Читать книгу Paradiisist tuli torm. Sari „Moodne aeg“ - Johannes Anyuru - Страница 6

„Miks sa tagasi tulid?”

P on seni istunud, lõug vastu rinda, nüüd tõstab ta pilgu ja vaatab üle laua. „Ma juba ütlesin,” vastab ta. Ruumil puuduvad aknad ja mõlemad mehed higistavad hoolimata avatud pluusinööpidest kõvasti, nende seljal ja kaenla all on suured märjad plekid. Ülekuulaja trummeldab sõrmeotstega vastu teise käe omi.

Ülekuulaja on neljakümnendates eluaastates. Tema pluus on oliivroheline, see on vormipluus, millel puuduvad pagunid. Laua kohal ripub elektripirn. „Räägi tõtt, siis laseme su tagasi Lusakasse.”

P vaatab jälle maha. Betoon on teraline ja lage nagu Kuu pind fotol.

„Üks firma Lusaka lähedal lubas mu tööle võtta.” P ei saa aru, miks nad teda siin hoiavad, miks nad ta üldse siia tõid. „Pidin mürgilennukit juhtima.”

„Et sina pidid mürgilennukit juhtima.” Mehed räägivad omavahel suahiili keeles. Ülekuulaja lehitseb laual lebavaid pabereid. Tema keha on sooniline, nägu lihav ja jäme, vuntsid hallitriibulised, pea enam-vähem kiilas. Mehe ilme on lõbus, julm, mõnikord tehtult sõbralik. „Väljaõppe saanud uganda sõjaväelendur tuleb Roomast Sambiasse, et puuviljaistanduste kohal mürki pritsida?”

P pühib laubalt higi. Nad tõid ta lennujaamast otse siia, ta ei ole päev otsa midagi söönud ega joonud. Ta on väsinud, tal on tunne, nagu näeks liiga pikka unenägu, ujuks vee all, oleks endast väljaspool. Ruumi seinad on sinised. Kooruva värvi alt paistab betoon.

Need kohad näevad välja nagu kaardile joonistatud mandrid ühes teises ajastus, teises maailmas.

„Eks saatke mind siis tagasi Rooma, kui te mind ei usu.”

P selja taga ruumi vasakus nurgas seisab vahimees, tema kohalolust annab märku ainult saabaste kraapimine vastu põrandat. Ülekuulaja vahetab asendit, toetab lõua peopessa, paneb sõrme mõtlikult huultele. Ta keeldub uskumast, et keegi tuleks siia katki rebitud mandrile lihtsalt selleks, mida P korduvalt on väitnud: et lennata, et ainus võimalus selleks leidus pisikeses ettevõttes, mis pritsib Sambias Lusaka ümbruses koloniaalajast pärit propellerlennukitelt puuviljaistandustele taimekaitsemürke.

P pigistab silmad kinni ja tunneb, kuidas väsimus tõuseb pähe nagu valge müra. Süda on paha.

„On aeg aru saada, et oma Rooma sidemehe juurde sa tagasi ei pääse.”

„Sidemehe?”

Ülekuulaja lajatab käega kõvasti vastu lauda. „Kes su Sambiasse saatis? Kelle heaks sa töötad?” Vahimees P selja taga liigutab, saapad kraabivad vastu põrandat. „Noh? Kuidas me su Rooma tagasi saadaksime? Ametlikult läksid sa sinna juba Lusakast, kas pole? Ise kirjutasid väljasaatmisotsusele alla.” Kiilaspäine tansaanlane näitab ühe dokumendi poole, siis haarab veel ühe paberi ja paneb lauale. „Sa kirjutasid alla tõendile, et sind saadeti siit tagasi Lusakasse.”

P vahib enese ette, mõtleb, mida öelda. Teda ei ole pekstud, aga vägivald ripub õhus.

„Sa peaksid rohkem ette vaatama, kuhu alla kirjutad. Sind pole enam olemas. Nüüd on aeg meile vastuseid anda.”

Lauale laotatud dokumentidest kuuluvad paljud talle: pass, lennupiletid. Ülekuulaja võtab mapi vahelt veel ühe dokumendi, vaatab seda, teeb näo, nagu kaaluks midagi. Paneb dokumendi lauale ja lükkab P poole, P võtab selle kätte.

Ta vaatab kreeka tähti. Tema nimi ja auaste. Kreeka lennuväe vapp: tiibadega mees, valge taevasinisel taustal. Tema lõputunnistus.

„Sa õppisid Ateena lähedal Dekelias Hellase lennuväeakadeemias, siis sõitsid Rooma ja sealt Sambiasse. Miks?”

