Читать книгу Öine administraator - John Le Carré - Страница 2

Ühel tuisusel jaanuariõhtul 1991. aastal lahkus Jonathan Pine, Zürichis asuva hotelli Meister Palace öine inglasest administraator, oma kohalt vastuvõtuleti tagant. Haaratuna tundeist, mida ta varem kogenud ei olnud, seadis ta ennast fuajeesse, et olla valmis juba seal väljendama hotelli rõõmu hilise erikülalise saabumise üle. Lahesõda oli just alanud. Terve päeva olid uudised liitlaste pommirünnakuist, mida staap ettevaatlikult avaldas, põhjustanud Zürichi börsil peataolekut. Hotellikohtade broneerimine, mis jaanuaris on nagunii alati madalseisus, oli langenud kriitilise piirini. Šveits oli piiramisrõngas, nagu seda tema pika ajaloo jooksul korduvalt juhtunud oli.

Kuid Meister Palace’i hotell oli selleks katsumuseks valmis. „Meister”, nagu taksojuhid ja püsikülastajad teda hellitavalt nimetasid, troonis füüsiliselt ja traditsiooniliselt üksikuna nagu mingi Edward VII ajastu väärikas tanta omaenda mäetipul ning põrnitses sealt ketserliku linnaelu alpust. Mida enam asjad muutusid all orus, seda enam jäi Herr Meister endale kindlaks, keeldudes latti madalamale laskmast ja püsides tõelise tsiviliseerituse kantsina sessinases maailmas, mis oli pähe võtnud lolliks minna.

Jonathani eelpositsioon asus väikeses nišis kahe elegantse vitriini vahel, mis mõlemad esitlesid naistemoode. Adèle Bahnhofstrasselt pakkus sooblinahast sõba. See oli laotatud naismannekeenile, kelle ainsaks kehakatteks nimetatud sõba kõrval olid kullakarva aluspüksid ja korallist kõrvarõngad, mille hinda tuli küsida hotellipidaja käest. Loomanahkade kasutamise vastane vihakisa on Zürichis sama vali kui kõigis teistes läänemaailma linnades, kuid Meister Palace oli selle suhtes absoluutselt kurt ja pime. Teine vitriin, mille oli sisustanud César, samuti Bahnhofstrasselt, eelistas rõhuda araabiapärasele ja esitles valikut rikkaliku tikandiga kleite, teemantidega üle külvatud turbaneid ning kalliskividega kaunistatud käekelli kuuskümmend tuhat franki tükk. Nende kahe teeäärse luksusepühamu vahelt sai Jonathan pöördust teraselt silmas pidada.

Ta oli lühikest jõulist kasvu, kuid ebakindel, vabandavalt ennastõigustav naeratus huulil. Isegi tema inglise päritolu oli hästihoitud saladus. Käbe ja oma parimais aastais. Meremees võinuks temas ära tunda ametivenna, pannes tähele tema läbimõeldult ökonoomseid liigutusi, veidi harkis jalgu ja üht alati millestki kinni hoidvat kätt. Tal olid hoolitsetud lokkis juuksed ja rusikavõitleja tihedad kulmud. Ta silmad olid nii kahvatud, et see mõjus üllatavalt. Temast oleks nagu oodanud suuremat jõulisust, tugevamaid värve.

Kuid see poksija raamidesse mahutatud leebemaneersus muutis ta lausa häirivalt eripäraseks. Ükski hotellikülaline ei ajanud teda iial kellegi teisega segamini – ei heledapäise hotelliteenindaja Herr Strippliga ega ühegagi Herr Meister Palace’i kõrgeaulistest noortest sakslastest, kes saalisid nööda hotelli nagu jumalad, teel mingisse teise tähtkujusse. Hotellitöötajana oli Jonathan täiuslik. Ta ei sundinud sind mõtlema, kes on tema vanemad või kas ta kuulab muusikat või kas tal on naine ja lapsed või hoopis koer. Tema ust valvav pilk oli terav nagu täpsuskütil. Ta kandis roosat kuube. Öösiti kandis ta alati roosat.

Lumi oli isegi selle aastaaja kohta võimas. Üle valgustatud eesõue kandusid vahuste tormilainetena paksud helbepahvakud. Tähtsa isiku saabumiseks valmis portjeed vahtisid ootusärevalt lumetormi. Roper ei saa sellega mingil juhul hakkama, mõtles Jonathan. Isegi kui ta lennukil lubati õhku tõusta, ei saa see sellise ilmaga maanduda. Herr Kaspar pidi millestki valesti aru saama.

Kuid vanemadministraator härra Kaspar polnud mitte kunagi mitte millestki valesti aru saanud. Kui härra Kaspar sisetelefonis ikka ütles, et „saabub peatselt”, siis võinuks üksnes paadunud optimist unistada, et kliendi lennuk ei maandu. Muide, mis muul põhjusel pidanuks Kaspari-härra sellisel kellaajal tööd rabama kui mitte lahtise käega kliendi pärast? Oli aeg, nagu proua Loring Jonathanile avaldas, mil härra Kaspar võis kahe frangi nimel inimese vigaseks lüüa ja viie frangi nimel kägistada. Kuid vananedes inimesed muutuvad. Nüüd suutsid üksnes kõige rammusamad palad härra Kaspari õhtuste telesaadete nautimise juurest ära meelitada.

