Читать книгу Igatahes… - John Cleese - Страница 3

Tegin oma esimese avaliku etteaste kooliõe trepist üles astudes Saint Peteri erakoolis Weston-super-Mare’is Somersetis Inglismaal 1948. aasta 13. septembril. Olin siis veidi alla üheksa aasta vana. Publikuks oli kamp üheksa-aastaseid, kes pilkasid mind ja kisasid: „Chee-se! Chee-se!” Ronisin edasi, hoolimata alandatusest ja hirmust. Kuid veel enam tundsin hämmeldust. Kuidas mul õnnestus nii palju tähelepanu pälvida? Mida ma olin teinud, et seesugust agressiivsust ära teenida? Ja … kuidas põrgu päralt nad teadsid, et minu perenimi oli kunagi Cheese olnud?

Sellal kui emand Tuim ehk Findlater viis minu peal läbi tavapärase uue õpilase füüsilise ülevaatuse, üritasin mõtteid koguda. Vanemad olid alati öelnud, et hoiaksin õelatest pahadest poistest eemale. Aga mida nad tegid siis sellises kenas koolis nagu Saint Peter? Ja kuidas pidin mina neid vältima?

Paljuski põhjustas minu väljapääsmatut olukorda tõik, et ma polnud mitte ainult väike poiss, vaid üks väga pikk väike poiss. Olin meeter kuuskümmend ning oli tõenäoline, et ületan veel enne kaheteistkümneseks saamist meeter kaheksakümne verstaposti. Nii osutus üpris keeruliseks taustaga ühte sulanduda, kuigi ma seda tihti soovisin – eriti hiljem, kui olin kõikidest koolmeistritest pikemaks kasvanud. Samuti polnud abi, et üks neist, härra Bartlett, viitas minule kui väljapaistvale kodanikule.

Lisaks oma erakordsele pikkusele olin ma ka oma jõust üle kasvanud ning minu füüsiline nõrkus muutis mind kobaks ja kohmakaks; lausa nii väga, et mõni aasta hiljem kirjeldas mu kehalise kasvatuse õpetaja kapten Lancaster mind kui meeter kaheksakümne pikkust näritud nöörijuppi. Kui lisada sinna juurde tõsiasi, et mul polnud noortest kuttidest koosnevate metsikute kampadega eelnevat kogemust, siis on arusaadav, miks mu näol kangastus tõelise argpüksi ilme, kui Tuim ukse avas ja mind teise avaliku etteaste poole meelitas.

„Ära muretse, see on ainult narrimine,” ütles ta. Mis lohutus see veel oli? Sama asja oleks võinud Nürnbergis öelda. Aga vähemalt karjumine lakkas ja nüüd saatis mind äraootav vaikus, kui end astmeist üles sundisin. Ja siis …

„Kas sa oled ümarpea või rojalist?”

„Mida?”

Mulle heideti pilke, igaüks neist nõudmas: „Ümarpea või rojalist?” Millest nad küll rääkisid?

Oleks ma sellest küsimusest aru saanud, oleksin peaaegu kindlasti minestanud, olin niivõrd õrn lilleke. (Võib-olla peaksin hästikasvatatutele selgitama, et mul ei palutud avaldada arvamust Inglise kodusõja vastasleeride kohta, vaid öelda, kas olen ümberlõigatud või mitte.) Sellegipoolest polnud minu esimene päev erakoolis täielik läbikukkumine. Selleks ajaks, kui koju jõudsin, olin õppinud selgeks kahe uue sõna tähendused – „haletsusväärne” ja „selgrootu” –, kuigi selleks oli vaja isa sõnastikku, et otsida sõna „memmepoeg”.

Miks ma olin nii … mannetu? Noh, alustame algusest. Sündisin 27. oktoobril 1939. aastal väikeses külas Uphillis, mida eraldas Weston-super-Mare’ist lõunas vaid üks teejupp, mille kaudu sai Westoni rannikult sisemaale. Aga minu esimene mälestus ei ole Uphillist, vaid mõne kilomeetri kaugusel Brent Knolli külas ühest puust, mille varjus mäletan end lamavat, pilk läbi oksade eresinise taeva poole suunatud. Päikesevalgus tabab lehti eri nurkade all, nii et mu silm vilksab ühelt värvilaigult teisele, haljendav lehestik demonstreerib haljendavate värvivarjundite kogumikku. (Mõtlesin, et üritan sellesse peatükki pikkida sõnad „haljendav”, „värvivarjundid” ja „lehestik”, sest minu emakeeleõpetajad leidsid alati, et nende sõnade kasutamine on märk loomeandest. Kuigi ma poleks pidanud „haljendavat” arvatavasti kaks korda kasutama.)

Loomulikult pole ma oma esimeses mälestuses kindel; olen kindel, et nii ma vähemasti tavatsesin uskuda, et juhtus; ja mulle meeldib uskuda, et nii juhtus, sest see oleks täiesti loogiline, mina beebina vankris lebamas ja rahulolevalt sädeleva haljendava lehestiku ja selle ilusate värvivarjundite mängu jälgimas.