„Ma tahtsin lennata.” Lause kõlab valena isegi ta enda kõrvus. Tal on tahtmine karjuda, püsti tõusta ja laud ümber paisata, karjuda, et ta tahtis lihtsalt lennata. Ta libistab sõrmed üle tähtede. Ta tahtis lihtsalt lennata. Vaimusilma eest vilksab mööda pildirida, mälestus, pärit nagu mingist teisest elust: ta seisab võrkaia ääres ja vaatab taevast laskuvat reaktiivlennukit, on esimene sügis Kreekas, lehed pole veel langenud, kuid kooliõue puude võrad on omandanud kartongi värvi, tema ja teised Kolmandast Maailmast pärit tulevased lennukadetid õpivad kitsastel puupinkidel kreeka keelt, kordavad päevad läbi tegu- ja nimisõnu, aga ühel pärastlõunal viidi nad bussiga läbi lennuväeakadeemiat ümbritsevate piirete, nad lasti välja lennuvälja ääres võrkaia juures, seal nad seisavad ja vaatavad lennukeid, millega nad lendama õpivad, pärast, kui keelekursus on läbitud – elegantsete mõrtsukmasinatega, mis kaugel eemal üle maandumisraja liiguvad, kajaka moodi aeglaselt ja liueldes.

„Suitsu tahad?”

P kehitab õlgu, pilku dokumendilt tõstmata. Ülekuulaja andis vist märku, sest vahimees astub sammu ettepoole ja ulatab paki filtrita sigarette. P võtab ühe, torkab suunurka, vahimees pakub tuld, siis taganeb jälle varju. P paneb lõputunnistuse käest, ootab küsimust, või vägivalda, või vabastamist, midagi, suitsetab.

„Mida sa Obotest arvad?”

„Obotest?” P laseb suitsul ninast välja keerelda. „Mina tahaksin, et ta oleks Uganda president. Ta on minu suguharust.”

„Räägi, mis siis juhtus, kui Obote kuuekümne üheksanda aasta kevadel su kodukülas käis.”

„Mina olin kuuekümne üheksandal aastal Kreekas.” P teab, mida ülekuulaja silmas peab. John kirjutas sellest.

„Tuhande üheksasaja kuuekümne üheksanda aasta kevad.”

Mees hääldab aastaarvu aeglaselt, silphaaval, nagu oleks võimalik, et P ei saanud aru. „Tuhande üheksasaja kuuekümne üheksandal aastal sõitis sinu president Milton Obote maapiirkondades ringi ja pidas kõnesid. Tegi pärast Buganda monarhia^[1.] ülestõusu kampaaniat, tahtis rahvast ühendada. Tead sa sellest?”

„Mina olin Kreekas.”

„Sinu kodukülas ründas teda rahvahulk, kes lammutas lava, lõhkus mikrofoni ja sundis ta põgenema.”

„Mina olin Kreekas.”

„Aga perekond rääkis sulle uudiseid, eks ole ju nii? Te olite Obote vastu.” Ülekuulaja osutab seda öeldes sõrmega P poole, nagu oleks P süü, et rahvas ei olnud rahul Obote kombega toetada presidendilossist omaenese peret, oma klanni. P turtsatab, koputab tuha põrandale, raputab pead.

„Sõjaväeline riigipööre purustas mu elu.”

Ta ootab küsimust, mida ei tule, ta proovib meenutada, mida on öelnud ja mida mitte, millised valed, millised ütlematajätmised ja millised tunnistused määravad selle jutuajamise piirid. Kolm meest ruumis on vait, kostavad vaid nende hingetõmbed ja konditsioneeri sahin, kaugel eemal, väljaspool ruumi aeg-ajalt sammud. Ülekuulaja võtab põrandal seisvast kastist fotoalbumi. P tunneb albumi ära, see on pärit tema pagasist nagu lõputunnistuski.

Kuuekümne üheksandal aastal oli ta Kreekas ja sõitis õppelennukiga. Kuuekümne seitsmendal aastal oli ta Kreekas, õppis kreeka keelt, nägi, kuidas õppelennukid maanduvad ja tõusevad, õhtuti tuli külm, sarnast polnud ta Ugandas kunagi kohanud, külma tõttu mässis ta oliivrohelise dressipluusi tihedamini ümber ja lõdises, mõnikord tuli merelt tuul, mis tõi kaasa kohutavalt palju liiva, kandis selle Dekelia kitsastele tänavatele, liiv valge kui pärlikillud või purustatud taevatükid, liiv, mis kõrgete luidetena kõnniteede serva ja majaseinte äärde kuhjus. Mõnikord läks ta nädalavahetusel mere äärde, sõitis ühiskondliku transpordiga, bussiga, mis suvel sõidutas turiste, aga sügisel, talvel ja kevadel oli peaaegu tühi. Ta kõndis üksinda madalas vees, kingad näpus ja püksid üles kääritud, tundis, kuidas pimedus ja võib-olla andeksandmine neelab midagi tema lapsepõlvest, midagi tumedat. Tookord mere ääres mõtles ta teinekord, et need, kes praegu olemas on, kaovad ükskord ära, muutuvad lubjakiviks ühe teise mere põhjas.

