Читать книгу Vahimehed - John Grisham - Страница 4

Kuna bensiin on pisut odavam kui odavad motellid, veedan ma suure osa pimedatest tundidest tühjadel maanteedel sõites. Nagu ikka, ütlen ma endale, et küll ma hiljem magan, nagu oleks pikk talveuni nurga taga ootamas. Tõde on aga see, et ma tukastan palju, aga magan harva, ja vaevalt see ka muutub. Ma olen võtnud enda kanda nende inimeste koorma, kes kõdunevad süütult vanglas, samas kui vägistajad ja mõrtsukad kõnnivad vabalt ringi.

Duke Russell mõisteti süüdi nurgataguses maakate asulas, kus pooltel vandemeestel on lugemisega raskusi ja kahel uhkeldaval valeeksperdil, keda Chad Falwright tunnistajapulti saatis, oli lihtne neid eksitada. Esimene oli Wyomingi väikelinnast pärit, praksisest loobunud hambaarst. See, kuidas ta leidis tee Alabama Veronasse, on veel omaette lugu. Veenva autoriteedi, kena ülikonna ja muljetavaldava sõnavaraga tunnistas ta, et kolm sälku Emily Broone’i käsivartel on Duke’i hammaste tekitatud. See kloun elabki sellest, et käib mööda riiki tunnistajaks, alati süüdistuse poolel ja alati kena tasu eest, ning tema väärastunud ajus pole vägistamine piisavalt vägivaldne, kui vägistaja pole ohvrit nii kõvasti hammustanud, et sellest oleks jäänud jäljed. Selline alusetu ja naeruväärne teooria tuleks ristküsitlusel paljastada, aga Duke’i advokaat oli sel ajal kas purjus või tukastas.

Teine ekspert oli osariigi kohtulaborist. Tema pädevusvaldkond oli – ja on seniajani – karvad. Emily kehalt leiti seitse kubemekarva ja see tüüp seletas vandemeestele, et need pärinevad Duke’ilt. Tegelikult ei pärinenud. Tõenäoliselt on need Mark Carteri omad, aga me ei tea seda. Veel. Neil kohalikel matsidel, kes uurimist juhtisid, möödus huvi Carteri kui kahtlusaluse vastu väga kiiresti, kuigi tema oli viimane inimene, kellega Emilyt tolle kadumisõhtul koos nähti.

Hambajälgi ja karvade analüüsi ei peeta vähegi kaasaegsetes kohtutes usaldusväärseteks asitõenditeks. Mõlemad kuuluvad nende naeruväärsete ja pidevalt muutuvate valdkondade hulka, mida kaitseadvokaadid nimetavad pilkavalt „rämpsteadusteks”. Jumal ise teab, kui palju süütuid inimesi kannab pikaajalist karistust asjatundmatute ekspertide ja nende alusetute süüteooriate pärast.

Iga vähegi asjalik advokaat oleks mõnuga neile kahele eksperdile ristküsitluse korraldanud, aga Duke’i advokaat polnud väärt neid kolme tuhandet dollarit, mis osariik talle maksis. Õigupoolest polnud ta mitte midagi väärt. Tal oli kriminaalasjadega vähe kogemusi, ta haises istungi ajal alkoholi järele, ilmus kohale igasuguse ettevalmistuseta, uskus kõhklemata, et tema klient on süüdi, jäi pärast kohtuprotsessi aasta jooksul kolm korda autoroolis purjuspäi juhtimisega vahele, temalt võeti praktiseerimisõigus ja lõpuks suri ta tsirroosi.

Ja mina peaksin nüüd tükid üles korjama ja õigluse leidma.

Ainult et keegi pole mind selleks palganud. Nagu ikka, olen ma vabatahtlik.

