Читать книгу USA triloogia I: 42. laiuskraad - John Dos Passos - Страница 13

Rusked künkad, metsasalud, talumajad, lehmad, punane varss koplis tagant üles viskamas, lattaiad, rabaviirud.

„Noh, Tim, ma tunnen ennast nagu peksasaanud krants… Nii kaua, kui ma olen elanud, Tim, olen püüdnud teha õiget asja,“ korrutas isa käriseval häälel. „Ja mida neil nüüd mu kohta öelda oleks?“

„Jumala eest, mees, sul polnud ju midagi muud teha. Mida sindrit sa teha saad, kui raha pole ja tööd pole ja kõik need arstid ja surnumatjad ja üürileandjad tulevad oma arvetega ja sul on vaja kahte last üleval pidada?“

„Aga ma olen olnud tasane ja viisakas mees, ustav ja aina ebaõnnega koos sellest ajast peale, kui ma naise võtsin ja paigale jäin. Ja mida minust nüüd mõeldakse, kui ma niimoodi minema hiilin nagu peksasaanud krants?“

„John, usu mind, ma olen viimane, kes tahaks häbistada surnud inimest, minu oma lihast õde… Aga see pole sinu süü ega ole minu süü ka… see on vaesuse süü ja vaesus on süsteemi süü… Fenian, kuula nüüd hetkeks Tim O’Harat ja sina Milly ka, sest tüdruk peab neist asjadest teadma samapalju kui mees ja ükskord ometi elus räägib Tim O’Hara tõtt… Viga on süsteemis, mis ei anna inimesele tema töö vilja maitsta… Ainus inimene, kes kapitalismist mingit kasu saab, on suli, ja tema saab kiiresti miljonäriks… Aga ausad tööinimesed nagu John ja mina – meie võime töötada kas või sada aastat ega saa omale õiget kirsturahagi kokku.“

Akna taga keerles valge suits, mis raputas oma kurdudest välja puid ja telefoniposte, väikeseid vanamoelisi sindelkatusega maju, linnakesi ja trammivaguneid ning pikkade rividena vankreid nende ette rakendatud auravate hobustega.

„Ja kes maitseb meie töö vilju – neetud ärimehed, agendid, vahendajad, kes pole ise oma elus kunagi tootvat tööd teinud.“

Fainy silmad jälgivad telefonitraate, mis ripuvad kõrgel.

„Ega Chicago pole mingi paradiis, seda ma võin lubada, John, aga see on tööinimese musklile ja ajule praegu parem turg kui idarannik… Ja miks, kas sa küsisid, miks…? Nõudlus ja pakkumine, neil on Chicagos töölisi tarvis.“

„Tim, ma ütlen sulle, ma tunnen ennast nagu peksasaanud krants.“

„See on süsteemi pärast, John, selle kuramuse näruse süsteemi pärast.“

Vaguni järsk nõksatus äratas Fainy üles. Oli pime. Milly nuttis jälle. Fainy ei teadnud, kus nad on.

„Nonii, härrased,“ lausus onu Tim, „kohe jõuame vanasse armsasse New Yorki.“

Jaamas oli valge. See üllatas Fainyt, kes arvas, et öö oli juba kätte jõudnud. Nad jäeti Millyga pikaks ajaks ootesaali kohvri otsa istuma. Ootesaal oli ilmatu suur, täis võõra väljanägemisega inimesi, jubedaid nagu pildiraamatutes. Milly aina nuttis.

„Kuule, Milly. Ma annan sulle tou, kui sa vait ei jää.“

„Miks?“ halises Milly ja nuttis veel rohkem.

Fainy seisis temast võimalikult kaugel, et inimesed ei arvaks, nagu nad oleksid koos. Kui ta oli ise ka peaaegu nutma puhkemas, tulid isa ja onu Tim ning toimetasid neid ja kohvri restorani. Meeste hingeõhust hoovas tugevat värske viski haisu ja nende silmaümbrused paistsid väga eredad. Nad kõik istusid valge linaga kaetud laua taha ja üks osavõtlik valges kuues mustanahaline mees ulatas neile suure kaardi, mis oli kirjatähti täis trükitud.

