Читать книгу Öine administraator - John Le Carré - Страница 4

Jonathan Pine, vähist puretud saksa kaunitari ja ühes oma kodumaa paljudest postkoloniaalsetest sõdadest langenud Briti jalaväeleitnandi orvuks jäänud poeg, lastekodude, asenduskodude, kasuemade, kadetiüksuste ja väljaõppelaagrite vihmase arhipelaagi kasvandik, mõnda aega armee kõrilõikaja eriüksuses veelgi vihmasemal Põhja-Iirimaal, toitlustaja, kokk, rändav hotellipidaja, pidev põgeneja emotsionaalsete sasipundarde eest, vabatahtlik, teiste inimeste keelte koguja, ise end pagendusse mõistnud ööloom ja kompassita meremees, istus administraatorileti taga asuvas puhtas Šveitsi kabinetis, suitsetas juba kolmandat tavatut sigaretti ja mõtiskles hotelli kõrgesti austatud asutaja tarkade sõnade üle, mis rippusid raamitult seinal tema suure vanaaegse foto kõrval.

Viimase paari kuu jooksul oli mitu korda juhtunud, et Jonathan võttis pastaka ja üritas suurmehe tarkusetera vabastada saksa lauseehituse Prokrustese sängist, kuid tema jõupingutused olid alati purunenud vastu mõnd liikumatut osalauset. „Tõeline külalislahkus annab elule selle, mille tõeline kokakunst annab söömisele,” alustas ta, uskudes hetkeks, et nüüd on käes. „See on meie lugupidamisavaldus iga indiviidi olemuslikule põhiväärtusele, mis on tema vaevarikka elukäigu kestel meie hoolde usaldatud ja mis ei sõltu tema seisundist ühiskonnas, vaid vastastikusest vastutustundest humanismi vaimus, investeerituna …” Siin kaotas ta järje nagu alati. Mõned asjad tuleb jätta originaalkeelde.

Ta pilk pöördus taas härra Strippli eblakale televiisorile, mis kükitas ta ees nagu mingi portfell. See oli viimased viisteist minutit näidanud üht ja sama videomängu. Pommituslennukite sihikud koonduvad hallile ehitisele kuskil kaugel all. Kaamera sõidab peale. Mürsk kihutab sihtmärgi poole, tabab seda ja tungib läbi mitme korruse. Ehitise vundament lendab uudisteankru õliseks rõõmuks puruks nagu paberkott. Ohvritest ei räägita. Kõrgelt vaadates neid ei näe. Iraak ei ole Belfast.

Nüüd pilt muutub. Sophie ja Jonathan lähevad sõitma.

Jonathan istub roolis ja Sophie lömastatud nägu varjavad osaliselt pearätt ning päikeseprillid. Kairo pole veel ärganud. Tolmusesse taevasse on ilmunud õrn koidupuna. Naise hotellist väljasmugeldamisel ja autosse peitmisel oli salasõdur toimetanud ülima ettevaatlikkusega. Ta suundus esmalt püramiidide poole, teadmata, et Sophiel oli mõttes teine eeskava. „Ei,” ütleb naine, „mine siit.” Kairo linnasurnuaia hauajäänuseid katab väljaheitene kõntsapadi. Suitseva tuha kuumaastikul, keset kilekottide ja konservikarpide pillerkaari, kössitavad selle ilma neetud nagu Benettoni raisakotkad ning sorivad prügis. Jonathan pargib auto liivasel teepervel. Prügimäele sõitvad ja sealt naasvad veoautod mürisevad neist mööda, haisuslepp sabas.

„Ma tõin ta siia,” ütleb Sophie. Üks ta suupool on kummastavalt paistes. Ta saab rääkida vaid läbi augukese teises pooles.

„Miks?” küsib Jonathan, mõeldes sellega tegelikult: ja miks sa praegu mind siia tõid?

