Читать книгу Camino saar - John Grisham - Страница 4

5

Kui McCarreni teine korrus valve alla võeti, märkasid politseinikud mingeid jäänuseid, mis osutusid Black Cati paugutajateks. Tualetist ja dušikabiinist leiti tühjad suitsupommihülsid. Demineerimisrühm avas Trey seljakoti ja võttis sealtki välja tegevuse lõpetanud suitsupommi. Kell 03.10 kasutas ülemus esimest korda sõna „pettekas”, kuid adrenaliin kohises alles nii kõvasti, et kellelegi ei torganud pähe sõna „diversioon”.

Kiirelt klaariti ära ka ülejäänud McCarreni hoone ja kõik üliõpilased pandi aru andma. Kampus oli endiselt suletud ja pidi jääma suletuks veel neljaks tunniks, kuni otsitakse läbi lähedalasuvaid hooneid.

6

Kell 03.30 teatas Trey: „Siin paistavad asjad rahunema hakkavat. Kolm tundi on läinud, kutid, kuidas puurimine edeneb?”

„Aeglaselt,” vastas Denny napilt.

Keldris edenes töö tõepoolest aeglaselt, kuid otsusekindlalt. Esimesest neljast sahtlist oli tulnud veel vanu käsikirju, mõni käsitsi, mõni masinal kirjutatud, kuid kõik tähtsatelt kirjanikelt, kellel hetkel tähtsust ei olnud. Viiendas sahtlis sattusid nad lõpuks kullasoonele, kui Denny ühe teistega sarnaneva arhivaalikasti välja tõstis. Ta avas selle ettevaatlikult. Raamatukogu lisatud teadislehel oli kirjas: „„Ilusa ja neetu” käsitsi kirjutatud originaalkäsikiri – autor F. Scott Fitzgerald.”

„Kümnesse,” tähendas Denny rahulikult. Ta võttis viiendast sahtlist veel kaks samasugust kasti, asetas hoolikalt kitsale lauale ja avas need. Kastides olid romaanide „Sume on öö” ja „Viimne magnaat” originaalkäsikirjad.

Endiselt sülearvuti ette aheldatud ja nüüd juba tugeva kofeiinilisandiga energiajooki manustav Ahmed kuulis kauneid sõnu: „Okei, poisid, meil on kolm viiest käes. Kuskil siin peavad veel olema „Gatsby” ja „Paradiis”.”

„Kui kaua veel läheb?” päris Trey.

„Kakskümmend minutit,” vastas Denny. „Kobi autosse.”

Trey kõndis ükskõikselt läbi linnaku, segunes uudishimulikega ja jälgis natuke aega, kuidas väike politseinikearmee ringi sagib. Nad ei teinud enam sööste, ei otsinud varjet ega jooksnud autode taha, laskevalmis relv käes. Oli selge, et oht on möödas, ehkki piirkond oli endiselt pimestavate prožektoritega valgeks tehtud. Trey eemaldus, kõndis pool miili, lahkus linnakust ja peatus John Streetil, kus ta istus valgesse furgoonautosse, mille mõlemale esiuksele oli šabloonkirjas kirjutatud „Princetoni Ülikooli Trükikoda”. Auto kandis numbrit 12 – mida see ka ei pidanuks tähendama – ja sarnanes väga selle autoga, mida Trey oli pildistanud nädal aega tagasi. Ta sõitis sellega kampusesse tagasi, vältis McCarrenit ümbritsevat sekeldamist ja parkis auto raamatukogu taha laadimisrambile. „Auto on kohal,” kandis ta ette.

„Me avame just kuuendat sahtlit,” vastas Denny.

Jerry ja Mark lükkasid pimeduseprillid üles ja valgustasid lauda, Denny aga avas ettevaatlikult arhiivikasti. Sellele lisatud avalehel seisis: „„Suure Gatsby” käsitsi kirjutatud originaalkäsikiri – autor F. Scott Fitzgerald.”

„Kümnesse,” lausus ta rahulikult. „See vana koerapoeg Gatsby on meil käes.”

„Jehuuu,” kostis Mark, ehkki nende erutus oli täielikult kontrolli all. Jerry tõstis välja ainsa kasti, mis sahtlisse veel jäänud oli. Selles oli „Teisel pool paradiisi”, Fitzgeraldi esimene, 1920. aastal ilmunud romaan.

„Kõik viis on käes,” nentis Denny. „Lähme nüüd minema.”

Jerry pani puurid, elektroodi, hapniku- ja atsetüleenikanistrid ning kangid kotti tagasi. Kui ta õlapauna järele kummardas, kriimustas üks kolmanda sahtli küljes turritav puupind teda vasaku käe randme kohalt. Ärevuses ta peaaegu et ei märganudki seda, hõõrus vaid korraks ja võttis seljakoti. Samal ajal pakkisid Denny ja Mark viis hindamatut käsikirja viide tudengikotti. Vargad kiirustasid saaki ja tööriistu kaasa võttes keldrist minema ning sibasid trepist üles esimesele korrusele. Nad väljusid raamatukogust kaubarambi juures asuva teenindusväljapääsu kaudu, mida kõrvalise pilgu eest varjas tihe ja pikk hekk. Nad hüppasid tagaustest furgoonautosse ja Trey juhtis auto estakaadi juurest eemale. Selle juures möödusid nad kahest patrullautos istuvast turvamehest. Trey viipas neile hooletult, mehed ei vastanud.