„Sööme õige korralikult õhtust,“ ütles onu Tim, „olgu see või viimane asi, mida me siin maamunal teeme.“

„Neetud hinnad,“ ütles isa, „see on süsteemi viga.“

„Põrgusse see paavst,“ lausus onu Tim. „Me teeme sinust veel sotsiaaldemokraadi.“

Nad söötsid Fainyle praetud austreid, kana, jäätist ja kooki ning kui nad pidid kõik rongile jooksma, lõi talle külge kohutav piste. Nad istusid tavaliste istmetega reisivagunisse, mis haises kivisöe ja kaenlaaukude järele.

„Millal me voodisse läheme?“ hakkas Milly kiunuma.

„Me ei lähegi voodisse,“ kostis onu Tim muretult. „Me magame siinsamas nagu väikesed hiired… nagu väikesed hiired juustu sees.“

„Mulle ei meeldi hiired,“ röögatas Milly, silmist purskumas uus pisaratevool, kui rong sõitu alustas.

Fainy silmad kipitasid, kõrvus oli lakkamatu müra, ülesõidukohtade kilin-kolin, sillaaluste ootamatu urin. See oli tunnel, terve tee Chicagoni oli tunnel. Isa ja onu Timi näod paistsid tema vastas punased ja irevil, talle ei meeldinud nende väljanägemine, valgus oli suitsune ja virvendav ning väljas oli ainult tunnel ja ta silmad valutasid ja rattad ja rööpad mürisesid ta kõrvus ja ta jäi magama.

Ärgates olid nad ühes linnakeses ja rong sõitis otse läbi peatänava. Oli päikesepaisteline hommik. Ta nägi inimesi tööle minemas, poode, tõldu ja vedruvankreid kõnnitee ääres seismas, ajalehepoisse lehti müümas, puust indiaanlasi sigaripoodide ukse ees. Esiti arvas ta, et näeb und, aga siis talle meenus ja ta otsustas, et see peab olema Chicago. Isa ja onu Tim magasid vastaspingil. Nende suud olid lahti, näod laigulised ja talle ei meeldinud nende väljanägemine kohe üldse. Milly oli kerra tõmbunud villase salli all, mis teda üleni kattis. Rong aeglustas käiku, nad olid jaamas. Kui see on Chicago, siis peaksid nad maha minema. Sel hetkel kõndis mööda konduktor, vana mees, kes meenutas natuke isa O’Donnellit.

„Vabandust, härra, kas see on Chicago?“

„Chicago on alles kaugel, poja,“ vastas konduktor naeratamata. „See on Syracuse.“

Ja nad ärkasid kõik üles ja vaatasid tundide viisi, kuidas möödusid telefonipostid ja linnad, puumajad, tellistest vabrikud pikkades rivides sätendavate akendega, prügimäed, depood, küntud põllud, koplid ja lehmad, ning Millyl läks sõidust süda pahaks ja Fainyle tundus, et ta jalad kukuvad nii pikast istumisest küljest; mõnes kohas sadas lund ja mõnel pool oli päike ja Millyl oli vahetpidamata süda paha ja ta haises jubedalt okse järele ja väljas läks pimedaks ja nad kõik jäid jälle magama; ja jälle oli valge ja siis hakkasid kõik linnad ja talud ja vabrikud ühte sulama, kuhjusid laohooneteks ja elevaatoriteks ning depood venisid nii pikaks kui silm ulatus nägema, ja see oligi Chicago.

Aga väljas oli nii külm ja tuul keerutas tolmu nii kõvasti talle näkku ja ta silmad olid tolmust ja väsimusest kinni kleepunud, nii et ta ei saanud midagi vaadata. Kui nad olid pikka aega oodanud, Milly ja Fainy teineteise vastas külmast kõveras, istusid nad trammi peale ja muudkui sõitsid ja sõitsid. Nad olid nii unised, et ei saanud õieti arugi, kus rong lõppes ja tramm algas. Onu Timi hääl korrutas muudkui uhke elevusega Chicago, Chicago, Chicago. Isa istus lõuga kargule toetades. „Tim, ma tunnen ennast nagu peksasaanud krants.“

Fainy elas Chicagos kümme aastat.