Kuid üht tean ma küll kindlalt, nimelt mõnda aega enne puuintsidenti pommitasid sakslased Weston-super-Mare’i. Kordan selle igaks juhuks üle …

14. augustil 1940. aastal pommitasid sakslaste lennukid Westonsuper-Mare’i. See peab vett: pommitamisest kirjutati kõigis lehtedes. Eriti Weston Mercurys. Enamik westonlasi uskus kindlameelselt, et rünnak oli eksitus. Sakslased olid tuntud eelkõige oma ratsionaalse mõtlemise poolest, nii et miks nad peaksid heitma Weston-super-Mare’ile täiesti korralikke pomme, kui Westonis polnud hävitada midagi ligilähedaseltki sama hinnalist kui see pomm, millega hävitati? See tähendaks, et iga plahvatus lõi Saksa majandusse väikese mõlgi.

Sakslased tulid aga veel mitu korda tagasi ja see hämmastas kõiki. Sellest hoolimata ei saa ma peast mõtet, et westonlastele tegelikult üpriski meeldis olla pommitatud: see andis neile tähtsustunde, mis muidu elus puudus. Aga see jätab ikkagi õhku küsimuse, miks hunnid küll vaevusid seda tegema. Oli see lihtsalt teutoonlik joie de vivre2? Kas Luftwaffe piloodid ajasid Westoni ranniku Western Fronti ehk läänerannikuga segamini? Olen kuulnud vanemaid westonlasi üpris tõsimeeli väitmas, et pommitamise korralduse andis William Joyce, kurikuulus Lord Haw-Haw, kelle inglased 1946. aastal reeturina võlla tõmbasid, sest Joyce tegi Suurbritannias sõja ajal natsipropaganda raadiosaateid. Kui pärisin nendelt amatöörajaloolastelt, miks peaks ühel iiri päritolu ja Brooklynis sündinud mehel olema niisugune trots Westoni vastu, et ta pinniks selle pärast Hitlerit, jäid nad vakka. Mina usun pigem, et põhjuseks oli vaen, mida pidas Reich’i marssal Hermann Göring ühe 1920. aastatel Westoni kail toimunud inetu vahejuhtumi pärast, mis oli seotud tõenäoliselt selliste isikutega nagu Noël Coward ja Terence Rattigan.

Aga minu isa selgitus tundub neist kõige loogilisem: tema ütles, et sakslased pommitasid Westonit, et demonstreerida oma huumorisoont.

Mis iganes selle kõige taga ka peitus, kolisime kaks päeva pärast esimest rünnakut vanamoelisse väikesesse Somerseti külakesse nimega Brent Knoll. Isal oli Prantsusmaa kaevikutes nelja aasta jooksul kuuldud suurtest kärgatustest üsna kõrini ja kuna tal polnud Westonis sõja heaks midagi teha, veetis ta terve pommitamisjärgse päeva, sõites Westoni ümbruses ringi, kuni leidis väikese talu, mille omanikeks olid härra ja proua Raffle, kes nõustusid Cleese’i perekonna üürilistena enda juurde võtma. Mulle meeldib väga, et isa ei hakanud jampsima. Olime sealt läinud! Oma tavapärase nutikusega valis ta talu, sest rasketel aegadel võis muna või kana või isegi mõni pisem siga kaduma minna, ilma et sellele suuremat tähelepanu pöörataks.

Ema rääkis mulle kord, et mõned westonlased kritiseerisid omakeskis isa, et ta nii ruttu põgenes. Nende arvates oli ilmselt väärikam oodata umbes nädal või nii, enne kui jalga lasta. Minu meelest ei taba selline suhtumine põgenemise põhiolemust, milleks on teha seda samal hetkel, kui säärane mõte pähe kargab. Vaid täiesti kinnisideeline viivitaja hüüaks: „Jookseme elu eest, aga mitte enne kolmapäeva pärastlõunat.”

Tagasi puu juurde. Külastasin seda talu aastaid hiljem ja täpselt nagu enda arvates mäletasin, kasvaski keset eesaia muruplatsi hiiglaslik kastan, mille all võisin väga vabalt vankris lebada. 1940. aastal oli talu üks tänavaäärsetest keskmise suurusega majadest, põllud teisel pool teed; see ei näinud eestpoolt kuigi talulik välja, aga kui kõndisid sissesõiduteelt üles ja maja taha, nägid tõelist taluhoovi pori, kanade, roostes tööriistade, puurides tuhkrute ja puitaedikutes küülikutega.

Just sealt pärineb minu teine mälestus. (See pidi tulema pärast esimest, sest nüüd seisan ma juba püsti.) Mind hammustas küülik.

Pigem võiks öelda, et mind näksas küülik, aga kuna ma olin niisugune liru vilets väike memmekas, käitusin, nagu oleksin jäsemest ilma jäänud. Just täielik ebaõiglus oli see, mis mind nõnda endast välja viis. Ühel hetkel ütlesin: „Tere, Jänku-härra!” ja naeratasin looma armsale pisikesele näole ja naljakatele loppis kõrvadele. Järgmisel hetkel kargas see põrguline mulle kallale. See näis nii tänamatu. Küsisin eneselt, mida olin ma sellele jänesele teinud, et niisuguse pöörase vastuse ära teenisin.

