Читать книгу Aruka investori taskuraamat - John C. Bogle - Страница 3

Edukas investeerimine oleneb täiel määral talupojatarkusest. Nagu on öelnud Omaha oraakel Warren Buffett, on investeerimine lihtne, aga mitte kerge. Puhas matemaatika ütleb ja ajalugu kinnitab, et aktsiatesse investeerimise võidustrateegia seisneb kõikide börsiaktsiate omamises võimalikult väikeste kulutustega. Nõnda on teile dividendide ja kasumikasvuna garanteeritud osa nende ettevõtete kogutulust.

Parim viis, kuidas seda strateegiat ellu viia, on tõepoolest lihtne: ostke fondi, kel on selline kogu turgu hõlmav portfell, ja hoidke seda igavesti. Sellist fondi nimetatakse indeksifondiks. Indeksifond on lihtsalt korv (portfell), mis väga palju mune (aktsiaid) sisaldavana on konstrueeritud jäljendama USA aktsiaturu (või ükskõik millise finantsturu või turusektori) üldist liikumist.1 Traditsiooniline indeksifond (TIF) esindab põhimõtteliselt tervet aktsiaturu korvi, mitte ainult mõnd üksikut laialiloobitud muna. Sellega kaob üksikaktsiate selekteerimise, teatud turusektorite rõhutamise ja fondijuhi valimise risk. Jääb ainult aktsiaturu risk. (See risk on niigi küllalt suur, tänan väga!) Indeksifondid kompenseerivad lühiajalise põnevuse puudumist ülipõneva pikaajalise tootlikkusega. TIF on mõeldud hoidmiseks terve eluea jooksul.

Indeksifondiga kaob üksikaktsiate valimise, mõne turusektori rõhutamise ja fondijuhi valimise risk. Jääb ainult aktsiaturu risk.  

Selles raamatus on juttu palju enamast kui ainult indeksifondidest. Selle raamatu eesmärk on muuta teie arusaama investeerimisest. See raamat räägib, miks pikaajaline investeerimine annab palju parema tulemuse kui lühiajaline spekulatsioon; miks on diversifitseerimine kasulik; millist tähtsat rolli mängib investeerimiskulu; millised ohud kaasnevad fondi minevikutootlusele lootma jäämisega ning investeerimisel keskmise juurde tagasipöördumise põhimõtte eiramisega; kuidas finantsturud toimivad.

Kui te mõistate, mismoodi finantsturud tegelikult toimivad, võite veenduda, et indeksifond on tõepoolest ainus investeering, mis sisuliselt garanteerib teile õiglase osa ettevõtlustulust. Tänu liitintressi imele kuhjub sellest tulust aastatega lausa fantastiline jõukus.

Traditsiooniline indeksifond (TIF).  

Ma kõnelen siinkohal traditsioonilisest indeksifondist. TIF on laialt hajutatud, hoides kõiki (või pea kõiki) aktsiaid USA aktsiaturul, mille koguväärtus 2017. aasta alguse seisuga oli 26 triljonit dollarit. See tegutseb minimaalsete kulutustega ja nõustamistasudeta, selle tehingumaht on minimaalne ja maksuefektiivsus väga suur. Selline traditsiooniline indeksifond – esimene neist järgis Standard & Poor’s 500 indeksi tootlust – omab lihtsalt USA juhtivate ettevõtete aktsiaid, ostes iga ettevõtte turukapitalisatsioonile vastava osaluse ja hoides seda siis igavesti.

Investeerimistulu kuhjumise võlu. Investeerimiskulutuste kuhjumise valu.

Palun ärge alahinnake meie ettevõtete teenitud heldes tootluses liitintressi jõudu. Oletagem, et meie ettevõtete aktsiad teenivad tootlust seitse protsenti aastas. Sellel tasemel kasvab iga alguses investeeritud dollar aastakümnega 2 dollari, kahe aastakümnega 4 dollari, kolme aastakümnega 7,5 dollari, nelja aastakümnega 15 dollari ning viie aastakümnega 30 dollarini.2

Liitintressi toime on suisa imepärane. Lihtsalt sõnastades loob kapitalism tänu meie ettevõtete kasvule, tootlikkusele, leidlikkusele ja uuendusmeelsusele rikkust, mis on nende ettevõtete omanikele pluss-summa mäng. Investeerimine aktsiatesse on olnud pikas perspektiivis võidumäng.

