Читать книгу Igatahes… - John Cleese - Страница 4

Mu viimane mälestus Brent Knolli aegadest on ühe küllalt lühikese, vaikse ja vanemapoolse meesterahva John Cheese’i külaskäik. Ta oli minu isa isa ning nautis tuntust oma perekonna põlualusena: nähtavasti oli ta oma isa ja vennad niivõrd veendunult hukka mõistnud, et lahkus kodust niipea kui sai ja kolis kilomeetrite kaugusele Bristolisse, et nendega enam mitte kunagi tegemist teha. Sellest, millega tema pere täpsemalt tegeles, ei räägitud kunagi. Minu arvates olid nad pagarid, kuid see võis olla ka kattelugu, mida nad kasutasid, et leida ettekäänet öö läbi üleval olemiseks.

Minu vanaisa oli küllap seitsmekümnendates, kui temaga esimest korda kohtusin. Noil päevil oli see arvestatav vanus ja ma mäletan, kuidas ta kõndis kepi abil üsna aeglaselt, kui tema, ema ja mina mööda Somerseti jalutasime. Ta oli väga ametlik mees – vaoshoitud, ettevaatlik ja vagur –, kuid temast kiirgas ka lahkust ja hellust. Tegelikult nägi ta välja nagu doktor Dolittle ning kuigi mulle meeldis temaga olla ja ma mäletan, kui viisakalt nad isaga suhtlesid, ei ole mul meeles, et ma temaga ka päriselt lõbutsenud oleksin. Tema repertuaari kuulus vaid üks väike naljalugu: ta rääkis meile kodustatud paabulinnust, kes lendas üle aia naabri hoovi ja munes muna. Kas muna kuulus paabulinnu omanikule või naabrile? Kui midagi pakkusime, tuletas ta meelde, et paabulinnud ei mune. See polnud just kõige lõbusam, üle võlli nali, ja nii ei tulnudki mulle üllatusena, kui sain hiljem teada, et ta töötas kogu elu advokatuuri ametnikuna.

Vanaisa oli mu ainus vanavanem, kes oli veel elus. Ema ema oli surnud paljude aastate eest. Fotode järgi hinnates oli ta vanaldane, üpriski ebamaine versioon Virginia Woolfist. Tema abikaasa Marwood Cross oli aga vastupidi, vormitu nagu tüügassiga: töntsakas, kergesti ärrituv, enesekindel, tänamatu väike mees, kes oli omal ajal, nagu selgus, Weston-super-Mare’i tunnustatud oksjonipidaja. (Westonlased kasutasid tavaliselt üksteise kirjeldamiseks ülespuhutud stiili: arstide nimedest räägiti summutatud aupaklikkusega; kirurgid ja arhitektid olid eranditult „lugupeetud”, advokaadid „silmapaistvad”, ärimehed „mõjuvõimsad”, firmad „prestiižsed”, koolmeistrid „austatud” ja tubakakaupmehed „tunnustatud”.) Igatahes oli Westonis peaaegu pool tosinat oksjonipidajat ning nad olid kõik silmapaistvad, märkimisväärsed ja endast heal arvamusel. Kui mu vanemad mulle ristinime valisid, võtsid nad vanaisalt Johni ja Marwoodi sellelt teiselt mühakalt. Ema ütles, et kui minult tulevikus nime küsitakse ja ma vastan: „John Marwood Cleese,” näivad inimesed üllatunud ja ütlevad: „Oi! Kas on võimalik, et te olete kuulsa oksjonipidaja Marwood Crossi sugulane?” Siin on sulle, lugeja, üks mitme vastusevariandiga küsimus: kui mitu korda on seda päriselt minuga nende rohkem kui seitsme siin planeedil veedetud aastakümne jooksul juhtunud? a) 5000 korda, b) kaks korda, c) mitte kunagi.

Marwood Cross oli silmapaistev punapalgeline kiusupunn, kellel valitses majas kord. Kui laud eineks kaeti, asetati tema sööginõude kõrvale kepp, et ta saaks lapsi nuhelda, kui need lauakommetest kinni ei pidanud. Ta oli ka silmapaistev argpüks: kord, kui keldrist avastati murdvaras, ilmus ta kella helistades oma kolmanda korruse magamistoa rõdule ning käskis lastel ja teenijal minna asja lähemalt uurima. Tema peamine meelelahutusviis oli kirjutada anonüümseid ähvarduskirju, mida ta laskis isal postitada ebatõenäolistes Somerseti külakestes, kust isa oma kindlustuspoliiside müümise retkel läbi juhtus sõitma.

Marwood Cross, silmapaistev oksjonipidaja.

Marwood oli ka tõeline meister oksjonipidamise kunstis. Kui talle meeldis miski, mida tal paluti oksjonil ära müüa, äris ta selle kärmelt olematule ostjale, enne kui pakkumine sai veel alatagi, ning napsas saagi endale suurepärase hinnaga, säilitades oma maine kogukonna tugisambana. Tahaksin avalikult vabandada fakti pärast, et osad tema geenid on esindatud minu kehas. Need notitakse maha niipea, kui tehnoloogia võimaldab.

Viimane veel mainimata vanavanem oli minu isa ema. Ta oli surnud 20. aastate alguses ja ma ei teadnud temast peaaegu midagi. Selle põhjuseks, nagu ma nüüdseks olen taibanud, oli tõsiasi, et isa vapustas tema surm niivõrd, et isegi aastaid hiljem ei räägitud temast kunagi.

