Читать книгу Vahimehed - John Grisham - Страница 5

Opelika, Alabama ja Savannah’ vahel pole otseteed. Pööran suurelt maanteelt kõrvale ja sõidan läbi Georgia keskosa mööda kitsaid, looklevaid teid, kus liiklus läheb hommikuti tihedaks. Ma olen siin ennegi olnud. Viimase kümne aastaga olen läbi sõitnud samahästi kui kõik maanteed neis osariikides, kus kehtib surmanuhtlus – Põhja-Carolinast Texaseni. Kord oleksin ma peaaegu ette võtnud ühe California juhtumi, aga Vicki ei lubanud. Mulle ei meeldi lennujaamad ja Vahimeestel pole selleks ka raha, et mind edasi-tagasi lennutada. Nii et suure osa ajast ma sõidan, abiks hulk musta kohvi ja audioraamatud.

Ning vaiksete, sügavate mõtiskluste perioodid vahelduvad palavikuliste helistamishoogudega.

Ühes väikelinnas möödun maakonna kohtumajast ja vaatan, kuidas kolm noort juristi, parimad ülikonnad seljas, kiirustavad hoonesse; kahtlemata ootab neid seal midagi olulist. Mitte väga ammu oleksin mina võinud olla samasugune.

Ma olin kolmekümnene, kui ma esimest korda advokaaditööst loobusin, ja mul oli selleks hea põhjus.

See hommik algas tülgastavate uudistega, et oli leitud kaks läbilõigatud kõriga kuueteistaastast valget noort. Mõlemaid oli seksuaalselt väärkoheldud. Ilmselt olid nad parkinud kuskil eraldatud kohas ja seal ründas neid kamp musti teismelisi, kes võtsid nende auto. Mõne tunni pärast leiti auto üles. Keegi kambast lobises.

Süüdlased arreteeriti. Teatati üksikasjadest.

Need olid Memphises üsna tavalised varahommikused uudised. Eelmise öö vägivaldsetest sündmustest teatati tülpinud vaatajatele, kelle eluküsimuseks oli: „Kui kaua me seda veel peame taluma?”

Ent seekordsed uudised olid šokeerivad isegi Memphise jaoks.

Nagu tavaliselt, vaatasime uudiseid koos Brooke’iga voodis selle hommiku esimest kohvi juues. Pomisesin pärast nägemist: „See võib koledaks minna.”

„See on kole,” parandas tema.

„Sa tead, mida ma mõtlen.”

„Saad sa ühe neist endale?”

„Hakka palvetama, et ei saaks,” ütlesin. Duši alla astudes tundsin iiveldust ja mõtlesin, kuidas tööleminekust pääseda. Söögiisu ei olnud ja hommikusöögi jätsin vahele. Olin väljumas, kui telefon helises. Ülemus käskis mul kiirustada. Suudlesin Brooke’i hüvastijätuks ja ütlesin: „Hoia mulle pöialt. Täna tuleb pikk päev.”

Avaliku õiguskaitse kontor on kesklinnas Kriminaalõiguse majas. Kui ma kell kaheksa uksest sisse kõndisin, tundus see paik surnukuurina. Kõik olid oma kabinettides ja vältisid silmsidet. Mõne minuti pärast kutsus ülemus meid koosolekuruumi. Raskete kuritegude osakonnas oli meid kuus ja kuna me töötasime Memphises, oli meil palju kliente. Kolmekümnesena olin ma kõige noorem ja ringi vaadates ma teadsin, et ega mul pääsu ei ole.

Boss teatas: „Neid paistab olevat viis ja kõik on praeguseks trellide taga. Vanuses viisteist kuni seitseteist. Kaks nõustusid rääkima. Näib, et nad sattusid peale, kui noored poisi auto tagaistmel nahistasid. Neli süüalust viiest tahavad saada Kaarnate jõugu liikmeks ja üks tingimusi sinna vastuvõtmiseks on valge tüdruku vägistamine. Blondi tüdruku. Crissy Spangler oli blond. Pealik, keegi Lamar Robinson, jagas käske. Poiss, Will Foster, seoti puu külge, kus ta siis pidi vaatama, kuidas nad kordamööda Crissyga toimetasid. Kui Will vait ei jäänud, siis nad lõpuks lõikasid tal kõri läbi. Memphise politsei fotod on teel siia.”

