „Kell on raisus… kõigi surnute nimel, kurat küll…”

Hagijas ajas end kikivarvukile ja võttis teiba otsast laterna, näitas sellega mere poole tuld, siis tõstis mantlihõlma laterna ette ja võttis selle jälle eest ära. Seejärel tõstis ta korra laternat ja laskis siis alla. Ta tegi seda kõike veel korra ja pani siis hubiseva laterna kepi otsa tagasi. Tundus, et selle leek on imepisike, liiga pisike, et kõiki nende lootusi soojendada. See imepisike leek pidi paistma kaugele üle vee, aga see oli ainus, mis neil oli.

Ta ootas kogu aeg, et kogu see asi läheks kraavi: et linnas tõuseks kära, et avatud väravast tormaksid sisse viis tosinat Bethodi sõjameest ja lööksid nad maha, nagu nad on ära teeninud. Sellele mõeldes tuli tal selline kusehäda, et ta pidi lõhki minema. Aga sõjamehi ei tulnud. Kostis ainult tühja kella kriuksumine teiba otsas ning külmade lainete loksumine vastu sadamakive ja – puitu. Kõik oli täpselt nii, nagu nad olid plaaninud.

Pimedusest libises välja esimene paat, laialt naeratav Judin vööris. Tema selja taga oli paati surutud paarkümmend turvises sõjameest, kes tõmbasid väga ettevaatlikult aere, üritades vaikselt olla, valged näod pingul, hambad kokku surutud. Aga ikkagi pani iga puidu kolksatus ja metalli kõlksatus Hagija hüppama.

Kui Judin oma poistega kai äärde jõudis, riputasid nad mitu õlekotti üle parda, et see vastu kive ei kraabiks. See kõik oli juba nädal aega tagasi läbi mõeldud. Nad viskasid köied maale, Hagijas ja Morn püüdsid need kinni, vedasid paadi tihedalt kai ligi ja sidusid kinni. Hagijas vaatas Dow’ poole, kes nõjatus värava kõrval liikumatult ja muretult vastu müüri. Dow raputas pead – linnas pole mingit liikumist näha. Siis tuli Judin juba sujuvalt ja vaikselt kai peale ning kükitas pimedusse.

„Hästi tehtud, pealik,” sosistas ta, naeratus üle terve näo. „Kena puhas töö.”

„Küll me pärast jõuame üksteisele õlale patsutada. Praegu paneme teised paadid kinni.”

„Saab tehtud.” Juba tulidki uued paadid ja uued sõjamehed, jälle visati õlekotid parraste äärde rippu. Judina poisid tõmbasid paadid kai ligi ja hakkasid mehi üles kai peale aitama. Seal oli igasugu mehi, kes olid viimastel nädalatel nende poolele üle tulnud. Mehi, kellele Bethodi uus kord ei meeldinud. Varsti oli neid vee ääres juba tubli hulk. Nii palju, et Hagijas ei suutnud õieti uskuda, et keegi neid ei märganud.

Nad moodustasid salgad, täpselt nagu kavas oli, igal salgal oli oma pealik ja oma ülesanne. Paar poissi tundsid Uffrithi ja olid linna plaani maapinnale joonistanud, täpselt nagu Kolmpuul oli kombeks olnud teha.

Hagijas laskis selle kõigil meestel pähe õppida. Ta irvitas, meenutades, kui palju Must Dow oli sellepärast oianud, aga nüüd tasus see kõik end ära. Ta kükitas värava kõrval ja mehed läksid mööda, üks tume ja vaikne salk teise järel.

Esimesena tuli Tul, tosin sõjameest kannul. „No nii, Kõuepilv,” ütles Hagijas, „sulle jääb peavärav.”

„Selge,” noogutas Tul.

„See on kõige suurem ülesanne, nii et ürita vaikselt teha.”

„Vaikselt, saab tehtud.”

„Õnn kaasa siis, Tul.”

„Mul pole mingit õnne vaja.” Ja hiiglane kiirustas hämarasse linna, salk mehi järel.

„Punamüts, sina võtad kaevuäärse torni ja müürid selle kõrval.”

„Selge sott.”

