Читать книгу USA triloogia I: 42. laiuskraad - John Dos Passos - Страница 11

Kui tuul hakkas puhuma üle jõe hõbedaste vabrikute poolt, lämbus hall puust neljapereelamu, kus Fainy McCreary oli sündinud, päev otsa vaalarasvaseebi haisust. Teistel päevadel lehkas see kapsa ja imikute ja proua McCreary pesukeetjate järele. Fainy ei saanud kunagi kodus mängida, sest tema isa, lehterrinna ja helehalli vuntsituustiga lombakas mees, oli Chadwick Millsi öövaht ja magas kogu päeva. Alles kella viie paiku immitses suitsukeerd elutoast kööki. See oli märk, et isa on üleval ja heas tujus ning tahab varsti õhtust süüa.

Siis saadeti Fainy jooksuga piki lühikest porist kodutanumat, mida ääristasid ühesugused puitmajad, emmale-kummale tänavanurgale.

Paremat kätt oli pool kvartalit Finley baarini, kus ta pidi ootama leti ääres poriplekiliste püksisäärte padrikus, kuni kõigi käratsevate täiskasvanute haisvad suud olid õllede ja viskidega vaigistatud. Seejärel jalutas ta koju, mõõtes igat sammu väga hoolikalt, kätt soonimas seebivahuse ämbri sang.

Vasemal oli pool kvartalit Maginnise toidupoeni, kus müüdi nii kodumaist kui ka importkaupa. Fainyle meeldis vaateaknal Cream of Wheati mustanahaline papist reklaamnägu, klaaskast eri sorti salaamiga, kartuli- ja kapsatünnid, suhkru, saepuru, ingveri, suitsuheeringa, singi, äädika, leiva, pipra ja searasva pruun hõng.

„Palun üks päts leiba, härra, pool naela võid ja üks karp ingverivahvleid.“

Mõnel õhtul, kui ema end kehvemini tundis, pidi Fainy minema kaugemale, ümber nurga Maginnise poest edasi mööda Riverside Avenue’d, kus sõitis tramm, ja punasest sillast üle väikese jõe, mis voolas talvel jäiste, alt tühjaks õõnestatud lumevaalude vahelt mustendades, kevadise sula ajal kollaselt ja kobrutades, suvel pruunilt ja õliselt. Üle jõe kuni Riverside’i ja Maini ristmikuni, kus asus apteek, elasid poolakad ja muud idaeurooplased. Nende lapsed kaklesid kogu aeg Murphyde, O’Harade ja O’Flanaganide lastega, kes elasid Orchard Streetil.

Fainy kõndis edasi, põlved värisemas, hoides labakindas käega kõvasti kinni valges paberis rohupudelist. Quince’i nurgal oli rühm poisse, kellest ta pidi mööduma. Möödumises polnudki midagi hullu. Alles siis, kui ta oli neist umbes kahekümne jardi kaugusel, undas esimene lumepall kõrva äärest mööda. Tagasiteed ei olnud. Kui ta jooksma pistab, hakkavad nad teda taga ajama. Kui ta rohupudeli maha pillab, on tal koju jõudes keretäis soolas. Üks pehme pall vopsas kuklasse ja lumi hakkas mööda kaela alla valguma. Kui sillani oli jäänud pool kvartalit, võttis ta nõuks riskida ja andis jalgadele valu.

„Põnnama lõi… Rääbakas iirlane… Rangjalgne Murphy… Jookseb koju politseile kaebama“… hüüdsid poola ja tšehhi ja ungari poisid talle lumepallide vahelt järele. Nad valasid oma lumepallidele vett ja jätsid ööseks jäätuma, et need oleksid kõvad. Kui mõni selline pall teda tabas, siis oli veri väljas.