Olen maanteel ja suundun Montgomery poole, sinna on kaks ja pool tundi sõitu, mul on aega kavasid ja salaplaane teha. Kui ma ka motellis peatuksin, ei saaks ma nagunii magada. Olen selleks liiga elevil viimase hetke imest, millega mul õnnestus just nagu tühja koha pealt hakkama saada. Saadan sõnumi Atlanta kohtusekretärile ja tänan teda. Saadan sõnumi oma ülemusele, kes nüüd juba loodetavasti magab.

Tema nimi on Vicky Gourley ja ta töötab Savannah’ vanalinnas, meie väikese ühingu kontoris. Ta rajas Vahimeeste teenistuse kaksteist aastat tagasi oma raha eest.

Vicki on pühendunud kristlane, kes leiab, et tema töö pärineb otsejoones evangeeliumist: Kristus käskis meeles pidada neid, kes on vangis. Ta ei veeda küll eriti palju aega vanglates, kuid ta töötab süütute vabastamise nimel viisteist tundi päevas. Aastate eest oli ta vandekohtunikuks protsessil, mis mõistis noore mehe süüdi mõrvas ja määras talle surmanuhtluse. Kahe aasta pärast see valeotsus paljastati. Süüdistaja oli varjanud süüst vabastavat asitõendit ja hankinud valetunnistuse vangla pealekaebajalt.

Politsei oli tõendusmaterjali võltsinud ja vandemeestele valetanud. Kui tõeline mõrvar DNA analüüsi põhjal kindlaks tehti, müüs Vicki oma põrandakattematerjalide firma nõole ja asutas saadud raha eest Vahimeeste teenistuse.

Mina olin tema esimene töötaja. Nüüd on meil üks veel.

Meil on ka vabatahtlik abiline Francois Tatum. Ta on neljakümne viie aastane must mees, kes taipas juba teismelisena, et Georgia põllumajanduslikus nurgas on lihtsam elada, kui nimetada end Frankieks, mitte Francois’ks. Näib, et tema emas oli haiti verd, nii et ta pani oma lastele prantsuse nimed, aga ükski neist polnud selles ingliskeelses eraldatud maailmas levinud.

Frankie oli mu esimene vabastatu. Kui ma temaga kohtusin, istus ta Georgias eluaegset vanglakaristust kellegi teise sooritatud mõrva eest. Sel ajal töötasin ma ühes väikeses Savannah’ episkopaalkirikus vaimulikuna. Meie teenindada oli ka vangla ja nii ma Frankiet kohtasingi. See, et ta on süütu, oli ta kinnisidee, ja muust ta ei rääkinud. Ta oli terane, väga palju lugenud ning õigusteaduse endale selgeks teinud. Kahe kohtumisega oli ta mind ära veennud.

Oma juristikarjääri esimeses pooles olin ma kaitsnud inimesi, kel polnud võimalik endale advokaati palgata. Mul oli sadu kliente ja üsna pea jõudsin ma selleni, et pidasin neid kõiki süüdlaseks. Ma polnud kordagi mõelnud, millisesse kitsikusse satuvad ebaõiglaselt süüdi mõistetud. Frankie muutis seda kõike. Ma süvenesin tema juhtumi materjalidesse ja sain varsti aru, et suudaksin ehk tema süütust tõestada. Siis ma kohtusin Vickiga, kes pakkus mulle tööd veel väiksema palga eest, kui ma vaimulikuna teenisin. See pole muutunud.

Nii et Francois Tatumist sai Vahimeeste teenistuse esimene klient. Neljateistkümne vangla-aasta järel oli perekond ta täielikult hüljanud. Kõik ta sõbrad olid kadunud.

Eelmainitud ema oli kunagi jätnud ta koos oma teiste lastega tädi ukse ette ja kadunud teadmata suunas. Isa polnud ta kunagi näinudki. Kui ma temaga vanglas kohtusin, olin ma kaheteistkümne aasta jooksul tema esimene külaline. Kogu see mahajäetus kõlab hirmsana, kuid sellel oli ka hea külg. Kui ta õigeks mõisteti ja vabadusse pääses, sai Frankie Georgia osariigilt ja ta vangi pannud kohalikelt palju raha. Ja kuna polnud perekonda ega sõpru, kes oleksid temalt raha nuianud, õnnestus tal vabaduses tondina haihtuda, jätmata endast mingeid jälgi.