„Judin, sina pea oma poistega linnaväljakul vahti.”

„Nagu öökull, pealik.”

Ja nii edasi. Mehed läksid muudkui läbi värava hämaratele tänavatele, ilma et oleksid teinud rohkem häält kui merelt puhuv tuul ja vastu kaid loksuvad lained. Hagijas andis igale rühmale ülesande kätte ja saatis teele. Viimasena tuli Must Dow ja tema selja taga olid karmi olekuga mehed.

„Dow, sina võtad linnavanema maja. Kuhja selle juurde puid, nagu me rääkisime, aga ära seda veel põlema pane, said aru? Ära tapa kedagi, keda pole vaja tappa. Praegu veel mitte.”

„Veel mitte, olgu pealegi.”

„Ja üks asi veel, Dow…” Dow pöördus ringi. „Ära naisterahvaid ka tülita.”

„Kelleks sa mind õige pead?” küsis Dow, hambad hämaruses kiiskamas. „Kas sa arvad, et ma olen mingi elajas?”

Ja oligi kõik. Ainult Hagijas ise, Morn ja veel paar meest jäid merele vaatama. „Hmm,” tegi Morn ja noogutas aeglaselt. Tema suust oli see väga kõrge kiitus.

Hagijas osutas teiba poole. „Võta see kell,” ütles ta. „Võib-olla on sellest ikkagi veel miskit kasu.”

*

Kõigi surnute nimel, tegi see alles lärmi. Hagijas pidi silmad pilukile tõmbama, terve tema käsi võbises, kui ta noapäraga vastu kella kolkis. Ta ei tundnud end nii paljude hoonete vahel, müüride ja tarade vahele surutuna just eriti hästi. Ta polnud kuigi suurt osa oma elust linnas veetnud, ning see osa, mille ta oli linnas veetnud, polnud kuigi tore. Ta kas põletas midagi ja tegi pärast piiramist muud pahandust või konutas Bethodi vanglas ja ootas, millal ta maha lüüakse.

Ta pilgutas silmi ja vaatas kivikatuste, vanast hallist kivist müüride, tumeda puidu ja määrdunudhalli krohvi segadikku, mis kõik oli hõredast vihmast libe. Tundus imelik, et inimesed magavad niimoodi kasti sees ja ärkavad iga päev täpselt samas kohas. Juba selle mõtte peale läks tal sees kõhedaks, nagu poleks kella tärin teda juba niigi küllalt närviliseks teinud. Ta köhatas ja pani kella enda kõrvale tänavakividele. Siis jäi ta seisma ja ootama, üks käsi mõõgapäral, mis vähemalt tema lootust mööda andis mõista, et tal on tõsi taga.

Mööda tänavat tulid platsuvad sammud ja väljakule jooksis väike tüdruk. Tal vajus suu lahti, kui ta nägi neid seal seismas – tosin habemes ja relvastatud meest, Tul Duru nende seas. Tõenäoliselt polnud ta näinud ühtki meest, kes oleks pooltki nii suur. Ta pöördus järsult ringi, et teisele poole joosta, ja oleks märgadel munakividel peaaegu libastunud. Siis nägi ta Dow’d, kes istus otse tema ees puudehunniku otsas, selg muretult vastu seina toetatud ja paljas mõõk käes, ning ta tardus paigale nagu kivi.

„Pole midagi, tüdruk,” urises Dow. „Jää sinna, kus oled.”

Inimesi tuli juurde, nad kiirustasid igalt poolt väljakule ja nad kõik said sama jahmatuse osaliseks, kui nägid ootavat Hagijat ja tema poisse. Peamiselt tulid naised ja poisikesed, paar vanameest oli ka. Kella hääl oli nad voodist välja ajanud, nad olid alles poolunes, silmad punased, näod loppis, riided sassis, relvastatud sellega, mis iganes kätte oli sattunud. Ühel poisil oli lihakirves. Üks vanamees oli küürus mõõga raskuse all, mis paistis veel vanem kui ta ise. Ühel heinahangu ja tumeda sassis juuksepahmakaga tüdrukul, kes tuli üsna esimeste hulgas, oli ilme, mis meenutas Hagijale Sharit. Karm ja mõtlik, selline ilme, millega Shari Hagijat vaatas, enne kui nad koos pikali heitsid. Hagijas põrnitses tüdruku musti paljaid jalgu ja lootis, et ei pea teda tapma.