Tagahoov oli ainuke koht, kus sai end päriselt turvaliselt tundes mängida. Seal olid lagunenud tarad, mõlkis prügitünnid, vanad potid ja pannid, mis liiga sõelapõhjad, et neid parandada, tühi kanakuut, mille põrandal vedelesid ikka veel suled ja kanakaka, suviti putked ja talvel pori, aga McCrearyde tagahoovi hiilgus oli Tony Harrimani küülikupuur, kus ta hoidis belgia hiidküülikuid. Tony Harrimanil oli tuberkuloos ja ta elas koos emaga alumisel korrusel vasakul pool. Ta tahtis kasvatada ka kõiksuguseid muid väikeloomi – pesukarusid, saarmaid, isegi hõberebaseid, ja niimoodi rikkaks saada. Tol päeval, kui ta suri, ei leidnud keegi tema küülikupuuri suure tabaluku võtit. Fainy toitis küülikuid mitu päeva nõnda, et surus kahekordse puurivõre vahelt kapsa- ja salatilehti sisse. Siis sadas nädal aega järjest lörtsi ja vihma ning ta ei käinud hoovis. Niipea, kui ilm oli jälle ilus, läks ta küülikuid vaatama ja üks loom oli surnud. Fainy läks näost valgeks, ta sisendas endale, et küülik lihtsalt magab, aga too lebas ebaloomulikult kangena, ei maganud ühti. Teised küülikud kössitasid nurgas ja piidlesid nuhutavate ninadega ringi, suured kõrvad abitult seljal ludus. Vaesed küülikud; Fainyle tikkus nutt peale. Ta jooksis trepist üles ema kööki, puges triikimislaua alla ja võttis köögilaua sahtlist haamri. Esimest korda proovides tabas ta oma sõrme, aga teisel korral õnnestus tal tabalukule pihta saada. Puuris oli naljakas hapu hais. Fainy võttis surnud küülikul kõrvust. Selle pehme valge kõht oli hakanud ponduma ja üks surnud silm oli pelutavalt lahti. Miski valdas korraga Fainyt ning sundis teda küülikut lähimasse prügikasti viskama ja trepist üles jooksma. Ikka veel külmetades ja värisedes läks ta kikivarvul tagumisele verandale ja vaatas alla. Hinge kinni hoides jälgis ta teisi küülikuid. Ettevaatlike hüpetega lähenesid need puuriuksele, mis oli hoovi poole avatud. Nüüd oli üks neist väljas. Tõusis tagajalgadele istuli, lontis kõrvad ühtäkki kikkis. Ema hõikas, et Fainy tooks ahjust pressraua. Kui ta verandale tagasi jõudis, olid kõik küülikud kadunud.

Tol talvel toimus Chadwick Millsis streik ja isa jäi tööst ilma. Ta istus terve päeva elutoas, suitsetas ja vandus:

„Kas mul jõudu vähe, kirevase päralt! Küll ma teen igale neetud poolakale tuupi, seotagu mulle või kark selja taha… Ütsingi härra Barryle, et mina ei lähe mingisele streigile. Barry on mõistlik ja vaikne mees, väheke invaliid ka ja tal on vaja naise ja laste peale mõelda. Kaheksa aastat olen valvur old ja nüüd sa annad mulle kinga ja võtad detektiivibüroost omale kamba kõrilõikajaid. Närune nosuninaga tõpranahk.“

„Kui nood kurjavaimu väljamaalased poleks välja astund,“ tavatses keegi toetavalt vastata.

Streigi üle Orchard Streetil ei rõõmustatud. See tähendas, et ema pidi aina rohkem ja rohkem tööd tegema, järjest suuremaid palitäisi pesu pesema ning Fainy ja ta vanem õde Milly pidid abiks olema, kui nad koolist koju tulid. Ja siis ühel päeval jäi ema haigeks ja pidi voodisse tagasi heitma, selle asemel et triikima hakata, ning ta lamas seal, valge ümar kortsuline nägu kahvatum kui padi ja veest krimpsus sõrmed lõua all sõlmes. Tulid arst ja piirkonnaõde ning korteri kõik kolm tuba lõhnasid arstide ja õdede ja rohtude järele, Fainyl ja Millyl aga ei olnud mujale istuda kui trepile. Seal nad siis istusid ja tihkusid üheskoos vaikselt nutta. Siis tõmbus ema nägu padjal kokku nagu mingiks pisikeseks kortsus asjaks, otsekui kägardatud taskurätiks, ja nad ütlesid, et ta on surnud, ja viisid ta minema.

Matused korraldas naaberkvartali Riverside Avenue tavandimaja. Fainy tundis end uhkelt ja tähtsana, sest kõik suudlesid teda, patsutasid tema pead ja ütlesid, et ta käitub nagu väikene täismees. Tal oli seljas ka uus must ülikond, selline täiskasvanute ülikond, millel olid taskud ja puha, ainult et püksid olid lühikesed. Tavandimajas oli igasugust rahvast, kellega ta varem polnud eriti kokku puutunud, lihunik härra Russell ja isa O’Donnell ja onu Tim O’Hara, kes oli tulnud Chicagost, ning seal haises viski ja õlle järele nagu Finley kõrtsis. Onu Tim oli kõhetu mees, näsalise punetava näo ja häguste siniste silmadega. Ta kandis musta lahtist siidlipsu, mis tegi Fainyle muret, ja ta aina kummardus ootamatult, painutades end vöökohast, justkui kavatseks taskunoa kombel sulguda, ja puterdas sosinal Fainyle kõrva.