Kummaline valik Brent Knolli rahvast, vanaisa Cheese kõige paremal, ema (kandiliste õlgadega) ja mina (puutokiga).

Avastasin selle puht juhuslikult. Kui olin umbes neliteist või nii, sobrasin ühes pisikeses vanas kohvris, mis sisaldas isa vanu peredokumente, ja leidsin kirja, mille minu vanaema oli isale enne surma kirjutanud. Kui seda isale näitasin, ilmus tema näole kummaline ilme ja ta ütles mulle, et ta polnud seda pärast kättesaamist hiljem kordagi uuesti lugenud. Ta avas kirja ja hakkas mõne hetke pärast nutma. See oli ainus kord, kui nägin isa nutmas. Hiljem rääkis ta, et pisarad polnud mitte ainult ema kaotamisest, vaid ka kohutavast süütundest, kuna ta oli ema viimase nelja eluaasta jooksul viibinud eemal Indias ja Kaug-Idas. Suhtlemine ja reisimine käisid toona nii aeglaselt, et ta ei jõudnud hüvastijätuks tagasi. Isa uskus, et oli ema alt vedanud; et ema võis mingil kummalisel moel tunda, nagu oleks poeg ta hüljanud. Isa näitas mulle viimast lehekülge ema viimasest kirjast ja seda, kuidas naise allkiri lehe alumise otsa poole vajus, pikk, õhuke, võbelev joon, mida isa tõlgendas kui allaandmist. Suutsin isegi nii noores eas mõista, et isa oli kandnud seda valu eneses peaaegu kolmkümmend aastat ning et just sel põhjusel ei maininud nad emaga kordagi minu vanaema nime.

Ma mitte ainult ei näinud isa enam kunagi nutmas, vaid ei kuulnud teda ka eales vihaselt häält tõstmas või kasutamas sõna „persse”. Ta oli džentelmen selle sõna parimas mõttes: loomulikult mitte kasvatuse poolest, vaid olles ise õppinud käituma teatud väärtuste kohaselt, mida ta hindas, need, mis olid omased inglise džentelmenidele. Sõjaväe ajal ja pärast seda Indias ja Kaug-Idas õnnestus tal jälgida mõningaid selle tüübi parimaid esindajaid ning talle avaldas nii suurt muljet nende viisakus, lahkus, tagasihoidlikkus, muretus, julgus, ausus ja pidev tõrksus koormata teisi oma probleemide või raskustega, et ta üritas muutuda ise samasuguseks.

Aga kui isa Bristolis sündis, aastal 1893, jäi see kõik veel tulevikku, sest tema perekond oli selgelt madalamast keskklassist. Noor Reggie käis Saint Brendani katoliku koolis mitte seepärast, et Cheese’id oleksid olnud katoliiklased, vaid seepärast, et direktor oli üks tema isa parimaid sõpru. Reggie oli hea kiire taibuga, kuid temas puudusid akadeemilised huvid, nii jättis ta varakult kooli ja asus tööle kindlustusbüroosse. Talle oli iseloomulik täielik ambitsioonitus, mis seletab päris hästi, miks ta jäi kogu ülejäänud eluks kindlustusärisse. Teiseks põhjuseks oli, et ta oskas suurepäraselt arvutada ja peast päris keerulisi summasid leida. See tuli tal välja niivõrd loomulikult, et ta läks Saint Brendanis tülli oma matemaatikaõpetajaga, kes käis peale, et ta peaks oma oskusi näitama. Reggie ei näinud sellel mõtet.

Olen kindel, et isa oli järgmiste aastate jooksul asjalik ametnik. Võttes arvesse tema aritmeetilisi oskusi, eeskujulikke kombeid ja head inimestetundmist, ei saanudki teisiti olla. Veel enam, talle polnud omane võtta raha, ilma et oleks täie summa eest vastu andnud. Kuid ta oskas kombineerida kohusetundlikkust muretusega. Elu, mida ta elas, täis sõpradega visatud nalju, vempe ja narrimisi, kõlas täpselt nagu see, mida kirjeldatakse tema lemmikraamatus „Kolm meest paadis”. Nad viskasid isegi kindlustusbüroo klientidele vimkat, määrides jalutuskepi siirupiga, et abivalmis inimesed, kes korjasid selle neile ulatamiseks üles, said kleepuvad käed. Väljaspool kontorit olid nad veel metsikumad, kuid mitte kunagi õelad või vähimalgi määral vägivaldsed. Weston kui lähim mereäärne kuurort oli tihtilugu nende veiderduste sündimispaik. Näiteks sõitsid nad eesliga, võtsid kõik eri suuna ja jätsid eeslid inimeste aedadesse lilli sööma. Nende silmapaistvaim vemp seisnes mitme kitkutud kana näppamises kohalikust lihaärist, nendega Winter Gardensi keskuse rõdule hiilimises ja siis märguande peale lindude õhku viskamises, nii et kanad maandusid orkestrisse, kes mängis taustaks, kui peenem rahvas pärastlõunast teed rüüpas.

