Читать книгу Camino saar - John Grisham - Страница 3

Manchin naasis kolme nädala pärast, kuid ei etendanud enam professorit. Lõug siledaks raseeritud, juuksed liivakarva blondiks värvitud, ees punaste raamidega valeprillid ja kaasas pildiga, kuid võltsitud üliõpilaspilet. Kui keegi oleks küsinud – mida ta küll sugugi ei eeldanud –, siis oleks ta vastanud, et on magistrant Iowast. Tegelikkuses oli ta nimi Mark ja tema ametiala, kui seda võib nii nimetada, olid professionaalsed vargused. Kõrge rahalise väärtusega, maailmaklassist, peenelt kavandatud hüppa-ja-haara tööotsad, mis keskendusid kunstiteostele ja haruldustele, mille sai meeleheitel ohvritele hea raha eest tagasi müüa. Ta kuulus viieliikmelisse jõuku, mida juhtis Denny, endine eriüksuslane, kes oli pärast sõjaväest kinga saamist kuritegevusse suundunud. Siiani ei olnud Denny vahele jäänud ja tal puudus kuriteoregister, nagu ka Markil. Kuid kahel jõuguliikmel oli see olemas. Trey oli kaks korda süüdi mõistetud ja kaks korda põgenenud, viimati eelmisel aastal föderaalvanglast Ohios. Seal oli ta kohtunud Jerryga, pisi-kunstivargaga, kes oli nüüd tingimisi vabaduses. See oli üks teine kunstivaras, pikka karistust kandev kunagine kongikaaslane, kes Jerryle esimest korda mainis Fitzgeraldi käsikirju.

Eeldused olid ideaalsed. Ainult viis käsikirja, kõik käsitsi kirjutatud, kõik ühes kohas. Ja Princetoni jaoks olid nad hindamatud.

Kamba viies liige eelistas töötada kodus. Ahmed oli nimelt häkker, võltsija, kõiksugu silmamoonduste looja, kuid püstolite ja muu sellise jaoks ei jätkunud tal närvi. Ta töötas oma maja keldris Buffalos ja teda ei olnud kordagi kätte saadud ega vahistatud. Ta ei jätnud jälgi. Tema saab lõpphinnast oma viis protsenti. Ülejäänu jagatakse võrdselt nelja mehe vahel.

Teisipäeva õhtul kella üheksaks olid magistrantuuritudengeid etendavad Danny, Mark ja Jerry sisenenud Firestone’i raamatukokku ning jälgisid kella. Nende võltsitud üliõpilaspiletid olid toiminud suurepäraselt; mitte keegi ei olnud kulmugi kergitanud. Denny leidis pelgupaiga kolmanda korruse naiste väljakäigus. Ta tõstis paigast tualeti laepaneeli, viskas oma tudengiseljakoti üles ja valmistus mõnetunniseks passimiseks palavuses ning ruumikitsikuses. Mark muukis lahti esimese keldrikorruse peakütteruumi ukse ja jäi alarmi ootama. Kuid ta ei kuulnud midagi, samuti Ahmed, kes oli kerge vaevaga sisse murdnud ülikooli turvasüsteemidesse. Seepeale asus Mark raamatukogu varu-elektrigeneraatori kütusetorusid lahti keerama. Jerry leidis endale pelgupaiga töötoas, mida varjasid rittalaotud raamatuvirnad, kus seisid köited, mida keegi ei olnud aastakümneid kätte võtnud.

Trey kolas mööda ülikoolilinnakut, riides nagu tudeng, kott seljas tolknemas, ja vaatas valmis kohti oma pommide jaoks.