Meie kuuekesi seisime tummas õuduses, kui reaalsus pärale jõudis. Vaatasin lingiga akna poole. Pea ees alla parkimisplatsile hüppamine tundus mõistliku lahendusena.

Boss jätkas: „Need taibud võtsid Willi auto ja sõitsid punase tule alt läbi. Politsei pidas auto koos kolme tüübiga kinni, märkas verd ja tõi nad sisse. Kaks hakkasid rääkima, andsid üksikasju. Nad väitsid, et nemad ei teinud midagi, aga nende tunnistustest järeldub, et osalesid kõik viis. Lahkamised on praegu käimas. Nagu te mõistate, oleme me kõrvuni sees. Esimene istung on määratud täna kella kaheks ja sellest saab paras tsirkus. Kõik kohad on reportereid täis ja üksikasjad lekivad nagu sõelast.”

Nihutasin end aknale lähemale. Kuulsin, kuidas ta ütles: „Post, sina saad viieteistaastase Terrence Lattimore’i. Meie teada pole ta veel midagi öelnud.”

Kui süüalused olid jagatud, ütles pealik: „Minge nüüd kohe vanglasse ja kohtuge oma uute klientidega. Teatage politseile, et teie kohalolekuta ei tohi neid üle kuulata. Nad on jõugu liikmed ja koostööd nad tõenäoliselt ei tee, vähemalt mitte nii varakult.”

Kui ta oli lõpetanud, vaatas ta igaühele meist õnnetutest otsa ja ütles: „Tunnen kaasa.”

Tunni aja pärast olin vangla peauksest sisenemas ja keegi, tõenäoliselt reporter, hõikas: „Kas teie esindate ühte neist mõrtsukatest?”

Teesklesin, et ei märka teda, ja astusin edasi.

Kui ma sisenesin väiksesse eeluurimiskongi, olid Terence Lattimore’i randmed ja pahkluud raudus ja ta ise oli aheldatud metallist tooli külge.

Kui me kahekesi jäime, siis ma seletasin, et mind on määratud tema juhtumiga tegelema ja et mul on algatuseks vaja vastuseid mõnele küsimusele. Tema vaid irvitas ja põrnitses. Ta võis olla alles viieteistkümnene, kuid paistis olevat vintske, juba elu näinud tüüp.

Karastunud kõiges, mis puudutas jõuke, narkootikume ja vägivalda. Ta vihkas mind ja kõiki teisi valgenahalisi. Ta ütles, et tal pole kindlat aadressi ja et ma hoiaksin tema perekonnast eemale. Tema toimikus oli kaks koolist väljaviskamist ja neli süüdistust noorsookohtus – kõik need olid seotud vägivallaga.

Keskpäevaks olin ma valmis loobuma ja uut töökohta otsima.

Kui ma kolme aasta eest avalikku õiguskaitsesse tööle läksin, siis ainult seepärast, et ma ei leidnud kohta advokaadibüroos. Ning olles kolm aastat rüganud kriminaalõiguse põhjakihis, küsisin ma endalt tõsimeeli, miks ma üldse olin juurat õppinud. Mulle ei tulnud meelde ühtegi põhjust. Töö viis mind igapäevaselt kokku inimestega, kelle lähedusse ma väljaspool kohtusaali eelistaksin mitte sattuda.

Eine ei tulnud kõne alla, sest keegi poleks suutnud toidusuutäit alla kugistada. Meie, viis väljavalitut, kohtusime ülemusega ning vaatasime kuriteopaiga fotosid ja lahkamise ettekandeid. Kui mul oleks kõhus olnud toitu, siis oleks see kohe põrandale purskunud.

Mida kuradit ma oma eluga tegin? Kriminaalkurjategijate advokaadina oli mul juba kõrini küsimusest „Kuidas sa saad kaitsta isikut, kui sa tead, et ta on süüdi?” Olin alati vastanud nii, nagu seda koolis õpetati: „Igaühel on õigus pädevale kaitsele. Põhiseaduses on nii kirjas.”