Isa elas vanematega kuni kahekümne teise eluaastani. I maailmasõja puhkemisel 1914. aasta suve lõpus üritas ta vabatahtlikult armeega liituda, kuid ei läbinud arstlikku kontrolli, sest ei suutnud silmaarsti plakatil neljandat rida lugeda. Hilisematel sõjaaegadel polnud armee enam nii valiv, kuid enne seda jõudis isa veel korra vabatahtlikult end välja pakkuda. Seekord palus ta endast järjekorras koha võrra eespool oleval mehel jätta meelde rida, mida isa polnud suutnud lugeda, ning öelda talle väljudes, mis kirjas oli. Säärane kavaldamine lubas tal ühineda tapatalgutega Prantsusmaal, kuigi mitte enda nime all; tal oli kõrini kääritatud piimamassiks narrimisest, nii muutis ta h-tähe l-täheks. Ma ei saanudki kunagi täpselt aru, mida ta sellega saavutada üritas; mind kutsuti alati Cheese’iks juba sellest hetkest, kui kooli läksin. Võib-olla puudus tema rügemendil Gloucesteril kujutlusvõime, et neid kaht asja omavahel ühendada.

Pärast väljaõppe lõppu anti talle nooremleitnandi tiitel, mis oli Briti armee hierarhias madalaim määratletud auaste. Ta ei saanudki teada, miks teda ohvitseriks määrati, kuid eeldas, et põhjuseks oli tema grammatiliselt korrektne inglise keel. Saabunud 1915. aastal Prantsusmaale, sai ta vaid nädalate pärast šrapnelliga selga ja õlgadesse haavata (armid olid ligikaudu kolmkümmend aastat hiljem ikka veel nähtavad). Ta kirjutas oma käsuülemale taandumisest teatava kirja (armee oli noil päevil väga džentelmenlik nähtus), naasis Inglismaale ja kosus. Kui haavad olid paranenud, astus ta uuesti väkke, seekord reamehena. Järgnes suur tüli, kui armee avastas, et ta oli varem ohvitserina teeninud, kuid viimaks rahunesid nad maha ja lubasid tal tavalise reamehena Prantsusmaale naasta. Mõtlesin ikka, et see oli isa poolt armsalt ekstsentriline nüke, tüüpiline tema huvipuudusele karjääri teha, kuni sain aastaid hiljem teada, et nooremleitnandi eluiga läänerindel oli tollal … kuus nädalat. Sest kui ohvitser mehed üle juhatas, otsisid sakslased revolvri ja vilega meest ja tulistasid teda esimesena.

Kui noore poisina otse pärast II maailmasõda isaga mõnel kindlustusreisil kaasas käisin, rääkis ta mulle mitte ainult sõjalugusid, vaid ka naljakaid ja põnevaid jutte sellest, mis oli temaga hiljem juhtunud. Nimelt, kui 1918. aastal sõlmiti relvarahu, küsis isa käsuülem, mida ta kavatseb nüüd tegema hakata, kui sõda oli läbi saanud. Isa vastas, et plaanib naasta Bristolisse ja müüa kindlustusi edasi. „Ei! Ei!” hüüatas kolonel. „Pead minema impeeriumi avastama, noormees!” ja kirjutas isale kohe mõned tutvustus- ja soovituskirjad. Nii leidiski isa end vaid mõni nädal hiljem laeval sõitmas Mumbaisse, kus oli tänu koloneli kontaktidele saanud tööd suure Briti firma Union of Cantoni juures mereriskide kindlustusmüüjana. Nüüd sai alguse tema üpris peen elu. Ta polnud enam kindlustuse müügimees: ta oli mereriskide kindlustusandja; ja kuna ta nägi välja väga esinduslik, rääkis õige aktsendiga, käitus laitmatult, oli nutikas ja lõbus, hakkas ta suhtlema kesk-keskklassi inimestega, kes olid pärit headest koolidest, ning vahel isegi tõelise härrasrahvaga, kellest nii mõnigi osutus sõbralikuks, heasüdamlikuks ja harituks. Muidugi oli peenemal rahval paljutki, mille pärast heasüdamlik olla: nad elasid nagu väikest viisi printsid. Kui isa leidis üürimajas toa, avastas ta, et kaasa tuleb ka neliteist teenrit; kui ta pakkus välja selle ebatavaliselt suure arvu vähendamise, selgitasid indialased vägagi sarmikalt ja kahetsusega, et tal ei lubata seda teha: tema kohustus inglise džentelmenina oli palgata vähemalt see arv teenreid.

Vennike, kellega isa avastas end maja jagamas, kandis nime Wodehouse, ning tuli välja, et tegemist oli suure PG5 vennaga. Isa meelest oli mees erakordselt meeldiv: võluv, imeliselt seltsiv ja arvestav, ent kummalisel kombel pealtnäha täiesti puuduliku huumorisoonega. Aga veel kummalisem oli Wodehouse’i naiivsus. Nagu isa, oli ka tema kahekümnendate eluaastate keskpaigas, kuid alles pärast Mumbais arstil käiku avastas see mees, et tema eesnahka saab tagasi tõmmata. On raske uskuda, et meesterahvas suudab kulgeda läbi kahe aastakümne, ilma et komistaks seesuguse fakti otsa (inimese kehaosa kohta, mis pakub enamikele meesterahvastele küllaltki uudishimu), kuid ma usun, et see selgitab pisut PG staatust hea komöödiakirjanikuna. Kui tema vend oli nii naiivne, kas võis olla, et ka PG-l enda puudus teatav maapealsus, keskmise linnamehe igapäevaelu kogemus, tegelik, tavaline savoir faire6? Ja kui nii, siis kas on võimalik, et seesama naiivsus on seotud PG loodud tegelaskujude üpriski lihtsustatud psühholoogiaga, mis sunnib teda pidama pigem väga heaks komöödiakirjanikuks kui suurepäraseks?