Ülekuulaja võtab albumi kiletaskust foto ja lükkab üle laua. Noor, piloodivormis, Aafrika päritolu mees toetub T-37 suurele hallile sabaosale, mis on inimesest peaaegu kaks korda kõrgem.

„See oled sina.”

„Ei,” vastab P kiiresti, teadmata, miks ta valetab.

„Kas see ei ole sina?”

Foto on teraline ja pildil seisja nägu on ähmane, sellele langeb piloodikiivri noka vari. See võiks küll olla keegi teine. Tansaania ja Uganda suhted on väga pingelised. Uganda sõjavägi pillub üle piiri granaate. Amin väidab, et Tansaanias asuvad tema äsja loodud režiimi vastaste ugandalastest sissisõdurite laagrid.

„See on keegi teine.” Ta oleks pidanud tõtt rääkima, aga ei rääkinud ja nüüd peab selle juurde jääma. Ta kummardub ja kustutab suitsu kingatalla vastu. Varem on ta põrandale jätnud juba kaks koni. Kui kaua ta siin juba istunud on? „See on minu grupikaaslane.”

„Ikka aina valetad.”

Ülekuulaja raputab pead, teeb pettunud näo, põimib sõrmed kõhul kokku ja nõjatub toolileenile.

„Ükskõik. Hakkame otsast peale. Siin pildi peal oled sina. Sa kuulud Uganda teise põlvkonna sõjaväelendurite hulka. Teid saadeti Ateena lähedal Dekelias asuvasse Hellase lennuväeakadeemiasse, kus kuuekümnendate aastate algusest peale toodeti Aafrika riikide jaoks sõjaväelendureid.”

Esimesel korral ei kinnitanud P tansaanlase öeldust midagi, aga väsimuse kasvades kadus ebaloogiline lojaalsus, mida ta seni tundis kahe riigi vastu, mis ta nüüd täielikult reetnud olid. Ta sulgeb silmad ja noogutab aeglaselt, õige, ta saadeti Kreekasse, et temast saaks väljaõppinud sõjaväelendur ja Uganda lennuväe ohvitser. Ta istub, lõug rinnal, silmad kinni.

Ta mäletab üha külmemaid sügispäevi, araabia- ja prantsuskeelseid hüüdeid, trügimist koridorides, kui nad kõik õue tormasid, kõik korraga, et tõugelda ja uhkustada oma kodumaal saadud sõjalise väljaõppe ja lennukitega, millega nad juba lennanud olid. Ta mäletab neid päevi. Eriti mäletab ta toda päeva, kui nad bussiga lennuväljale sõitsid ning seal seisid ja läbi võrkaia vahtisid, kuidas silmad läksid pärani, kui T-37 düüsidest väljusid aeglaselt kasvavad keevitusleegisinised komeedisabad, kuidas lennuk võpatas, edasi sööstis ja üles tõusis, kuidas tol hetkel oli tunne, et uus algus on võimalik, et on võimalik minevik selja taha jätta, pääseda. Nagu poleks ajalugu olnudki.

Uganda oli äsja vabanenud Briti võimu alt ja riik ostis lennuväe ülesehitamiseks Iisraelist hävituslennukeid MIG-21. Esimese põlvkonna piloote õpetasid nendega lendama Iisraeli julgeolekunõustajad, nad õpetasid ka edasi, kuid samal ajal hakati noori mehi väikeste rühmadena saatma ka Kreekasse Hellase lennuväeakadeemiasse. Mõte oli, et nad tutvuvad seal Ameerika ja Prantsuse hävitajatega ning esmajoones saavad neist ohvitserid, keda on koolitatud sõjaväelise elustiili järgi, džentelmenideks, juhtideks. Kodumaal said Uganda piloodid vaid pooleaastase väljaõppe, Kreekasse saadetud meeste õppeaeg akadeemias kestis aga kolm aastat, neist pidi saama äsja loodud lennuväe alus ja põhijõud.

