Читать книгу Paradiisist tuli torm. Sari „Moodne aeg“ - Johannes Anyuru - Страница 8

Üles, tuppa hõljus peenike sääsevõrk. Hetkeks nägi poiss väljas õhtut, kuidas see eemale sirutus, violetne ja lõputu. Päike silmapiiri kohal oli põlev armulaualeib. Poiss istus madratsil, ta toetas lõuga põlvedele. Tema nahk lõhnas kariloomade, kuivanud rohu, savi järele. Ta ise tõmbas võrku servast kinni hoidvad naelad välja. Kui mees enne koju tuleb, kui ta võrgu tagasi jõuab panna, siis võib ta öelda, et tuul tõmbas. Ta tahtis näha taevast, selle sisse kaduda. Ta käed olid ümber põlvede.

Keset lage rippus elektripirn, juhe oli keeratud ümber laetala ja torgatud kontakti, mis õues oli ühendatud diiselgeneraatoriga. Ta nihutas end, proovis mitte istuda reisi ja sabakonti katvatele sinikatele. Ta ütleb, et tuul puhus nii, et naelad tulid lahti. Naabri koer haukus. Uks avanes. Mees tuli koju.

Mees võttis pintsaku seljast. Kingad olid mudased ja suured ja kuidagi kohmakad, püksid kulunud, kuid teravate viikidega. Poiss tõusis püsti ja tõstis ahjust välja põletatud savist kausi, kauss oli kuum, ta võttis käte kaitseks lapi. Kõike seda mingis mälestuste mälestuses, virvendavates filmikaadrites, nüüd merest ja tuulest pleekinutes. Mees istus laua taga, ta vahtis poissi, alahuul ette lükatud ja käed laual. Tema kohalolek oli nagu oleks kõrvus unnanud, tundus, et seinad painduvad sissepoole nagu trumminahad. Nad ei rääkinud teineteisega. Poisi nägu oli kohati paistes, ta nägi seda kooli vetsu peeglist. Ta tõi madratsi kõrvalt alumiiniumtaldriku, sai paar lusikatäit toitu. Nad sõid kätega, mannapudingit, nagu tavaliselt, tegi poiss süüa, kui koolist tuli, samal ajal kui mees, kes töötas koolis õpetajana, läks küla pubisse oma õlut ja palmiviina jooma.

Nad istusid seal, nii nagu alati. Nad sõid, samal ajal kui päike loojus, mees, poiss, kaks venda. Nende vanim vend John jäi riiki nimega Birma, kus ta oli võidelnud sakslaste vastu, ja nende isa suri malaariasse ühel päeval, kui poiss oli väga väike, nii et suurte mudaste kingadega mees oli pere vanim mees. Poiss lõpetas söömise, kui kuulis, et mees tõuseb. Poiss istus kangestunult, näputäis pudingit sõrmede vahel ja pilk plekktaldrikul tema jalge vahel. Ta kuulis vastu lauaplaati kolksatava pudeli häält, valamise häält. Ta piilus akna poole, päikeseloojangu poole, mis tuli nii kiiresti, nagu oleks keegi oma suure käe taeva peale langetanud. Huul oli paistes, kui ta pudingit suhu torkas, siis pudises osa maha. Ta kraapis selle ruttu kokku, limpsis sõrmed puhtaks. Neelamishääled olid kleepuvad, niisked.

„Tule siia!”

Sääsevõrk kummus tuules, ta lihtsalt istus seal, vahtis taevast.

„Jäta see taldrik, tule siia ja istu.”

Ta tahtis olla lind. Mees lõi jalaga tooli, nii et see ümber kukkus. Ta võpatas heli peale, kuid pilku ei tõstnud.

„Ema hellitas su ära.”

Kui ta toolile istus, lõi valu reite tagapoolde, kuhu teda enne peksti. Ta nihutas end tooli servale, ta tahtis nutta, karjuda, sealt ära joosta, ära lennata. Mees hoidis näo ees plekktassi ja vahtis, nagu otsiks midagi selle hallilt tuhmilt pinnalt.