Aga ma ei uskunud seda enam. Tõtt-öelda on toime pandud nii jälke ja julmi kuritegusid, et mõrtsukas tuleks kas 1) hukata, kui te usute surmanuhtlusse, või 2) määrata eluaegsesse vangistusse, kui te surmanuhtlusse ei usu. Sellelt jubedalt nõupidamiselt lahkudes polnud ma enam kindel, millesse ma usun.

Läksin oma kabinetiubrikusse. Vähemalt oli sellel uks, mille sai lukku panna. Vaatasin aknast kõnniteesillutist ja kujutasin ette, kuidas ma hüppan välja ning hõljun turvaliselt minema, kuhugi eksootilisele rannale, kus elu on mõnus ja mu ainsaks mureks on järgmise jaheda joogi hankimine. Imelikul kombel polnud Brooke selles unistuses minu kõrval. Lauatelefoni helin tõi mu tagasi.

See oli mul olnud pigem hallutsinatsioon kui unistus. Kõik toimus järsku aegluubis ja mul oli raskusi öelda: „Halloo!”. Naishääl teatas, et ta on reporter ja et tal on mõrvade kohta mõned küsimused. Nagu ma kavatseksin temaga juhtumist rääkida. Panin toru ära. Möödus tund ja ma ei mäleta, et oleksin selle aja sees midagi teinud. Olin tuim, tundsin iiveldust ja tahtsin majast põgeneda. Mul oli siiski meeles Brooke’ile helistada ja teatada halvast uudisest, nimelt et üks viiest on mulle määratud.

Kella kahene esimene istung viidi väikesest kohtusaalist üle suuremasse, aga seegi polnud piisavalt suur. Kuna kuritegevust oli palju, oli Memphises ka palju võmme, ja peaaegu kõik nad olid sel pärastlõunal kohtuhoones. Nad blokeerisid uksed ning otsisid läbi kõik reporterid ja külastajad. Kohtusaalis seisid nad kahekaupa vahekäigus ja kolme seina ääres.

Will Fosteri nõbu oli Memphise tuletõrjuja. Ta oli saabunud koos rühma kolleegidega ja nad paistsid olevat valmis iga hetk ründama. Mõned mustanahalised triivisid teise poole tagumisse nurka, ohvrite sugulastest nii kaugele kui võimalik. Reportereid oli igal pool, aga kaamerad olid neilt ära võetud. Advokaadid, kellel polnud sinna vähimatki asja, sebisid uudishimulikult ringi.

Läksin teenistuskäigu kaudu kohtunikeruumi ja piilusin ukse vahelt rahvamassi. Saal oli tihedalt inimesi täis.

Pinge oli paks, käegakatsutav.

Kohtunik astus oma kohale ja kutsus saali korrale. Viis süüdistatavat toodi kohale, kõik ühesugustes oranžides kombinesoonides ja omavahel ahelatega ühendatud. Saalisviibijatel vajus esimesel hetkel suu lahti. Kunstnikud tegid oma visandeid. Politseinikud astusid kilbina viisiku selja taha. Süüdistatavad seisid kohtuniku laua ees ja põrnitsesid oma jalgu. Vali, tugev hääl hüüdis saali tagaosast: „Laske nad lahti, kurat võtaks! Laske nad lahti!” Võmmid rüselesid hüüdjat vaigistama.

Pisarais naine kriiskas.

Astusin Terrence Lattimore’i taha ja ka mu neli kolleegi asusid oma kohtadele. Seda tehes heitsin pilgu kahes esimeses reas istuvatele inimestele. Ilmselt olid nad ohvrite lähedased ja nad vaatasid mind eheda vihkamisega.

Mu klient vihkas mind. Tema ohvrid vihkasid mind. Mida kuradit ma selles kohtusaalis teen?

Kohtunik koputas oma haamriga ja ütles: „Ma nõuan korra säilitamist kohtusaalis. Täna on tegemist esimese istungiga, mille eesmärgiks on määratleda süüdistatavate isikud ja teha kindlaks, et neil on olemas nende huve kaitsvad advokaadid. Ei midagi enamat. Niisiis, kes on härra Lamar Robinson?”

Robinson tõstis pilgu ja pomises midagi.

„Kui vana te olete, härra Robinson?”

„Seitseteist.”