Mitte et mul oleks midagi naiivsuse vastu: iga inimene, keda ma tunnen, on teataval määral naiivne ja ma ei salli kõiketeadjaid, ent naiivsusel on kusagil piir, kus see muutub eristamatuks tavalisest, tuttavast ajuvabadusest. Küsimus, millega tuleks silmitsi seista, on järgmine: kas on tõenäolisem, et inimene teeks natsipropaganda saadet KOGEMATA – nagu PG väitis, et ta tegi –, kui ta jagab samu geene kellegagi, kes polnud teadlik, et tema eesnahk on tagasitõmmatav? Sellele on minu arvates vastus üksmeelne jah.

Kokkuvõttes veetis isa Indias suurepäraselt aega (mitte vähem selle pärast, et ta polnud kohal, kui Wodehouse oma avastuse tegi) ja ta kõneles indialastest alati vaimustusega. Kuid pole kahtlustki, et tegemist oli väga koloniaalse, isanda-teenija suhtega. Isa rääkis pisut hindi keelt, kuid tunnistas kord, et ainus tegusõna vorm, mida ta tundis, oli käskiv kõneviis. Tema ja ta semud olid metsik kamp – see tuleb vast vaevu üllatusena, kui arvestada kohutava sõjaga, mille nad olid üle elanud. (Selleks et seda paremini lahti seletada, on väidetud, et hooned said rohkem kannatada Cambridge’is Guy Fawkesi ööl 1945. aastal mässavate üliõpilaste poolt, kes olid just Euroopas sõdimast naasnud, kui kogu II maailmasõja jooksul sakslaste pommitamise käigus.) Neil oli kalduvus käituda nagu ragbimeeskonnad tavaliselt laupäevaõhtuti. Nad olid üldjuhul lärmakad ja ulakad, mitte õelad, kuid isa mäletas üht korda, kui asjad läksid pisut kaugemale. Nimelt kutsus üks waleslasest sõber nimega Davies teda pühapäeva pärastlõunal kabrioletiga sõitma ning isa üllatus sohvri taha ronides, sest leidis eest telliskivihunniku. Ta näitas kive Daviesele, kes ütles, et selgitab nende otstarvet jooksvalt. Kümme minutit hiljem võttis Davies ühe kivi pihku ja lennutas selle poekese aknasse, millest nad parasjagu möödusid. Indialasest sohvrile valmistas see sama suurt lõbu kui tema tööandjale. Isa oli hämmingus, kuid mõtles, et vähemalt oli pühapäev ja pood kinni.

Isa krutskid olid üpris tagasihoidlikud. Ta hoidis rõõmuga alles ühelt tuntud Mumbai hotellilt saadud kirja, millega tal keelati asutuse territooriumile sisenemine ning toodi pikas nimekirjas välja kõiksugu vembud, mis olid seotud võitooside ja kandikutäite anglo-india klassikalise kedgeree ning teiste söödavate pommide lennutamisega. Aga kui isa sai Mumbai jahiklubi liikmeks, usun, et tema käitumine paranes: ta nautis tõeliste džentelmenidega suhtlemist, ning ma saan nüüd aru, et tema vaimustus tähendas ka peenema rahva käitumise ja tavade õppimist ning nende imiteerimist. Osa sellest õpetas ta jooksvalt ka mulle. „Ära kunagi paista ehmunud, mu poiss. Liigu aeglaselt. Kui keegi midagi maha pillab ja sa tahad seda vaadata, oota mõni hetk, pööra siis nii muuseas ümber ja heida pilk. Ära põrnitse.”

Ainus, mis isa Indias viibimist tumestas, oli haigestumine malaariasse, mis mõjutas teda ka järgnevatel aastatel. Kui hoog peale tuli, ei jäänud muud, kui taanduda mitmeks päevaks voodisse, väriseda ja higistada, hambad plagisemas, enesetunne nii nõrk, et ei suutnud teha enamat, kui jääda paigale ja kannatlikult kaalu kaotada.

Pärast kolme India aastat saatis Union of Canton ta nende Hongkongi kontorisse ning veidi hiljem lähetati ta edasi peakontorisse Cantonis. Esimest korda väljaspool Briti impeeriumi, nägi ta, mis tegi Mumbaist Cheltenhami. Ta külastas oopiumiurgast, tegi tätoveeringuid ja sõi koeraliha. (Sõnastan selle ümber: ta sõi imemaitsvat rooga, mille puhul avastas alles hiljem, et tegemist oli koeraga.) Samuti töötas tema heaks ametnik, kes talle väga meeldis. Hiina kutt, kes rääkis suurepärast inglise keelt, oli võluv ja väga kompetentne. Kuid ühel päeval ei ilmunud ta enam kontorisse. Asja hakati uurima ja selgus, et mees oli vanglas. Isa (talle omaselt) marssis otsejoones kinnipidamisasutusse ja palus näha kuberneri, kes tervitas teda kogu lugupidamisega ja selgitas, et isa alluv oli mõistetud süüdi ebaseaduslikus poliittegevuses. Isa küsis, kui kauaks mees vangi jääb. Kuberner vastas: „Ma pean kurvastusega teatama, et hukkame ta homme hommikul.”