„„Vaata, Freddie,” ütlesin talle. „Iga kord kui keegi müüb relvi mõnele närusele Araabia türannile, läheb nende inimeste viletsus veel suuremaks. Tead sa, miks? Kuula, Freddie. Sest kena sõjaväge pidada on palju lõbusam kui nälgijaid toita. Sa oled araablane, Freddie. Unusta ära, et egiptlased armastavad öelda, et meie ei ole araablased. Me oleme araablased. Kas see on õiglane, et sinu araabia vend peab oma ihu ja eluga kinni maksma sinu unistused?””

„Saan aru,” ütleb Jonathan inglasena, keda kokkupuude poliitilise kirega kohmetuma paneb.

„„Me ei vaja juhte,” ütlesin talle. „Järgmine suur araablane saab olema tagasihoidlik käsitööline. Ta paneb asjad toimima ja pakub inimestele sõja asemel väärikat elu. Ta saab olema administraator, mitte sõjamees. Ta võiks olla midagi sinutaolist, Freddie, sellisena nagu sa oleksid, kui sa suureks kasvad.””

„Ja mis Freddie ütles?” küsib Jonathan. Naise segipekstud nägu mõjub süüdistusena iga kord, kui see tema poole vaatab. Verevalumid silmade ümber hakkavad siniseks ja kollaseks tõmbuma.

„Ta ütles, et tegelgu ma oma asjadega.” Jonathan tajub Sophie hääles lämmatavat viha ja külm pitsitus tema südame ümber tugevneb. „Ütlesin talle, et see ongi minu asi! Elu ja surm on minu asi! Araablased on minu asi! Tema on minu asi!”

Ja sa hoiatasid teda, mõtleb Jonathan iiveldustundega. Tegid talle selgeks, et sa oled jõud, millega tuleb arvestada, mitte nõrk naine, kelle võib minema visata, kui tuju tuleb. Sa andsid talle mõista, et sinulgi on salarelv, ja sa ähvardasid teha seda, mida ma juba olin teinud, kuid mida sa ei teadnud.

„Egiptuse võimud teda ei puuduta,” ütleb Sophie. „Ta annab altkäemaksu ja nad hoiavad eemale.”

„Lahku siit linnast,” ütleb Jonathan talle. „Sa tead, millised Hamidid on. Põgene.”

„Hamidid võivad mu tappa lasta ühtviisi kergesti nii Pariisis kui Kairos.”

„Ütle Freddiele, et ta peab sind aitama. Sunni teda enda nimel vendadele vastu hakkama.”

„Freddie kardab mind. Kui ta parajasti vaprat ei mängi, on ta argpüks. Miks sa neid autosid vahid?”

Sest see on ainus, mida vahtida peale sinu ja nende äraneetute.

Kuid ta ei ootagi vastust. Võib-olla kusagil sügaval sisimas mõistab see mehelike nõrkuste asjatundja Jonathani häbi.

„Ma tahaksin tassi kohvi juua. Egiptuse oma.” Seda saadab vapper naeratus, mis teeb Jonathanile rohkem haiget kui kogu maailma süüdistused.

Ta ostab Sophiele tänavaturult kohvi ja viib ta tagasi hotelli parklasse. Helistab siis Ogilveyde poole, teenijanna võtab kõne vastu. „Tema väljas,” karjub too. Aga proua Ogilvey? „Tema siin pole.” Ta helistab saatkonda. Tema seal ka mitte. Tema läinud Aleksandriasse regatile.

Ta helistab jahtklubisse, et jätta sinna sõnum. Joobnud mehehääl ütleb, et täna pole mingit regatti.

Jonathan helistab Luxorisse ameerika sõbrale Larry Kermodyle – Larry, kas see sinu külaliskorter on vaba?

Siis helistab ta Sophiele. „Minu arheoloogist sõbral on Luxoris vaba pind,” ütleb ta. „See asub nõndanimetatud Chicago Majas. Olete teretulnud seda kasutama nädal või paar.” Hetk vaikust, ta otsib mingit lõbusamat jätku. „See on umbes nagu mungakong külas käivate teadlaste tarvis, maja tagaküljele kiilutud, omaenda katusejupiga. Mitte keegi ei saaks teada, et te seal olete.”

