Читать книгу Camino saar - John Grisham - Страница 5

11

Oli hiline pärastlõuna, kui neli jahimeest kaardilauda kogunesid ja õlled avasid. Denny muudkui jahvatas asjust, mida nad olid juba kümme korda arutanud. Rööv oli sooritatud, edukalt sooritatud, aga iga kuritegu jätab endast maha asitõendeid. Alati tehakse vigu ja kui sa suudad pooled neist mõttes üles leida, siis oled geenius. Võltsitud üliõpilaskaardid avastatakse varsti ja uuritakse põhjalikult läbi. Võmmidel on peagi teada, et nad nuuskisid raamatukogus juba mitu päeva enne sissemurdmist. Kes teab, kui palju neid kuradima salvestisi on? Leitakse riidekiude nende rõivastest, tossujälgi ja muud sellist. Nad olid kindlad, et ei jätnud ühtki sõrmejälge, kuid mingi võimalus eksisteeris alati. Kõik neli olid kogenud vargad ja teadsid seda.

Väikest plaastrit Jerry vasaku randme kohal ei olnud keegi märganud ja ta oli ka ise otsustanud selle unustada. Jerry oli endale sisendanud, et sellel pole mingit tähtsust ega tagajärge.

Mark võttis välja neli Apple iPhone 5-ga identset riistapuud firma logoga, kuid need ei olnud telefonid. Vaid jälitusseadmed, mida nimetati Sat-Trak’ideks – aparaadid, mis olid igas maakera punktis otseühenduses satelliitsüsteemiga. Ei mingit mobiilsidevõrku ja politseinikel ei mingit võimalust nende asukohta määrata ega neid pealt kuulata. Mark selgitas veel kord üle, et nad neljakesi – lisaks Ahmed – peavad lähimate nädalate jooksul pidevasse ühendusse jääma. Ahmed oli need riistad saanud ühelt oma paljudest allikatest. Mingit sisse-välja lülitamise nuppu ei olnud, selle asemel oli Sat-Trak’idel kolmekohaline aktiveerimiskood. Kui aparaat oli sisse lülitatud, toksisid kõik sellesse oma viiekohalise salasõna. Kaks korda päevas, täpselt kell 8 hommikul ja kell 8 õhtul võtavad nad viiekesi ühendust, saates üksteisele lihtsa sõnumi: „Korras.” Hilinemine on andestamatu ja sellel võivad olla katastroofilised tagajärjed. Hilinemine tähendab, et Sat-Trak ja iseäranis tema omanik on kuidagi vahele jäänud. Veerandtunnine hilinemine aktiveerib varuplaani, mille kohaselt peavad Denny ja Trey käsikirjad kaenlasse haarama ning teise turvamajja kolima. Kui sõnum jääb tulemata kas Dennylt või Treylt, tuleb kogu operatsioon, või mis sellest veel teha jäänud, katkestada. Jerry, Mark ja Ahmed peavad siis viivitamatult maalt lahkuma.

Halbadest uudistest tuli ette kanda lihtsa sõnumiga „Punane”. „Punane” tähendas, et ilma mingeid küsimusi esitamata ja hetkegi kaotamata tuleb teadmiseks võtta, et (1) midagi on valesti läinud, (2) kui võimalik, tuleb käsikirjad kolmandasse salapaika viia ja (3) kõigil nii kiiresti kui võimalik maalt lahkuda.

Kui keegi kinni nabitakse, siis eeldavad kaaslased temalt vaikimist. Kõik viis olid pähe õppinud üksteise perekonnaliikmete nimed ja aadressid, tagamaks vastastikku täieliku lojaalsuse üritusele ning üksteisele. Kättemaks oli garanteeritud. Keegi ei räägi mitte midagi. Mitte kunagi.

Nii kurjakuulutavad kui need abinõud ka polnud, oli meeleolu endiselt hea, isegi ülev. Nad olid sooritanud hiilgava kuriteo ja teostanud perfektse põgenemise.

Saripõgeneja Trey rääkis mõnuga oma lugusid. Ta oli sellel alal edukas, sest tal oli alati plaan, mida teha põgenemise järel, sellal kui enamik teisi mõtles vaid sellele, kuidas välja saada. Kuriteoga sama lugu. Veedad päevi ja nädalaid kavandades ning kalkuleerides, aga kui asi tehtud, siis sa ei tea, mida edasi teha. Nüüdki oli neil plaani vaja.