Kuid sellest veel asjakohasem küsimus on, miks ma olin selline möku. Ilmselgeks vastuseks on tõsiasi, et olin oma liigkaitsvate vanemate ainus laps. Mul on selle kinnitamiseks mälestus (nr 3). Olen nüüd umbes kolm ja Red Cow’ kõrtsis, Brent Knolli keskel tukslevas südames. Mingil moel õnnestub mul oma käsi ära lüüa ja hetk enne nutma puhkemist tõstan käe üles isa poole ja ulun: „Issi, vaata! Ma olen oma kallile pöidlale haiget teinud!” See teenib minu suureks hämmastuseks suure naerupahvaku. Kas minu pöial polegi siis kallis, mõtisklen. Isa arvates kindlasti on. Kui olukord nõuab, ütleb ta alati: „Oi, sa oled teinud haiget oma kallile … [lisada siia sobiv kehaosa nimetus].”

Kritiseerin isa suure kõhklusega, sest võlgnen kogu oma terve mõistuse tema armastavale lahkusele. Aga pole kahtlustki, et ta hellitas mind, ja seesugune varajases eas poputamine oli üks põhjus, miks minust sai möku. Koolipoisi päevil ei tundnud ma end eales kuigi meheliku, tugeva, viriilse, jõulise või heas mõttes agressiivsena. Vältisin koolis mänguväljaku kampu, sest ma ei mõistnud, miks peaks keegi tahtma sedasi käituda. Mulle meeldisid pallimängud, kuid minus tekitas alati vastikust näiteks see, kui karm näis ragbi, isegi sellises turvalises kauguses, mida mina hoidsin, teeseldes selle mängimist. Kui olin seitseteist, võttis Cliftoni riigikooli majaülema asetäitja Alec MacDonald mind viimaks ette, et õpiksin blokkima. Kirjeldanud minu pingutusi hälbega haldja tantsimisena, käskis ta pealt vaadata, kuidas õigesti blokeerida. Ta palus esimesest XV tiimist ühel mängijal, Tony Rogersil enda poole tormata. Härra MacDonald jõudis Rogersini ja ründas karmilt just sel hetkel, kui vastane üritas temast kõrvale põigata. Tagajärjena põrkus härra MacDonaldi pealagi teravalt vastu Rogersi paremat puusa. Härra MacDonald ei andnud sel pärastlõunal enam tunde; tegelikult ei ilmunud ta järgmised nelikümmend kaheksa tundi välja. Viimaks, kui ta uuesti kooli tuli, olin liiga argpüks, et meenutada talle, kuidas ta oli mulle öelnud: „Kui karmilt ründad, ei saa kunagi haiget.” Nii et alati, kui näen rahvusvahelisi ragbimeeskondi Twickenhami väljakule sammumas, silmitsen neid aukartusega, kuid samas ka tundega, et minu ja nende geenid on sootuks erinevast killast. Mina ei sündinud mehiseks meheks ja olen leppinud oma seesmise mittemehelikkusega suurema kaeblemiseta. Pealegi näib mulle, et argpüksid tekitavad väga harva pahandusi, mis võib olla ka üks põhjus, miks nende hulgas leidub neid, kelle on lasknud maha pahanduste tekitajad.3

Aga kõik see ei tähenda, et minu lapsepõlve mökulikkus oli mingilgi moel imetlust väärt. Ent kuigi ma olin vaieldamatult üks selgrootu väike pätakas, leidus sellel ka hea pool: vähemalt polnud minus osadele noorukitele omast arutut agressiivsust. Parem möku, kui hullumeelne, seda ma ütlen, ning ma tunnen uhkust, et pole kunagi suutnud end sundida puurikaklusi vaatama.

Kui muist minu viletsast väljavaatest elule tuli isa poputamisest, moodustas kenakese hulga sellest ka minu keeruline suhe emaga. Selles kontekstis meenub järjekordne varajane mälestus.

Leban voodis poolunes, kui üks hääl sunnib mind pöörama ja ma näen oma magamistoa poolirvakil uksest varje. Need on minu tülitsevate vanemate varjud. Isa on tahtnud minu tuppa tulla ja ema hakanud teda ründama, saatnud tema suunas löökiderahe, mida isa tõrjuda üritab. Nad ei räägi – usun, et nad ei taha kumbki mind äratada – ja see mälestus ei kanna endaga emotsioone, kuigi on väga selge. Ainult varjud, mis mõne sekundi jagu näha ja … vaikus. Seda kirja pannes tunnen kõris kerget pitsitust. Vägivald, mida kirjeldan, on üpris leebe: pole ogalisi tokke või mootorsaage, ainult alamkeskklassi rusikavõitlus, mis ei ähvarda tekitada raskeid kehavigastusi, nagu Inglise seadusele seda nimetada meeldib. Aga sellest hoolimata ründab minu armastatud isa, lahket ja korralikku inimest see seletamatu olend, kes on kuulu järgi minu ema.