Nad magasid naridel ja oma väheseid isiklikke asju hoidsid hallides metallkappides, nad olid oma põlvkonna lootustandvaimad, oma kodumaa tulevased taevajumalad. Kisavad linnud sõid prügikastidest, kui nad ühiselamust keeltekooli läksid. P klassis käisid enamjaolt liibüalased, egiptlased ja tuneeslased, aga oli ka õpilasi Elevandiluurannikult ja üks noormees Tšaadist.

P vanim vend John kirjutas talle, ta luges kirju oma voodil istudes. Ta soovis, et keelekursus oleks juba läbi, siis saaks alustada sõjaväelise väljaõppega ja seejärel õppida lendama. Pärastlõunati käis ta jooksmas, aeglaselt, ta tundis, kuidas süda lööb ja kopsud laienevad, kokku tõmbuvad, laienevad, ta sõitis mere äärde, ta kummardus ja kastis näo vette, mis maitses soolaselt, mitte magusalt nagu Victoria järve vesi. Mitte nagu kodus.

Tol päeval, kui nad aia ääres seisid, silmad pärani, et kogu taevas sinna ära mahuks, taevas, mis varsti kuulub neile, tol päeval kõlas lennuki mootorite hääl nagu kõu ja kui lennukid laskusid, siis panid nad maandumistele punkte, andsid tulevastele kolleegidele kümnest kaks punkti, või kolm, mõnikord ühe, ja muidugi hüüdis vahel siis mõni neist, et teistele ära panna, kreeka keeles zero. Nad poksisid omavahel ja naersid. See oli alguses. Lapsena tahtis ta olla lind.

„Mis sa ütlesid?”

Ülekuulaja ütles midagi, mida P ei kuulnud. P istub, laup käele toetatud, küünarnukk laual. Ta silmad on ikka kinni. Peas sadade purilennul liuglevate lindude pilt ja hääl.

„Ma ütlesin, et tsiteerin ühte lennuväeakadeemia dokumenti.”

Ülekuulajal on käes veel üks paber, ta voldib seda, voldib lahti, loeb: „Alates 1912. aastast, mil sõjalistes operatsioonides järjest enam kasutati hävituslennukeid, on lennuvägi kaitsenud meie taevaid kõikvõimalike ohtude eest, ja me vaatame sügava austusega nende ohvrite ja kangelastegude poole, mis on andnud Kreekale ja Kreeka rahvale võimaluse nautida demokraatiat, vabadust ja tsivilisatsiooni edusamme.”

P ei saa aru, kuhu mees jõuda tahab. Mees loeb õõnsa häälega, mis muudab sõnad tühjaks ja naeruväärseks. „Tunned ära? „Tänu eneseohverdusele kuulub Kreeka lenduritele riigi tuntud ja tundmatute kangelaste seas eriline koht”.” Mees paneb paberi lauale, silub peopesaga, teeb näo, nagu vajuks mõttesse. Ta tõmbab nimetissõrmega üle vuntside, suunab pilgu õhku, trummeldab nimetissõrmega huultele, siis ütleb nagu muuseas: „Ise oled muidu fašist?”

Vahimees P selja taga naerab.

„Poliitikaga mina tegemist teha ei taha.”

„Poliitikaga sina tegemist teha ei taha.”

„Sõjaga ma tegemist teha ei taha.”

„Mis sõjaga?”

„Teie ja Amini sõjaga. Tansaania ja Uganda sõjaga.”

„Sa mõtled, et Uganda on meiega sõjas? Kas nemad näevad seda niimoodi?”

„Kes?”

„Sinu ülemused.”

„Laske mul Rooma tagasi minna. Ma tahtsin lihtsalt lennata.”

Mees ei vasta. Ta loeb paberilt, lummatult, nagu iseenesele, algul peaaegu pominal:

„„Hellase lennuväeakadeemia annab oma kadettidele teadmised lennuteadusest, arendab sõjaväelist moraali ja distsipliini, vormib ohvitserist suurepäraste sõjaliste ja lennutehniliste teadmiste, kõrghariduse, sotsiaalsete, poliitiliste ja kultuuriliste arusaamade ning hea käitumisega mehe ja tagab talle ulatusliku ametialase ja teadusliku väljaõppe.” Kas sa võid kinnitada, et see peab paika? Kas sinu sõbrad täitsid oma lubadused?”

„Ei.”

„Ei pea paika? Sa ei saanud piloodi väljaõpet? Mida sa siis Kreekas tegid?”

„Nad ei olnud minu sõbrad.”

„Ja pildi peal ei ole sina?” Ülekuulaja näitab fotole, kus P oma õppelennuki saba juures seisab.

„Ma ei mäleta.”