Raamatukogu suleti keskööl. Neli jõuguliiget, samuti Ahmed oma keldris Buffalos, olid raadioühenduses. Jõugu juht Denny andis kell 00.15 teada, et kõik läheb plaanipäraselt. Kell 00.20 sisenes üliõpilaseks maskeerunud Trey, kopsakas seljakott turjal, linnaku südames asuvasse McCarreni Internaatkolledžisse. Ta märkas samu turvakaameraid, mida oli näinud eelmisel nädalal. Ta läks trepist, mida ei jälgitud, üles teisele korrusele, lipsas nii meestele kui naistele mõeldud tualetti ja sulges ennast kabiini. Kell 00.40 pistis ta käe seljakotti ja võttis sealt umbes pooleliitrise karastusjoogi suuruse plekkpurgi. Ta aktiveeris viitsütiku ja peitis pommi klosetipoti taha. Lahkus tualettruumist, läks kolmandale korrusele ja jättis teise pommi tühja dušikabiini. Kell 00.45 leidis ta ühiselamu teiselt korruselt poolpimeda koridori ja viskas sinna hooletu liigutusega kümnest padrunist koosneva Black Cati paugutajakomplekti. Ta kiirustas trepist alla ja samal ajal kostsid juba nende plahvatused. Mõni hetk hiljem plahvatasid mõlemad suitsupommid ja paiskasid koridoridesse paksud haisvad udupilved. Majast väljudes kuulis Trey esimest paanikahäälte lainet. Ta astus ühiselamu lähedal kasvavate põõsaste varju, võttis taskust ühekordselt kasutatava mobiiltelefoni, helistas Princetoni hädaabinumbrile ja andis edasi hirmsa uudise: „McCarreni teisel korrusel on üks püstoliga tüüp. Ta tulistab.”

Teise korruse aknast voogas välja suitsu. Raamatukogus pimedas uurimiskabiinis istuv Jerry võttis oma kaardimobiililt samasuguse kõne. Sedamööda kuidas paanika ülikoolilinnaku endasse haaras, tabas hädaabinumbrit juba kõnede uputus.

Igal Ameerika kõrgkoolil on täpsed plaanid, kuidas hallata olukorda, mis hõlmab endas „aktiivset tulistajat”, kuid keegi ei taha neid käiku lasta. Vastutaval ohvitseril kulus mitu kangestuses mahavahitud sekundit, enne kui ta õigeid nuppe vajutas, aga kui ta seda lõpuks tegi, hakkasid sireenid huilgama. Kõik Princetoni üliõpilased, õppejõud, ametnikud ja muud töötajad said SMS-i ja e-kirjaga hoiatussõnumi. Kõik uksed tuli sulgeda ja lukustada. Kõik hooned valve alla võtta.

Jerry valis veel kord 911 ja teatas, et kaks üliõpilast on maha lastud. McCarreni hoonest kobrutas suitsu. Trey poetas prügikastidesse veel kolm suitsupommi. Läbi suitsulaamade jooksis tudengeid, kes tormasid ühest hoonest teise, teadmata õieti, kus on ohutu. Kohale tuiskas kampuse turvateenistus ja Princetoni linnapolitsei, pooltosinat tuletõrjeautot sabas. Siis tulid kiirabiautod. Ilmus esimene paljudest New Jersey osariigipolitsei patrullautodest.

Trey jättis seljakoti administratiivhoone ukse ette ja helistas hädaabinumbrile, teatamaks, et see näeb väga kahtlane välja. Kotis oli tema viimane suitsupomm ja selle viitsütik oli sätitud kümne minuti peale, just sellele ajale, kui demineerijad peaksid seda eemalt põrnitsema.

Kell 01.05 teatas Trey jõugule: „Väljas suurepärane kabuhirm. Kõikjal suits. Massiliselt võmme. Minge ja tooge ära.”

„Kustuta tuled,” vastas Denny.

Buffalos kanget teed rüüpav ja hüppevalmis Ahmed kahlas kiiruga läbi ülikooli turvaseadistuste, sisenes elektrivõrku ja lülitas välja mitte ainult Firestone’i raamatukogu, vaid ka poole tosina naabruskonna hoone elektri. Igaks juhus tõmbas Mark, kes nüüd kandis öist vaatlusseadet, kütteruumi pealüliti nulli. Ta ootas natuke aega hinge kinni pidades, ent kui varugeneraator tööle ei hakanud, hingas juba kergemalt.

Voolukatkestus käivitas ülikoolilinnaku turvakeskuse jälgimisüksuses mitmesugused häiresignaalid, kuid keegi ei pööranud sellele tähelepanu. Kuskil tegutses tulistaja. Polnud aega muretseda muude häirete pärast.

Jerry oli möödunud nädalal veetnud kaks ööd Firestone’i raamatukogus ja võis kindel olla, et kui raamatukogu on suletud, ei viibi hoones ühtki turvameest. Öö jooksul kõndis mundris politseinik korra või paar ümber maja, valgustas taskulambiga uksi ja kõndis edasi. Politsei patrullauto tegi samuti oma ringid, kuid seda huvitasid eeskätt purjus tudengid. Üldiselt oli linnak samasugune nagu nad kõik – kella ühest öösel kuni kella kaheksani hommikul välja surnud.