Väikestel lastel on vähe elukogemust, mispärast eeldavad nad paratamatult, et see, mis nende ümber toimub, ongi õige. Mäletan, kui minu tütar Cynthia oli väga väike ja avastas enda suureks üllatuseks, et osade tema sõprade isad ei töötagi televiisoris. Nii oleks ka minul olnud keeruline väita, et mu suhe emaga on probleemne, sest mul polnud aimugi, mida sõna „emalik” enamiku inimeste jaoks tähendas. Isa kirjeldas mulle kord, kuidas ta oli näinud I maailmasõja ajal kaevikus üht haavatud sõdurit, kes hüüdis ema järele. „Miks ta küll tema järele peaks hüüdma?” imestasin. Kui sõbrad hakkasid mulle järgnevate aastate jooksul rääkima, kuidas ema on neil parim sõber, keegi, kellega nad on harjunud oma igapäevaelu arutama ja kellelt nad vaimset tuge otsisid, mõtlesin vaid: „See võib olla imeline …”

Ärge palun arvake, et sildistan ta siinkohal rutakalt halvaks emaks. Ta oli mitmeski mõttes hea ema, mõnikord väga hea. Kõigis igapäevatoimetustes oli ta erakordselt usin: valmistas häid sööke, vaatas, et oleksin korralikult riides, saapapaelad kinni, soojas ja kuiv, hoidis maja puhtana ja käitus minu suhtes eriti kaitsvalt. Kerge hüpnoosi all meenus mulle kord üks Saksa õhurünnak, lähenevate pommitajate hääl, ema suure köögilaua all mulle peale viskumas. Isegi kui see mälestus polnud tõene, oleks ta igatahes niimoodi käitunud.

Ema (vasakul) ja mina.

Nii et praktilisest vaatenurgast näis ema laitmatu. Aga ta oli ka enesekeskne ja närviline, ning see võis temaga kooselu tõepoolest väga ebamugavaks muuta.

Üheks enesekesksuse põhjuseks uskusin alati olevat tema erakordselt viletsad üldteadmised. Kui ta kord 80. aastate lõpus Londonis käis, valmistati lõunaks salatit, mis sisaldas vutimune. Ta küsis, mis sorti munad need on, ja mina selgitasin, et need on mutimunad, ja kui me neid tahame, peame minema väga vara hommikul Hamstead Heathi, kuna mutid munesid oma munad öö jooksul uru sissepääsu juurde, seejärel munad ära korjama ja vaatama, et need samal päeval nahka pistaksime, enne kui pojad jõuavad välja kooruda. Ema kuulas suurima tähelepanelikkusega, samal ajal kui mu perekonna suud vajusid ammuli, ja leidis, et need munad on imemaitsvad. Hiljem samal päeval jäi talle kõrvu šotlaste kuninganna Mary nimi. Perekond taas kuulamas, läksin veel kaugemale ja rääkisin emale, et Mary oli glasgowlasest noolemängutšempion, kes Blitzi ajal hukkus. „Kui kahju,” arvas ta.

Olin pisut üleannetu, seda küll, aga tahtsin samas oma perele tõestada, et kommentaaril, mille ma olin varem ema kohta õhku paisanud ning mida nad uskuma ei jäänud, oli tõepõhi all. Ütlesin neile nimelt, et emal polnud vähimatki aimugi neist asjust, mis tema elu lähitulevikus kuidagipidi ei mõjutanud; ja et seetõttu puudusid tal üldteadmised sootuks – ja kui ma ütlesin üldteadmised sootuks, ei pidanud ma silmas, et neid ikka väheke on. Loomulikult arvasid nad, et ma liialdan.

Selle põhjuseks polnud mitte rumalus, vaid see, et ta elas niivõrd suures ärevuses, pideva paanika piirimail, et suutis keskenduda vaid sellele, mis ähvardas tema elu otseselt mõjutada. Nii pole vaja mainidagi, et ta kannatas sealjuures tavaliste foobiate all, sekka ka mõned ebatavalisemad (näiteks albiinode ja silmaklappi kandvate inimeste foobia). Aga ta ei piirdunud sellega. Tegelikult viskasin ikka nalja, et ema kannatas kõigefoobia käes – nimeta vaid, ja tal on selle ees surmahirm. Tõsi, ma ei näinud kunagi, et ta oleks olnud leivaviilust, kampsunist või toolist häiritud, ent kõik, mis vähegi keskmisest suurem ja võimeline natuke ringi liikuma, kujutas ohtu ja iga pisutki valjem heli ehmatas teda täiesti uskumatul moel. Koostasin kord nimekirja sellest, mis ema hirmutas, ning see sai üpris kõikehõlmav: väga vali norskamine; madalalt lendav lennuk; kirikukellad; tuletõrjeautod; rongid; bussid ja praamid; müristamine; karjumine; suured autod; enamik keskmise suurusega autosid; lärmakad väikeautod; vargaalarmid; ilutulestik, eriti paugutid; vali raadio; haukuvad koerad; hirnuvad hobused; lähedalseisvad vaiksed hobused; üleüldiselt kõik lehmad; valjuhääldid; lambad; vahuveini pudelilt lendavad korgid; mootorrattad, ka väga väikesed; õhupallide purunemine; tolmuimejad (mitte tema enda kasutuses); asjade kukkumine; õhtusöögi kell; papagoimajad; peerukotid; tirisevad uksekellad; haamriga koputamine; pommid; sireenid; vanaaegsed äratuskellad; suruõhuvasarad ja föönid (ka tema enda kasutuses).