Mul on südamest kahju, aga hotell on täis, härra Roper, katsetas Jonathan oma viimast kaitseliini, millele pidama jääda, vältimaks vältimatut. Herr Meister kahetseb südamest. Asendusadministraator tegi andestamatu vea. Aga meil õnnestus korraldada teile ruumid Baur au Lacis ja nii edasi. Kuid see soovmõtisklus oli surnult sündinud fantaasia. Täna õhtul ei leidunud Euroopas ühtki suursugust hotelli, mis võinuks kiidelda üle poolesaja külastajaga. Selle maailma rikkad hoidsid end vapralt maadligi – ühe erandiga Richard Onslow Roperi, Bahama saartelt Nassaust pärit kaupmehe näol.

Jonathani käed tõmbusid pingesse ja ta vabistas instinktiivselt küünarnukke, nagu valmistuks võitluseks. Eesõuele oli pööranud auto, iluvõre järgi otsustades Mercedes, esitulede valgusvihud paksult lumehelbeid täis. Ta nägi härra Kaspari senaatoripead kerkivat ja lühtrivalguse välgatust pumatiga võitud juustes. Kuid auto peatus õue kaugemas nurgas. Takso, tavaline linnatroska, eikeegi. Härra Kaspari pea, mis nüüd läigatas akrüülselt, vajus taas alla, et jätkata sulguvate börsihindade uurimist. Kergendusega lubas Jonathan endale mõru äratundmismuige. Parukas, surematu parukas, härra Kaspari saja neljakümne tuhande frangine kroon, kõigi Šveitsi klassikaliste hotellipidajate uhkus. Härra Kaspari Wilhelm Telli parukas, nagu proua Loring seda nimetas; parukas, mis oli söandanud tõsta mässu miljonärist hirmuvalitseja madame Archetti vastu.

Võib-olla selleks, et koondada mõtteid, mis kümnes eri suunas laiali üritasid söösta, aga võib-olla ka seetõttu, et ta aimas siin mingit varjatud seost oma praeguse kitsikusega, jutustas Jonathan vaikimisi taas kord sõna-sõnalt endale selle loo, mida ülemmajapidajanna proua Loring oli talle jutustanud tookord, kui ta Jonathanile esimest korda oma ärklitoas juustufondüüd tegi. Proua Loring oli seitsmekümne viie aastane ja pärit Hamburgist. Ta oli olnud härra Meisteri amm ja kuulujutud rääkisid, et ka härra Meisteri isa armuke. Tema oli parukalegendi hoidja ja selle elus tunnistaja.

„Proua Archetti oli tollal Euroopa kõige rikkam naine, noor härra Jonathan,” teadustas proua Loring, nagu ta oleks maganud ka Jonathani isaga. „Kõik maailma hotellid ajasid teda taga. Kuid tema lemmik oli Meisteri oma, kuni Kaspar talle vastu hakkas. Pärast seda, nojah, ta veel käis, aga ainult ennast näitamas.”

Madame Archetti oli pärinud suure varanduse – Archetti kaubamajadeketi, seletas proua Loring. Ta elas intresside intressidest. Ja mis talle pealt viiekümnesena eriti meeldis, see oli sõita oma lahtise Inglise sportautoga ühest Euroopa nooblimast hotellist teise, kaaskond ja garderoob bussiga sabas. Ta teadis peast kõigi hotellipidajate ja ülemkelnerite nimesid Hamburgi Neljast Aastaajast kuni Veneetsia Cipriani ja Como järve äärse Villa d’Esteni. Ta määras neile dieete ja taimseid ravimeid ning tutvustas neile nende horoskoope. Ja kui nad tema silmis armu leidsid, premeeris neid kujuteldamatu jootrahaga.

Ja seda armu leidis härra Kaspar vagunite kaupa, ütles proua Loring. Iga visiit – kord aastas – tõi talle sisse kakskümmend tuhat Šveitsi franki, rääkimata imerohtudest juuste kasvatamiseks, ishiase vastastest võlukividest, mis tuli padja alla panna, ja poolekilostest beluugamarjasaadetistest jõuludeks ning kõigi pühakute päevaks, mille härra Kaspar vastastikuse mõistmise alusel linnas asuva kuulsa toidukauplusega diskreetselt rahaks konverteeris. Kõike seda vaid mõne teatripileti hankimise ja õhtusöögilaua broneerimise eest, millelt Kaspar loomulikult ka tavakohast komisjonitasu võttis. Ning nende vagade kiindumusavalduste eest, mida madame Archetti temalt nõudis oma rolli eest teenrite kuningriigi kastellaanina.

Kuni päevani, mil härra Kaspar ostis paruka.

Ta ei teinud seda kiirustades, rääkis proua Loring. Ostis enne Texases maad tänu ühele Meisteri kliendile, kes tegeles naftaäriga. Investeering osutus edukaks ja teenis kasumit. Alles siis otsustas, et nii nagu tema patroness, nii on temagi jõudnud sellesse eluetappi, kus tal on õigus mõned kogunenud eluaastad maha salata. Pärast kuudepikkust mõõtmist ja arutamist oli see valmis – imeparukas, kunstipärase simuleerimise meistriteos. Paruka testimiseks kasutas ta ära oma iga-aastase puhkuse Mykonosel ja ilmus ühel septembrikuisel esmaspäevahommikul oma laua taha päevitunult ja viisteist aastat nooremana – kuni sa talle otse ülevalt lagipähe ei vaadanud.