„Sa muudkui valetad. Pildi peal oled sina. Sa läbisid lennuväeakadeemia väljaõppe hävituslendurina ja nüüd sa väidad, et tulid tagasi Aafrikasse, et kasutada oma – vaatame, kuidas seal seisiski – oma „suurepäraseid sõjalisi ja lennutehnilisi teadmisi” ja „ulatuslikku ametialast ja teaduslikku väljaõpet”, et juhtida mürgilennukit?”

P pigistab pöidla ja nimetissõrmega meelekohti. Ta on õppinud, kuidas ülekuulamistel toime tulla, kuidas vanglast põgeneda, kuidas piinamist kannatada. Pead olema oma kehast väljas. Mitte ruumis.

„Võin ma veel ühe sigareti saada?”

Ruumi paljad betoonseinad muudavad helid teravaks ja kumisevaks.

Vangistuse ja piinamise loenguid lugenud sale sooniline mees, kes arvatavasti töötas Kreeka kaitsepolitseis, ütles, et sinu elu kaotab väärtuse niipea, kui oled kõik ära rääkinud, mida tead, ja just see, mitte lojaalsus või rahvuslus, on põhjus, miks ei tohiks ülekuulamisel rääkida. P võtab foto. See on tehtud viimasel õpinguaastal. Ülekuulaja ootab, et ta midagi ütleks.

Ta ei mõelnud kunagi Kreeka poliitilisele olukorrale, kuigi see oli olemas nagu taustasumin, kolm armeekindralit olid just teinud riigipöörde ja kuningas Konstantin viibis maapaos pärast ebaõnnestunud katset võim riigipöörajatelt tagasi võtta. Ateenas õhkisid kommunistid ja anarhistid autosid, ajalehti täitsid artiklid mandunud ateistlikust noorsookultuurist ja demokraatlikust parteipoliitikast, mis peaaegu oleks toonud võimule vasakekstremistid. P-d see ei huvitanud. Need olid sõnad ajalehtede pealkirjades. Ajapikku sai talle selgeks, et erinevalt armeest olid Kreeka lennuvägi ja merevägi rojalistid ning toetasid 1967. aasta lõpus kuninga katset võimu üle võtta. P kuulis seda hiljem kreeka kadettide närvilistest sosinatest, ja ta mäletab ka hilisematest aastatest, kui läbis juba lennutreeningut, hirmule lähenevat sügavat austust, mis temale ja ta kursusekaaslastele osaks sai, kui nad lennuväe mundrit kandsid. Talle meeldis sõjaväeelu, esimest korda oli võimalik oma elust ülevaade saada, olid reeglid, süsteem. Poliitikale ta ei mõelnud. Ta pilk võbeleb. Hõõglamp laes suriseb. Nemad ei mõista seda kunagi. Ta mäletab Kreeka lennuväe valget, lühikese varrukaga suvevormi. Ta lihtsalt pidi uuesti lendama saama. Sellepärast ta Lusakasse tuli.

„Enne piloodi väljaõpet käisid sa keeltekoolis?”

„Jah. Me õppisime kreeka keelt rääkima,” vastab P. Ja nende keeleõpetaja püüdis kogu aeg just aafriklasi endaga kaasa bordelli vedada, sest ilmselt huvitas see mõnikord Pireuses viibinud lennukikandjatelt pärit mustanahalisi Ameerika sõjaväelasi. Õpetaja ütles eiste pala kaidia, „te olete head poisid”, nad hüüdsid teda Kalakajakaks, tal olid peas valgete juuste puhmad, mida ta vasaku käega kogu aeg paigale silus.

Hüüdnimesid panid nad üksteisele ka. Husseinist pidi tulema helikopteri piloot ja kooli sai ta sisse ainult sellepärast, et mitu tema sugulast olid Uganda armees kõrgetel kohtadel, ja nemad ütlesid talle kooliõues, et ta peab õppima lendama sääse turjal, vispli, mis veel, kiili seljas, nad maadlesid kruusa sees ja naersid.

Tookord oli P lennanud alles ühe korra, kui Ugandas lennukooli katsetel käis. Ta istus väikeses propellerlennukis koos Iisraeli lennuinstruktoriga, kes pidi tema tasakaalutunnetuse, ruumilise orienteerumisvõime ja koordinatsiooni alusel hindama tema sobivust piloodiks, ja kui ta sai paar sekundit ise lennukit juhtida, siis pigistas ta juhtkange ja libises läbi valguskihtide, ja see oli vabaduse tunne, kandumine ühest maailmast teise. Kreekas mõtles ta sellele tihti, kui alguses tegusõnu pööras ja dialooge harjutas, küünega koolipingi lakitud puitu nokkis ja aknast pilvi vaatas. Lendamist ootas.

