Читать книгу Igatahes… - John Cleese - Страница 5

Olles kannatanud ära lakkamatu kiusamise oma kohutaval esimesel koolipäeval Saint Peteri erakoolis, lebasin tol õhtul vaikselt magamistoas nagu värskelt Colditzisse saabunu ja haudusin mõtteid, kuidas küll ellu jääda. Oli vaid üks lootuskiir: minu vari. Olin oma varju juba väga kiindunud. Selleks oli vanem poiss nimega John Reid, kes määrati Saint Peteri süsteemi kohaselt minuga tegelema, saatma mind, kuhu iganes ma ka läksin, juhatama, selgitama, hoiatama, julgustama ja kindlustama, et kus iganes ma ka viibisin, mõistsin, mida tegema peab. Ta oli väga lahke ja toetav ning ma olen ka aastaid hiljem talle tänulik, kuigi ta lahkus Saint Peterist õige pisut hiljem ning teda ei nähtud enam kunagi. (Tähendab, mina ei näinud: ma ei taha öelda, nagu ta oleks muutunud ühtäkki klaasjaks, lausa läbipaistvaks.) Ilma Reidi lahkuseta oleksin arvatavasti jalga lasknud ja end prügikasti peitnud, et ka mind mitte keegi kunagi enam ei näeks, sest kõik teised poisid paistsid mind põlgavat. Loomulikult olid minu sotsiaalsed oskused viletsad – näiteks uskusin ma ikka veel, et teistele poistele jalaga tagumikku löömine teeb mind lõpuks populaarsemaks – ja ma olin ärritavalt pikk, hale ja selgrootu, kuid Reid aitas mul esimesed paar nädalat üle elada. Pärast seda avanes mul võimalus.

Mul oli üks ellujäämistaktika: ütlesin vahel midagi, mis ajas teised poisid naerma. Kui nii juhtus, kogesin ma sedamaid soojust, leppimist, tunnet, et võib-olla polegi hullu midagi. Peter Cook rääkis alati, et hoidus kiusamisest meelega naljatlemise abil. Ma usun, et minu puhul polnud see niivõrd teadlik tegevus, pigem nagu: „Oh, see kukkus lahedalt välja.” Mida vabamalt ma end tundsin, seda naljatlevamaks ma muutusin, sest säde oli minus kogu aeg olemas. Nii kadus kiusamine ja ma hakkasin esimest korda elus sõpru leidma.