Keegi ei vaadanud, ütles proua Loring. Või kui vaatas, siis ei märganud. Mis kõige hämmastavam, mitte keegi ei maininud parukat poole sõnagagi. Ei proua Loring, ei André, kes tollal hotellis klaverit mängis, ei ülemkelner Berri eelkäija Brandt ega ka härra Meister vanem, kes muidu teraselt jälgis vähimaidki libastumisi oma palgaliste välimuses. Kogu hotell oli vaikimisi otsustanud härra Kaspari noorenemise hiilgusest osa saada. Proua Loring ise riskis rabava suvekleidi ja sukkadega, millel olid kalasabamustris õmblused. Ja elu kulgeski rõõmsalt kuni õhtuni, mil madame Archetti oma korralisele kuuajasele visiidile saabus ja hotellipersonal nagu alati teda fuajeesse tervitama rivistus: proua Loring, ülemkelner Brandt, André ja härra Meister vanem, kes pidi külalise isiklikult Tornisviiti juhatama.

Ja oma laua juures härra Kaspar, parukas peas.

Hakatuseks niipalju, ütles proua Loring, et madame Archetti ei lubanud endale oma lemmiku välimusse ilmunud täiendust üldse märgata. Ta naeratas talle möödudes, kuid see oli printsessi naeratus elu esimesel ballil – määratud kõigile. Madame lubas härra Meisteril suudelda end kahele, ülemkelner Brandtil ühele põsele. Ta naeratas proua Loringile. Ta pani käed ettevaatlikult pianist André kiitsakatele õlgadele ja viimane nurrus: „Madame.” Alles seejärel astus ta härra Kaspari juurde.

„Kaspar, mis sul peas on?”

„Juuksed, madame.”

„Kelle juuksed, Kaspar?”

„Enda omad,” vastas härra Kaspar väärikalt.

„Võta ära,” käskis madame Archetti. „Või sa ei saa minult enam punast krossigi.”

„Madame, ma ei saa neid ära võtta. Minu juuksed on osa mu isikust. Nad on omavahel seotud.”

„Siis seo lahti, Kaspar. Mitte kohe, see on liiga keeruline, aga homme hommikuks. Või muidu on jutt läbi. Mis sul teatris minu jaoks on?”

„„Othello”, madame.”

„Vaatan su hommikul üle. Kes teda mängib?”

„Leiser, madame. Parim maur, kes meil on.”

„Eks me vaata.”

Järgmisel hommikul ilmus härra Kaspar punktipealt kell kaheksa tööle tagasi, ristatud võtmed revääril säramas nagu lahinguordenid. Ja peas troonimas võidukalt alistumatuse sümbol. Terve hommikupooliku valitses fuajees ebalev vaikus. Hotellikülalised, jutustas proua Loring, tundsid nagu kuulsad Freiburgi haned lähenevat plahvatust, isegi kui nad ei teadnud selle põhjust. Keskpäeval, nagu tal kombeks, tuli madame Archetti mööda treppi Tornisviidist alla, toetudes käsiloleva armukese, paljutõotava noore Grazi juuksuri käsivarrele.

„Aga kus on siis täna hommikul härra Kaspar?” küsis ta enam-vähem härra Kaspari poole vaadates.

„Ta seisab oma laua taga ja on nagu alati teie teenistuses, madame,” vastas härra Kaspar häälel, mis seda kuulnud inimeste kõrvus jäi igavesti helisema kui vabaduse ülev kaja. „Tal on teile „Othello” piletid.”

„Ma ei näe siin ühtki härra Kasparit,” informeeris madame Archetti oma saatjat. „Näen vaid juukseid. Öelge talle palun edasi, et jääme teda taga igatsema.”

„See oli härra Kaspari Jeeriku pasun,” armastas proua Loring lõpetada. „Hetkest, mil too naine hotelli sisse astus, polnud tal oma saatuse eest pääsu.”

Ja täna öösel kõlavad Jeeriku pasunad mulle, mõtles Jonathan, oodates maailma kõige halvema inimese sisseastumist.

Jonathanil oli mure oma käte pärast, mis olid piinlikult puhtad, nagu nad seda olid olnud sõjakoolist saadik, kus toimus aeg-ajalt pisteline küünealuste kontroll. Algul oli ta hoidnud neid kergelt rusikasse surutuna pükste tikitud küljeõmbluste vastas, keha trammis, nagu talle kunagi paraadväljakul sisse taoti. Kuid nüüd oli ta oma käed ilma ise seda märkamata selja taha kokku pannud, väänutades taskurätti, sest ta oli painavalt teadlik pidevalt peopesadesse ilmuvast higist.

Jontathan moondas oma mured naeratuseks ja uuris mõlemat kätt asuvaist peegleist, kas sellega on kõik korras. See oli tema ametiaastatega välja kujundatud „armuline teretulemast-naeratus”: osavõtlik, kuid parajal määral vaoshoitud, sest ta oli kogemustest õppinud, et külalised, eriti väga rikkad külalised, võivad pärast reisivintsutusi pirtsakas tujus olla ja siis on šimpansina hambaid irevile ajav öine administraator viimane asi, mida nad saabudes näha soovivad.

