U2 on kahtlemata üks neid suuri rokkbände, kes on mõjutanud tervet põlvkonda. Kuid nagu rokigeeniuste maailm ikka, on ka U2 lugu täis vastuolusid, tõuse ja langusi. „U2: ühe rokkbändi lugu” on otsekohene ja paljastav portree neist Iiri rokkaritest, kes tõid kaasa revolutsiooni muusikamaailmas. Toetudes eksklusiivsetele intervjuudele inimestega U2 siseringist, paljastab John Jobling bändi kõige isiklikumad suhted ja vastuolulised äritavad ning tungib otse selle ikoonilise bändi südamesse ja hinge.
Оглавление
John Jobling. U2: Ühe rokkbändi lugu
SISSEJUHATUS
ESIMENE PEATÜKK. SÜDAMESSE
TEINE PEATÜKK. TÄNAVAMISSIOON
KOLMAS PEATÜKK. ÕNN SOOSIB JULGEID
NELJAS PEATÜKK. POISS KOHTUB TÄISMEHEGA
VIIES PEATÜKK. OMAMOODI RELIGIOON
KUUES PEATÜKK. LAHINGUHÜÜD
SEITSMES PEATÜKK. PROFESSOR JA TEMA ÕPILASED
KAHEKSAS PEATÜKK. TÕUSEV LEEK
ÜHEKSAS PEATÜKK. KAKS AMEERIKAT
KÜMNES PEATÜKK. MAA NENDE JALGE ALL
ÜHETEISTKÜMNES PEATÜKK. HIIGLASTE ÕLGADEL
KAHETEISTKÜMNES PEATÜKK. ACHTUNG, BERLIIN!
KOLMETEISTKÜMNES PEATÜKK. TUUMATAEVA ALL
NELJATEISTK ÜMNES PEATÜKK. SÄHVATUSSE VAATAMINE
VIIETEISTKÜMNES PEATÜKK. MILJARDI DOLLARI UNISTUSED
KUUETEISTKÜMNES PEATÜKK. EESMÄRK ON HING?
SEITSMETEISTKÜMNES PEATÜKK. ARMASTUS JA RAHA, VÕI MUIDU
KAHEKSATEISTKÜMNES PEATÜKK. KULLAEKSTAAS
ÜHEKSATEISTKÜMNES PEATÜKK. VALE KOMPROMISS
BIBLIOGRAAFIA
TÄNUAVALDUSED
Отрывок из книги
U2 on rock’n’roll’i kuninglik suurus. 1976. aastal Dublinis punkroki vaimust kantuna sündinud ansambel, kelle solistiks on karismaatiline laulja, ettevõtja ja poliitaktivist Bono, on võitnud oma hümniliku neljaosalise saundi ja kõlavate ideaalidega kogu maailmas nii fännide kui ka kriitikute südamed ning müünud selle käigus üle 155 miljoni albumi. Hoolimata aastate lisandumisest ei ilmuta nende populaarsus kahanemise märke: aastatel 2009–2011 esineti „360°” tuuri käigus enam kui seitsmele miljonile inimesele ning turnee tõi sisse 736 miljonit dollarit, mis on ringreiside kõigi aegade suurim näitaja.
„U2: ühe rokkbändi lugu” on esimene ansambli loata ilmunud biograafia, mis dokumenteerib ja analüüsib objektiivselt nende peaaegu nelikümmend aastat väldanud karjääri, tungib müüdist sügavamale ja esitab Iiri rokkbändi põneva ja tõetruu portree. Raamatus on seni avaldamata fotod ja originaalintervjuud U2 lähimate sõprade ja äripartneritega ning see pakub uut infot bändi lepingueelsete päevade kohta Dublinis, kui nad kerjasid ja laenasid raha vaid selleks, et neid kuuldaks, mängisid pooltühjades klubides, kui kõik suuremad plaadifirmad lükkasid nad tagasi ning kus neil oli usulise sallimatuse tõttu kokkupõrkeid rivaalitsevate jõukudega. Raamat viib meid sügavale U2 ellu, uurib nende eraelulisi suhteid, vastuolulisi äritehinguid ja vaimseid tõekspidamisi – kaasa arvatud osalemine evangeelsete kristlaste rühmituses algusaastatel, kui vaid neljateistkümneaastane Bono otsis, millega täita ema surmast jäänud tühimikku – aga ka pidevat lahingut kristlike väärtushinnangute ja maiste ahvatluste vahel. Raamat jälgib bändi arenemist muusikutena ebaküpsetest postpungi eestvõitlejatest poliitilisteks ristisõdijateks, avangardistidest kõike vallutavateks staadionirokkariteks ning postmodernsetest küberpunkaritest enneolematu põlvkondi ületava edu saavutanud austatud rokiveteranideks.
.....
David Howell Evans sündis 8. augustil 1961 Ida-Londonis Barkingis ja oli Walesi päritolu. Tema isa Garvin ja ema Gwenda olid mõlemad pärit Llanellist, vanast tööstuslinnast Lääne-Walesi lõunarannikul. Davidi vend Richard oli temast kaks aastat vanem. Kui Dave oli aastane, kolisid vanemad Malahide’i, kus Garvini tööandja, elektroonikahiid Plessey, pakkus insenerile võimalust juhtida nende uut tehast Dublinis. Dave’i õde Gillian sündis paar aastat hiljem juba seal. Algklassides käis Dave St. Andrew’ koolis, kus kohtus põgusalt ka Adamiga, enne kui noor tulipea ettevalmistuskooli saadeti. Dave oli vaikne ja usin laps, kuid relvastatud omapärase huumorimeelega. Aastaid hiljem väitis Dave, et kuna ta oli Walesi päritolu protestant valdavalt katoliiklikus riigis, tekitas see temas natuke friigi tunde ning ta veetis suure osa aega kodus koos vennaga, luges raamatuid ja kuulas muusikat.
Tegelikult kõlas Dave’i kasvuaastatel Evansite kodus alati üht- või teistsugune muusika. Garvin oli asutanud 1966. aastal Dublinis Walesi meeskoori ja mängis pisut klaverit ning Gwenda, kes oli Malahide’i Muusikaseltsi liige ning paljude Walesi kirikukooride veteran, laulis oma kolmele lapsele enne voodisseminekut sageli kirikulaule. Gwenda oli ka see, kes tutvustas Dave’i esimesena pilliga, millest sai tema visiitkaart: üheksandaks sünnipäevaks kinkis ta pojale Hispaania mängukitarri. Dave’ile meeldis läikiv pill ning nad kaklesid Richardiga selle pärast tundide kaupa. Üheteistkümneaastaselt lubas Dave hakata käima isa jälgedes ja asuda klaverit õppima, aga loobus kaks aastat hiljem pettunult. „Mul on alati olnud hea kõrv,” ütles ta hiljem Iiri muusikaajakirjale Hot Press. „Ma ei lugenud kunagi noote, ma lihtsalt tajusin neid. Kuid see polnudki nii hea, sest asja mõte oli lugeda neid täpikesi ja neist ei saanud ma kunagi sotti. See oli nagu aritmeetika õpetamine inimesele, kellel on taskuarvuti juba olemas.”