Ettevõtete teenitud tootlus muundub lõppkokkuvõttes aktsiaturgudelt teenitud tootluseks. Mul pole kuidagi võimalik teada, kui suure osa sellest turutootlusest olete teie varem oma kontole saanud. Akadeemiliste uurimuste põhjal võib siiski eeldada, et kui te olete tüüpiline üksikutesse aktsiatesse investeerija, on teie tootlus turu keskmisele tõenäoliselt umbes kaks protsendipunkti aastas alla jäänud.

Rakendades seda näitajat Standard & Poor’s 500 aktsiaindeksi viimase 25 aasta keskmisele aastatootlusele 9,1 protsenti, on teie aastatootlus olnud tõenäoliselt 7 protsendi ringis. Tulemus: investorite rühmale tervikuna on turupirukast osaks saanud ainult kolmveerand. Vähe sellest – nagu VII peatükis selgitatakse, on sel juhul, kui te olete tüüpiline investeerimisfondi investor, teie käsi käinud isegi halvemini.

Kas nullsumma mäng?

Kui te ei usu, et selline tootlus enamikule investoritele osaks saab, mõelge korraks „lihtsa aritmeetika vääramatutele reeglitele“ (IV peatükk). Needsamad raudsed reeglid määravad mängu. Investoritena teenime kõik nagu ühtne rühm seda tootlust, mida aktsiaturg tarnib.

Ühtse rühmana – loodetavasti olete istet võtnud, et selle hämmastava ilmutuse peale mitte pikali kukkuda – oleme meie, investorid, kõik keskmised. Iga protsent, mille võrra keegi meist turu tootlust ületab, tähendab seda, et keegi teine meie kaasinvestoreist peab teenima täpselt sama palju alla turu keskmise. Enne investeerimiskulutuste mahaarvamist on aktsiaturu ületamine nullsumma mäng.

Miinussumma mäng.

Sellal kui investorid teisi omasuguseid edestada püüavad, võrdub võitjate saak paratamatult kaotajate kaotusega. Kogu selles palavikulises kauplemistegevuses tuleb kulukas konkurentsis turu ületamise nimel kindlalt võitjaks üksnes see, kes on võtnud sisse koha keset meie finantssüsteemi. Nagu Warren Buffett hiljuti kirjutas: „Kui suuri tasusid võtvad Wall Streeti tegelased haldavad triljoneid dollareid, riisuvad kasumilt tavaliselt koore needsamad haldurid, mitte kliendid.“

Kasiinos võidab alati maja. Hipodroomil teenib alati kihlveokontor. Lotomängus jääb suurem raha alati riigile. Investeerimisega pole lood teisiti. Investeerimismängus on võitjaks finantskrupjeed ja kaotajaks investorid kui rühm. Kui investeerimiskulutused maha arvata, siis on aktsiaturu ületamine miinussumma mäng.

Vähem Wall Streeti krupjeedele tähendab rohkem tavainvestoritele.

Edukas investeerimine seisneb niisiis selles, et te loovutate minimaalse osa meie ettevõtete teenitud tootlusest Wall Streetile ja jätate maksimaalse osa tootlusest teistele tänavatele (mis tähendab teid, mu kallid lugejad).

Teie võimalused teenida õiglast osa turu tootlusest suurenevad otsekohe märgatavalt, kui te vähendate aktsiatega kauplemist. Ühe akadeemilise uurimuse kohaselt kauples 1990.–1996. aasta tugeva pullituru ajal kõige aktiivsem viiendik kõigist aktsiakauplejatest oma portfelli läbi kiirusega üle 21 protsendi kuus. Kui nad teenisid sellel pullituru perioodil 17,9protsendist aastatootlust, aga samal ajal tekitasid endale umbes 6,5 protsendi ulatuses tehingukulu, jäi nende aastatootluseks kõigest 11,4 protsenti ehk ainult kaks kolmandikku turu tootlusest.

Ka investeerimisfondide investoritele meeldib end kõiketeadjaks pidada. Nad valivad fonde fondijuhi hiljutise või kas või pikaajalise parema tootluse põhjal ja sageli palkavad ka nõustajaid, kes aitaksid neil sedasama eesmärki saavutada. (Warren Buffetti „abilised“, kellest on juttu juba järgmises peatükis.) Nagu ma XII peatükis selgitan, on nõustajad selles siiski veelgi edutumad.