Kuid nad ei suutnud selles kokku leppida. Denny ja Mark pooldasid kiirvarianti, mis tähendas, et Princetoniga võetakse nädala jooksul ühendust ja nõutakse lunaraha. Nad saaksid käsikirjadest lahti, nad ei peaks muretsema nende kaitsmise ja transportimise pärast ning saaksid kätte oma raha.

Jerry ja Trey kui kogenumad mehed pooldasid aga kannatlikumat lähenemist. Las möll vaibub; las reaalsus astub mängu ja las uudis levib mustal turul; laskem ajal mööduda, olemaks kindlad, et neid ei kahtlustata. Princeton ei olnud ainus võimalik ostja. Jaa, ilmub ka teisi.

Arutelu oli pikk ja sageli terav, kuid seda elustasid ka naljad ja naer ning õllest ei olnud puudust. Lõpuks lepiti kokku ajutises tegevuskavas. Jerry ja Mark sõidavad järgmisel hommikul koju: Jerry Rochesteri ja Mark Rochesteri kaudu Baltimore’i. Nad hoiavad terve järgmise nädala madalat profiili ja jälgivad uudiseid, ning loomulikult kontakteeruvad kaks korda päevas ülejäänud meeskonnaga. Denny ja Trey hoolitsevad käsikirjade eest ja viivad need nädala-paari pärast teise varjupaika, milleks oli üks odav korter Allentowni (Pennsylvania) räpases linnajaos. Kümne päeva pärast saavad nad Jerry ja Markiga selles korteris uuesti kokku ja löövad lõpliku plaani lukku. Vahepeal võtab Mark ühendust võimaliku vahendajaga, keda ta tunneb juba aastaid ja kes tegutseb varastatud kunstiteoste ning muude harulduste hämaras maailmas. Selle maailma udust salakeelt kasutades annab Mark märku, et teab midagi Fitzgeraldi käsikirjadest. Ent kuni nende järgmise kohtumiseni ei ütle ta midagi enamat.

12

Carole – naine, kes elas Jerry korteris – lahkus üksinda kell 16.30. Ta läks paari kvartali kaugusele toidupoodi ja teda jälgiti. Kiirelt otsustati seekord korterisse veel sisenemata jätta. Liiga palju naabreid ümberringi. Üksainus sõna üheltainsalt naabrilt ja kogu nende jälitustöö on rikutud. Carole’il ei olnud aimugi, kui tähelepanelikult teda jälgitakse. Sellal kui ta sisseoste tegi, panid agendid ta auto põrkeraudadesse kaks jälitusseadet. Teised kaks – tervisejooksja riietes naised – vaatasid, mida ta ostab (ei midagi põnevat). Kui Carole emale sõnumi saatis, loeti see läbi ja salvestati. Kui ta sõbrannale helistas, kuulasid agendid iga tema sõna. Kui ta baarist läbi astus, küsis teksastes agent, kas võib talle joogi välja teha. Kui ta pisut pärast kella üheksat õhtul koju jõudis, oli iga tema samm nähtud, filmitud, talletatud.

13

Samal ajal lebas tema noormees õuepoolsel verandal, mõne sammu kaugusel kaunist järvekesest, jõi võrkkiiges õlut ja luges „Suurt Gatsbyt”. Mark ja Trey olid paadiga järvel ja püüdsid vaikuses latikaid, Denny aga toimetas grilli juures steikidega. Päikeseloojangul hakkas puhuma külm tuul ja neli jahimeest kogunesid hütti, kus praksus kamin. Täpselt kell 20.00 tõmbasid nad välja oma vastsed Sat-Trak’id ja toksisid sisse koodid, seejärel sõna „Korras”, sedasama tegi ka Ahmed Buffalos ja elu oli jälle turvaline.

Elu oli tõesti hea. Vähem kui ööpäev tagasi olid nad ülikoolilinnakus ja peitsid end pimeduses, närvid pingul mis hirmus, kuid nautides ühtlasi ohtu ja erutust. Nende plaan oli toiminud täiuslikult, nende valduses olid hindamatud käsikirjad ja varsti on neil palju raha. See vahetus ei tule kerge, kuid nad tegelevad sellega hiljem.