Mulle tundus ikka hämmastav, et veidi hiljem leidis isa end taas Weston-super-Mare’ist. Kas ka tema oli löönud kaasa ebaseaduslikus poliittegevuses? Kas ta tundis end koera pärast halvasti? (Nagu selgus, oli roog tõeliselt maitsev, nii võis uskuda, et isa üritas kiusatusi vältida.) Või oli ta lihtsalt elevusest väsinud? Tegelikult oli vastus lihtne: malaaria. Hood olid isa nõrgestanud ning ta kartis, et kui jahedamasse kliimasse ei tule, viskab ta sussid püsti. Nii juhtuski, et Blightysse naasmise hetkel kaalus ta kuuekümne üheksa kilo ligi, mis polnud meeter kaheksakümnesele mehele just kuigi palju: teda võis nimetada tõeliseks kondikubuks. Hood jätkusid veel mitu aastat, enne kui vähenesid; samal ajal oli ta Westonis üks neid väheseid, kes tarvitas hiniini.

Kuid enne veel sõitis ta Bristolisse külastama oma isa, kellega ta polnud kohtunud viis aastat, ja jäi sinna kosuma, samal ajal kui tema vanatüdrukust õde Dorothy ta eest hoolitses. Nad olid teineteisele väga kallid ja veetsid palju aega koos, süvenenud ühisesse huvisse: suitsetamisesse. Isale oli saanud harjumuseks tõmmata nelikümmend sigaretti päevas (filtrita) ja Dorothy püsis tema tempos, koni koni järel. Sellest hoolimata sai ta tervise aegamööda tagasi ja hakkas tegema ekskursioone lähimasse mereäärsesse linna, milleks osutus Weston-super-Mare. Kord külastuskäigul sattus ta kokku emaga, nad hakkasid käima jalutuskäikudel, hoolimata Marwoodi nõudmisest, et ema peab kümneks kodus olema (ta oli kakskümmend kuus), ja armusid. Vaid mõni kuu hiljem otsustasid nad abielluda.

Minu vanemad, vähimagi kavatsusega last saada.

Ja – siin on asja romantilisem pool – nad põgenesid!

Nad pidid seda tegema. Nad olid mõlemad erineva sotsiaalse taustaga perekondadest ning polnud vähimatki võimalust, et Marwood Cross annaks õnnistuse abielule oma tütre ja tavakodaniku vahel. Noh, mitte just täpselt tavakodaniku, vaid kellegi, kes on tavalisem. Muriel Crossi ja selle kahtlase tätoveeritud proletaarlasest kullaotsija staatuse vahe oli ületamatu. Nimelt oli isa pärit parimal juhul kesk-alam-keskklassist; täpsemalt kesk-kesk-alam-keskklassist. Samas aga Muriel Crossi tuli uhkest oksjonimajast, mis kuulus Marwood Crossile, kes oli peaaegu kesk-keskklass; nende madalaim võimalik ühiskondlik klassifikatsioon oli kõrg-kõrg-alam-keskklass. Nii palju kui Marwoodil oli sõna sekka öelda, ei tulnud seisusele mittevastav abielu kõne allagi.

Nii põgenesidki isa ja ema Londonisse, kaugesse, linlikku, kosmopoliitsesse, vabameelsesse Briti impeeriumi südamesse, kus kellelgi polnud sooja ega külma ühest ennast täis poolearulisest provintsi oksjonipidajast, kellel pea oli oma kõrg-kõrgalam-keskklassi perses kinni.

Vabadus! Golders Greenis, kus nad elasid rõõmsalt kaks aastat ning isa sai nii palju juudi sõpru, et omandas küllaltki uskumatul hulgal jidišit. Need semud nautisid väga, kui said tutvustada isa oma mitte midagi kahtlustavatele sõpradele, et näha siis nende näoilmet, kui see ilmeksimatult kristlane asus täie tõsidusega keskeuroopalikus lihtrahva keeles kõnelema. Minu arvates oli isa salamisi uhke oma juudi tutvuste üle; ajal, kui eelarvamusi oli tohutult, andis ta endast parima, et selle vastu võidelda, kuigi oli valmis (ema puhul) waleslastele erandi tegema. See on tugevalt kanda kinnitanud Edela-Inglismaa komme, mille välja juurimine võtab kardetavasti mitu põlvkonda aega.

Aga siis … astus nende vastu saatus. Toimus leppimine Marwood Crossiga ja nii, paratamatult, … kolisid nad tagasi Weston-super-Mare’i ning elasid seal täiesti põhjendamatult õnnelikult, kuni sündisin mina (samuti Westonis) 1939. aasta oktoobris, nende abiellumisest ainult kolmteist aastat hiljem. Paistab, et Cleese’ide maailmas viivad kõik teed Weston-kuradima-super-kuradima-Mare’i.

Selleks ajaks, kui isa mind oma India mälestustega üle puistas, olime asunud elama ühte väikesesse mereäärsesse linnakesse nimega Burnham-on-Sea, mis jäi Westonist mõni kilomeeter mööda rannikut edasi. (Burnhamil on Briti ajaloos oluline koht, sest just siin tappis mesilane El Alameini vikont Montgomery esimese naise. Monty armastas teda väga ning kui naine oleks nõelamise üle elanud, oleks mees ehk otsustanud õnnelikku pensionipõlve nautida. Aga kuna nii ei läinud, sõitis ta Põhja-Aafrikasse Rommelit alistama.) Ja põhjuseks, miks Burnhami kolida – kui seal üldse oli põhjus –, oli anda minule võimalus hakata kuueselt korralikus koolis käima.