Et asjaga kõige kiiremini ja lihtsamini ühele poole saada, pidi linnarahvale korralikult hirmu nahka ajama. Niisiis üritas Hagijas rääkida nagu mees, keda peab kartma, mitte nagu mees, kes on hirmu pärast ise peaaegu püksi tegemas. Ta üritas rääkida nii, nagu Logen oleks rääkinud. Aga võib-olla oleks siis hirmu rohkem kui hädapärast vaja. Siis pigem nagu Kolmpuu. Karm ja õiglane, ja tahab teha nii, et kõigile oleks parem.

„Kas linnavanem on teie hulgas?” urises ta.

„See olen mina,” kähistas mõõgaga vanamees, nägu jahmatusest lõtv – ta ju avastas, et keset tema linna platsi on mitukümmend hästi relvastatud võõrast meest. „Minu nimi on Brass. Kes kurat teie olete?”

„Mina olen Hagijas ja see siin on Harding Morn ja see suur poiss on Tul Duru Kõuepilv.” Mõnel läksid silmad suureks, mõned sosistasid omavahel. Paistis, et neid nimesid on kuuldud. „Meil on siin viissada sõjameest ja me võtsime öösel teie linna ära.” Selle peale kostsid mõned ahhetused ja kiljatused. Tegelikult oli Hagijal mehi pigem kahesaja ligi, aga seda polnud linnaelanikele küll tarvis öelda. Niimoodi võiksid nad arvama hakata, et mõistlik oleks vastu hakata, ja Hagijal polnud mingit tahtmist mõnda naisterahvast läbi torgata ega ka ise mõne naisterahva poolt läbi torgatud saada. „Siinsamas lähedal on meil veel palju mehi ja teie valvurid on kõik nööriga kinni tõmmatud. Need, keda me ei pidanud maha lööma. Mõned minu poisid – ja te peaks teadma, et ma mõtlen Musta Dow’d…”

„See olen mina.” Üle Dow’ näo vilksas inetu naeratus ja mõned linlased tõmbusid temast kartlikult eemale, nagu oleks neile öeldud, et seal istub kurat ise.

„… nojah, nemad tahtsid teie majadele pikema jututa tule otsa panna ja teid tapma hakata. Teha niimoodi, nagu meil oli kombeks, kui Verine Üheksa meie pealik oli, saate aru, mida ma silmas pean?” Rahva seas hakkas üks laps nutma, märjalt nuuksuma. Lihakirvega poiss vahtis ringi, kirves käes võbisemas, tumedajuukseline tüdruk pilgutas silmi ja haaras hangu kõvemini pihku. Oli selge, et nad said jutu tuumast aru. „Aga mina arvasin, et annan teile võimaluse alla anda, kuna linn on täis naisterahvaid ja lapsi ja selliseid. Minul on arved klaarida Bethodiga, mitte teiega. Unioon tahab seda linna sadamaks kasutada, siitkaudu mehi ja moona ja muid sihukesi asju vedada. Vähem kui tunni pärast on nad oma laevadega siin. Ja neid on palju. Nad võtavad linna üle, ükskõik kas te olete sellega nõus või mitte. Ma tahan öelda seda, et me võime teha seda veriselt, kui te niimoodi tahate. Surnud teavad, et meil on selles osas kogemust. Aga te võite ka relvad ära anda, kui teil neid on, ja me võime kõik ilusti ja… mis sõna see oligi?”

„Tsiviliseeritult,” ütles Morn.

„Täpselt. Ilusti ja tsiviliseeritult läbi saada. Mis te ütlete?”

Vanamees näperdas mõõka, paistis, et parema meelega ta toetuks sellele, kui vibutaks seda. Ta vaatas müüridele, kust mõned Hagija mehed vastu vaatasid, ja tema õlad vajusid longu. „Paistab, et meil pole enam midagi teha. Nii et sina oled Hagijas, jah? Ma arvasin alati, et sa oled üks nutikas sunnik. Siin pole niikuinii enam suurt kedagi, kes teie vastu võitleks. Bethod võttis kõik mehed, kes jõudsid korraga oda ja kilpi hoida.” Ta vaatas armetut rahvasumma enda ümber. „Kas te naised jätate rahule?”