Jonathan nentis, et naeratus on alles ja töökorras. Iiveldustunne ei olnud teda maha jätnud. Oma käega ette seotud lips, tervitus parimaile klientidele, oli meeldivalt hooletu. Juuksed, ehkki need ei suutnud võistelda härra Kaspari omadega, olid ta enda omad ja, nagu alati, perfektselt korras.

See on üks teine Roper, kuulutas ta endale mõttes. Täielik arusaamatus, kogu see asi. Siin pole temaga midagi pistmist. Neid on kaks, mõlemad kaupmehed, mõlemad elavad Nassaus. Aga Jonathan oli sellest rõngast juba mitu korda mõlemas suunas läbi hüpanud – ja seda alates kella poole kuuest, kui ta oma kabinetti astus, et tööle hakata, hooletu liigutusega härra Strippli koostatud õhtuste saabujate nimekirja võttis ja arvutist väljaprinditud paberilehel suurtähtedes Roperi nime nägi.

Roper R. O., kuusteist inimest, saabuvad Ateenast eralennukil, eeldatav saabumine hotelli 21.30 ja seejärel härra Strippli hüsteeriline märkus: „VVIP!” Jonathan manas arvutiekraanile avalikkussuhete faili: Roper R. O. ja selle järel tähed AIK, mille kaks viimast tähte olid majasisene lihtne kood ihukaitsja kohta ja A tähendas ametlikku, ametlik aga tähendas, et kõnealusel isikul oli Šveitsi föderaalvõimude luba kanda tulirelva. Roper, AIK, äriaadress Ironbrand Land, Ore & Precious Metals Company Nassaus; kodune aadress postkastinumber Nassaus, krediit tagatud mingi Zürichi panga poolt. Kui palju võis maailmas olla Ropereid, kelle eesnime esitäht on R ja kelle firma nimi on Ironbrand? Kui palju kokkusattumusi kõigeväelisel jumalal veel varuks oli?

„Kes kurat on R. O. Roper vabal ajal?” küsis Jonathan härra Stripplilt saksa keeles, püüdes endale mingisugustki tegevust leida.

„Ta on britt nagu sinagi.”

Stripplil oli hulluksajav komme vastata inglise keeles, ehkki Jonathan kõneles saksa keelt paremini kui tema inglise keelt.

„Üldsegi mitte nagu mina. Elab Nassaus, kaupleb väärismetallidega, raha hoiab Šveitsi pangas – on ta siis minu moodi?” Pärast kuudepikkust ühes kongis istumist olid nende tülid omandanud kerge perekondliku nääklemise ilme.

„Mister Roper on tegelikult väga tähtis külaline,” kostis Strippli oma aeglasel laulval häälel, nööpides samal ajal kinni nahkjopet, et õue minna. „Erasektori arvestuses on ta meie kulutaja number viis ja inglastest number üks. Viimane kord, kui ta oma kaaskonnaga siin oli, siis maksis ta keskmiselt kakskümmend üks tuhat seitsesada Šveitsi franki päevas pluss teenindus.”

Seejärel kuulis Jonathan Herr Strippli mootorratta podinat, kui mees lumesajust hoolimata mäest alla ema juurde sõitis. Ta istus natuke aega laua taga, pea väikeste käte vahele peidetud, nagu inimene, kes ootab rünnakut. Rahune, ütles ta endale, Roper on ennast ette valmistanud ja sina võid sama teha. Niisiis ajas ta selja sirgu ja asus süvenenud ilmel – nagu inimene, kes millekski valmistub –, sorteerima laual lebavaid kirju. Stuttgardi tekstiilivabrikant ei olnud rahul oma jõulupeo arvega. Jonathan koostas õela vastuse, et härra Meister selle allkirjastaks. Nigeeria suhtekorraldusfirma tundis huvi, millised oleksid võimalused konverentsi pidamiseks. Jonathan vastas, et kahjuks on kõik ajad ja ruumid juba broneeritud.

Ilus ja uhke prantsuse tüdruk nimega Sybille, kes oli koos emaga hotellis peatunud, nurises Jonathani käitumise üle. „Sa viid mind purjetama. Me käime mägedes. Meil on kaunid päevad. Kas sa oled tõesti nii inglispärane, et me ei või olla rohkem kui sõbrad? Sa vaatad mind ja ma näen, kuidas su näole langeb vari, ma olen sulle vastik.”

Tundes vajadust ennast liigutada, võttis ta ette ringkäigu põhjatiivas asuvate ehitustööde vahel; seal ehitati härra Meisteri käsul grillsaali hinnalisest Arolla männist, päästetud ühelt linnas lammutatud laohoone katuselt. Mitte keegi ei teadnud, miks oli härra Meisteril tarvis grillsaali või millal ta selle ehitusega alustas. Nummerdatud paneelid olid endise väljanägemisega seina vastu laotud. Jonathan nuusutas nende tummist hõngu ja talle meenusid Sophie juuksed, kui too ühel õhtul vanilje järele lõhnates Kairos Kuninganna Nofretete hotellis tema kabinetti sisenes.