„Proua Julie Showalter avaliku õiguskaitse büroost on määratud teid esindama. Kas te olete temaga kohtunud?”

Mu kolleeg Julie astus sammu lähemale ning seisis Robinsoni ja järgmise süüdistatava vahele. Kuna kõik viis olid kokku aheldatud, siis advokaadid lähemale ei pääsenud. Käerauad ja ahelad olid kohtus alati ära võetud ja tõsiasi, et sel korral see nii ei olnud, ütles kohtuniku meeleolu kohta päris palju.

Robinson vaatas paremale Julie poole ja kehitas õlgu.

„Kas te tahate, et tema teid esindaks, härra Robinson?”

„Kas ma võin saada musta advokaadi?” küsis ta.

„Te võite palgata, kelle tahate. Kas teil on raha eraadvokaadi palkamiseks?”

„Võib-olla.”

„Hästi, arutame seda hiljem. Järgmine on härra Terrence Lattimore.” Terrence vaatas kohtunikku sellise pilguga, nagu tahaks ka temal kõri läbi lõigata.

„Kui vana te olete, härra Lattimore?”

„Viisteist.”

„Kas teil on raha eraadvokaadi jaoks?”

Ta raputas eituseks pead.

„Kas te tahate, et teid esindaks härra Cullen Post avaliku õiguskaitse büroost?”

Ta kehitas õlgu, nagu oleks tal ükskõik.

Kohtunik vaatas minu poole ja küsis: „Härra Post, kas te olete oma kliendiga kohtunud?”

Härra Post ei suutnud vastata. Avasin suu, kuid sealt ei kostnud midagi. Astusin sammu tagasi ja põrnitsesin kohtunikulauda, mille tagant vaatas kohtunik mind ilmetu pilguga. „Härra Post?”

Kohtusaalis oli vaikne, kuid mu kõrvus helises terav, läbitungiv heli, millel polnud mingit seletust. Mu põlved olid pehmed, hingamine vaevaline. Taganesin veel ühe sammu, siis pöörasin ringi ja surusin end võmmide seinast läbi. Läksin eraldusbarjäärini, lükkasin eest põlvekõrguse pöördukse ja hakkasin mööda vahekäiku edasi minema. Trügisin mööda ühest võmmist teise järel ja keegi neist ei püüdnud mind peatada. Kohtunik küsis midagi, tõenäoliselt: „Härra Post, kuhu te lähete?” Härra Postil polnud aimugi.

Jõudsin peaukseni, jätsin kohtusaali selja taha ja läksin otsejoones meeste tualetti, lukustasin end ühte latrisse ja oksendasin. Öökisin, kuni sisikonnas polnud enam midagi, siis astusin kraanikausi juurde ja pritsisin vett näkku. Mul oli ähmane teadmine, et seisan eskalaatoril, kuid puudus ettekujutus ajast, ruumist, häältest või liikumisest. Ma ei mäleta, kuidas ma hoonest lahkusin.

Siis olin oma autos, sõitsin mööda Paplite alleed ida poole, kesklinnast eemale. Midagi mõtlemata ületasin punase tulega ristmiku ja pääsesin napilt kokkupõrkest, mis oleks võinud lõppeda väga halvasti. Kuulsin selja tagant vihaseid signaale. Mingil hetkel sain aru, et olin jätnud oma portfelli kohtusaali, ja see ajas mind naerma. Ma ei pidanud seda enam kunagi nägema.

Mu ema vanemad elasid Tennessees, väikeses farmis viieteistkümne kilomeetri kaugusel mu kodulinnast Dyersburgist. Mingil pärastlõunasel hetkel saabusin ma nende juurde. Olin täielikult kaotanud ajataju ning ei mäletanud midagi otsusest koju minna. Mu vanavanemad olid, nagu nad hiljem ütlesid, mind nähes üllatunud, kuid taipasid peagi, et ma vajan abi. Nad küsitlesid mind, kuid mina ainult põrnitsesin tuima, tühja pilguga. Nad panid mu voodisse ja helistasid Brooke’ile.

Hilisõhtul tõstsid meedikud mu kiirabiautosse.

