Читать книгу Vahimehed - John Grisham - Страница 3

Duke Russell ei ole süüdi nendes õudsetes kuritegudes, mille eest ta on süüdi mõistetud; sellegipoolest on tema hukkamiseni jäänud tund ja nelikümmend neli minutit. Nagu sellistel hirmsatel õhtutel ikka, näib kell viimse tunni lähenedes kiiremini tiksuvat. Ma olen teistes osariikides kaks sellist minutite loendamist läbi elanud. Üks kord lõpuni välja ning mees lausus oma viimased sõnad. Teine kord sai lugu imekombel teistsuguse lõpu.

Las tiksub – seda ei juhtu, vähemalt mitte täna.

Alabama võimumeestel võib ühel päeval õnnestuda Duke’ile pärast tema viimast õhtusööki nõel käsivarde torgata, aga see päev ei ole täna. Ta on surmamõistetute tiivas istunud ainult üheksa aastat. Osariigi keskmine on viisteist. Kakskümmend pole haruldane. Apellatsioon rändab kusagil Atlanta üheteistkümnenda ringkonna kohtumajas ja kui see satub lähema tunni aja jooksul õige kohtusekretäri lauale, siis hukkamine peatatakse. Duke läheb tagasi üksikvangistuse hirmude juurde ja elab, et surra mõnel teisel päeval.

Ta on olnud mu klient viimased neli aastat. Tema toetajaskonda kuulub üks Chicago suurfirma, mis on teinud tuhandeid tunde vabatahtlikku tööd, ja Birminghami hõredaks jäänud surmanuhtluse-vastane rühmitus. Kui ma nelja aasta eest veendusin, et ta pole süüdi, võtsin tema esindamise enda peale.

Mul on praegu viis juhtumit, kõik neist – vähemalt minu arvates – valesüüdistused.

Olen näinud ühte oma klienti suremas. Ma usun seniajani, et ta oli süütu. Ma lihtsalt ei suutnud seda õigel ajal tõestada. Ühest piisab.

Kolmandat korda sel päeval sisenen Alabama surmamõistetute tiiba ja peatun ukse juures metallidetektori ees, mille juures kaks pahurat valvurit oma valdusi kaitsevad. Üks võtab kirjutamisaluse ja põrnitseb mind nii, nagu oleks ta mu eelmisest visiidist möödunud kahe tunni jooksul mu nime unustanud.

„Post, Cullen Post,” ütlen sellele puupeale. „Duke Russelli juurde.”

Ta uurib oma paberilehte, nagu võiks seal kirjas olla elutähtsat teavet, leiab otsitu ning noogutab lühikesel konveierilindil seisva plastkorvi suunas. Just nagu varemgi, asetan sellesse oma portfelli ja telefoni.

„Kell ja püksirihm?” küsin sarkastiliselt.

„Ei,” mühatab ta vaevaga. Astun läbi detektori, see ei piiksu, ning jälle kord pääseb süütute kaitsja reeglitepäraselt ja ilma relvadeta surmamõistetute tiiba. Võtan oma portfelli ja telefoni ning järgnen teisele valvurile mööda steriilset koridori varbseinani. Ta noogutab, lülitid klõpsuvad ja kõlksuvad, trellid libisevad eest ja me kõmbime mööda järgmist koridori sügavamale sellesse õnnetusse hoonesse. Nurga taga ootavad mõned mehed aknata terasukse juures. Neli kannavad vormi, kaks ülikonda. Üks ülikonnas meestest on vanglaülem.

Ta vaatab süngelt minu poole ja astub lähemale. „On hetk aega?”

„Mitte just palju,” vastan. Me liigume eravestluseks rühmast eemale. Ta pole paha mees, lihtsalt teeb oma tööd, see on tema jaoks uus ja ta pole seni ühtegi hukkamist korraldanud. Aga ta on ka vaenlane ja kui ta midagi tahab, siis minu käest ta seda ei saa. Me oleme ninapidi koos nagu semud ja ta sosistab: „Kuidas tundub?”

Ma vaatan nagu olukorda hinnates ringi ja ütlen: „Ah, ma ei tea. Mulle paistab, nagu tuleks hukkamine.”

„Ole nüüd, Post. Meie juristid ütlevad, et pääseb.”

„Teie juristid on idioodid. Aga sellest me oleme juba rääkinud.”

„Ole nüüd, Post. Kuidas tõenäosus praegu on?”

„Viiskümmend viiekümnele,” valetan mina.

See ajab ta segadusse ja ta ei tea, kuidas reageerida. „Ma tahaksin oma klienti näha,” ütlen.