Teadmatuses sellest, kui palju kulutused tulust matti võtavad, maksavad väga paljud investorid rahumeeli suuri komisjoni- ja fonditasusid ning võtavad heas usus enda kanda suure, kuid varjatud tehingukulu, mis fondi hüperaktiivse portfellikäibega kaasneb. Fondiinvestorid on kindlad, et nad suudavad järjekindlalt välja sõeluda paremaid fondijuhte. Nad eksivad.

Fondiinvestorid on kindlad, et nad suudavad järjekindlalt välja sõeluda paremaid fondijuhte. Nad eksivad.

Vastupidi – neil, kes investeerivad ja seejärel mängust lahkuvad ega tee kunagi ühtki ülearust kulutust, on määratult suuremad šansid edu saavutada. Miks? Lihtsalt sellepärast, et neil on osalus ettevõtetes ja ettevõtted kui terviklik rühm teenivad oma kapitalilt märkimisväärset tootlust, maksavad omanikele dividendi ja reinvesteerivad ülejäägi tulevasse kasvu.

Jah, palju ettevõtteid läheb pankrotti. Kui firma äriidee on nõrk, strateegia jäik või juhatus saamatu, siis varem või hiljem langetakse loova hävituse ohvriks, aga see on kapitalistliku konkurentsi põhitunnus ning sellise firma asemele tulevad alati teised.3 Tervikuna on ettevõtted meie aktiivses majanduses pika ajaga siiski kasvanud. Alates 1929. aastast näiteks on USA sisemajanduse kogutoodang kasvanud nominaalselt 6,2 protsenti aastas. Meie ettevõtete maksueelse kasumi kasvumäär on olnud 6,3 protsenti aastas. SKT ja ettevõtete kasumikasvu korrelatsioon on 0,98. (Ideaalne oleks 1,0.) Ma eeldan, et see pikaajaline suhe jääb püsima ka eelseisvaiks aastaiks.

Lahkuge kasiinost ja lõplikult!

See raamat püüab teile näidata, miks peaksite lõpetama finantsturu krupjeede nuumamise. Miks siis? Sest viimase aastakümne jooksul on nad teie ja kõigi teie kaasinvestorite käest endale krahmanud ligikaudu 565 miljardit dollarit aastas. See raamat ütleb ka, kui lihtne on neid krupjeesid vältida: ostke lihtsalt S&P 500 või kogu aktsiaturu indeksifondi. Siis, kui olete oma aktsiad soetanud, lahkuge kasiinost ja lõplikult. Lihtsalt hoidke oma portfelli igavesti. See on see, mida teeb traditsiooniline indeksifond.

Lihtne, aga mitte kerge.

See investeerimisfilosoofia pole üksnes lihtne ja elegantne. See põhineb aritmeetikal, mida ei saa ümber lükata. Seesugust distsipliini ei ole muidugi kerge järgida. Kuni me investoritena kiidame heaks tänapäeva finantsturgude kirevat süsteemi, seni me ka tunneme elevust (ükskõik kui kulukat) aktsiate ostmisest ja müümisest; kuni me ei mõista, et on olemas parem moodus, seni tundub selline filosoofia instinktiivselt vastuvõetamatu. Ma palun teil siiski hoolikalt seedida selle taskuraamatu erapooletut sõnumit. Kui te seda teete, tärkab ka teis soov indeksirevolutsiooniga ühineda ning investeerida uuel, „ökonoomsemal, efektiivsemal ja koguni ausamal viisil“;4 produktiivsemal moel, mis seab esiplaanile teie endi huvid.

Thomas Paine ja terve mõistus.

Minu lootus, et üksik raamat võiks süüdata investeerimisrevolutsiooni sädeme, võib tunduda õhkõrn. Uusi ideid, mis seni kehtinud tavatarkusele vastu astuvad, võetakse alati vastu umbusu ja pahameele või isegi hirmuga. 240 aastat tagasi seisis sama katsumuse ees Thomas Paine, kelle 1776. aasta traktaat „Terve mõistus“ aitas sütitada Ameerika revolutsiooni. Paine kirjutas seal järgmist.

Vahest pole järgmistel lehekülgedel kirjeldatud tundmused veel piisavalt moes, et pälvida üldist heakskiitu. Pikaajaline harjumus mitte pidada mõnda asja valeks loob sellele pinnapealse õigsuse mulje ning kutsub kõigepealt esile kohutava kisa selle tava kaitseks. Lärm vaibub siiski peatselt. Aeg on tõhusam usupööraja kui mõistus … Ma ei esita siin midagi muud peale lihtsate tõsiasjade, puhaste argumentide ja terve mõistuse.