„Ära neist küll välja tee, vanapoiss, need on kari lakkekrantse ja silmakirjatsejaid, suurem osa juba praegu silmini purjus. Vaata seda paksmagu, isa O’Donnellit, kes rehkendab juba matusetasusid kokku. Aga ära tee neist väljagi, pea meeles, sa oled ema poolt O’Hara. Mina neist välja ei tee, vanapoiss, ja su ema oli mu lihane õde.“

Kui nad koju jõudsid, oli Fainy väga unine ning ta jalad olid märjad ja külmetasid. Keegi ei pööranud talle tähelepanu. Ta istus nuuksudes pimedas voodiserval. Elutoast kostis hääli ning nugade ja kahvlite kõlinat, aga ta ei söandanud sinna minna. Ta tõmbas end seina vastas kerra ja jäi magama. Teda äratas silma tungiv valgus. Onu Tim ja isa seisid seal ja rääkisid valjusti. Nad paistsid kentsakad ega püsinud justkui väga kindlalt püsti. Onu Timil oli lamp käes.

„Noh, Fainy, vanapoiss,“ ütles onu Tim ja lamp õõtsatas ähvardavalt Fainy pea kohal. „Fenian O’Hara McCreary, istu nüüd sirgelt, pane hoolega tähele ja ütle, mida sa arvad meie ettepanekust kolida suurde ja aina kasvavasse Chicago linna. Middletown on kohutav närune rämpsuauk, minu arvates igatahes… Ära pane pahaks, John… Aga Chicago… Jumala eest, mees, kui sinna jõuad, siis sulle tundub, et oled olnud terve senise elu surnud ja maha maetud.“

Fainyl oli hirm. Ta vedas põlved lõua alla ja vaatas värisedes kahte taaruvat mehekuju õõtsuvas lambivalguses. Ta püüdis midagi öelda, aga sõnad kuivasid huulil kokku.

„Poiss magab, Tim, mis sa seletad siin… Võta riided seljast, Fainy, ja mine voodisse, puhka ennast korralikult välja. Hommikul asume teele.“

Ja vihmasel ennelõunal hakkasid nad ilma hommikust söömata sõitma, suur vana pealt kummis kohver seotud nööriga ähvardavalt kõikudes troska otsa, mille Fainy pidi Hodgeson Livery tallist kohale kutsuma. Milly nuttis. Isa ei lausunud sõnagi, vaid imes läitmata piipu. Onu Tim korraldas kõik asjad, viskas muudkui nalja, mille peale keegi ei naernud, võttis igal otsustaval hetkel taskust rullikeeratud rahapataka või jõi kulinal suure lonksu plaskust, mis oli tal samuti taskus. Milly muudkui nuttis ja nuttis. Fainy vahtis suurte kuivade silmadega troskast mööduvaid tuttavaid tänavaid, mis olid kõik korraga kummalised ja vildakad, vahtis punast silda, kärnas sindlitega maju, kus elasid poolakad, Smith’s and Smith’si nurgaapteeki… Billy Hogan tuli sealt parajasti välja, pakk närimiskummi peos. Tegi jälle poppi. Fainyl tekkis tahtmine talle hõigata, aga miski peatas ta… jalakate ja trammidega peatänav, poekvartalid Church Streeti nurga taga ja siis tuletõrjemaja. Fainy vaatas viimast korda pimedasse koopasse, kus lummavalt särasid tuletõrjeauto messingist ja vasest ümarused, edasi tulid pappfassaadid, mis kuulusid telliskividest põiki üle krundi ehitatud ja mitte teiste pühakodade kombel range näoga otse tänava poole vaatavatele esimesele kongregatsionalistide kirikule, Karmeli baptistide kirikule ja Püha Andrease episkopaalkirikule, seejärel kolm malmist hirvesokku ärimaja ees muruplatsil, ja elamud, igaühel oma murulapp, oma puust nikerdatud portikus ja oma hortensiapõõsas. Siis jäid majad väiksemaks ja murulapid kadusid, troska veeres mööda Simpsoni vilja- ja söödalaost, habemeajamistöökodade rivist, kõrtsidest ja söögimajadest, ning jaamas astusid nad kõik maha.

Jaama einelauas tellis onu Tim kõigile hommikusöögi. Ta kuivatas Milly pisarad, lasi Fainyl nuusata uude suurde taskurätikusse, millel oli alles hinnasilt nurgas, lasi neil vitsutada peekonit ja muna ning peale juua kohvi. Fainy polnud varem kohvi joonud ja mõte sellest, et ta istub nagu mees ja joob kohvi, andis talle päris hea enese-tunde. Millyle kohv ei maitsenud, ta ütles, et see on kibe. Nad jäeti einelauas tühjade taldrikute ja tühjade kohvitasside taha mõnda aega omapead, pikakaelalise ja kiitsaka kananäoga naisterahva nööp-silmade pilgu alla, mis neid leti tagant halvakspanevalt seiras. Siis saabus rong koletu mürinaga tšuhhpahh tšuhh… pahh ja jäi jaamas seisma. Nad tariti püsti, veeti üle perrooni ja läbi piibu-suitsuse vaguni ning enne, kui nad arugi said, oli rong juba liikvel ja Connecticuti talvepruun maastik kolises neist mööda.