„Miks sa mulle otsa ei vaata? Ma olen sinu vend.”

Laud nende vahel oli tehtud tumedast jämedakoelisest puust. Sooned paistsid ühtlases loojanguvalguses punased. Poiss nokitses küünega lauaplaati. Pääsu pole. See on elu, sa oled selles põrgus üksi. Mees jõi tassist ja lajatas selle lauale, vedas hammaste vahelt õhku, heli, mis tähendas idiootlikku jõnglast, hellitatud jõnglast, kelle eest perekond on sundinud teda hoolitsema. Poisi käsi värises, kui ta pudelit tõstis, ta piilus uuesti akna poole, päikese poole, mis nüüd paistis kitsa tuletriibuna kõrge rohu sees. Ta valas juurde. Ettevaatlikult, ta ei ajanud maha. Ta keeras korgi peale.

„Mul on kurvad uudised,” ütles mees. Plekktass nägi tema paksude sõrmede vahel pisike välja. Poiss tundis, kuidas mehe pilk tema nägu kompas.

„John on surnud.”

Vaikus. Poisile meeldis John, kuigi nad ei olnud kunagi kohtunud, talle meeldisid jutud, mida tema teised vennad Johnist rääkisid. John on nende isa moodi, ütlesid nad ikka. John pidi ta siit ära viima, kui ta tagasi tuleb. John oli sõdur.

„John on surnud.” Mees jõi paar lonksu.

„John on surnud, isa on surnud.”

Ta turtsatas ja lõi siis ärritunult vastu omaenese kukalt – kõik need kiired liigutused panid poisi võpatama. Mees naeris.

„Meie oleme ka surnud.”

Mälestustes oli nii: nemad olid surnud, mees ja poiss, nad olid nagu puust või kivist. Mees jäi ise oma ütlusest tummaks. Ta istus ja vahtis natuke aega, suu lahti, pilk seinal.

„Ära karda mind. Ma olen su vend,” sõnas ta.

Ta võttis lipsu kaelast, nööpis särgi lahti, nõjatus tahapoole. Ta vaatas sääsevõrku. See laperdas. Ta sügas kukalt, matsutas huuli, umbes nagu limpsiks oma hambaid. Tema keel oli paistes ja roosa nagu loomal.

„Seisa siia,” ütles ta. Tema valge triiksärgi krael oli pruun higitriip, tema hääl oli rahulik ja vaoshoitud, peaaegu pehme.

„Tule siia.”

Peaaegu soe, naerune, justkui oleks andeksandmine, halastus, vendlus olemas. Poiss libistas end toolilt maha.

„Miks sa sääsevõrgu lahti võtsid?”

Poiss tõstis pilgu. Tema seda ei teinud. Tuul tegi, tuul tegi.

Mees virutas rusikaga, aga just enne, kui löök tabas, muutus poiss siledaks nagu metall või kulunud lauaplaat. Ta ei tundnud lööki. Nii oli alati. Kui ta silmad avas, lamas ta põrandal ja pea oli lihtsalt nagu tükk liha, märg ja raske ja mõttetu, ja pimedus tema peas oli nagu pimedus toores lihatükis. Sisse hingates norises nina verest ja veri oli nagu see veri, mis tuleb liha seest, kui seda lõikad ja lõikelauale paned, vesine ja lahja, see polegi nagu veri, lihtsalt mingi vedelik. Nina oli tuim, natuke torkis. Ta roomas laua alla, mees lükkas laua ümber, nii et taldrik, söögiriistad ja tass põrandale kolksatasid, mees virutas talle jalaga ja kui mehe suur porine king teda otse kõhtu tabas, jäi kõik peaaegu vaikseks, veel üks sile tühi hetk, ja siis tuli välgusähvatus ja tuba kukkus talle peale ja ta lendas vastu seina.