Trey jättis meelde kellaaja: 03.42. „Kõik korras,” kandis ta ette, „lahkun kampusest koos härra Gatsby ja sõpradega.”

7

Voolukatkestus oli sellest tabatud hooneis käivitanud mitu alarmsüsteemi. Kella neljaks oli elektriinsener kooli arvutivõrgu üle vaadanud ja probleemi tuvastanud. Vool taastus kõigis hooneis peale raamatukogu. Turvaülem saatis kolm töötajat raamatukokku asja uurima. Neil kulus alarmi põhjuse selgitamiseks kümme minutit.

Selleks ajaks oli vargajõuk jõudnud odavasse motelli osariikidevahelise maantee nr 295 ääres Philadelphia lähedal. Nad parkisid furgooni ühe 9-teljelise kõrvale, väljapoole parkimisplatsi jälgiva üksiku kaamera vaatevälja. Mark võttis plekkpurgi valge pihustivärviga ja kattis „Princetoni Ülikooli Trükikoja” mõlemal uksel kinni. Toas, kus Mark ja Trey olid veetnud eelmise öö, ajasid nad kiiruga selga jahirõivastuse ja toppisid kogu töö juures kasutatud riidevarustuse – teksased, tossud, särgid, mustad kindad – ühte teise õlapauna. Vannitoas märkas Jerry oma vasakul randmel kerget haava. Ta oli seda sõidu ajal pöidlaga kinni hoidnud ja märkas nüüd, et verd on rohkem, kui ta arvanud oli. Ta pühkis randme käterätiga puhtaks ja mõtiskles, kas mainida seda teistele või mitte. Mitte praegu, võib-olla hiljem.

Nad tegid toa kõigist oma asjadest vaikselt tühjaks, kustutasid tuled ja lahkusid. Mark ja Jerry istusid pikapisse – see oli uhkeldav peente meeste riist, Denny liisitud ja tema istus ka roolis –, sõitsid Trey ning furgooni sabas parkimisplatsilt minema, pöörasid tänavale ja sealt tagasi osariikidevahelisele. Nad möödusid kaarega Philadelphia põhjapoolsetest eeslinnadest ja kadusid mööda osariigiteid Pennsylvania maapiirkondadesse. Quakertowni lähedal jõudsid nad varem valmis vaadatud külavaheteele ja sõitsid miili maad, kuni algas kruusatee. Ümberringi polnud ühtki maja. Nad parkisid furgooni madalasse orgu, võtsid varastatud numbrimärgid maha, valasid oma kotid, milles olid tööriistad, mobiiltelefonid, raadiovarustus ja rõivad, galloni bensiiniga üle ning tõmbasid tikku. Tulelõõm lahvatas silmapilkselt ja kui nad pikapis minema sõitsid, siis olid nad kindlad, et on hävitanud kõik mõeldavad asitõendid. Käsikirjad olid kindlalt Trey ja Marki vahel pikapi tagaistmel.

Hommikuvalgus tõusis aeglaselt mägede kohale, nad sõitsid vaikides, kõik neli jälgimas ümbrust, kus õieti midagi jälgida ei olnud. Mõni vastutulev sõiduk, küüni poole kõndiv talumees, kes maantee poole ei vaadanud, vanaproua, kes korjas verandalt sülle kassi. Bethlehemi juures suubus nende tee osariikidevahelisse nr 78 ja viis edasi läände. Denny hoidis tempo tugevalt allpool kiirusepiirangut. Mehed ei olnud Princetoni ülikoolilinnakust saadik näinud ühtki politseiautot. Nad peatusid kiirsöögikohas, võtsid kanaburgeri ja kohvi ning asusid mööda osariikidevahelist nr 81 teele Scrantoni poole.

8

Esimene FBI agentide tandem jõudis Firestone’i raamatukokku napilt pärast kella seitset hommikul. Linnaku turvateenistus ja Princetoni politsei andsid neile asjast kiire ülevaate. Nad vaatasid kuriteopaiga üle ja nõudsid tungivalt, et raamatukogu jääks määramata ajaks suletuks. Trentoni büroost tõttasid ülikooli poole juba uurijad ja kriminalistid.

Ülikooli president oli pärast pikka ööd just oma linnakus asuvasse koju jõudnud, kui talle teatati, et midagi väärtuslikku on kaduma läinud. Ta tormas raamatukokku, kus olid ees pearaamatukoguhoidja, FBI ja kohalik politsei. Üheskoos otsustasid nad lugu nii kaua vaka all hoida kui võimalik. FBI harulduste päästmise üksuse ülem oli Washingtonist teel ja tema arvas, et vargad võivad peagi ülikooliga ühendust võtta ning tehingut pakkuda. Avalik huvi, ja seda oli oodata tonnide kaupa, teeks asjaajamise vaid keerulisemaks.