Siin ei saanud süüdistada härra Meisteri ehitustöid. Sest sellest hetkest peale, kui Jonathan kell pool kuus õhtul oli nimekirjas Roperi nime näinud, oli ta mõttes teel Kairo poole.

Ta oli seda naist korduvalt näinud, kuid mitte kunagi temaga rääkinud: longus tumedapäine kaunitar, neljakümnene, elegantne ja kättesaamatu. Jonathan oli teda märganud Nofretete poekesi kammimas või sisenemas kastanpruuni Rolls-Royce’i, mille ukse avas lihaseline autojuht. Kui naine läbi fuajee kõndis, käitus autojuht ihukaitsjana, kõndides ta selja taga, käed risti munadel. Kui daam Le Pavilloni restoranis klaasi menthe frappé’d võttis, päikeseprillid üles juustesse surutud ja prantsuskeelne ajaleht käeulatuses, istus autojuht kõrvallauas ja rüüpas limonaadi. Personal kutsus teda madame Sophieks ja madame Sophie kuulus Freddie Hamidile, Freddie aga oli noorim kolmest ebameeldivast vennast Hamidist, kellele kuulus suur osa Kairost, kaasa arvatud Kuninganna Nofretete hotell. Kahekümne viie aastase Freddie suurim saavutus senises elus oli poole miljoni dollari kaotamine kaardilauas bakaraad mängides kümne minuti jooksul.

„Teie olete härra Pine,” ütles Sophie prantsuse aktsendiga, sättides ennast laua vastas asuva tugitooli servale. Ta kallutas pea taha ja silmitses teda viltuse pilguga. „Inglismaa lilleke.”

Kell oli kolm öösel. Tal oli seljas siidist pükskostüüm ja topaasist amulett kurgu all. Ta võib maani täis olla, mõtles Jonathan – tegutse ettevaatlikult.

„No ma tänan,” vastas ta sõbralikult. „Keegi pole mulle ammu midagi sellist öelnud. Millega saan teid aidata?”

Aga kui ta salamisi tema läheduses õhku nuusutas, ei tundnud ta muud kui naise juuste lõhna. Ja müstilisel kombel lõhnasid need blondilt, ehkki olid mustad: siit õhkus vanilje aroomi ja soojust.

„Ja mina olen madame Sophie apartemendist number 3,” jätkas naine nagu selleks, et seda endale meenutada. „Olen teid sageli näinud, härra Pine. Väga sageli. Teil on väga kindel silmavaade.”

Sõrmused ta sõrmedes olid vanaaegsed. Piimjate teemantide kobarad heledas kullas.

„Ja mina olen teid näinud,” vastas Jonathan valvenaeratuse saatel.

„Lisaks käite te purjetamas,” jätkas naine, otsekui süüdistaks ta teda mingis võluvas pahes. Sõnas lisaks peitus saladus, mida ta lahti ei rääkinud. „Minu protežeerija viis mu eelmisel pühapäeval Kairo jahtklubisse. Teie paat saabus parajasti siis, kui me šampusekokteili jõime. Freddie tundis teid ära ja lehvitas teile, kuid te olite navigeerimisega liiga hõivatud, et meist endale tüli teha.”

„Ma arvan, et meil oli oht sadamasilda rammida,” kostis Jonathan, meenutades lärmakat kampa egiptlasi, kes klubi verandal šampanjat kaanisid.

„See oli kena sinine paat Inglise lipuga. On see teie oma? See nägi nii majesteetlik välja.”

„Taevas hoidku, ei! See kuulub asesaadikule.”

„Te tahate öelda, et te purjetate koos preestriga?”1

„Ma tahan öelda, et ma purjetan koos Briti saatkonna teise mehega.”

„Ta paistis nii noor olevat. Te mõlemad olite. Mulle väga meeldis. Olin miskipärast arvanud, et inimesed, kes töötavad öösiti, näevad haiglased välja. Kunas te siis magate?”

„Mul oli vaba nädalavahetus,” vastas Jonathan nobedalt, kuna tal polnud tutvuse nii varases faasis mingit tahtmist hakata arutama oma magamisharjumusi.

„Kas te käite vabal nädalavahetusel alati purjetamas?”

„Kui kutsutakse.”

„Mis te veel sellistel nädalavahetustel teete?”

„Mängin vahel tennist. Vahel käin jooksmas. Mõtisklen oma surematu hinge üle.”

„On see siis surematu?”

„Ma loodan seda.”

„Kas te usute seda?”

„Siis kui õnnelik olen.”

„Ja kui olete õnnetu, kahtlete selles. Mõni ime, et Jumal on nii tujukas. Miks tema peaks olema kindel ja püsiv, kui meie usk on nii kõikuv.”

Ta kortsutas hukkamõistvalt kulmu oma kuldsetele sandaalidele, justkui oleksid needki mingi pahandusega hakkama saanud. Jonathan aga küsis endalt, kas madame Sophie ikka on täiesti kaine ja kas see kõik tuleb vaid sellest, et ta elab mingis teises rütmis kui maailm tema ümber. Või ehk pruugib naine pisut Freddie narkotsi, mõtles ta; sest jutud käisid, et Hamidid müüsid Liibanoni kanepiõli.

„Kas te ratsutamas käite?” küsis naine.

„Paraku mitte.”

„Freddiel on hobused.”

„Olen kuulnud jah.”