Ühesõnaga koges ema kosmost hiiglasliku, piiritu lõksuna.

Seetõttu polnud tal kunagi võimalik tõeliselt lõõgastuda, välja arvata need hetked, kui tema istus diivanil ja kudus ning meie isaga vaatasime televiisorit. Aga isegi siis tegeles ta millegagi, kudus ajaga võidu. Märkasin aastate eest, et kui inimesed (see kehtib minu puhul kindlasti) on ärevad, kipuvad nad endale tühiseid tegevusi leidma, sest need viivad mõtted mujale ja vähendavad närvilisust. Tarduda paigale on sama, kui tunda hirmu kõige intensiivsemana, nii toimetad selle asemel ringi ja tegutsed, justkui oleksid mingil kummalisel moel ajahätta jäänud. Aga kuigi ema hoidis end lõputult ja mõttetult rakkes, ei leevendanud see muretsemist: valdavat tunnet, et ta hoidis kõikvõimalikke katastroofe vaos vaid pideva ennetamisega ning üks hetk viivitust ses järjepidevuses veeretaks need talle laviinina kaela. Pakkusin kord isale välja, et peaksime muretsema emale suure hamstri jooksuratta, et tal oleks lihtne päev läbi tegevuses püsida, selle asemel et leiutada muudkui ebatarvilikke toimetusi, nagu hernepurkide poleerimine, topside kuhja kogumine, taskurätikutele ääriste õmblemine, kudumisvarraste läbikeetmine või vaibalt purude nokkimine.

Ema enda lahenduseks oli tähendada mured üles paberilipikule, nii polnud võimalustki, et ta mõnd neist ära unustaks ega valla päästaks. Pärast isa surma sõitsin ikka Westonisse emale külla ja ta tervitas mind tassitäie kohvi ja väga pika nimekirjaga muredest, mis olid eelnevate nädalate jooksul kuhjunud, ning me istusime ja arutasime need kõik üksipulgi läbi: milles mure seisnes, miks see oluline oli ja kui tõenäoliselt see juhtuda võis, mida sai ema teha, et seda ennetada, mida saaksime meie teha, kui see päriselt juhtuks, ja kas me teaksime, mida teha, kui see ei juhtuks … ja pärast seda, kui olime nii umbes kuus tükki läbi vaadanud, valmistas ema mulle järjekordse tassitäie kohvi ning me töötasime, kuni oli aeg magama minna. Kui selleks ajaks polnud kõik läbi vaadatud, jätsime ülejäänu hommikul jätkamiseks. Mul kulus aastakümneid taipamaks, et mitte muredest rääkimine polnud see, mis neid vähendas, vaid hoopis pidev kontakt teise inimesega suutis ema tasapisi maha rahustada.

Ma ei tea, miks ema nii ärev oli, kuid sellega kaasnev muutis ta keeruliseks inimeseks. Tegelikult pole „keeruline” päris õige sõna. Ta tahtis ainult üht. Ainult üht. Ta pidi alati oma tahtmise saama. Kui tal see ei õnnestunud, siis läks ta närvi. Teda oli üsna lihtne närvi ajada; tegelikult oleks õige väita, et tal tuli see tõesti lihtsalt; ja kui miski ajas teda närvi – ning neid asju oli lõppkokkuvõttes väga vähe, mis seda ei teinud –, tuli tal peale jonnihoog või jonnihood, mis olid niivõrd kujuteldamatud ja intensiivsed, et küllap igatses isa vahetevahel Prantsusmaa üpriski rahulike kaevikute järele.

Aga ema ei näinud end eales türannina: tema nipiks oli valitseda nõrkuse abil. Samal ajal kui isa oleks eelistanud magada, aken lahti, pidi see ema jaoks kinni olema, sest ta lihtsalt ei suutnud alternatiiviga leppida. Kahjuks polnud muud valikut, nii ei tulnud läbirääkimised kõne allagi, kuigi isa usaldas mulle kord, et ema oli olnud enne abiellumist palju paindlikum.

Hakkasin alles hiljem taipama, kui väga isa need jonnihood tegelikult häirisid. Isegi kui ta rääkis vahetevahel vajadusest väikest naist rahulikuna hoida, soovis ta oma teeseldud muretusega hirmu varjata, sest kui ema läks tujust ära, oli see kole: raev täitis tema nahaaluse, võttes ülejäänud iseloomult ruumi ja sundides seda kõrvale, kuniks asjaolud pisut leebusid. Fraas „vihast pimestatud” on vist Weston-super-Mare’is sündinud.