„Keelekursus kestis aasta?”

„Pool aastat.” Pool aastat lõikas ta õhtuti Kreeka ja Ameerika ajakirjadest lennukipilte välja, ajakirjad olid kasarmusse jätnud endised õpilased. Kreeklaste kasutuses olevad F-86 tüüpi lennukid, õhuvõtuava nina all töllakil nagu lahtine suu, T-37 tüüpi lennukid ereda päikese käes rombikujulises formatsioonis madalal rannajoone kohal – murduvate merelainete taustal ristilaadsed siluetid. Tema igatsus defineeris ta ümber, andis talle uued piirjooned. Nädalavahetustel käis ta koos teiste sama kursuse aafriklastega mööda baare, käed üksteise õlgadel, ja nad hüüdsid nii kõvasti, et majade vahel kajas, ja kelner valas suurde klaasi Kreeka viina ja segas veega, nii et jook muutus valgeks nagu talvine taevas. Ja tuli talv ja valgus Dekelia kohal muutus valgeks ja tema käis, kooliraamatud kaenla all, ja keeras näo tuule eest ära ja tema tulevik oli nagu taevast langev valge valgus.

Tuul tõstis aeglaselt käelaba, kui seda õhus hoidsid.

„Pärast keelekursust viidi teid üle hävituslendurite kooli?”

„Jah. Päris lennuväeakadeemiasse.”

„Niisiis lendama hakkasite millalgi 1968. aasta alguses?”

„Ei. Kuuekümne üheksanda aasta suvel.”

„Keelekursus algas kuuekümne seitsmenda aasta sügisel ja kestis pool aastat?”

Et mitte segadusse sattuda, et mitte jätta muljet, et ta valetab, laseb P aastaarvud ja kuupäevad peast läbi. Ta neelatab. Ta ütleb:

„Sõjaline baastreening algas kuuekümne kaheksanda aasta kevadel. See kestis ühe aasta. Kuuekümne üheksanda aasta mais hakkasime lendama.”

Ülekuulaja kulmude vahele tekib sügav, murelik korts. Ülekuulamise ajal on ta pisikesse märkmikusse musta pastakaga kirjutanud ja nüüd lehitseb seda, ütleb sõbraliku, mureliku häälega:

„Kas sa mitte Ugandas juba ei läbinud sõjalist baasväljaõpet?”

See ei ole mingi saladus, pole midagi, mida tansaanlased juba ei tea, pole sellist asja, mida tasuks nende eest varjata.

„Läbisin.”

„Ja ikka läbisid Kreekas sõjalise baasväljaõppe? Kas sa tahad seda öelda?”

„Nii neid asju tehti.”

„Nii neid asju tehti.” Ja ülekuulaja tsiteerib nüüd uuesti inglise keeles ühelt mapi vahelt võetud paberilt. „Sõjaline väljaõpe arendab lennukadettide sõjalist kompetentsi, tõstes kadeti vastupidavust pikkadeks treeninguteks ja tema võimet surve all korrektselt tegutseda ja adekvaatselt mõelda. Selleks treenitakse vastavalt relvade käsitsemist, ellujäämisoskusi ning antakse väljaõpe sõjaväe struktuuri ja korra alal.”

P-d huvitab, kuidas nad need dokumendid enda kätte said. Tal endal neid kaasas ei olnud. Võib-olla on need ametlikud tutvustused, millega akadeemia Kolmanda Maailma tudengeid meelitab. „Räägi Kreeka kadettidest. Millised olid nende poliitilised vaated?”

„Poliitilised?”

„Kas nad olid fašistid nagu ameeriklased ja Kreeka valitsus?”

Fašistid? Nad jõudsid akadeemiasse septembris, tuhandete kandidaatide hulgast välja valitud kolmkümmend noort kreeklast. Nad astusid sõjaväebussist välja, heitsid oma tumedat juuksepahmakat ja kasarmute ees istuvatest välismaistest keeleõppijatest möödudes sosistasid üksteisega. Keelekursus oli läbi, kasarmuõuele langesid pikad varjud, oli ennelõuna, kreeklased kadusid võimlemissaali. P istus koos kursusevendadega ja jälgis neid, ta suitsetas, ta mäletab, kuidas pähe kargas mõte, et ta oleks võinud olla üks nende hulgast, et ta oleks võinud olla hoopis mingis teises riigis ja hoopis teise kehaga, teise nimega, teise eluga, nii imelik, ta mäletab seda nüüd, et tulevasi Kreeka kadette vaadates avanes tema ees paariks sekundiks tema enda elu ja ta nägi kõiges juhust, et ta sündis Ugandas, et naine, kes on tema ema, saatis ta minema, ja mees, kes on tema isa, suri, kui ta oli veel väga väike, et tema nimi on P, et ta on Kreekas, sest sõber sõitis ükspäev jalgrattaga mööda ja kutsus ta endaga kaasa Uganda lennuväe vastuvõtukatsetele, et ta läks sõbraga koos ja läbis katsed, esialgu nagu mängides, hiljem muidugi üha tõsisemalt – sõber edasi ei pääsenud, aga P-l paluti järgmise päevani kohale jääda ja siis saadeti ta Põhja-Ugandasse sõjaväeossa täiendavatele katsetele. Ta joonistas tenniseninaga liiva sisse.