„Araabia tõugu. Võrratud loomad. Kas te teadsite, et neid, kes tegelevad araabia hobuste aretamisega, loetakse rahvusvaheliseks eliidiks?”

„Olen kuulnud.”

Madame Sophie lubas endale hetke järele mõelda. Jonathan kasutas selle ära, küsimaks:

„Kas ma saan teie heaks midagi teha, madame Sophie?”

„Ja see minister, see härra …”

„Ogilvey.”

„Sir Ogilvey?”

„Lihtsalt härra.”

„On ta teie sõber?”

„Purjetamissõber.”

„Koolivend?”

„Oh ei, mina ei käinud sellises koolis.”

„Kuid te kuulute samasse klassi või mis väljend selle kohta on? Te võib-olla ei kasvata araabia hobuseid, aga te mõlemad olete – oh issand küll, kuidas selle kohta öeldaksegi – olete džentelmenid?”

„Me oleme härra Ogilveyga purjetamissõbrad,” kordas Jonathan oma kõige mittemidagiütlevama naeratusega.

„Freddiel on samuti jaht. Ujuv lõbumaja. Eks ole, nii neid hüütakse.”

„Mis te nüüd.”

„Täpselt nõnda.”

Ta vakatas taas, sirutas välja oma siidvarrukas käe ja uuris randmele kinnitatud käevõrude alumisi külgi. „Palun, härra Pine, ma sooviksin tassi kohvi. Egiptuse kohvi. Ja siis palun ma teilt üht teenet.”

Öine kelner Mahmoud tõi vaskkastruliga kohvi ja valas pidulikult kahte tassi. Jonathanile meenus, et naine oli enne Freddiet kuulunud ühele rikkale armeenlasele ja veel enne Aleksandria kreeklasele, kellele kuulusid Niiluse ääres mingid kahtlased ärid. Freddie oli alustanud kavakindlat piiramist, pommitades Sophiet kõige võimatumatel hetkedel orhideekimpudega ja magades tema maja ees oma Ferraris. Kuulujutustajad puhusid igasugu asju kokku. Armeenlane kadus linnast.

Naine püüdis sigaretti süüdata, kuid ta käsi värises. Jonathan klõksas tema eest välgumihkli põlema. Sophie sulges silmad ja tõmbas suitsu hõõguma. Ta kaelale ilmusid kortsud. Ja Freddie Hamid on kõigest kahekümne viiene, mõtles Jonathan. Ta pani tulesüütaja lauale.

„Ka mina olen Briti kodanik, härra Pine,” ütles naine toonil, nagu oleks tegemist nende ühise õnnetusega. „Kui olin noor ja põhimõttelage, abiellusin kodakondsuse pärast ühe teie kaasmaalasega. Kuid selgus, et ta armastab mind sügavalt. Ta oli otsejooneline mees nagu vibunool. Pole paremat asja kui hea inglane ja halvemat asja kui halb inglane. Olen teid jälginud. Ja arvan, et teie kuulute heade hulka. Härra Pine, kas te tunnete Richard Roperit?”

„Kahtlen selles.”

„Kuid peaksite tundma. Ta on kuulus. Ta on hea väljanägemisega. Viiekümneaastane Apollo. Ta kasvatab hobuseid, täpselt nagu Freddiegi. Nad peavad koguni plaani asutada ühine hobusekasvandus. Härra Richard Onslow Roper, üks teie kuulus rahvusvaheline ettevõtja. Tõesti ei tunne?”

„Kahju küll, aga pole ette tulnud.”

„Aga Dicky Roperil on Kairos nii palju ärisuhteid! Ta on inglane nagu teie, väga võluv, rikas, suurejooneline ja veenev. Meie jaoks lihtne araablane, peaaegu liigagi veenev. Tal on suurepärane mootorjaht, kaks korda suurem kui Freddie oma! Kuidas te teda siis ei tea, kui te ise ka merd sõidate? Kindlasti teate. Te teesklete, et ei tea, ma saan aru küll.”

„Võib-olla ta siis ei pea hotellides peatuma, kui tal on selline suurepärane mootorjaht. Ja ajalehti ma eriti ei loe. Olen elust kõrvale jäänud. Tuhat vabandust.”

Kuid madame Sophiet polnud vaja lohutada. Ta tundis hoopis kergendust. See kergendustunne peegeldus nii tema selginenud näol kui ka otsustavuses, millega ta nüüd oma käekoti võttis.

„Ma tahaksin, et te kopeeriksite mulle mõne dokumendi.”

„Seda et … meil on kohe, kui fuajeest läbi minna, dokumentatsiooniteenuste tuba, madame Sophie,” kostis Jonathan. „Öösiti on seal tavaliselt valves härra Ahmadi.” Tema käsi haaras telefonitoru järele, kuid Sophie hääl peatas ta.

„Need dokumendid on konfidentsiaalsed.”

„Olen kindel, et härra Ahmadi on täiesti usaldusväärne.”

„Ma tänan teid, kuid eelistaksin, kui kasutaksime omaenda vahendeid,” vastas naine, heites pilgu nurgas ratasjalgadega lauakesel seisva koopiamasina poole. Jonathan oli kindel, et Sophie on seda fuajeest läbi käies ammu märganud, nii nagu ta oli ammu märganud Jonathani ennast. Naine tiris käekotist välja kokku voltimata valge paberipataka. Ta lükkas selle jäikade harali sõrmedega üle laua mehe ette.