Tal on väike korter Atlantas ja numbriga postkast Chattanooga postkontoris, ent suurema osa ajast veedab ta teedel avatust nautides. Tema raha on peidetud erinevatesse lõunaosariikide pankadesse, nii et seda ei leia keegi. Ta väldib lähemaid suhteid, sest kõik varasemad on jätnud vaid arme. Liiatigi kardab ta alati, et keegi püüab ta taskute kallale pääseda.

Frankie usaldab mind ja mitte kedagi teist. Kui tema kohtuasi sai lõpuks lahenduse, pakkus ta mulle lahket tasu. Ma keeldusin. Vanglas ellujäämisega oli ta välja teeninud iga viimase kui sendi sellest rahast. Kui ma liitusin Vahimeestega, andsin ma vaesusvande. Kui mu kliendid püsivad elus, saades iga päev kahe dollari eest süüa, siis on minu kohus samuti iga asja pealt kokku hoida.

Montgomeryst idas, Tuskegee lähedal pööran veokite parkimisplatsile.

Kell pole veel kuus, väljas on pime ja lai kruusakattega plats on täis suuri nurruvaid rekasid, mille juhid kas tukuvad või söövad hommikust. Kohvikus on rahvarohke ning kui ma sisse astun, lööb mulle vastu peekoni ja vorsti tihke aroom. Keegi viipab ruumi kaugemast otsast. Frankie on meile kohad kinni pannud.

Kuna me oleme Alabama maakohas, siis me tervitame teineteist sündsa käepigistusega, mitte mehise embusega, nagu mõnes teises kohas. Kaks meest, üks neist must ja teine valge, teineteist rahvarohkes veokite peatuskohas kallistamas, põhjustaks kahtlustavaid pilke – mitte et me sellest tegelikult hooliksime. Frankiel on rohkem raha kui kõigil neil meestel kokku ning ta on ka pärast vangla-aastaid kõhn ja kiire.

Ta ei alusta kaklusi. Tema hoiak ja enesekindlus lihtsalt hoiavad kaklused ära.

„Õnnitlused,” ütleb ta. „See läks päris napilt.”

„Duke oli just alustanud oma viimse õhtusöögiga, kui kõne tuli. Pidi kiiruga sööma.”

„Aga sina paistsid enesekindlana.”

„Ma teesklesin, see on vana karmi advokaadi roll. Sisikond kippus samal ajal keema minema.”

„Kui see juba jutuks tuli – ma olen kindel, et sa oled näljane.”

„Olen küll. Pärast vanglast lahkumist ma helistasin Carterile. Ei suutnud end tagasi hoida.”

Ta kortsutab kergelt kulmu ja ütleb: „Hea küll. Ma usun, et selleks oli põhjus.”

„Mitte just hea põhjus. Ma olin nii vihane. Mees istus ja luges minuteid, oodates, millal Duke nõela saab. Kujutad sa ette, mismoodi see on: oled tegelik mõrvar ja elad kõrvalt vaikselt kaasa, kui keegi teine hukatakse? Me peame ta vahele võtma, Frankie.”

„Ja võtamegi.”

Ettekandja tuleb meie juurde, ma tellin munaroa ja kohvi. Frankie tahab pannkooke ja vorsti.

Ta teab mu käsilolevatest asjadest niisama palju kui ma ise. Ta loeb läbi kõik dokumendid, märgukirjad, ettekanded ja kohtuistungite stenogrammid. Frankiele pakub lõbu seada end sisse kohas nagu Verona Alabamas, kus keegi pole teda kunagi näinud, ja hakata teavet välja kaevama. Ta ei karda midagi, aga ka ei riski liialt, sest ei taha, et ta kinni võetaks. Selleks on ta uus elu liiga hea ja vabadus eriti väärtuslik, kuna ta kannatas nii pikalt selle puudumise käes.