Ta avastab, et kordab sama liigutust praegu betoonpõrandal lakk-kingaga. Ta jääb paigale. Ta suleb silmad.

Poole tunni pärast tulid kreeklased jälle välja, reas, halvasti istuvates välivormides, kõigil pead paljaks, kahvatuks, mühklikuks aetud. Ühtedel oli ükskõik, et nad oma pikast juuksepahmakast ilma jäid, teised olid endast täiesti väljas. P ja teised, kes istusid ja ootasid ja kes selle kõik algul oma kodumaal ja nüüd siin Kreekas läbi olid teinud, naersid kreeklaste üle. Tol ööl pärast kreeklaste majutamist kasarmutesse, mis olid aia sees, mille ääres nad väljaspool kord olid seisnud, äratati nad kõik üles ja aeti suspede väel spordisaali ja rühm viimase aasta kadette tõukas neid ja sülitas nende pihta ja narris neid, nimetas neid kalamaimudeks, psarades. See oli osa traditsioonist, muutumisest, lendamise teadusest.

„Ma olin Kreeka kadett,” vastab P.

Ülekuulaja tõstab pilgu kaustalt, ümmargusel näol üllatunud ilme. „Vabandust?”

„Sa küsisid, millised olid Kreeka kadettide poliitilised vaated. Me kõik olime Kreeka kadetid.”

„Sa tahad öelda, et sa oled kreeklane, mitte aafriklane?”

P peab kogu aeg tagasi hoidma tunnet, et seinad tulevad lähemale. Ventilatsioon kõmiseb.

„Kas ma võin klaasi vett saada?”

„Sa võid veel ühe sigareti saada.”

Ülekuulaja noogutab vahimehele, kes ulatab P-le veel ühe sigareti. Suitsul on janu ja stressi maitse ja P tõmbab närviliselt, tundega, et lootusetus kerkib sisimas nagu tume hägune vesi. Nad ei usu teda isegi siis, kui ta tõtt räägib.

„Sa ei tea, kas sa oled aafriklane või kreeklane, aga ootad, et me usuksime sind, kui sa väidad, et sul ei olnud Lusakas muud eesmärki kui töötada mürgilennuki piloodina?”

„Jah.”

„Sa võid saada klaasi vett, kui sa enam ei varja fakti, et sa sel ajal, kui sa väidad, et läbisid veel kord baasväljaõppe kursust, õppisid hoopis teabe hankimise tehnikat, luuretehnikat ja sabotaaži.”

Nad jooksid läbi kevade ja kasvavate, ümber kasarmute mähkuvate pärastlõuna varjude õhtusse. Värskelt paljaks aetud peadega kadetid ei teinud sõjalise baasõppe ajal muud kui jooksid. Nad jooksid kasarmuõues oma hallis dressis ikka ringi ja ringi. Jalge all krudises kruus, nad jooksid, kui tuli öö ja suvi taganes ja lehed jälle kollaseks läksid ja maha langesid, teisel Kreeka-aastal. Nad jooksid ja kuulsid, kuidas instruktor karjub:

„Sõjalise baasõppe ülim eesmärk on lennukadettide isiksuse kasvatamine. Kadetile tutvustatakse sõjaväelist eluviisi, sõjaväelist kohusetunnet, ta pühendatakse akadeemia harjumustesse ja tavadesse.”