Kuid mu vanemad valisid välja tõeliselt nõmeda kooli. Mu mälestused tunduvad justkui otse Dickensilt võetud: kaks suurt, üsna tumedat tuba, kaminavalgus, ligikaudu viisteist last, kõik minust vanemad, töötamas väikestes rühmades, ülevaatajaks üksik, järsk, ähvardav vanamoor, kes näis eeldavat, et ma peaksin teadma, mida teha, ilma et ta vaevuks enne selgitama. Pärast mõnda metsikut ärevuspäeva jõudis kätte murdepunkt. Viril vana lehm andis mulle arvutamiseks tehte, mis näis raskeim kõigist varasematest: ütleme siis, et neljakohaline arv jagatud kolmekohalise arvuga. Katsetasin selle lahendamist, kuid see ei õnnestunud. Abi pakkumata käskis ta mul tehte uuesti teha. Ebaõnn tabas mind ka teisel korral; ta nõudis, et püüaksin hoolega; püüdsin hoolega; ebaõnnestusin taas; ning siis käskis ta mul käe välja sirutada ja, võtnud sellest tugevalt kinni, lõi mulle kepiga kõvasti kolm korda vastu peopesa. Minu esimene reaktsioon oli hämming: mitte ükski lasteaed, kus käisin, polnud katoliiklik asutus, nii polnud ma seesuguseks rünnakuks valmis. Siis tuli valu, suur valu! Mu kallis peopesa! Kui hakkasin kakskümmend viis aastat hiljem teraapias käima, oli see üks esimesi traumasid, mis mulle meenus, ning mind hämmastas, kui võimsad tunded sellega riburada kaasnesid: viha – ei, raev; enesehaletsus; alandus; sügav, sügav valutunne ja tõeline nördimus mitte niivõrd ebaõiglusest, vaid pöörasusest karistada kedagi valesti vastamise eest füüsiliselt. On hirmuäratav, kuivõrd palju kasutati sellist tõeliselt õelat, täiesti mõttetut, lausa jõletult VASTUPIDISEID tulemusi tõotavat käitumist laste peal sajandite jooksul niisuguste poolearuliste, võimuihalusest segaste zombide poolt nagu see ilge vana eideköbi – suur hulk seesuguseid psühhopaate tegutsemas väidetavalt armastava Jumala nimel. (Üks mu sõber käis koolis, mida juhtisid kartusiaanidest vennad. Kui üks poiss nende klassis eksis, tõi preester piitsa, esitas küsimuse uuesti ja tõstis piitsa, et lüüa poissi, kui ta eksimust kordas. Poiss märkis seepeale: „Noh, aga see küll midagi ei aita, või mis?”)

Aga midagi ma sadismiga kokkupuutest vist ikkagi õppisin. Tugevaim tunne, mis teraapiasessioonil välja koorus, oli kõige viimane: erakordne, vankumatu veendumus, et MA EI KAVAT-SE LASTA SEL ENAM KUNAGI KORDUDA! Mingil moel hakkas midagi pulbitsema mu kallis, kuue-aastase südames, mis andis aimu, et kusagil mu sisemuses eksles paar selgroolüli ning et ühel päeval võisin neid isegi kasutada.

Esimene koolikogemus oli niivõrd sünge, et isa võttis mu järgmisel päeval sellest õudusunenäolisest asutusest ära ja pani mind preili Cresswelli akadeemiasse, tõeliselt kenasse, toredasse, rõõmsasse ja sõbralikku kooli, kus värvisin mütsides hiirte pilte ja lõikasin neid siis väga korralikult kääridega välja. Nii asusin oma akadeemilist enesekindlust taastama ja naasin möku eluviisi juurde.

Tagasi vaadates näen isegi, et olin üpris vaikne ja üksik laps (kuigi mitte üksildane). Ema rääkis, et ma ei nutnud lapsena kunagi – usutavasti arvasin, et nuttes ilmub tema kohale –, ja sellest peale, kui lugesin psühholoogi Hans Eysencki imeliselt selget introvertide ja ektravertide eristust, olen teadnud, et kuulun kindlasti esimeste hulka. Loomulikult jääb nende kahe äärmuse vahele kontiinum, sest osad indiviidid, keda nimetatakse ambivertideks, jäävad keskele, mõlemad kalduvused üpris sama pulga peal. Mõne jaoks loovad need kaks sõna vaid karikatuursed tegelaskujud mõlemasse otsa: ühel pool kidakeelne, eriti häbelik rootslasest aktivist ja teisel lärmakas, tundetu kesklääne autoärikas. Niisugused inimesed eeldavad, et näitlejad on ekstraverdid, aga paljud neist pole seda; nii mõnedki esinejad on laval suured karakterid, kuid päriselt üsna tagasihoidlikud. Lõppude lõpuks on suur vahe, kas teeskled kellekski olemist või oled sina ise.