Ema võis olla üpris võluv, terane ja lõbus, aga ainult siis, kui meil käisid külalised. Nii kui külalised lahkusid, vähenes tema sotsiaalsus. See tähendas, et Cleese’ide kodus valitsesid alati pinged, sest kui ema polnud päriselt vihane, oli põhjuseks vaid, et ta polnud veel vihaseks saanud. Teadsime isaga, et kõige pisemgi asi – vaat et ükskõik mis – võis ta endast välja viia, nõnda sai mängu nimeks pidev rahupüüdlik käitumine.

See ei saa olla juhus, et veetsin niivõrd suure osa oma elust mingit tüüpi teraapias ja et enamik probleeme, mille käes vaevlesin, olid seotud naistega suhtlemisega. Mulle sisse juurdunud komme emaga toime tulemiseks kikivarvul ringi liikuda domineeris mu paarisuhetes aastaid. Noil aegadel pidasid naised mind väga igavaks. Minu isikupärane kokteil liigsest viisakusest, lõputust hoolivusest ja hirmust vaidlusi tõsta muutis mu täiesti ebaseksikaks. Väga, väga viisakad mehed on igavad. Kirjutasin kord enda nooremast minast sketši (1968. aasta saatesse „Kuidas ärritada inimesi?”), kus üritasin näidata, kui vihale võib ajada seesugune soov mitte kedagi solvata.

John Cleese: Ma pole vist täna kuigi hea kaaslane.

Connie Booth: Ei, asi on minus. Olen lihtsalt närvis.

JC: Ei, ei, ei, sa oled suurepärane, tõesti tore! Asi on minus.

CB: Kuule, unustame selle lihtsalt ära.

JC: Ma pole hea kaaslane.

CB: Oled küll.

JC: Ei ole. Olen sind liialt poputanud.

CB: Pole midagi.

JC: Olen sind tõesti liialt poputanud. See on mu enda süü, sa rääkisid mulle viimasel korral liigsest poputamisest.

CB: Ma palun sind!

JC: Kas ma poputan liiga palju?

CB: Natuke jah.

Kuigi meie vahel polnud kuigi palju tõelist emotsionaalset suhtlust, olid meil emaga omad lähedushetked, peaaegu kõik neist sellised, kui koos naersime. Tal oli üpriski terav huumorimeel – ja vanemaks saades avastasin eneselegi üllatuseks, et ema naeris ka nende naljade üle, mis olid üsna sünged, kui mitte mustad. Mäletan üht seika, kui ta loetles metoodiliselt üles kõik need põhjused, miks ta ei tahtnud enam elada, ning mind tabas tavapärane läbikukkumise tusasus, sest ma polnud suuteline teda aitama. Siis kuulsin end lausumas: „Ema, mul on mõte.”

„Kas tõesti? Mis mõte?”

„Ma tunnen üht väikest meest, kes elab Fulhamis ja kui sa järgmisel nädalal end ikka veel samamoodi tunned, võin temaga rääkida, kui tahad – aga ainult siis, kui tahad –, ja ta saab tulla Westonisse ja su ära tappa.”

Vaikus.

„Oh jumal, läksin liiga kaugele,” mõtlesin. Kuid siis hakkas ta naerust kõkutama. Ma polnud teda vist kunagi nii palju armastanud, kui tol hetkel.

Igatahes, … seal me siis olime, Raffle’ite talus, sakslaste pommide eest üsna kaitstud, ümberringi Somerseti taluniku argipäev, lehmade lüpsmine, sigade nuumamine ja kanatapp. Talu oli väga väike ning ainsaks üllatavaks asjaoluks oli tõik, et härra ja proua Raffle ei kõnelenud inglise keelt. Ma ei pea silmas, et nad oleksid rääkinud mõnd muud keelt; nad ei rääkinud mitte kui midagi, mida võiks üleüldse keelena tuvastada. Aga nad said ilmselgelt üksteise häälitsustest aru, ja meile tundus, et isegi kui nad teineteisele ei meeldi, ennetas piiratud sõnavara ebatarvilike vaidluste üles kerkimist. Ma ei tea, kuidas isa härra Raffle’iga meie üüritasus kokku leppis. Küllap ta kasutas munakive, kuigi jääb ka võimalus, et neid vahendas Raffle’ite väike poeg, kes õppis lasteaias käies pisut inglise keelt.

Härra Raffle’il oli kaks lambakoera, nii tuli kerge üllatusena, kui avastasime, et tal polnud lambaid. Isa arvas, et härra pidas koeri, tekitamaks inimestes arvamust, et tal on lambad; ema arvas, et need võisid olla hoopis lehmade karjatamiseks võetud. Mulle need koerad meeldisid: nad olid küülikutest sõbralikumad, kuigi kulutasid tõesti palju aega küülikute aedikutesse passimisele. Mis küülikutesse puutub, siis ma ei saanudki aru, miks Raffle’id neid pidasid, sest neil olid tuhkrud, kelle abil küülikuid vabas looduses püüda. Võib vaid eeldada, et kui jänes käes, tahtsid Raffle’id neid värskena hoida, käeulatuses, kuni tuli isu kiire ampsu järele. See võis ka põhjendada, miks ründaja tookord minusse oma kihvad kündis: ta ei kavatsenudki võitluseta lahkuda.