Kõigepealt läks ta kooli ja mängis laupäeva pärastlõunati tagahoovides pesapalli, aga siis jõudis kätte lõpuaktus ja kõik lapsed laulsid „Sulle, kodumaa“ ja kool oli läbi ja ta pidi tööle minema. Onu Timil oli sel ajal North Clarki lähedal ühel tolmusel kõrvaltänaval vana laguneva telliskivihoone esimesel korrusel oma trükikoda. See võttis enda alla vaid väikese osa ehitisest, mida muidu kasutati laohoonena ja tunti eeskätt rottide poolest. Sellel oli üksainus lai klaasaken, mida kaunistas vanainglise kirjas kuldsete tähtedega: TIMOTHY O’HARA, TRÜKKAL.

„Noh, Fainy, vanapoiss,“ ütles onu Tim, „sul on võimalus õppida seda ametit algusest peale.“ Niisiis oli ta jooksupoisiks, viis reklaamide, lendlehtede ja plakatite pakke laiali, põikles muudkui trammide eest kõrvale, tõmmates suurte raskeveohobuste vahupritsmete ees pea alla ja lunides kaubavankritele küüti. Kui midagi kuhugi viia ei olnud, siis nühkis ta alt trükipresse, puhastas trükitüüpe, tühjendas kontori paberikorvi või jooksis kiirel ajal ümber nurga ladujale kohvi ja võileibu või onu Timile väikest pudelit burbooni tooma.

Isa sehkendas karguga veel mitu aastat ringi ja otsis kogu aeg tööd. Õhtuti suitsetas ta onu Timi maja tagaukse lävel piipu, kirus oma ebaõnne ja ähvardas aeg-ajalt Middletowni tagasi minna. Siis ühel päeval jäi ta kopsupõletikku ja suri vaikselt Sacred Hearti haiglas. See oli umbes samal ajal, kui onu Tim ostis realadumismasina.

Onu Tim oli nii elevil, et ta ei võtnud kolm päeva tilkagi. Põrandalauad olid nii mädad, et nad pidid masinale keldrisse telliskividest aluse ehitama. „Noh, kui veel ühe juurde saame, siis betoneerime kogu selle keldri täis,“ rääkis onu Tim igaühele. Terve päeva töö jäi tegemata. Kõik seisid ja silmitsesid seda kõrget musta keerulist masinat, mis seisis seal nagu orel kirikus. Kui masin töötas ja trükikoda täitus sulametalli kuuma haisuga, siis jälgisid kõikide pilgud vilgast küsivat kätt, mis klahvistiku kohal võbeles ja nõtkus. Kui sooje läikivaid trükitüüpe edasi anti, siis vana saksa laduja, keda millegipärast hüüti Mike’iks, lükkas prillid üles laubale ja nuttis. „Viiskümmend viis aastat trükkal, ja nüüd, kui ma olen vana, pean koormat tassides elatist teenima.“

Esimene trükk, mille onu Tim uuel masinal tegi, oli lause: „Kõigi maade töölised, ühinege; teil pole kaotada midagi peale ahelate.“

Kui Fainy oli seitseteist ja hakkas huvituma seelikutest ja pahkluudest ja tüdrukute aluspesust ning nägi õhtuti töölt koju jalutades linna tulesid eredana erkjoovastava läänetaeva taustal, toimus Chicago trükikodades streik. Tim O’Hara oli kogu aeg pidanud ametiühingu trükikoda ja tegi ühingule kõiki trükitöid omahinnaga. Ta tegi valmis isegi lendlehed, millele oli alla kirjutatud „Kodanik“ ja üleval pealkiri „Tulihingeline protest“ ning mida Fainyl lubati ühel õhtul linotüübile laduda, kui masinist oli koju läinud. Üks fraas sööbis Fainyle mällu ja ta korrutas seda omaette samal õhtul pärast voodisse heitmist: „On aeg, et kõik ausad inimesed ühendaksid jõud ja avaldaksid vastupanu privilegeeritud klasside ahnele riisumisele.“