Kuid sel ööl asus Princeton meeleheitlike sündmuste tulipunktis, sest seal lasti maha Ameerika parimaid poegi ja tütreid. Trey raporteeris kaaslastele, et linnakus valitseb täielik kaos, võmmid sagivad ringi, kiirreageerijad ajavad varustust selga, sireenid röögivad, raadiod prääksuvad ja mustmiljon puna-sinist vilkurit plingib. Suits ujub puude vahel nagu udu. Kuskil üsna lähedal põristab helikopter. Täielik kaos.

Denny, Jerry ja Mark ukerdasid läbi pimeduse ja läksid trepist erikogude alusele keldrikorrusele. Kõigil olid öised vaatlusseadmed ja kaevurilamp paelaga otsaees. Kõigil oli seljas raske seljakott ja Jerryl veel lisaks väike sõjaväe õlapaun, mille ta oli kahe päeva eest raamatukokku peitnud. Nad peatusid kolmandal ja viimasel keldrikorrusel paksu raudukse ees, tegid turvakaamerad pimedaks ja jäid Ahmedit ning tema mustkunsti ootama. Ahmed tungis külmavereliselt läbi raamatukogu turvasüsteemide ja lülitas välja ukse neli sensorit. Kostis vali kolksuv hääl. Denny vajutas käepideme alla ja tõmbas ukse lahti. Nad sisenesid kitsukesse ruumi, kust viis edasi veel kaks metallust. Mark vaatas taskulambi abil lae üle ja tuvastas turvakaamera. „Seal,” ütles ta. „Ainult üks.” Jerry, kes oli oma kuue jala ja kolme tolliga¹ kõige pikem, võttis väikese purgi musta värvi ja pihustas kaamera objektiivile.

Denny vaatas uksi ja küsis: „Kas viskame kulli ja kirja?”

„Mida sa näed?” küsis Ahmed Buffalost.

„Kaht täpselt ühesugust rauast ust,” vastas Denny.

„Poisid, ma ei saa teid aidata,” kostis Ahmed. „Süsteem ei näita esimese ukse taga midagi. Hakake lõikama.”

Jerry võttis õlapaunast kaks 18-tollist ballooni, ühes hapnik, teises atsetüleen. Denny seadis ennast vasakpoolse ukse juurde, andis elektroodile sädet ja hakkas kuumutama lukuaugust ning lingist kuus tolli kõrgemal asuvat punkti. Mõne sekundi pärast hakkas sädemeid lendama.

Samal ajal oli Trey McCarreni ümber rulluvast kaosest välja hiilinud ja varjas ennast pimeduses raamatukogu vastas teisel pool tänavat. Sireenid huilgasid endiselt, hädaabimasinaid saabus aina juurde. Kampuse kohal müdistasid valjult helikopterid, ehkki Trey neid ei näinud. Tema läheduses ei põlenud isegi tänavalaternad. Raamatukogu juures ei olnud peale tema hingelistki. Iga abikätt läks vaja mujal.

„Raamatukogu ümber kõik rahulik,” kandis ta ette. „Kuidas läheb?”

„Keevitame,” vastas Mark lakooniliselt. Kõik viis teadsid, et lobisemist tuleb piirata. Elektroodiotsaga, mis kiirgas välja enam kui kaheksasaja kraadist² hapnikurikast kuumust, lõikas Denny aeglaselt ja oskuslikult metalli. Minutid möödusid, sulametalli tilkus põrandale ning ukselt lendas punaseid ja kollaseid sädemeid. Mingil hetkel ütles Denny: „See on tollipaksune.” Ta lõpetas ruudukujulise lõike ülemise serva ja hakkas otse alla tulema. Töö edenes aeglaselt, minutid roomasid mööda, pinge tõusis, kuid nad säilitasid rahu. Jerry ja Mark koogutasid Denny selja taga, jälgides iga ta liigutust. Kui ruudu alumine serv oli ära lõigatud, raputas Denny linki ja see tuli lahti, aga miski hoidis veel ust kinni. „See on lukukeel,” ütles ta. „Ma lõikan läbi.”