„Muidugi,” ütleb ta valjemini ja nagu pettunult. Ta ei tohi näidata end minuga koostööd tegemas, seega kiirustab ta eemale. Valvurid astuvad tagasi ja üks neist avab ukse.

Surmaruumis lebab Duke madratsil, silmad kinni. Piduliku päeva puhul lubavad reeglid tal kasutada väikest värvitelerit, ta võib vaadata, mida tahab. Hääl on maha keeratud, uudistekanal on lääne metsatulekahjude pärast pöördes. Tema viimased minutid pole üleriigiliste uudiste jaoks piisavalt suur lugu.

Igas osariigis, kus surmanuhtlus veel kehtib, on selle jaoks oma tobedad rituaalid, mis peaksid tekitama võimalikult palju dramaatikat. Siin lubatakse lähedaste pereliikmetega suures külalisteruumis ilma mingite vaheseinteta kokku saada. Kell kümme õhtul viiakse surmamõistetu surmaruumi, kohe selle kõrval on surmakamber, kus ta hukatakse. Tema juures võivad istuda kaplan ja advokaat, teised mitte. Tema viimane õhtusöök serveeritakse poole üheteistkümne paiku, ta võib tellida, mida tahab, välja arvatud alkohol.

„Kuidas läheb?” küsin, kui ta istuma tõuseb ja naeratab.

„Pole end kunagi paremini tundnud. Kas on uudiseid?”

„Veel mitte, aga ma olen endiselt optimistlik. Me peaksime varsti midagi kuulma.”

Duke on kolmkümmend kaheksa aastat vana valge mees ning enne, kui ta vägistamise ja mõrva eest vangi pandi, oli tema toimikus kaks purjus peaga autojuhtimist ja mõned kiiruse ületamise trahvid. Ei mingit vägivalda. Noores eas oli ta pidutseja ning vembumees, kuid üheksa aastat üksinduses on teda suuresti rahustanud. Minu töö on ta vabadusse päästa, hetkel tundub see aga hullumeelse unenäona.

Võtan telekapuldi ja vahetan kanali Birminghamile, aga jätan hääletu peale.

„Sa paistad väga enesekindlana,” ütleb ta.

„Mina võin seda endale lubada. Ega mina nõela saa.”

„Sa oled naljakas mees, Post.”

„Võta vabalt, Duke.”

„Vabalt?” Ta lükkab jalad põrandale ja muigab jälle.

Asjaolusid arvestades paistab ta end tõesti üsna vabalt tundvat. Ta hakkab naerma ja ütleb: „Kas sa Lucky Skeltonit mäletad?”

„Ei.”

„Lõpuks nad tegid talle ära, umbes viie aasta eest, aga enne jõudsid nad talle kolm viimset õhtusööki tuua. Kolm korda kõndis mööda käigulauda, enne kui alla lükati. Vorstipitsa ja kirsikoka.”

„Ja mida sina tellisid?”

„Praelõik, friikad ja kuus õlut.”

„Ma õlle peale väga ei loodaks.”

„Kas sa aitad mu siit välja, Post?”

„Täna mitte, aga ma tegelen sellega.”

„Kui ma välja saan, lähen otsejoones baari ja joon külma õlut, kuni pilt eest kaob.”

„Ma tulen sinuga kaasa. Ongi kuberner.” Too ilmub ekraanile ja ma keeran hääle peale.

Ta seisab mikrofonide rivi ees, kaamerate valgus läigib. Tume ülikond, neerumustriga lips, valge särk, iga toonitud juuksekarv geeliga täpselt õigesse kohta seatud. Liikuv valimiskampaania plakat. Piisavalt kannatanud, ütleb ta: „Ma olen härra Russelli juhtumi põhjalikult läbi vaadanud ning seda pikalt oma uurijatega arutanud. Ma olen kohtunud ka Emily Broone’i, härra Russelli kuritegude ohvri perekonnaga, ja nad on armuandmise mõttele väga vastu. Olles kaalunud selle juhtumi kõiki külgi, olen otsustanud süüdimõistmise kehtima jätta. Kohtuotsus jääb püsima ja hukkamine toimub. Rahvas on oma sõna öelnud. Härra Russelli armuandmispalve on seega tagasi lükatud.” Ta kuulutab seda nii dramaatiliselt kui suudab, kummardab siis ja eemaldub aeglaselt kaameratest; tema on oma tähtrolli esitanud. Elvis on majast lahkunud. Kolme päeva eest leidis ta aega, et eraldada mulle veerand tundi, pärast seda aga vestles meie „eraviisilisest” jutuajamisest oma lemmikajakirjanikega.

Kui ta oleks juhtumiga põhjalikult tutvunud, siis ta teaks, et Duke Russellil polnud mingit tegemist Emily Broone’i üheteistkümne aasta eest toimunud vägistamise ja tapmisega. Lülitan hääle jälle välja ja ütlen: „See polnud just üllatus.”