„Meil on vaja Carteri DNA-d,” ütlen. „Mingil moel.”

„Ma tean, ma tean. Ma töötan selle kallal. Sul oleks vaja natuke puhata, boss.”

„Seda oleks mul alati vaja, kas pole? Ja nagu me hästi teame, siis kuna ma olen advokaat, ei tohi ma tema DNA-d hankida illegaalsel viisil.”

„Aga mina tohin, eks?” Ta muigab ja rüüpab kohvi. Ettekandja asetab ka minu ette kruusi ja valab selle täis.

„Võimalik. Arutame seda hiljem. Mõne nädala on ta nüüd mu telefonikõne pärast hirmul. Paras talle. Mingil hetkel teeb ta vea ja siis me oleme kohal.”

„Kuhu sa praegu lähed?”

„Savannah’sse. Olen mõne päeva seal, ja siis Floridasse.”

„Florida. Seabrook?”

„Jah, Seabrook. Otsustasin selle juhtumi vastu võtta.”

Frankie nägu ei reeda kunagi kuigi palju. Ta silmad pilguvad harva, ta hääl on kindel ja ühtlane, nagu mõõdaks ta iga sõna. Vanglas ellujäämine nõudis pokkerinägu. Pikad üksindusperioodid olid tavalised. „Oled sa kindel?” küsib ta. Ilmselt on tal Seabrooki suhtes kahtlusi.

„See mees pole süüdi, Frankie. Ja tal pole advokaati.”

Taldrikud saabuvad ja me tegeleme või, siirupi ja kuuma kastmega. Seabrooki juhtumi materjalid on olnud meie kontoris ligi kolm aastat, meie aga oleme arutanud, kas sekkuda või mitte. See pole meie töös ebatavaline. Pole ime, et Vahimeestele saabub kirju viiekümne osariigi vangidelt, kes kõik väidavad, et on süütud. Valdav enamus ei ole, nii et me uurime ja uurime tausta, valime ja valime, võttes hoolikalt ette ainult kõige veenvamaid süütuse kinnitusi. Ja teeme ikkagi vigu.

„See võib seal päris ohtlik olukord olla,” ütleb Frankie.

„Ma tean. Me oleme seda pikalt edasi lükanud. Tema aga loeb kellegi teise karistust kandes päevi.”

Ta mugib pannkooki ja noogutab kergelt, aga veendunud ta veel ei ole.

„Frankie, millal me enne oleme hea kakluse eest põgenenud?” küsin ma.

„Võib-olla on nüüd aeg üks vahele jätta. Sa lükkad iga päev juhtumeid tagasi, eks ole? Võib-olla see on ohtlikum kui kõik teised. Jumal näeb, sul on küllaga potentsiaalseid kliente.”

„Hakkad pehmeks muutuma?”

„Ei. Ma lihtsalt ei taha, et sa haiget saaksid. Cullen, mind ei näe keegi. Mina elan ja töötan varjus. Aga sinu nimi on kaitsekõnedes. Sa hakkad urgitsema sellises jubedas paigas nagu Seabrook ja võid ärritada mõnesid vastikuid tegelasi.”

Ma muigan ja ütlen: „Seda rohkem on põhjust seda teha.”

Päike on tõusnud, kui me kohvikust lahkume. Parkimisplatsil embame teineteist mehiselt ja jätame hüvasti. Mul pole aimu, kuhupoole Frankie suundub, ja see on üks tema plusse. Ta ärkab igal hommikul vabana, tänab selle eest jumalat, istub oma uude Dodge’i pikapisse ja sõidab, kuhu päike teda juhatab.

Tema vabadus ergutab mind, hoiab mind tegevuses. Kui poleks Vahimeeste teenistust, mädaneks ta ikka veel kongis.