Nad jooksid ja hingeõhk tõusis suust nagu suits ning hajus õhtutaevasse ja ta koperdas omaenese jalgade otsa ja vaatas üles ja nägi, kuidas nende kohal rulluvad laiali lumehelbed. Nüüd mäletab ta seda nii. Et nagu nad oleksid peatumata jooksnud terve aasta. Ta mäletab üht päeva, kui rühm teise kursuse kadette khakivärvilistes vormides üle kasarmuõue läks, nad peatusid ja näitasid näpuga kalamaimude poole, kes muudkui jooksid õue peal, aga ta ei tea, kas ta on sellel pildil üks jooksjaist või üks vanematest kadettidest, kes pealt vaatavad, kas see toimus hiljem. Ta ei mäleta. Ta hoiab sigaretti käes, kätt vastu otsaesist, ülekuulaja lükkab tema poole veel ühe foto, ta vaatab seda, ülekuulaja koputab kõvasti vastu pilti.

„Kas sa väidad, et see ei ole sina?”

Pildil kannab ta Hellase lennuväe suvevormi. Vööl ripub lühike saabel. Tal on peas nokaga vormimüts.

„See olen mina.” Ta võtab foto, hoiab enda ees. „See olin mina.”

„Räägi, mida te sõjalises baasõppes tegite.”

„Jooksime.”

Kevadel vajus ta kokku ja lamas, selg vastu vappuvat maad, ragisevat kruusa. Üleval sõudsid mööda pilved ja kui need talle nüüd meenuvad, siis mõtleb ta: Nimbostratus: kihtsajupilved, mis kogunevad ühtlaseks vaibaks ja on neid läbivate sademete tõttu hajusad – hiljem läbisid nad kõrvuti lennutundidega ka meteoroloogia algkursuse, omandasid teadmisi taeva, tuulte, vihma kohta. Ta oli teel. Foto tema käes püüab laes rippuvast pirnist langeva valguse, halli valguse triip libiseb üle noore kadeti näo ja ta teab, et need mehed siin ei saa kunagi aru, et nad vaatavad neid fotosid ega mõista taeva ja päikese jõudu, mis sundis teda pöörduma tagasi siia, nende sõdade, selle ohu juurde. Cumulonimbus: rünkpilved, mille ülaosa on kihiline ja lame, pilved laotuvad rünkade ja kohevate tornidena laiali. Ta vaatab hetke ülekuulajat, siis jälle fotot. Ta nõjatub kõva puutooli seljatoele, pilt ikka käes. Rünkpilvedest langevad sademed, mis maapinnale ei jõua.

„Me jooksime,” sõnab ta veel kord, turtsatab ja tõmbab läbi naeru ninaga, ja raputab pead. Ta jääb vait, vahib lauda.

Selja taga kiire liigutuse heli. Kohisev, otsekui süsihappegaasiline tuimastus, mis levib mööda käsivarsi ja jalgu, ta tunneb, kuidas ta toolilt maha libiseb ja see juhtub justkui tasakesi, nagu unes, kuidagi on see juhtunud juba enne, kui see juhtub.

Ta lamab põrandal ja vaatab laes rippuvat elektripirni. Kuklas terav sähviv valu, mis mööda selgroogu alla kiirgab. Kingad kraabivad jõuetult betoonpõrandat, kui ta üritab end püsti ajada.

Pimedus.

Vastu kukalt virutas vahimees mingi asja, arvatavasti püstolipäraga.

P kuuleb, kuidas ülekuulaja räägib, tema sõnadel puudub tähendus, need on ainult helid, häälikud.

Pimedus.

Pea tuikab. Keha on kohmakas, ei kuula sõna.

„Tõuse üles.”

Ülekuulaja kõneleb nii, nagu õpetaks andetule õpilasele, kuidas võtta tantsupoosi. P jääb lamama, kingad kraabivad, kraabivad põrandat. Tool lendas ümber, see vedeleb tema kõrval. Vahimees tõstab tooli püsti ja P tõmbub kerra, sest kiire liigutus paneb arvama, et tuleb veel üks löök. Siis hiivab vahimees P kättpidi üles, hoolimatult ja lihtsalt, ning paneb toolile istuma. Keel paistes. Ta katsub käega ettevaatlikult kukalt ja sõrmedele satub midagi kleepuvat. Ta vaatab oma sõrmi, mätserdab mingis šokeeritud imetluses pöidlaga natuke aega vere sees ringi. Meenub lapsepõlv. Meenub mees, kes ei olnud tema isa, mees, kelle juures ta palju aastaid elas. Ta pigistab silmad kõvasti kinni. Suus raua maitse.

„Kas jätkame?” Ülekuulaja kuivatab särgivarrukaga otsaesist ja vaatab justkui bürokraatlikult ja mõtlikult kausta.

„Võta kingad jalast,” ütleb ta. „Võta kingad jalast ja riided seljast.”

1 Buganda on autonoomne kuningriik Ugandas. Bugandas on võimul oma kuningas (kabaka). − Tõlkija märkus. [ ↵ ]