„On ta kunagi kellelegi armu andnud?” küsib Duke.

„Muidugi mitte.”

Uksele koputatakse valjusti ja see avaneb. Sisenevad kaks valvurit, teine neist veeretab kandikut viimse õhtusöögiga. Jätavad selle kongi ja lahkuvad. Duke põrnitseb lihatükki, friikartuleid ja üsna õhukest šokolaadikoogi viilu ning ütleb: „Õlut ei ole.”

„Naudi oma jääteed.”

Ta istub madratsil ja hakkab sööma. Toit lõhnab isuäratavalt ja mulle tuleb meelde, et ma pole juba vähemalt kakskümmend neli tundi midagi söönud. „Friikaid tahad?” küsib ta.

„Tänan, ei.”

„Ma ei jaksa seda kõike ära süüa. Miskipärast pole erilist isu.”

„Kuidas emaga läks?”

Ta pistab suure lihatüki suhu ja mälub aeglaselt. „Mitte eriti hästi, nagu sa võid arvata. Palju pisaraid. See oli päris jube.”

Mobiil hakkab mu taskus värisema ja ma tõmban selle välja. Vaatan helistaja nime ja ütlen: „Siin see nüüd on.” Naeratan Duke’ile ja vastan kõnele.

See on üheteistkümnenda piirkonna kohtusekretär, mees, keda ma tunnen päris hästi, ning ta teatab mulle, et tema boss allkirjastas just käsu hukkamise peatamiseks, tuues põhjuseks, et on vaja rohkem aega uurimiseks, kas Duke Russelli kohtuprotsess oli õiglane. Küsin, millal käsk välja kuulutatakse, ja ta ütleb, et viivitamatult.

Vaatan oma klienti ja ütlen: „Said peatamise. Täna nõela ei tule. Kaua sul selle lihaga veel läheb?”

„Viis minutit,” vastab ta laialt naeratades ja lõikab liha.

„Saad sa mulle kümme minutit anda?” küsin sekretärilt. „Mu klient tahaks oma viimse õhtusöögi lõpetada.” Me kaupleme ja lepime lõpuks kokku seitsme minuti peale. Tänan teda, lõpetan kõne ja valin uue numbri. „Söö kähku,” ütlen. Duke on järsku söögiisu üles leidnud ja on õnnelik nagu siga küna ääres.

Duke’i valesüüdistuse arhitekt on väikelinna prokurör nimega Chad Falwright. Praegu viibib ta siit peaaegu kilomeetri kaugusel vangla administratiivhoones ja valmistub oma karjääri kõrghetkeks. Ta arvab, et pool kaksteist saadetakse ta koos Broone’i perekonna ja kohaliku šerifiga vangla mikrobussi, sõidutatakse siia, surmamõistetute tiiba ning juhatatakse väiksesse tuppa, millel on suur kardinaga kaetud klaasaken. Chad mõtleb, et kui nad juba seal on, siis ootavad nad hetke, mil Duke on rihmadega kanderaamile kinnitatud, süstlanõelad kätes valmis, ja kardin tõmmatakse dramaatiliselt eest.

Prokuröri jaoks pole suuremat rahuldust tehtud tööst kui olla tunnistajaks hukkamisele, mille ta ise on välja ajanud. Ent Chad jääb sellest elevusest ilma. Valin ta numbri ja ta vastab kiiresti. „Post siinpool,” ütlen, „surmamõistetute tiivas, ja meil on halbu uudiseid. Üheteistkümnes ringkond andis äsja käsu hukkamine peatada. Paistab, et sa pead, saba jalge vahel, tagasi Veronasse roomama.”

Ta kogeleb ja suudab siis öelda: „Mida kuradit?”

„Sa kuulsid küll, Chad. Su võltsitud süüdistus laguneb koost ja praegusest lähemale sa Duke’i skalbile ei pääse, kuigi ma pean tunnistama, et neetult lähedale jõudsid sa küll. Üheteistkümnes ringkond kahtleb kohtuprotsessi õigluses, nii et nad saadavad asja tagasi. Kogu lugu, Chad. Kahju küll, et ma su suurhetke ära rikkusin.”

„On see mingi nali, Post?”

„Oh, muidugi. Me siin surmamõistetute tiivas kogu aeg naerame. Sul oli päev otsa ajakirjanikega rääkides lõbu laialt, lõbutse nüüd sellega edasi.” Öelda, et ma põlgan seda meest, oleks tohutu alahindamine.

Lõpetan kõne ja vaatan pidusööki mugiva Duke’i poole. Suu täis, küsib ta: „Saad sa mu emale helistada?”