Kahjuks kui hakkasin just loomadele nimesid välja mõtlema ja Brent Knolli väikest küla paremini tundma õppima, kolis Cleese’i perekond Devonisse, väikesesse maamajja Totnesis. Siis aga, ühegi ilmse põhjuseta, kolisime tagasi Raffle’ite juurde, siis tagasi Devonisse (Horrabridge’i, kus nägin nii suurt ämblikku, et võisin lausa tema samme kuulda), siis tagasi Brent Knolli ning seejärel, kohe pärast II maailmasõja võidupäeva Burnhamon-Seasse, kus elasime kolme aasta jooksul kolmes eri majas, enne kui saabusime 1948. aastal Weston-super-Mare’i (jälle), et saaksin hakata käima Saint Peteri erakoolis. Kolisime minu kaheksa esimese eluaasta jooksul kokku kaheksa korda.

Olin liiga noor, et selles kaasa rääkida, nii võin vaid aimata, miks nõnda tihti elukohta vahetasime. Praktilisest vaatenurgast polnud kolimine kuigi suur probleem, sest isa ei pidanud selle pärast kunagi töökohta vahetama. Guardiani kindlustusbüroo agendina (või müügimehena) oli isale määratud oma piirkond Edela-Inglismaal, kus ta sõitis ringi ja müüs peamiselt elukindlustust, kuid talunikele ka hulganisti tormikindlustusi.

Kuna teati, et ta on niivõrd korralik vennike, jõudsid paljud elukindlustusvõtjad temani Somerseti panga juhatajate ja juristide soovituste kaudu: nad teadsid, et isa on kompetentne ja aus ega ürita müüa nende klientidele rohkem katet, kui nad vajasid. See tähendas, et ta müüs kõikidest Guardiani agentidest alati kõige rohkem, kuid seda üsna muretul moel, ilma et oleks eales pidanud lahkuma kodust enne poolt kümmet hommikul või naasma pärast poolt viit. Tema saladuseks oli, et tänu kontaktidele ei pidanud ta kunagi müügikõnesid; ja kuna ta elas Somerseti südames, polnud erilist vahet, kus täpsemalt, sest kõik vahemaad olid nõnda väikesed.

Kui isa tööülesannete iseloom ei seleta pidevat kolimist, siis ehk suudab seda tema mure rahaasjade pärast. Kindlustusagendina tipnesid tema nädalatasud 50. aastatel 30 naelani. Arvestades, et kaevurid ja enamik jalgpallureid teenisid 10, polnud see sugugi halb palk ja mina ei tundnud kunagi, et oleks millestki puudust olnud. Pealegi ei kaalunud Cleese’i pere kunagi kallite asjade ostmist. Need polnud meie vaateväljas. Näiteks ei turgatanud mulle ealeski pähe, et võiksime sõita puhkuse ajal välismaale, osta auto, mis pole kasutatud, või süüa jõululõunaks midagi muud peale kana.

Sellest hoolimata võisid seesugused võõramaised mõtted turgatada pähe isale, kes oli lahke ja helde ja oleks pakkunud meile meelsasti sootuks jõukamat elustiili, mille sarnast ta oli nautinud 20. aastate alguses Indias, Hongkongis ja Hiinas töötades. 1500 naela aastas ei viinud aga kuigi kaugele ning kuigi ta oskas oma finantsärevust väga hästi varjata, hakkasin tähele panema, et isa läks ostude pealt säästmisega vahetevahel lausa naeruväärselt kaugele. Ema märkas seda niisamuti ja me heitsime teineteisele pilke, kui isa ülistas üllatavalt odavaid stiilseid Jugoslaavia dressipluuse, Liibüa tippklassist kingi või Albaania kvaliteetsinki, mida ta oli ostnud, teades vägagi hästi, et peagi kaotavad need kuju, osutuvad kandmiskõlbmatuteks või maitsevad tõepoolest väga imelikult. Seega pole arutu järeldada, et enamik meie kolimisi said motivatsiooni pettekujutelmast, mille kohaselt oli niimoodi võimalik kulusid kokku hoida.

Isa (paremal) ja väikelaps.

Kuid kolimistel võis olla ka ootamatu kõrvalmõju. Uuringutes on selgunud, et pidev kolimine lapsepõlves seostub tihti loomingulisusega. Tundub, et loomingulisust sütitab vajadus lepitada vastandlikke maailmavaateid. Pärast kolimist hakkad elama pisut teistsugust elu, seega võrdled seda eelnenud eluga, paned tähele erinevusi ja sarnasusi, näed, mis sulle rohkem meeldib ja mida igatsed ning sedasi muutub vaim paindlikumaks ja suudab mõtteid ja ideid uut ja värsket moodi seostada. On veel teinegi viis, kuidas loomingulisus võib areneda: kui olulised inimesed sinu elus, eriti vanemad, näevad maailma erinevalt, püüad hoomata, mis on neil ühist ja kuidas nad erinevad, et üritada mõista vanemate konfliktseid vaateid. Teisalt, kui vanematel on harmooniline kooselu ja sa kasvad üles ühes kindlas paigas, kus kõikide hoiakud ühtivad, pole kuigi tõenäoline, et osutud innovaatiliseks või tahaksid seda olla. Julgen kahelda, et Iowa ülikoolis on eraldi loomingulisuse teaduskond.