Viie minuti pärast uks avanes. Oma sülearvuti ekraani vahtiv Ahmed ei näinud raamatukogu turvasüsteemi poolt midagi erilist. „Siin pole midagi,” ütles ta. Denny, Mark ja Jerry astusid sisse ning sellega oli ruum otsekohe täis. Toa keskel sirutus tagaseinani umbes kümne jala pikkune kitsas, maksimaalselt kahe jala laiune laud. Kummaski külgseinas neli suurt puust sahtlit. Lukuspets Mark lükkas öise vaatlusseadme silmilt üles, sättis kaevurilampi ja uuris üht lukku. Ta raputas pead ja lausus: „Ei midagi üllatavat. Kombinatsioonilukud, ilmselt kompuutrikoodidega, mis iga päev vahetuvad. Neid lahti ei muugi. Peame puurima.”

„Too puur siia,” ütles Denny. „Hakka puurima ja mina lõikan senikaua teise ukse lahti.”

Jerry tõi lagedale kolmveerandtollise avaga akutrelli, mille mõlemal küljel oli käepide. Ta sihtis tera lukule ja surus koos Markiga täiest jõust peale. Puur vingus ja libises esialgu läbistamatuna näivalt messingilt kõrvale. Kuid siis eraldus krussis puurilaast, seejärel teine ja sedamööda kuidas mehed käepidemeile surusid, sõi puuritera ennast luku sisse. Kui see lõpuks sisse lupsatas, ei avanenud sahtel sellegipoolest. Markil õnnestus luku kohal olevasse avausse peenike kang suruda ja jõuliselt kangutada. Puitraam purunes ja sahtel tuli lahti. Sahtlis oli metallkantidega arhivaalikast suurusega seitseteist korda kakskümmend kaks korda kolm tolli.

„Ettevaatust,” ütles Jerry, kui Mark kasti avas ja sellest õrnalt õhukese kõvakaanelise köite võttis. „Dolph McKenzie kogutud luuletused,” luges ta aeglaselt. „Seda olen ma eluaeg igatsenud.”³

„Kes kurat see veel on?”

„Ma ei tea, aga me ei tulnud siia luulekogusid otsima.”

Denny astus nende selja taha ja sõnas: „Okei, laske edasi. Siin on veel seitse sahtlit. Ja ma olen teises toas varsti sees.”

Nad pöördusid tagasi oma töö juurde, Trey aga istus teisel pool tänavat pargipingil, tegi hooletult suitsu ja heitis aeg-ajalt pilgu kellale. Kampuses keev melu ei näidanud raugemise märke, kuid igavesti see ka ei kesta.

Esimese toa teine ja kolmas sahtel sisaldasid veel jõuguliikmeile tundmatute kirjanike haruldasi raamatuid. Kui Denny teise toa ukse lahtikeevitamisega valmis sai, käskis ta Jerryl ja Markil puur tuua. Ka selles toas oli kaheksa suurt sahtlit, pealtnäha täpselt samasugused kui esimese toa omad. Kell 02.15 kandis Trey ette, et linnak on endiselt isoleeritud, ent uudishimulikud üliõpilased on hakanud McCarreni ette murule kogunema, et etendust jälgida. Valjuhäälditega politseinikud käskisid neil tubadesse tagasi minna, kuid noori oli liiga palju, et korda luua. Pea kohal sõelub vähemalt kaks helikopterit, lisades omalt poolt segadust. Tema vaatab oma nutitelefonist CNNi uudiseid ja Princetoni lugu on hetkel esiuudis. Hingeldav reporter teatas „sündmuskohalt” ikka ja jälle „kinnitamata ohvritest” ning suutis luua mulje, et suur hulk tudengeid on hukkunud „vähemalt ühe tulistaja” käe läbi.

„Vähemalt üks tulistaja?” pomises Trey. Kas mitte iga tulistamise jaoks pole vaja vähemalt üht tulistajat?

Denny, Mark ja Jerry arutasid omavahel, kas mitte murda sahtlitesse sisse leeklambi abil, kuid otsustasid sellest vähemalt esialgu loobuda. Tuli tähendanuks kõrget riski ja mis kasu oleks käsikirjadest, kui need oleksid rikutud. Selle asemel võttis Denny välja väiksema veerandtollise trelli ja hakkas puurima. Mark ja Jerry viisid suurema minema. Teise toa esimesest sahtlist leidsid nad pakkide kaupa õhukesi paberilehti, mis olid käsitsi täis kirjutatud kellegi ammuunustatud luuletaja poolt, kellest nad midagi kuulnud ei olnud, kuid keda nad sellegipoolest vihkasid.

Kell 02.30 kinnitas CNN, et kaks tudengit on surnud ja vähemalt kaks haavatud. Kasutusele võeti termin „tapatalgud”.