„Aga võtke arvesse, et see on väga väike koopiamasin, madame Sophie,” hoiatas Jonathan püsti tõustes. „Siia tuleb lehed ükshaaval sisse sööta. Kas tohin teile ette näidata ja jätta teid siis üksi?”

„Palun söödame neid lehti koos,” vastas naine pingest tungival häälel.

„Aga kui need paberid on konfidentsiaalsed …”

„Palun aidake mind. Olen tehnikaküsimustes idioot. Ma pole praegu mina ise.” Ta võttis tuhatoosist sigareti ja tõmbas. Tema pärani silmad näisid ta enda tegevusest šokeeritud olevat. „Palun tehke seda,” ütles ta Jonathanile.

Jonathan tegi.

Ta lülitas masina sisse, pani lehed – kõik kaheksateist – ükshaaval sisse ja kui need välja tulid, luges nad diagonaalis läbi. Ta ei teinud seda teadlikult ega tahtlikult. Kuid ta ka ei keelanud ennast teadlikult. Tema terav pilk oli lihtsalt sama terav kui alati.

Kiri Nassaust, saatja Ironbrand Land, Ore & Precious Metals Company, saaja Hamid InterArab Hotels and Trading Company Kairos, sisse tulnud 12. augustil. Hamid InterArabi vastus Ironbrandile, mis kinnitab personaalse huvi olemasolu.

Taas Ironbrandilt Hamid InterArabile, teemaks kaup ja kaubaartiklid number neli kuni seitse meie nimekirjas, lõppkasutaja Hamid InterArabi vastutusel ja ehk teeksime jahi pardal ühise õhtusöögi.

Ironbrandi kirjadel jäme ja ilutsev allkiri nagu monogramm särgitaskul. InterArabi kirjad üldse ilma allkirjata, vaid suurtähtedes „Said Abu Hamid” tühja koha all.

Kui Jonathan kaubanimekirja nägi, tegi ta veri seda, mida veri ikka teeb, kui selg kihelema hakkab ja sul tekib mure, kuidas su hääl kõlab, kui sa juttu jätkad: üks lihtne paberileht, ilma allkirjata, ilma mingi päritoluviiteta, ainult pealkiri „Alates 1. oktoobrist 1990 saada olevad kaubad.” Õudused Jonathani minevikust, mis iial ei uinunud.

„Olete kindel, et ühest koopiast piisab?” küsis ta iseäranis sujuvalt, mis iseloomustas teda kriisihetkedel, nii nagu pilk tule all teravaks muutub.

Naine seisis, üks käsivars risti üle kõhu ja pihk teise küünarnuki all, suitsetas ning silmitses teda.

„Te olete osav,” ütles ta, täpsustamata, milles.

„Noh, tegelikult pole siin midagi keerulist, kui asi ükskord selgeks saab. Kuni paber kinni ei kiilu.”

Jonathan ladus originaalid hunnikusse, koopiad teise. Ta oli oma mõtted peatanud. Kui ta oleks laipa peitnud, oleks ta mõtlemise sama moodi blokeerinud. Ta pöördus naise poole ja ütles külmavereliselt, ehkki ta seda põrmugi ei olnud, hästi muuseas: „Tehtud.”

„Heas hotellis võib igasugu asju küsida,” tähendas naine. „Nii et kas teil on sobivat ümbrikku? Muidugi teil on.”

Ümbrikud seisid vasakul ülevalt kolmandas sahtlis. Jonathan võttis ühe kollase, formaadis A4, ja lükkas üle laua, kuid naine ei võtnud seda.

„Palun pange koopiad ümbrikku. Siis sulgege ümbrik korralikult ja pange oma seifi. Võib-olla peaksite mingit kleeplinti kasutama. Jah, teipige kinni. Kviitungit pole vaja, tänan.”

Jonathanil oli keeldumise jaoks varuks eriliselt soe naeratus. „Madame Sophie, kahjuks meil on keelatud külaliste deposiite hoiule võtta. Isegi teie omi. Ma võin anda teile hoiukapi ja võtme. Kahjuks on see kõik, mis ma teha saan.”

Naine toppis samal ajal juba pabereid käekotti tagasi. Ta lõi koti klõpsuga kinni ja viskas õlale.

„Härra Pine, ärge olge minuga selline bürokraat. Te olete selle ümbriku sisu näinud. Te olete selle ise sulgenud. Kirjutage sellele ka oma nimi. Need paberid kuuluvad nüüd teile.”

Enda kuulekuse üle üllatumata otsis Jonathan hõbedaselt aluselt punase viltpliiatsi ja kirjutas ümbrikule trükitähtedega „PINE”.

Aga sina vastutad, ütles ta naisele mõttes. Mina ei ole seda palunud. Mina pole sind õhutanud.

„Madame Sophie, kui kauaks te arvate need siia jäävat?” uuris ta.

„Võib-olla igaveseks, võib-olla üheks ööks. Seda ei tea. See on nagu armulugu.” Kuid siis jättis koketsus ta maha ja temast sai alandlik paluja. „See jääb meie vahele, eks? Oleme kokku leppinud, eks?”