Brooke oli mu kõrval ja me sõitsime kolm tundi, et jõuda Nashville’i lähedale psühhiaatriahaiglasse. Memphises polnud vabu kohti ja igal juhul ei tahtnudki ma sinna tagasi minna. Järgmistel päevadel alustasin teraapia ja ravimite ja pikkade vestlustega psühhoanalüütikutega ning hakkasin vähehaaval oma läbipõlemisest aru saama. Kuu aja pärast teatati, et kindlustus edasise ravi eest ei maksa. Oli aeg lahkuda ja ma olin selleks ka valmis.

Ma keeldusin naasmast meie Memphise korterisse, nii et elasin vanavanemate juures. Sel ajal otsustasime ka Brooke’iga oma suhte lõpetada. Millalgi meie kolm aastat kestnud abielu keskel olime mõlemad mõistnud, et me ei saa kogu elu koos elada – või kui me püüaksime seda teha, tuleks sellest ainult häda ja viletsus. Kohe me sellest ei rääkinud ning meil oli vähe tülisid ja kokkupõrkeid. Ent neil süngetel farmis veedetud päevadel me leidsime julguse ausalt rääkida. Me armastasime küll teineteist, kuid me olime juba lahku kasvanud. Algul leppisime kokku, et proovime aasta aega eraldi elada, kuid loobusime sellestki. Ma ei ole teda kunagi süüdistanud selles, nagu oleks ta mu maha jätnud, kui mind tabas närvinõrkus. Mina tahtsin sellest suhtest välja, just nagu temagi. Läksime lahku murtud südametega, kuid lubasime jääda sõpradeks või vähemalt püüda seda teha. Ka sellest ei tulnud midagi välja.

Kui Brooke mu elust lahkus, koputas jumal uksele. Ta tuli isa Bennie Drake’i, mu Dyersburgi koduse episkopaalkiriku preestri isikus. Bennie oli neljakümne ringis, lahke, lahe ja terava ütlemisega. Enamasti kandis ta kulunud teksaseid, aga seda alati koos kraega ja musta pintsakuga, ning peagi sai temast minu paranemise suurim tugi. Tema iganädalased külaskäigud muutusid peaaegu igapäevasteks ja ma elasingi nende pikkade vestluste nimel, mida me verandal pidasime. Ma usaldasin teda kohe algusest peale ja tunnistasin, et mul pole mingit soovi juura juurde tagasi pöörduda. Ma olin alles kolmekümnene ja tahtsin uut ametit, et saaksin inimesi aidata. Ma ei tahtnud veeta ülejäänud elu inimesi süüdistades, süüdlasi kaitstes või suure pinge all advokaadibüroos töötades. Mida lähedasemaks ma Benniega sain, seda enam tahtsin ma olla tema moodi. Midagi ta minus nägi, igatahes soovitas ta mul vähemalt mõelda vaimulikutööle. Me palvetasime pikalt koos, vestlesime veel pikemalt, ja vähehaaval hakkasin ma tundma jumala kutset.

Kaheksa kuud pärast oma viimast kohtuskäiku kolisin ma Virginia osariiki Alexandriasse ja astusin vaimulikku seminari, kus ma kolm järgmist aastat usinalt õppisin. Et ennast üleval pidada, töötasin kakskümmend tundi nädalas assistendina ühes pealinna hiiglaslikus advokaadibüroos. Ma vihkasin seda tööd, kuid suutsin oma põlgust varjata. Iga seal oldud nädal tuletas mulle meelde, miks ma olin sellest ametist lahkunud.

Mind ordineeriti, kui olin kolmkümmend viis aastat vana, ning minust sai abipreester Savannah’ vanalinnas Draytoni tänaval asuvas episkopaalses rahukirikus. Vikaar oli Luther Hodges, imeline mees, kes oli aastaid olnud ka vangla vaimulikuks. Tema onu oli surnud trellide taga ja tal oli kindel soov aidata neid, kes olid unustatud. Kolm kuud pärast Savannah’sse kolimist kohtusin ma härra Francois Tatumiga, tõeliselt unustatud hingega.

Kahe aasta pärast koos Frankiega vangast välja kõndimine oli mu elu põnevaim hetk. Ma olin leidnud oma kutsumuse. Jumaliku sekkumise läbi olin kohtunud Vicki Gourleyga, naisega, kel oli oma eesmärk täita.