Niisiis, loomingulises mõttes olin lausa topelt õnnistatud: pidev kolimine ja vanemate vähene harmoonia. Lisada neile kahele kingitusele teada-tuntud fakt, et paljud maailma suurimad geeniused nii kunstis kui ka teaduses on olnud tõsise emaliku hoole puudumise tulemused, olen sunnitud järeldama, et oleks mu ema vaid pisut rohkem vaimselt ebastabiilne olnud, võinuks ma olla ÜLIM. Ma oleksin võinud olla andekas muusikas, kunstis, silmapaistev tantsija, leiutaja ja populaarne luuletaja, selle asemel et olla hea, sealjuures väga vähesel moel, kirjutamises ja komöödia etendamises. Tjah.

Hoolimata nendest varajastest aastatest, mis möödusid Edela-Inglismaal ringi kihutades, on mul peale Raffle’ite talu ja Horrabridge’i ämbliku vaid vähesed juhuslikud mälestused. Mäletan näiteks, kuidas olin isaga jalutuskäigul, kuulsin mürinat ja tõstsin pilgu ning nägin taevast täitumas suurte lennukitega, mis lendasid mandri poole. See oli üks meie päevaseid haaranguid, selgitas isa. Olime sõda võitmas ega pidanud enam öösiti lendama. Kord vestlesime isaga ühe kena noore Ameerika piloodiga, kes lubas mul oma Jeepi ronida, kus oma kallist pahkluud kriimustasin. Teinekord aga sõidutas isa meid Westoni taha mägedesse, kus vaatasime Saksa lennukit, mis oli põllule kukkunud. See oli väiksem kui arvasin. Uudistajaid paistis palju, kuid kõik olid väga vaiksed.

Kõige toredamad olid pühapäevad, kui isa viis mind Brent Knolli raudteejaama. Seal lasti meid juhtimismajakesse ja raudteevaht lubas mul liigutada suuri kange, mis muutsid rööbaste asukohti. Siis läksime platvormile, kus oli suur punutud korv, mis oli võidulennu tuvisid täis, ning raudteevaht laskis mul kaane lahti tõmmata ning tuvid lendasid üles ja eemale tihedas mustrilises parves, kõrgele taevasse, kus nad tegid kolm ringi – alati kolm –, enne kui suundusid põhja poole oma Widnesi, Warringtoni ja Wigani kodudesse. See oli kõige põnevam ja ilusam kogemus.

Ainus otsene mõju, mis sõjal meie elule oli, juhtus siis, kui vanemateni jõudis uudis meie hävinenud mööblist. Esimesel päeval, kui Raffle’ite juurde kolisime, viisid vanemad mööbli ühte laohoonesse, mis kuulus tuntud Westoni oksjonipidajatele Lalonde’ile, kuid nüüd oli süütepomm kõik ära kärsatanud. Meie mööbel polnud kuigi luksuslik, nii tegid natsid meile isegi teene, sest nüüd saime hoopis lihtsamalt kolida, laveerides erinevate möbleeritud majapidamiste vahet, ilma et asjad oleksid meid väga koormanud.

Märkan, et paljud mu varajased mälestused on seotud sõjaga, kuid seda vaid seetõttu, et niisugused hetked tõusid tavalise, igapäevaelu taustal teravalt esile. Möödus mitu kuud Somerseti ja Devoni maapiirkondades, ilma et ma oleksin isegi hägusalt midagi konfliktist teadnud. Tegelikult taipan nüüd, kuidas mul vedas, et kasvasin väikestes Edela-Inglismaa külakestes, ümberringi haljendav lehestik ja smaragdi värvivarjundid. Seostan seda kõike omamoodi sõnatu rahulolu või muretu, rahuliku mõtestatusega, mida olen saanud linnades harva kogeda. Kui lugesin aastate eest, mida oli psühholoogil Abraham Maslow’l öelda tipp-kogemuste kohta, märkasin, et seesugused hetked juhtuvad peaaegu alati puhkeolekus ning minu puhul pole need ealeski tööga seotud. Wordsworth kirjutas oma lemmiklillede kohta:

Kui meenutan täiuslikke, ajatult õnnelikke hetki, on nende seas ajad, kui istun oma Holland Parki kodu aias lamamistoolil ja jälgin kaht birma kassipoega kabareed tantsimas; vaatan Haagis Vermeeri maali Delftist ja lasen sel enesele mõjuda; mängin Sydneys kängurupojaga; kuulan John Williamsit kitarri mängimas; sõidan allajõge mööda Reini ja rüüpan Moselle’i; söön oma naisega kaks päeva tagasi Gealesi restoranis kala ja friikartuleid või leban murul päikese käes ja manan oma peas kujutluspilte Dick Cheneyst, keda uputatakse. Ükski neist ei tundu olevat seotud tööga või üleüldse mingitki laadi püüdlustega. Selgitage seda Terry Gilliamile.