Читать книгу Aruka investori taskuraamat - John C. Bogle - Страница 4

Veel enne, kui hakkate mõtlema indeksifondidest – investeerimisfondidest kõige algsemal kujul ehk neist, kes lihtsalt ostavad sisuliselt kõiki USA aktsiaturu aktsiaid ja hoiavad neid igavesti –, peate mõistma, kuidas aktsiabörs tegelikult toimib. Võib-olla see rahvapärane mõistujutt, minu versioon Berkshire Hathaway juhi Warren Buffetti räägitud loost ettevõtte 2005. aasta aruandes, seletab meie tohutu ja keerulise finantsturgude süsteemi tobedust ja viljatust.

Elas kord …

Rikkale suguvõsale nimega Gotrocks5, mis koosnes eri põlvkondade vendadest, õdedest, tädidest, onudest ja nõbudest, kuulus sada protsenti kõigist Ameerika Ühendriikides emiteeritud aktsiaist. Igal aastal kogusid nad oma investeeringult saaki: kogu kasumikasvu, mille need tuhanded ettevõtted genereerisid, ning kõiki dividende, mida need välja maksid.6 Kõigi pereliikmete jõukus kasvas ühesuguses tempos ja kõik elasid omavahel rahus. Nende investeeringuilt kuhjus aastatega päratu rikkus. Gotrocksid mängisid pluss-summa mängu.

Mõne aja pärast ilmus aga lavale paar libeda jutuga Abilist, kes tegid „nutikamatele“ Gotrocksi nõbudele selgeks, et nood võiksid teenida oma sugulastest rohkem. Abilised veensid nõbusid oma aktsiaid osas ettevõtetes teistele pereliikmetele maha müüma ja ostma neilt vastukaubana teisi ettevõtteid. Abilised korraldasid tehinguid ja said maakleritena osutatud teenuste eest tasu. Pereliikmete omand kujunes niisiis isesuguseks. Nende üllatuseks hakkas aga kogu suguvõsa jõukus nüüd aeglasemalt kasvama. Miks? Sest muist investeeringute tootlust jooksis nüüd Abiliste kaukasse ja suguvõsa osa sellest heldest pirukast, mida USA ettevõtlus igal aastal küpsetab – kõik need väljamakstud dividendid ja ettevõttesse reinvesteeritud kasumid, algne sada protsenti –, jäi väiksemaks, sest Abilised võtsid tüki endale.

Pealekauba pidi nii mõnigi pereliige peale alati makstud maksude dividenditulult nüüd tasuma makse ka kapitalitulult. Aktsiate edasi-tagasi vahetamine tekitas aga tulumaksukohustuse aktsiate võõrandamiselt ning sellega jäi perekonna kogurikkus veelgi väiksemaks.

Nutikad nõod mõistsid peagi, et nende plaan on suguvõsa rikkuse kasvutempot tegelikult kahandanud. Nad möönsid, et nende katse aktsiaid selekteerida kukkus läbi, ning järeldasid, et neil oleks vaja professionaalset abi kelleltki, kes oskaks nende hüvanguks õigeid aktsiaid välja valida. Nii palkasid nad aktsiate noppimise eksperdid – veel ühed Abilised! –, et teiste ees eelist saavutada. Need varahaldurid aga võtsid oma teenuste eest jällegi tasu. Nii et kui suguvõsa aasta pärast uuesti oma rikkust hindas, tuli tõdeda, et nende osa pirukast on veelgi vähenenud.

Tagatipuks tundsid uued rahahaldurid vajadust oma ülalpidamise välja teenimiseks kaubelda suguvõsa aktsiaid palavikulise innuga, mis mitte ainult ei suurendanud esimestele Abilistele makstud vahendustasusid, vaid kasvatas ka tulumaksuarvet. Nii kahanes suguvõsa kunagine sajaprotsendine osa dividendide ja kasumite pirukast veelgi.

„Nõndaks: me ei osanud endale häid aktsiaid valida ja seejärel ei osanud valida ka häid haldureid, kes oskaksid valida häid aktsiaid,“ ütlesid targad nõod. „Mida me siis nüüd teeme?“ Laskmata end heidutada kahest senisest läbikukkumisest, otsustasid nad veel Abilisi juurde palgata. Nad võtsid ametisse kõige paremad investeerimiskonsultandid ja finantsplaneerijad, keda neil leida õnnestus, et nood juhataksid neid õigete fondihaldurite juurde, kes kindlasti õigeid aktsiaid valivad. Konsultandid muidugi mõista kinnitavad, et nad teevad selle töö ära. „Makske meile selle teenuse eest tasu ning kõik saab korda,“ ütlevad uued Abilised nõbudele. Ometi oh häda, uute lisakulutustega on suguvõsa osa pirukast taas väiksemaks jäänud.

Vabanege kõigist oma Abilistest. Siis saab teie suguvõsa jälle endale sada protsenti sellest pirukast, mille Ameerika Ühendriikide ettevõtted teile küpsetavad.