„Me jätame nad rahule.”

„Need, kes tahavad, et nad rahule jäetaks,” ütles Dow ja vahtis hanguga tüdrukut himuralt.

„Me jätame nad rahule,” urises Hagijas ja vaatas Dow’d karmilt. „Ma hoolitsen selle eest.”

„Olgu siis pealegi,” kähistas vanamees, komberdas Hagija juurde, kummardus võpatades ja laskis roostes mõõga tema jalge ette kukkuda. „Minu meelest oled sa parem inimene kui Bethod. Ilmselt ma peaks sind armulikkuse eest tänama, kui te ikka oma sõna peate.”

„Mhmh.” Hagijal ei olnud tunnet, et ta oleks väga armulik olnud. Ta ei arvanud, et kai peal tapetud vanamees oleks talle eriti tänulik, või ühe käega mees, kes selja tagant läbi torgati, või läbilõigatud kõriga poiss, kellel oleks veel terve elu ees olnud ja kellelt see rööviti.

Ükshaaval astusid ka teised ette ning ükshaaval kukkusid relvad hunnikusse – kui neid saab ikka relvadeks nimetada. Hunnikus olid peamiselt ainult vanad roostes tööriistad ja koli. Poiss tuli viimasena ja laskis lihakirvel tärinal teiste asjade hulka kukkuda, vaatas korra hirmunult Musta Dow’ poole, siis läks kähku tagasi teiste juurde ja klammerdus tumedapäise tüdruku käe külge.

Seal nad siis seisid kobaras, silmad pärani, ja Hagijas tundis peaaegu nende hirmu lõhna. Nad ootasid, et Dow ja tema mehed hakkaksid neid sealsamas raiuma. Nad ootasid, et nad aetakse mõnda majja, pannakse sellel uksed-aknad kinni ja siis sellele tuli otsa. Hagijas oli näinud, kuidas seda kõike tehakse. Niisiis ei saanud ta neile sugugi süüks panna, et nad tõmbusid üksteise ligi nagu lambad keset lagedat välja külmal talvel. Ta ise oleks sama teinud.

„No nii!” käratas ta. „Lugu on läbi! Minge tagasi koju, või kuhu iganes. Enne keskpäeva tulevad Uniooni omad ja selleks ajaks peavad tänavad tühjad olema.”

Linnaelanikud vaatasid silmi pilgutades Hagijat ja Tuli ja Musta Dow’d ning siis üksteisele otsa. Nad neelatasid ja värisesid ja pomisesid vaimudele tänu. Seejärel läksid nad aeglaselt laiali, kes kuhu. Nad olid elus, kõigi suureks kergenduseks.

„Kenasti tehtud, pealik,” sosistas Tul Hagijale kõrva. „Kolmpuu ise poleks ka paremini hakkama saanud.”

Teiselt poolt nihkus Hagijale lähemale Dow. „Aga naiste osas, kui minu arvamust küsida, siis…”

„Ma ei küsi,” ütles Hagijas.

„Kas te olete minu poega näinud?” Üks naine ei läinud koju. Ta käis ühe mehe juurest teise juurde, silmad pisaratest märjad ja nägu murest meeletu. Hagijas langetas pea ja vaatas mujale. „Minu poeg, ta oli valves, mere ääres! Kas te nägite teda?” Ta sikutas Hagija mantlit ning küsis murduva ja nutuse häälega: „Palun, kus mu poeg on?”

„Kas sa arvad, et ma tean igaühe kohta, kus ta parajasti on?” nähvas Hagijas naise märga näkku. Ta sammus minema, nagu oleks tal ilmatu hulk tähtsaid asju ajada, aga mõtles ise kogu aeg – sa oled argpüks, Hagijas, sa oled üks kuradi närune argpüks. Oled alles kangelane, said naistest ja lastest ja vanameestest pettusega jagu.

Jah, pealik olla pole lihtne.