9

Tähistamine oli edasi lükatud ajani, mil neli kütti kaugel Pocono mägedes asuvasse jahionni jõuavad. Denny oli jahihooajaks väikese A-kujulise majakese üürinud, mille kulu talle pidi korvatama, kui nad raha kätte saavad, ja elanud seal kaks kuud. Neljast mehest oli vaid Jerryl alaline aadress. Ta üüris koos oma kallimaga väikest korterit Rochesteris New Yorgi osariigis. Trey oli vanglapõgenik ja tema oli olnud jooksus suurema osa oma täismeheelust. Mark elas eksabikaasaga kordamööda Baltimore’i lähedal, kuid selle kohta puudusid ametlikud tõendid.

Kõigil oli hulk valeidentiteete, kaasa arvatud passid, mis oleksid haneks tõmmanud iga tolliametniku.

Külmutuskapis oli kolm pudelit odavat šampanjat. Denny tegi ühe lahti, valas nelja erisugusesse kohvitassi välja ja ütles südamest tuleva toosti: „Terviseks, poisid, ja palju õnne! Ära tegime!” Kolm pudelit haihtusid poole tunniga ja puruväsinud jahimehed vajusid unne. Käsikirjad, mis endiselt peitusid täpselt ühesugustes arhiivikarpides, olid laotud panipaigas asuvasse seifi nagu kullakangid, ja järgnevatel päevadel pidid neid valvama Denny ning Trey. Homme lähevad Jerry ja Mark tagasi koju, olles nädalasest hirvejahist surmani väsinud.

10

Sellal kui Jerry magas, tormas tema suunas föderaalvalitsuse raev täie jõuga. FBI kriminalist märkas raamatukogu keldrisse ja sealt välja viiva trepi esimesel astmel väikest plekki. Ta arvas täiesti õigustatult, et tegemist on veretilgaga, mis pole seal lebanud piisavalt kaua, et muutuda tumepruuniks, peaaegu mustaks. Ta korjas tilga üles, informeeris oma ülemust ja asitõend saadeti kiiremas korras FBI laboratooriumi Philadelphias. Otsekohe tehti DNA analüüs ja tulemused sisestati üleriigilisse infopanka. Vähem kui tunni pärast leidis otsing vaste Massachusettsist: kellegi Gerald A. Steengardeni, tingimisi vabastatud kelmi, kellele oli mõistetud seitse aastat varasemate maalivarguste eest ühelt Bostoni kunstikaupmehelt. Analüütikute meeskond asus palavikuliselt tööle, et härra Steengardenist mingeid jälgi leida. Sellenimelisi oli Ameerika Ühendriikides vähemalt viis. Neli heideti kiirelt kõrvale. Viienda härra Steengardeni kohta hangiti orderid nii tema korteri läbiotsimiseks kui telefonikõnede ja krediitkaardikasutuse registri läbivaatamiseks. Kui Jerry Pocono mägedes oma pikast uinakust ärkas, jälgis FBI juba tema Rochesteri korterit. Oli otsustatud mitte orderiga sisse minna, vaid oodata ja vaadata.

Sest võib-olla, kõigest võib-olla, juhatab härra Steengarden nad teisteni.

Princetonis koostati nimekirjad kõigist üliõpilastest, kes olid viimase nädala jooksul raamatukogus käinud. Nende ID-kaardid registreerisid kõik nende käigud kõigisse linnaku raamatukogudesse. Võltsitud kaardid tulid kiirelt välja, sest kolledžis kasutati vale-ID-sid alkoholi ostmiseks enne lubatud vanust, mitte raamatukogudesse lipsamiseks. Tehti kindlaks nende kasutamise täpsed kellaajad ja võrreldi neid raamatukogu turvakaamera salvestistega. Keskpäevaks olid FBI-l olemas teravad pildid nii Dennyst, Jerryst kui Markist, ehkki neil hetkel suuremat väärtust ei olnud. Kõik olid hästi maskeeritud.

Haruldaste raamatute ja erikogude sektoris pani Ed Folk esimest korda pikkade aastakümnete jooksul sisse kõrgeima käigu. Ümbritsetuna FBI agentidest, tuhlas ta identifitseerimisregistrites ja oma viimase aja külastajate turvafotodes. Kõigil paluti ennast tuvastada ja kui tuli Portlandi osariigiülikooli abiõppejõu Neville Manchini kord, siis kinnitas ta FBI-le, et pole kunagi Princetoni linnaku lähedalgi olnud. FBI-l oli nüüd olemas Marki selge foto, ehkki nad ei teadnud tema õiget nime.

Vähem kui kaksteist tundi pärast edukat murdvargust vihtus nelikümmend FBI töötajat innukalt tööd teha, uurides videosalvestisi ja analüüsides tulemusi.