Читать книгу USA triloogia I: 42. laiuskraad - John Dos Passos - Страница 12

me tõttame loksudes kopitanud kuuri järele haisvas tõllas nagu paadis Ta ütles muudkui Mida sa teeksid Lucy kui ma kutsuksin ühe neist oma lauda? Nad on väga kenad inimesed Lucy need värvilised inimesed ja Tal olid väikeses hõbekarbis küüslauguküüned ja hingeõhk lehkas rukkiviski järele kui ta kiirustas New Yorgi vagunitele

ja Naine ütles Oh jeerum ma loodan et me hiljaks ei jää ja Scott ootas piletitega ja me pidime 7. tänava depoos terve perrooni läbi jooksma ja kõik need pisikesed kahurid muudkui kukkusid Olympiast välja ja kõik kummardusid neid üles korjama ja konduktor Kõik pardale proua kiiresti proua

need olid pisikesed vasest kahurid ja helendasid päikese käes 7. tänava depoo perroonil ja Scott upitas meid kõiki üles ja rong sõitis ja vedurikell kõlises ja Scott pani sulle pihku väikese peotäie pisikesi vasest kahureid mis olid just nii suured et mahutada kõige väiksemat mõõtu punast ilutulestikuraketti Manila lahe lahingus ja ütles Siin on suurtükivägi Jack

ja Ta hoidis salongvagunis juttu üleval Oi Lucy kui inimkonna hüvanguks oleks vaja siis ma astuksin ette ja võtaksin kuuli rindu iga kell sina Jack ju ka eks? sina vagunisaatja ju ka? kes tõi parajasti mineraalvett ja Tal oli plasku pruunis reisipaunas kus initsiaalidega siidtaskurätid lõhnasid alatasa loorberivee järele

ja kui me jõudsime Havre de Grace’i Ta ütles Mäletad Lucy me sõitsime praamiga üle Susquehanna enne kui sild ehitati

ja üle Gunpowder Creeki ka