Järgmine päev oli pühapäev ja Fainy sammus mööda Michigani avenüüd, kaasas pakk lendlehti laiali jagamiseks. Oli väga varajane kevadpäev. Üle määnduva kollase järvejää puhusid kerged tuulehood, mis lõhnasid ootamatult lillede järele. Tüdrukud paistsid kohutavalt ilusad ja nende seelikud lendlesid tuules ja Fainy tundis, kuidas kevadine veri temas kuumalt pulbitseb, ta tahtis suudelda ja maas veerelda ja joosta üle jäätortide ja pidada telefonipostide otsast kõnesid ja karata üle trammivagunite; aga selle asemel jagas ta lendlehti ja muretses oma pükste pärast, mis narmendasid, ja soovis, et tal oleks nägus ülikond ja nägus tüdruk, kellega jalutada.

„Hei, noormees, kus su lendlehtede jagamise luba on?“ Tema kõrva ääres urises politseiniku hääl. Fainy heitis politseinikule üle õla üheainsa pilgu, viskas lendlehed käest ja pani jooksu. Ta puges läikivate mustade tõldade ja vankrite vahelt läbi, jooksis kõrvaltänavasse ning muudkui kõndis ja kõndis ega vaadanud tagasi, kuni tal õnnestus täpselt üle silla jõuda, enne kui see lahti tõmmati. Nii või teisiti polnud politseinik teda taga ajanud.

Ta seisis pikalt kõnniteel, pähklileti vilin osatavalt kõrvus kumisemas.

Õhtusöögi ajal küsis onu temalt lendlehtede kohta.

„Jah, ma jagasin need kõik järvekaldal laiali… Üks politseinik püüdis mind takistada, aga ma saatsin ta pikema jututa heasse kohta.“ Fainy läks näost tulipunaseks, kui kõik laua taga vilet lasid. Ta toppis suu kartuliputru täis ega lausunud rohkem ühtki sõna. Tädi ja onu ja nende kolm tütart muudkui naersid ja naersid. „See on hea, et sa politseinikust kiiremini jooksed,“ ütles onu Tim, „muidu ma oleksin pidanud sinu eest kautsjoni maksma ja see on kallis lõbu.“

Järgmisel varahommikul pühkis Fainy kontori põrandat, kui trepist astus üles mees, kelle nägu oli nagu toores karbonaad. Ta suitsetas mingit niisugust peenikest musta sigarit, mida Fainy polnud varem näinud. Siis koputas ta mattklaasist uksele.

„Ma pean rääkima härra O’Haraga, Timothy O’Haraga.“

„Teda pole veel siin, aga iga minut peaks tulema, härra. Kas ootate?“

„Kindel see, et ootan.“ Mees istus tooliservale ja sülitas, võttes kõigepealt sigari näritud otsa suust ja vaadates seda pikka aega mõtliku pilguga. Kui Tim O’Hara tuli, sulgus kontoriuks pauguga. Fainy passis närviliselt ukse taga, kartes pisut, et see mees on võib-olla detektiiv ja tulnud lendlehtede asja klaarima. Hääled tõusid ja vaibusid, võõra hääl lühikeste kiirete tiraadidena, O’Hara hääl pikkade vastuväitvate lausungitena, millest aeg-ajalt eraldas Fainy kõrv sõna „sundmüük“, kuni korraga lendas uks lahti ja võõras tuiskas välja, nägu veel punasem kui enne. Malmist lävepakul ta pöördus, võttis taskust uue sigari ning süütas selle eelmisest, urisedes läbi sigari ja sinise suitsupahvaka: „Härra O’Hara, teil on aega kakskümmend neli tundi, et järele mõelda… Üks sõna teilt ja menetlus katkeb otsekohe.“ Siis läks ta mööda tänavat edasi, jättes endast järele pika vänge suitsuvine.