Eysenck ütles ka, et introvertidele on looduse poolt antud suur vaimne aktiivsus, nii tunnevad nad harva igavust või vajadust ergutuse järele, sest neil toimub mõtetes juba niigi palju. Ekstravertidel on aga loium vaimutegevus: neil on soodumus igavusele ja nad vajavad palju välist stimulatsiooni, et erksana püsida. See kinnitab minu nägemust endast kui introverdist: ma ei tunne kunagi igavust, välja arvatud juhud, kui olen lõksus mõnel õhtusöögil, kus inimesed on võtnud otsuseks mulle muljet avaldada; aga ma tajun sageli, kuidas kõike on liiga palju, olgu see siis seisatades Harrodsi hiiglaslike vitriinide ees või liiga paljud meilid ja telefonikõned või hordide kaupa inimesi, kes mulle avalikult ligi astuvad, igaüks neist otsustanud mulle teatada: „Meil on midagi ühist!” („Minu õe abikaasa käis Cliftonis umbes kakskümmend aastat pärast teid ja ta külastas sama spordipoodi, kust väideti, et ostsite endale kunagi pesapallikindaid.” „Ei! Kas tõesti?”) Aga ma olen õppinud ekstravertsetes situatsioonides suurepäraselt toime tulema ja neid nautima, kuigi pärastpoole tundub, et vajan pisut rahu ja vaikust. Teisalt, kui veedan terve päeva kirjutades, ootan päris pikisilmi sotsiaalset õhtupoolikut. Kõik pole mustvalge, küsimus on pigem tasakaalus.

Kindlasti veetsin ma kuue-, seitsme- või kaheksa-aastaselt rohkem aega üksi ja vanematega kui eakaaslastega. Mängisin rõõmsasti üksinda, pidasin oma pehmete mänguloomade abil poodi, valmistasin Meccano konstruktoritest mudeleid, vormisin plastiliini, kogusin Briti lindudega postkaarte ning joonistasin ja maalisin, ilma et oleksin näidanud kübetki andekust. Mulle meeldisid koomiksid ja ma lugesin neid suure tähelepanelikkusega, üritasin justkui mõista, mis neid tegelasi ajendas. Nii jäigi mulle külge mõte, et inimestele jalaga tagumikku löömine oli väga naljakas, kuigi tegelikult ei ajanud see rahvast sugugi nii palju naerma, kui oleks pidanud. Mul oli hädasti vaja endavanuste lastega aega veeta.

Nii korraldasid vanemad mulle ühel pärastlõunal õhtusöögi kahe poisiga, kes elasid meiega samas kortermajas, ja me kuulasime viieteistkümneminutilist raadiosarja osa pealkirjaga „Dick Barton, eriagent”. Sellest tekkinud adrenaliinitulv ei lahtunud mitu päeva ja vanemad otsustasid, et seesugust kogemust ei tasu liiga tihti korrata. Teine kord jäeti mind mõneks tunniks korralike poiste ja tüdrukutega ning, pilgus üllatus, jälgisin neid Monopoli mängimas. Ma polnud lihtsalt kunagi varem taibanud, et elu võiks olla nii põnev. Suutsin lausa ette kujutada, kuidas ühinen ja mängin seesugust mängu, kui olen mõni aasta vanem ja seda on turvaline teha.

Kaht asja enese kohta ei oska ma kuidagi seletada. Ühtäkki tekkis minus suur huvi autode vastu, nii istusin ma meie väikese Austin 10 tagaistmel ja hüüdsin imelise täpsusega vastutulevate masinate marke. „Lagonda! Humber! MGM! Wolseley! Hillman Minx! Jowett Javelin!” Kuid ühel päeval kaotasin nende vastu täielikult huvi. Üleöö! Sellest hetkest peale olid autod minu jaoks surmigavad. Nüüd arvan, et need, kes loevad autoajakirju, on pisut kiiksuga. Inimesed võrdlemas konkureerivate masinate plusse ja miinuseid, eputamas oma detailsete teadmistega. Kas nad on arust ära? Üks mu suurimaid hirme on sattuda keerulise ahelavarii võtmetunnistajaks: mind üle kuulav politsei arvaks, et lollitan nendega.

Veel kummalisem oli, et hoidsin kriketis pöialt Austraaliale. Kust see veel tuli? Isa rääkis tõelise heldimusega sõja ajal kohatud lõuna-aafriklastest, austraallastest ja kanadalastest, kuid miks pidin ma ühtäkki otsustama, et hakkan 20. ja 30. aastate Austraalia kriketiässade asjatundjaks? Mul olid nad kõik peas: Woodfull ja Ponsford, Bradman, Macartney, McCabe, Kippax, Richardson, Oldfield, Clarrie Grimmett (kes oli uusmeremaalane ja mängis Aussi eest ning suutis palli nii hoogsalt keerlema panna, et see liikus piljardilaual õigete nurkade all), Bill O’Reilly, Fleetwood-Smith (kõige hullem lööja, keda kriketis kunagi nähtud) ning imetlusväärne-inspireeriv McDonaldi ja Gregory pallija-lööja partnerlus. Leiutasime isaga omamoodi elutoakriketi, et talve üle elada, see seisnes pingpongipalli löömises väikese kurikaga, mida tuli hoida puidust tikutoosihoidja ees – ja kui isa oli alati Hobbs, Sutcliffe või Harold Larwood, olin mina alati austraallased. See kummaline pooleldi patriootlik lisand kestis kuni 50. aastate keskpaigani, kui hakkasin viimaks ometi hoopis inglastele pöialt hoidma. Mul pole vähimatki, hallimatki, pisematki aimdust, miks olin kunagi ausside poolt.