14

Napsust oli abi, kuid kõik neli magasid halvasti. Järgmisel varahommikul, kui Denny mune ja peekonit praadis ning musta kohvi kõrist alla kallas, istus Mark leti taga sülearvuti ees ja kammis Idaranniku uudiseid. „Ei midagi,” ütles ta. „Pikalt-laialt mürglist kampuses, mis on nüüd ametlikult valehäireks kuulutatud, aga käsikirjadest ei sõnagi.”

„Ma olen kindel, et nad kavatsevad seda varjata,” ütles Denny.

„Jah, aga kui kaua?”

„Mitte kuigi kaua. Ajakirjandust ei saa sellise loo juurest eemal hoida. Täna või homme imbub asi läbi.”

„Ei oskagi arvata, on see hea või halb.”

„Mitte kumbagi.”

Kööki astus värskelt kiilaks aetud Trey. Ta hõõrus uhkusega pead ja küsis: „Noh, kuidas on?”

„Uhke,” ütles Mark.

„Jah, pole midagi öelda,” kinnitas Denny.

Ükski neljast ei näinud sama moodi välja kui ööpäev tagasi. Trey ja Mark olid kõik maha ajanud: habeme, juuksed, kulmud. Denny ja Jerry olid vabanenud habemest ja juuksed ära värvinud. Denny oli liivakarva blondist tumeblondiks muutunud. Jerry oli hele-punakaspruun. Kõik nad hakkavad kandma mütse ja prille, mida nad iga päev vahetavad. Nad teadsid, et on jäänud videosalvestustele ja nad tundsid ka FBI näotuvastusprogramme ning nende võimalusi. Vigu oli tehtud, kuid püüe neid meenutada nõrgenes kiirelt. Oli aeg asuda järgmise etapi kallale.

Oldi ka mõnevõrra puhevil, mis oli nii täiusliku kuriteo loomulik järelmõju. Nad kohtusid esmakordselt aasta tagasi, kui kaks kõige suuremat ja kogenumat kurikaela Trey ja Jerry tutvusid Dennyga, kes tundis Marki, kes tundis Ahmedit. Nad mõtisklesid ja kalkuleerisid tundide kaupa, vaidlesid selle üle, kes mida peab tegema, millal on õige aeg ning mida teha pärast. Sada üksikasja, mõni üüratu, mõni tilluke, kuid otsustava tähtsusega. Nüüd oli sissemurdmine ära tehtud, kõik see oli minevik. Nende ees seisis üksnes küsimus, kuidas raha sisse kasseerida.

Neljapäeval kell 8.00 jälgisid nad vastastikku oma Sat-Trak’i rituaali sooritamist. Ahmed oli elus ja terve. Kõik olid kohal ja kõik raporteerisid. Jerry ja Mark jätsid jumalaga ning sõitsid jahionnist ja Pocono mägedest minema, et nelja tunni pärast Rochesteri äärelinna jõuda. Nad ei võinud mingi ime läbi teada, milline parv FBI agente kannatlikult ootab ja valvet peab, et silmata kolme kuu eest liisitud 2010. aasta Toyota pikapit. Kui Jerry selle oma elamise lähedale parkis, salvestasid varjatud kaamerad suures plaanis, kuidas ta koos Markiga hooletult üle parkimisplatsi jalutab ja trepist üles kolmandale korrusele ronib.

Otsekohe saadeti FBI laborisse Trentonis digitaalfotod. Selleks ajaks kui Jerry Carole’ile tervitusmusi andis, oli neid juba võrreldud Princetoni raamatukogu turvasalvestiste stoppkaadritega. FBI kujutiste töötlemise süsteem tuvastas Jerry ehk härra Gerald A. Steengardeni ja tegi ühtlasi kindlaks, et Mark on seesama petis, kes kasutas professor Neville Manchini nime. Kuna Markil puudus kuriteoregister, polnud üleriigilises kuritegevuse andmebaasis tema kohta ka mingeid andmeid. FBI teadis, et ta käis raamatukogus, kuid FBI ei teadnud tema nime.

Kuid selle kindlakstegemine ei võta kaua aega.

Otsustati oodata ja jälgida. Jerry oli neile andnud juba Marki, võibolla annab kellegi veel. Pärast lõunasööki lahkusid mehed korterist ja naasid Toyotasse. Markil oli käes odav kastanpruun nailonist spordikott. Jerryl ei olnud midagi. Nad sõitsid kesklinna, Jerry sõitis tasa ja targu, järgides hoolikalt kõiki liiklusreegleid ning hoides kõrvale politseinikest.