Minut hiljem tuli onu Tim kontorist välja, näost valge nagu paber. „Fenian, vanapoiss,“ ütles ta, „sa mine otsi endale töökoht. Ma lähen pankrotti… Vaata korralikult ringi. Ma lähen võtan ühed joogid.“ Ja ta oli kuus päeva purjus. Selle aja lõpuks oli hulk vaoshoitud olekuga mehi kohtukutsetega kohale ilmunud ja onu Tim pidi piisavalt kaineks saama, et kohtusse minna ja pankrotiavaldus esitada.

Proua O’Hara tänitas ja sõitles: „Kas ma ei ütelnud, Tim O’Hara, et nonde jumalavallatute ametiühingute ja sotsiaaldemokraatide ja töörüütlitega sehkendamisest ei tule midagi head. Nad on kõik samasugused lakkekrantsid ja looderdajad nagu sinagi, Tim O’Hara. Muidugi need trükkalisaksad peavad kokku tulema ja su paberi ülejäägid ära ostma ja sind laiaks litsuma, ja ongi paras sulle, Tim O’Hara, paras sulle ja su jumalavallatule sotsialistlikule pummeldamisele, ainult et nad oleksid võinud su vaese naise ja tema väikeste laste peale mõelda, aga nüüd me peame kõik koos nälgima, meie ja kõik need sõltlased ja sabarakud, keda sa oled majja toonud.“

„Mina ütlen igatahes sedasi,“ nuttis Fainy õde Milly. „Nagu poleks ma orjanud ja käed rakkus tööd rüganud iga pisemagi leivapalukese pärast, mis ma siin majas söönud olen,“ ning ta tõusis hommikusöögilauast ja marssis toast välja. Fainy istus sealsamas, torm pea kohal möllamas. Siis tõusis temagi ja pistis veel käigupealt maisi-leivakese taskusse. Esikust otsis ta Chicago Tribune’i tööpakkumiste rubriigi, võttis mütsi ja astus tooresse pühapäevahommikusse, kirikukellad kõrvus kõlisemas. Ta läks trammile ja sõitis Lincolni parki. Seal istus ta tükk aega pingil, mugis leivakest ja vaatas kuulutuste veergusid: „Vajatakse jooksupoissi.“ Kuid ükski neist ei paistnud eriti kutsuvana. Üks oli kindel, et trükikotta ta enne tööle ei lähe, kui streik on möödas. Siis jäi talle silma

Vajatakse arukat poissi, kellel on ambitsioone, kirjanduslikku maitset, teadmisi trükitööst ja kirjastamisest. Pakkumine müügi- ja levitööks $15 nädalas avaldus saata kirja teel PPK postkast 1256b

Fainy pea muutus korraga väga kergeks. Arukas poiss, see olen ju mina… ambitsioone, kirjanduslikku maitset… Tjah, pean „Tagasi vaadates“ lõpuni lugema… ja ausalt, mulle meeldib lugeda küll ja ma oskan linotüüpi käitada ja trükki laduda, kui keegi laseb. Viisteist taala nädalas… päris priima, kümnedollarine palgatõus. Ja ta hakkas peas kirja valmis kirjutama, et sellele töökohale kandideerida.

LUGUPEETUD HÄRRA (VÄGA AUSTATUD HÄRRA)

või äkki HÄRRAD,

Kandideerides ametikohale vastavalt teie tänases pühapäevases Tribune’is ilmunud tööpakkumisele soovin kandideerida, (lubatagu mul öelda) et olen seitseteist aastat vana, ei, üheksateist, oman mitmeaastast kogemust trükitööstuses ja kirjastamises, olen ambitsioonikas ja suurepäraste teadmiste ja hea maitsega trükitööstuses ja kirjastamises,

ei, seda ei saa kaks korda öelda… Ja ma olen väga huvitatud sellest töökohast… Mida kaugemale ta mõtles, seda rohkem läks tal peas kõik sassi.

Ta avastas, et seisab pähklikäru kõrval. Ilm oli krõbedalt külm, vinge tuul kiunus järvel lagunenud jää ja mustade veelahvanduste kohal. Ta rebis kuulutuse välja ja lasi ülejäänud ajalehe tuulega minema lennata. Siis ostis ta endale sooja paki pähkleid.