Rääkides kummalistest sündmustest, juhtus tollal midagi, mis tekitas minus suurt hämmastust. Proua Phillips, vana daam, kes elas meie kohal korteris, saatis sõnumi ja kutsus mind endale külla, sest ta tahtvat mulle midagi anda. Mäletan selgelt trepist ronimist: astmed olid üpris järsud ning tema istus üleval tugitoolis, midagi käes. Ta käskis mul peo välja sirutada, võttis mu sõrmeotstest kinni ja pussitas mu pihku ekstra teritatud oraga. (Üks neist õhukesi puulaaste, mida kasutatakse tulehakatuseks, ta oli ühe otsa teravaks trimminud.) Tervem, pisut mehisem poiss oleks ora naisel käest haaranud ja tal sellega silmad peast torganud, aga kuna tegemist oli minuga, kisasin nagu kinni jäänud siga, huilgasin ja nutsin ja … mida? See oli kogu mälestus, ning mis mind hämmastab, on see, et … mida ma tegin, et selle ära teenisin? Sest ilmselgelt pidin ma olema midagi teinud, mille eest proua Phillips mind karistas. See peopesa pussitamine polnud talle omane käitumine; Burnham-on-Seas liikusid kuulujutud kiiresti – korralik pask ei püsinud kaua vaka all – ja proua Phillipsit peeti kõrgelt austatuks. Kas võis olla, et ta kaotas need kaks põgusat minutit oma elust mõistuse ja toimetas siis ülejäänud elupäevad (mis ei küündinud õnneks sadadesse) ikka vanaviisi edasi? Või olin teinud mina midagi salajast, hämarat ja karistatavat – kindlasti mitte midagi seksuaalset, sest tolles vanuses polnud mul õrna aimugi, milline näeb välja tüdrukute peenis, kuid ehk midagi alatut, nagu sinepi pigistamine tema sünnipäevatordile, ämbliku pinalisse peitmine või tema hamstri nülgimine? Mul on kõva kahtlus, et saatsin korda midagi üpris kahtlast. Mis muu võiks põhjendada proua Phillipsi ettekavatsetud käitumist, hoolikat planeerimist, suurepärast relvavalikut, peent teritamist, osavat kutset, ootamatut varitsust … mille eest see kättemaks oli?

Või tundis ta lihtsalt igavust? Ma ei saa seda kunagi teada. Nagu ei saa ma kunagi teada, kas peaksin häbi tundma või mitte …

Mitte et ma teeskleksin, nagu oleksin elanud kogu aeg tõelist süütukese elu. Näiteks astusin põgusa sammu kuritegelikku maailma: varastasin allveelaeva. Tegemist polnud küll kuigi uhke allveelaevaga, vaid viis sentimeetrit pika halli tinakamakaga, millele oli rohmakalt antud allveelaeva kuju (2014. aasta hindade juures väärt umbes ühe penni) ja mis jäi mulle silma ühel peol, kuid ma panin selle salaja pihta, teades nii seda, et SEE POLNUD MINU OMA, kui ka seda, et TEGIN MIDAGI KEELATUT. Küllap reetsin end kuidagi, sest isa tabas varguse ära, soovitas laeva tagasi viia ja vabandada. Seda ma tegingi, kuigi siis, kui rääkisin ohvritele, et olin võtnud midagi, mis kuulus neile, olid nad vist pisut üllatunud, kui tõin nähtavale pisikese tinast allveelaeva: nad olid eeldanud, et saak on sootuks kopsakam. Isa aga ei näägutanud minuga tehtu pärast kordagi: ta lihtsalt selgitas, et ma poleks pidanud laeva võtma, ja käskis selle tagasi viia. Õppetunni lõpp. Mul vedas, et mul oli just selline isa.

Nüüd juhtub midagi SUURT. Oleme külastanud piirkonna erakoole ning need kõik näivad üpris suured, tõsised ja eemalepeletavad, kuid isa selgitab, et kolime Weston-super-Mare’i, nii saan hakata käima seal ühes väga toredas koolis nimega Saint Peter, ilma et peaksin ööseks jääma. Olen tihti Westonis käinud ja see on hiiglaslik – mitte nii suur kui Bristol, kus elab vanaisa, aga tõesti suur, suure sadamasillaga, millel silt „Maailma suurim katusealune lõbustuspark”, Winter Gardensi keskuse ja kolme väikese golfirajaga. Mis veel tähtsam, juhtumisi tuleb Somerseti kriketitiim augustis Clarence Parki, et mängida järjest kolm kolmepäevast matši, isa viib mind üht neist vaatama (et näidata, kui põnev võib olla elu Westonis) ning ma olen kohe võlutud. Vaid üks matš, aga algus seegi. Olen oma elus esimest korda armunud – kriketisse ja Somerseti meeskonda, eriti Bertie Buse’i, kellel on samasugused vuntsid nagu isal.

Kui naasin Burnhami, korraldasin kriketimatši ja tegin sada jooksu! Peale minu oli veel ainult kaks mängijat (minu Dick Bartoni sõbrad), kuid ma lõin tennisepalli meie tagahoovis ringi ja saavutasin 23-pall-saja! (See jäi ka minu elu ainsaks sajaks jooksuks.)

Nii kolisime septembri alguses Westonisse, esimesele korrusele väikeses majas Clarence Park Northi teel, otse kriketiväljaku kõrval, et saaksin hakata käima erakoolis nimega Saint Peter, kus õpetajad olid enamasti mehed, kus õppisid täiskasvanud, kaheteist-, kolmeteistaastased poisid ning direktor oli kiilakas ja hiiglaslik.