„Ei. Ainult advokaadid võivad siin mobiili kasutada, aga ta saab piisavalt kiiresti teada. Tee kähku.” Ta loputab suu teega puhtaks ja ründab šokolaadikooki. Võtan telekapuldi ja panen hääle peale. Tema kraabib taldrikut, ekraanile ilmub aga kusagil vangla territooriumil viibiv hingetu reporter, kes teatab kogeledes, et hukkamine on peatatud. Ta näib olevat segaduses ja hämmeldunud ning ka kõikjal tema ümber valitseb segadus.

Mõne sekundi pärast koputatakse uksele ja vanglaülem astub sisse. Ta näeb telekat ja ütleb: „Nii et te vist juba kuulsite?”

„Seda küll, ülemus, kahju, et pidu untsu läks. Ütle oma poistele, et nad võivad laiali minna, ja palun kutsu mulle auto.”

Duke pühib varrukaga suud, hakkab naerma ja ütleb: „Ärge tehke nii pettunud nägu, vanglaülem.”

„Ei, tegelikult on see mulle kergenduseks,” ütleb ta, aga tõde paistab läbi.

Ka tema on päev otsa ajakirjanikega rääkinud ja nautinud rambivalgust. Ent äkki on ta põnev jooks läbi saanud ja ta on otse enne finišijoont näoli kukkunud.

„Ma nüüd lähen,” ütlen Duke’i kätt surudes.

„Tänan, Post,” ütleb tema.

„Ma võtan ühendust.” Suundun ukse poole ja ütlen vanglaülemale: „Palun anna kubernerile edasi minu lugupidamine.”

Mind juhatatakse hoonest välja, külm õhk paiskub näkku ja tundub virgutavana. Valvur saadab mu paari meetri kaugusel seisva eraldusmärkideta furgoonauto juurde. Ma istun autosse ja tema sulgeb ukse. „Peaväravasse,” ütlen juhile.

Sõites Holmani Parandusasutuse korrapäratult paiknevate hoonete vahel, tunnen järsku iiveldust ja nälga. Ja kergendust. Sulgen silmad, hingan sügavalt ja süvenen imesse, et Duke on elus ning näeb homset päeva. Praeguseks olen ma päästnud ta elu. Tema vabadusse aitamine vajab järgmist imet.

Ilmselt teab ainult juhtkond, miks, aga viimased viis tundi on kõik vangid olnud täielikus isolatsioonis – just nagu võiksid nad kokku ajada Bastille’ stiilis vihase jõugu ja rünnata surmamõistetute tiiba, et Duke vabastada. Nüüd lastakse ohjad lõdvemale; põnevus on möödas. Täiendavad jõud, mis korra hoidmiseks kohale toodi, on lahkumas ja minagi tahan siit minema pääseda. Parkisin tulles auto värava lähedale platsile, nüüd panevad telejaamade meeskonnad seal oma asju kokku ja lähevad koju. Tänan autojuhti, istun oma väiksesse Fordi linnamaasturisse ja lahkun kiiruga. Sõitnud kaks miili mööda maanteed, peatun ööseks suletud poekese juures, et helistada.

Tema nimi on Mark Carter. Mees, valge, kolmkümmend kolm aastat vana, elab Veronast kümne miili kaugusel Baylissis väikeses üürimajas. Mul on arvutis fotod tema majast ja veoautost ja naisest, kes praegu tema juures elab. Üheteistkümne aasta eest vägistas ja tappis Carter Emily Broone’i ja nüüd tuleb mul lihtsalt seda tõestada.

Anonüümset kõnekaarti kasutades helistan talle mobiilile, numbrile, mida ma ei tohiks teada. Peale viit helinat ta vastab.

„Kas Mark Carter?”

„Kes küsib?”

„Sa ei tunne mind, Carter, aga ma helistan vanglast. Duke Russelli hukkamine peatati, nii et kahju küll, kuid ma pean sulle teatama, et see asi pole lõpetatud. Kas sa vaatad telekat?”

„Kes räägib?”

„Ma olen kindel, et sa vaatad telekat, Carter, istud oma paksu perse peal koos oma paksu naisterahvaga ja palvetad, et osariik viimaks tapaks Duke’i sinu kuriteo eest. Sa oled pasakott, Carter; sa tahad näha, kuidas tema sureb selle eest, mis sina korda saatsid. Eriline argpüks.”

„Ütle seda mulle näkku.”

„Oh, küll ma ütlen, Carter, ühel päeval kohtus. Ma leian tõendid ja varsti pääseb Duke välja. Sina lähed tema asemele. Ma tulen sulle järele, Carter.”

Lõpetan kõne enne, kui ta jõuab veel midagi öelda.