Murest murtuna koguneb suguvõsa lõpuks ja analüüsib sündmusi, mis on aset leidnud pärast seda, kui osa neist üritas hakata teisi üle kavaldama. „Kuidas see nii saab olla,“ küsivad nad, „et meie esialgne sajaprotsendine osa pirukast, mida me igal aastal dividendide ja kasumina saime, on kidunud nüüd kõigest kuuekümne protsendini?“ Kõige targem pereliige, üks eakas onu, vastab mahedalt: „Kõik see raha, mis te Abilistele maksnud olete, ja kõik need ebavajalikud täiendavad maksukohustused, mille olete tekitanud, tulevad otseselt meie suguvõsa kogukasumist ja dividendidest. Minge tagasi algusesse ja kohe. Vabanege kõigist oma maaklereist. Vabanege kõigist oma fondihaldureist. Vabanege kõigist oma nõustajaist. Siis kogub meie suguvõsa jälle sada protsenti sellest ükskõik kui suurest pirukast, mille Ameerika Ühendriikide ettevõtted meile küpsetavad, ja niimoodi aastast aastasse.“

Nad järgisid targa onu soovitust, pöördusid tagasi oma esialgse passiivse, kuid produktiivse strateegia juurde, hoidsid kõigi USA ettevõtete aktsiaid ja lõpetasid rahmeldamise.

Just seda teeb indeksifond.

… ja kui Gotrocksid veel surnud pole, elavad nad õnnelikult edasi

Alati terane Warren Buffett võtab loo moraali kokku nõnda, lisades kolmele Newtoni seadusele neljanda: investoritele tervikuna tähendab kiirenev liikumine vähenevat tootlust.

Nii tõene, kui see mõistatuslik väide ka poleks, lisaksin ma veel, et see mõistujutt peegeldab sügavat huvide konflikti nende vahel, kes investeerimisäris töötavad, ning nende vahel, kes aktsiatesse ja võlakirjadesse investeerivad. Esimeste tee rikkusele seisneb selles, et nad peavad oma kliente veenma: „Ärge istuge niisama. Tehke midagi.“ Nende klientide tee rikkuse poole, kui kliente tervikuna vaadelda, seisneb aga vastupidise nõuande järgimises: „Ärge tehke midagi. Lihtsalt istuge niisama.“ Sest ainult nii on võimalik hoiduda miinussumma mängust, mida turu ületamise katsed endast kujutavad.

Kui äri aetakse viisil, mis on otseses vastuolus klientuuri kui terviku huvidega, siis on ainult aja küsimus, millal klientide silmad reaalsusele avanevad. Sellele järgneb muutus – ning see muutus juhibki praegusel ajal meie finantssüsteemi revolutsiooni.

Gotrocksi perekonna loo moraal seisneb selles, et edukas investeerimine tähendab meie riigi – või terve maailma – ettevõtete omamist ning dividendide ja kasumikasvuna suurte preemiate teenimist. Mida suurem on investeerimisaktiivsus, seda suuremad on finantsvahendusele ja maksudele tehtavad kulutused ning seda väiksem on tootlus aktsionäridele – meie ettevõtete omanikele – tervikuna. Mida väiksemad on kulutused, mida investorid rühmana teevad, seda suuremat saaki nad koguvad. Seega: et teenida positiivset tootlust, mida ettevõtted pikaks ajaks pakuvad, kahandab arukas investor finantsvahenduskulu miinimumini. Seda ütleb meile kaine mõistus. Selles seisneb indeksiinvesteeringute iva. Ning selline on ka selle raamatu keskne sõnum.

Pole vaja ainuüksi minu sõnu uskuda

Kuulake Harvard Management Company endist presidenti Jack R. Meyerit, märkimisväärselt edukat finantsvõlurit, kes kolmekordistas Harvardi ülikooli fondi kaheksalt miljardilt 27 miljardile dollarile. Businessweeki usutluses 2004. aastal ütles ta nii: „Investeerimisäri on suurejooneline pettus. Suurem osa inimesi arvab, et nad on võimelised leidma fondihalduri, kes suudab turgu ületada, ent suurem osa inimesi eksib. Mina ütlen, et 85–90 protsenti haldureist ei suuda sihiks seatud indeksiteni küündida. Kuna haldurid võtavad tasu ning neil on tehingukulu, teadke kokkuvõttes, et nad vähendavad väärtust.“

Kui hr Meyerilt küsiti, kas erainvestorid saaksid Harvardi tegevusest midagi õppida, vastas ta: „Jah. Kõigepealt hajutage. Koostage portfell, mis sisaldab palju varaklasse. Teiseks hoidke kulutused väikesed. See tähendab, vältige kõige kiidetumaid ja kallimaid fonde ning eelistage väikeste kulutustega indeksifonde. Ja lõpuks: investeerige pikaks ajaks. [Investoritel] peaksid olema lihtsalt indeksifondid, et tasud ja maksud püsiksid väikesed. Selles pole kahtlustki.“

* * *

Princetoni ülikooli professor Burton G. Malkiel, raamatu „Juhuslik ekslemine Wall Streetil“ autor, väljendas vähem riiakaid väljendeid kasutades selliseid vaateid: „Indeksifondid on andnud järjekindlalt [aasta]tootlust, mis ületab aktiivselt juhitud fondide oma ligi kahe protsendi võrra. Aktiivne fondijuhtimine tervikuna ei saa anda brutotootlust, mis ületaks turgu tervikuna, ning seepärast peavad nad indeksitele keskeltläbi kulutuste ja tehingutasude jagu alla jääma.“

„Kogemus näitab selgelt, et indeksifondide ostjad saavutavad tõenäoliselt parema tulemuse kui tüüpiline fondihaldur, kelle suured nõustamistasud ja märkimisväärne portfellikäive kipuvad investeeringute tulusust kahandama … Indeksifond on mõistlik ja otstarbekas meetod, mille abil teenida turu tootlust ilma igasuguste jõupingutusteta ja minimaalsete kulutustega.“