Nagu me nüüd teame, jäid Thomas Paine’i võimsad ja selgesõnalised argumendid lõpuks peale. Ameerika revolutsioon tõi kaasa Ameerika Ühendriikide põhiseaduse, mis tänapäevani paneb paika meie valitsuse ja kodanikkonna kohustused, meie ühiskonna põhikoe.

Samamoodi usun, et tulevikus jäävad investorkonnas peale ka minu esitatud lihtsad tõsiasjad, puhtad argumendid ja terve mõistus. Indeksirevolutsioon aitab üles ehitada meie riigile uut ja tõhusamat investeerimissüsteemi, mis teenib esmajärjekorras just investorite huve.

Struktuur ja strateegia.

Võiks arvata, et olles 1974. aastal asutanud Vanguardi ja 1975. aastal maailma esimese indeksifondi, on mul isiklik huvi teid oma seisukohtades veenda. Muidugi on! Aga mitte sellepärast, et ise rikastuda. Ma ei teeni sellega sentigi. Ma tahan teid veenda hoopis sellepärast, et need kaks nurgakivi, millele Vanguard aastate eest rajati – meie tõeliselt ühine osakuomanikele kuuluv fond ja meie indeksiinvesteeringute strateegia –, rikastavad pikas perspektiivis teid.

Pole vaja ainuüksi minu sõnu uskuda!

Indeksiinvesteeringute alguspäevil olin ma hüüdja hääl kõrbes. Leidus aga siiski üksikuid teraseid ja auväärseid uskujaid, kelle ideed innustasid mind oma missiooni jätkama. Tänapäeval toetavad indeksifondide kontseptsiooni paljud meie targimad ja edukaimad investorid. Teadlaskonnas on idee omaks võetud juba peaaegu ühel häälel. Pole vaja siiski ainuüksi minu sõnu uskuda. Kuulake ka neid sõltumatuid eksperte, kellel pole mingeid muid huve kui investeerimisest tõe väljaselgitamine. Mõnda neist võite kuulda selle peatüki lõpus.

Kuulake näiteks heakskiitu Nobeli majandusauhinna laureaadilt, Massachusettsi tehnoloogiainstituudi majandusprofessorilt Paul A. Samuelsonilt, kelle mälestusele on see raamat pühendatud: „Bogle’i põhjendatud ettekirjutused võimaldavad meie, säästjate seast mõnel miljonil kahekümne aasta pärast saada oma linnajao naabrite kadeduse sihtmärgiks – kui oleme samal ajal kõigi nende sündmusrohkete aegade jooksul säilitanud oma unerahu.“

Meie finantssüsteemi parandamine võtab kaua aega. Selle muutuse pikaldane kulg ei pea takistama teid ise oma huvide eest hoolt kanda. Te ei pea finantssüsteemi kulukates narrustes kaasa lööma. Kui te otsustate mängida võitjate mängu ja omada osalust ettevõtetes ning hoiduda turu ületamise püüdluste miinussumma mängust, võite esimese asjana kasutada omaenda kainet mõistust, teha süsteem endale selgeks ja likvideerida kõik ülearune kulu.

Siis on teile garanteeritud õiglane osa sellest, mida meie ettevõtted lahkesti heaks arvavad meile eelseisvail aastail pakkuda, nagu see aktsia- ja võlakirjaturul peegeldub. (Hoiatus: te saate õiglase osa ka võimalikust vahepealsest negatiivsest tootlusest.) Kui te neid tõsiasju mõistate, võite veenduda, et kõige alus ongi üksnes terve mõistus.

„Aruka investori taskuraamatu“ 10. aastapäeva väljaanne.

Kui „Aruka investori taskuraamat“ kümme aastat tagasi ilmus, lootsin, et see aitab investoritel saada oma õiglase osa tootlusest, mida meie finantsturud pakuvad – ükskõik kas positiivsest või negatiivsest.

Algupärane 2007. aasta taskuraamat oli minu esimese raamatu, 1994. aastal ilmunud raamatu „Bogle investeerimisfondidest: aruka investori uued perspektiivid“ otsene järeltulija. Mõlemad raamatud argumenteerivad indeksiinvesteeringute kasuks ja mõlemast on saanud kõigi aegade edukamad investeerimisfondideteemalised raamatud, mida investorid on ostnud kokku üle poole miljoni eksemplari.