Jonathan ütles jah. Ütles – jah, muidugi. Ja tema naeratuses peegeldus tiba imestust, et selline küsimus üldse üles tõsteti.

„Härra Pine …”

„Jah, madame?”

„Mis puutub teie surematusse hinge.”

„Niisiis?”

„Loomulikult me oleme kõik surematud. Aga kui peaks ilmnema, et mina siiski ei ole, siis palun andke need dokumendid oma sõbrale härra Ogilveyle. Võin ma kindel olla, et te seda teete?”

„Kui te seda soovite, siis loomulikult.”

Naine naeratas endiselt, olles ikka veel kummaliselt mingis omaenda rütmis. „Kas te oletegi täiskohaga öine administraator, härra Pine? Alati? Igal ööl?”

„See on mu elukutse.”

„Teadlikult valitud?”

„Muidugi.”

„Teie enda poolt?”

„Kelle poolt veel?”

„Aga te näete päevavalgel nii hea välja.”

„Ma tänan.”

„Ma helistan teile mõnikord.”

„See oleks mulle auks.”

„Olen nagu teiegi magamisest pisut väsinud. Ärge mind palun saatke.”

Ja siis polnud enam muud kui vaniljelõhn, kui Jonathan talle ukse avas, soovides vaid, et võiks talle voodisse järgneda.

*

Seistes valvel härra Meisteri grillsaali lõppematu remondi hämaruses, jälgis Jonathan nagu filmis, kuidas ta ise – tühine kõrvaltegelane ülerahvastatud salateatris – töötab metoodiliselt läbi madame Sophie pabereid. Väljaõppinud sõdurile, ükskõik kui ammu väljaõpe ka toimus, pole kohuse täitmises midagi erakordset. On vaid automaatne puuriv liikumine ühest ajupoolest teise.

Pine seisab Kuninganna Nofretete hotellis oma kabineti uksel ja põrnitseb läbi tühja marmorsaali liftiukse kohal plinkivaid vedelkristallist numbreid, mis näitavad lifti tõusmist üles katusekorteriteni.

Siis tuleb tühi lift tagasi esimesele korrusele.

Pine’i peopesad on kuivad ja kihelevad, Pine’i õlad on kerged.

Pine avab uuesti seifi. Numbrikombinatsiooniks on hotelli pugejalik peamänedžer pannud Freddie Hamidi sünnipäeva.

Pine võtab valguskoopiad, voldib kollase ümbriku kokku ja pistab õhtukuue põuetaskusse, et ümbrik hiljem hävitada.

Koopiad on alles soojad.

Pine kopeerib koopiaid, olles enne kontrastsusnuppu veidi peale keeranud, et kujutist selgemaks muuta. Mürskude nimed. Juhtimissüsteemide nimed. Tehno, millest Pine aru ei saa. Keemiliste ühendite nimed, mida Pine välja öelda ei suuda, kuid teab, milleks neid kasutatakse. Teised nimed, mis on sama surmatoovad, kuid kergemini hääldatavad. Nagu sariin, somaan ja tabuun.

Pine pistab uued koopiad õhtuse menüü kaante vahele, murrab menüü pikuti kokku ja paneb teise põuetaskusse. Koopiad menüü vahel on alles soojad.

Pine paneb esimesed koopiad uude ümbrikku, mis on vanast eristamatu. Pine kirjutab uuele ümbrikule „PINE” ja paneb selle riiulile samasse kohta, sama külg üleval.

Pine sulgeb seifi ukse ja keerab lukku. Endine olukord on taastatud.

Pine kaheksa tundi hiljem, istudes pisut teistsuguses teenindajarollis väikeses jahikajutis tihedalt Mark Ogilvey kõrval, sellal kui proua Ogilvey, disaineriteksad jalas, köögis suitsulõhega võileibu lõpetab.

„Freddie Hamid ostab Dicky Onslow Roperilt räpaseid lelusid?” kordab Ogilvey uskmatult, lehitsedes paberipakki juba teist korda. „Mis kuradi pärast? Sel põrsal oleks ohutum bakaraad mängida. Suursaadik saab maruvihaseks. Kallis, kuula nüüd seda.”

Kuid proua Ogilvey on seda juba kuulnud. Ogilveyd on abikaasade meeskond. Laste asemel on nad otsustanud luuretöö kasuks.

Ma armastasin sind, mõtles Jonathan kasutult. Kohtumine armsamaga minevikuvormis.

Ma armastasin sind, kuid selle asemel reetsin su ennasttäis Briti spioonile, kes mulle isegi ei meeldinud.

Sest mina olin tema väikeses nimekirjas, kuhu olid kantud inimesed, kes pasunahääle kõlades alati oma kohust täitsid.

Sest mina olin Üks Meist – ja „meie” tähendas inglasi, kellele lojaalsus ja diskreetsus olid enesestmõistetavad. „Meie” tähendas häid kutte.

Ma armastasin sind, kuid ei jõudnud kunagi niikaugele, et sulle seda öelda.

Sybille’i kirjarida kajas ta kõrvus: sa vaatad mind ja ma näen, kuidas su näole langeb vari, ma olen sulle vastik.

Ei, ei, Sybille, üldsegi mitte vastik, tõttas administraator oma soovimatule kirjasõbrale kinnitama. Kõigest ükskõik. Ja vastik on hoopis mu töö.