Ligemale veerandsaja aasta jooksul, mis on möödunud minu esimese raamatu avaldamisest, on indeksifondid end kehtestanud. Indeksifondide vara on kasvanud 168 korda, 28 miljardilt dollarilt 2017. aasta keskpaigaks 4,6 triljoni dollarini. Ainuüksi viimasel kümnendil on investorid lisanud aktsiaindeksifondidesse 2,1 triljonit ja võtnud aktiivselt juhitud aktsiafondidest välja üle 900 miljardi dollari. Selline tohutu kolme triljoni dollarine pööre investorite eelistustes ei kujuta endast midagi vähemat kui investeerimisrevolutsiooni.

Tagasi vaadates tundub selge, et minu 1975. aastal asutatud esimene teedrajav indeksifond lõi sädeme, millest lahvatas indeksirevolutsiooni leek. Samuti paistab õigustatud järeldus, et minu raamatud, mida on hinnanguliselt lugenud poolteist miljonit inimest, andsid järgnenud võimsale revolutsioonile tublisti hoogu.

Indeksifondide loov hävitus on investoritele laias laastus kasuks tulnud. Seda „Aruka investori taskuraamatu“ 10. aastapäeva väljannet lugedes veendute, et see jääb vankumatult truuks oma eelkäijate mõistlikele põhimõtetele, lisades nende põhimõtete elluviimisele keskenduvad uued peatükid dividendidest, vara jaotamisest ja pensioni planeerimisest.

Õppige! Nautige! Tegutsege!

John C. Bogle

Valley Forge, Pennsylvania

1. septembril 2017

Pole vaja ainuüksi minu sõnu uskuda

Charles T. Munger, Warren Buffetti äripartner Berkshire Hathaways, sõnastab seda nii: „Rahahalduse üldised süsteemid nõuavad [tänapäeval], et inimesed teeksid näo, justkui tegeleksid nad millegagi, millega nad tegelda ei saa, ja justkui huvitaks neid miski, mis neid tegelikult ei huvita.“

„[See on] naljakas asi, sest netoarvestuses ei anna kogu investeerimishaldus ostjatele tervikuna mingit lisaväärtust. Nii see lihtsalt peab toimima. Investeerimisfondid võtavad kaks protsenti aastas ja maaklerid jooksutavad inimesi ühest fondist teise, mis läheb maksma veel kolm-neli protsendipunkti. Vaene lihtinimene saab professionaalidelt kohutavalt halva toote. See on minu arvates jälk. Palju parem oleks osaleda sellises süsteemis, kus väärtus jõuab inimesteni, kes toote ostavad.“

* * *  

William Bernstein, investeerimisnõustaja (ja neuroloog), „Investeerimise nelja tugisamba“ autor ütleb: „Niigi on halb, et peate osa saama tururiskist. Ainult narr võtab veel lisariski ja tekitab endale suurema kahju sellega, et ei hajuta oma munakorvi korralikult. Vältige probleemi – ostke hästi juhitud indeksifondi ja olge kogu turu omanik.“

* * *

Nõnda sõnastab Londoni väljaanne Economist: „Tõsi on, et fondijuhid on pakkunud rahas mõõdetuna enamasti ülimalt nigelat väärtust. Turu keskmise ajutisele ületamisele järgneb peaaegu alati turule allajäämine. Pika perioodi jooksul pole õieti ükski fondijuht turu keskmist ületanud … Ja kogu selle aja kasseerivad nad klientidelt kopsakat tasu õiguse eest nende raha maha mängida … [Üks] konkreetne õppetund … on indekseeritud investeeringute tulusus … te ei leia tõenäoliselt kunagi fondijuhti, kes järjepidevalt turgu ületaks. Parem on investeerida indeksifondi, mis tõotab turu tootlust, aga märkimisväärselt väiksema tasu eest.“

* * *

Tõepoolest on hämmastav, et nii paljud teadusmaailma hiiud ja juhtivad investorid, kes teadaolevalt on turgu ületanud, kinnitavad ja kiidavad indeksiinvesteeringute voorusi. Tehku nende kaine mõistus ehk minu omast enamgi teid kõiki targemateks investoriteks.

MÄRKUS. „Aruka investori taskuraamatu“ lugejad, kes tahaksid pöörduda iga peatüki lõpus, alajaotuses „Pole vaja ainuüksi minu sõnu uskuda“ ja mujal tekstis esitatud tsitaatide ning ulatuslike andmete allikate juurde, leiavad vajalikud viited minu veebilehelt www.johncbogle.com. Mul ei tuleks mõttessegi selle raamatukese väärtuslikku leheruumi mahuka bibliograafia alla matta, nii et palun vaadake julgesti mu veebilehte.