„Kas te tulete ka, härra Pine?”

Jonathan ei luba endale sekunditki kõhklust. „Kas te saaksite oma ihukaitsja maha raputada?”

„Ta on ennast juba ise maha raputanud. Ilmselt Freddie otsustas, et ma pole kaitset väärt.”

Jonathan helistab reisibüroo agendile, kes teeb koostööd tema hotelliga, õllelõhnalise häälega inglannale nimega Stella. „Stella, kuula mind. Täna õhtul soovib kaks vippi inkognito Luxorisse lennata, hind pole oluline. Ma tean, et kõik on juba kinni. Ja et lende ei lähe. Mida sa teha saaksid?”

Pikk vaikus. Stella on psühh. Stella on liiga kaua Kairos olnud. „Ma saan aru, et sina oled vipp, aga kes see tüdruk on?” Ja ta laseb kuuldavale mõnitava, kähiseva naeru, mis ummistab vilinal Jonathani kõrvu veel kaua pärast kõne lõppu.

Jonathan ja Sophie istuvad kõrvuti Chicago Maja katusel, joovad viina ja vaatavad tähti. Lennu ajal ei öelnud Sophie peaaegu sõnagi. Jonathan pakkus talle süüa, kuid ta ei taha midagi. Ta on endale räti õlgadele tõmmanud.

„Roper on maailma kõige halvem inimene,” teatab ta.

Jonathani kogemused selle ilma kaabakatega pole eriti laialdased. Tema instinkt sunnib teda kõigepealt iseennast süüdistama ja alles seejärel teisi.

„Ma kujutan ette, et selle äri ajajad on kõik üsna hirmuäratavad,” ütleb ta.

„Tal pole mingit vabandust,” torkab Sophie tema vahendusest leebumata vastu. „Ta on terve. Ta on valge. Ta on rikas. Ta on sündinud heas perekonnas ja saanud hea hariduse. Temas on veetlust.” Iga lisanduva voorusega muutub Roperi isik aina koletumaks. „Ta on maailmaga rahujalal. Ta on võluv. Enesekindel. Kuid ometi ta hävitab seda. Mis tal ometi viga on?” Sophie ootab, et Jonathan midagi ütleks, kuid asjata. „Kuidas ta on selliseks saanud? Teda pole kuskilt rentslist välja tiritud. Ta on sündinud hõbelusikas suus. Sina oled ka mees. Võib-olla sa tead.”

Kuid Jonathan ei tea enam midagi. Ta vaatab vaid Sophie paistes näo kontuure öötaeva taustal. Mida sa edasi teed? küsib ta naiselt mõttes. Ja mida ma ise?

Ta lülitas härra Strippli televiisori välja. Sõda sai läbi. Ma armastasin sind. Ma armastasin sind koos sinu segipekstud näoga, kui me teineteise kõrval Karnaki templite vahel jalutasime. Härra Pine, ütlesid sa, on aeg panna jõed ülesmäge voolama.

Kell oli kaks öösel ja sel ajal pidi Jonathan härra Meisteri nõudel oma ringkäigu tegema. Ta alustas nagu alati fuajeest. Ta seisatas vaiba keskel, kus Roper oli seisnud, ja kuulas hotelli igikestvaid ööhääli, mis päeval mürasse uppusid: küttesüsteemi tuikamist, taldrikute kõlksumist toateenindusköögis, kelneri jalaastet tagatrepil. Ta seisis samas kohas, kus ta seisis igal ööl, kujutledes, kuidas Sophie liftist välja astub, nägu paranenud ja tumedad prillid mustadesse juustesse surutud, läbi fuajee kõnnib ja tema ees seisma jääb, uurides teda küsivalt. „Teie olete härra Pina. Inglismaa lilleke. Ja te reetsite mu.” Vana Horwitz, öine uksehoidja, magab oma leti taga. Tema pöetud pea puhkab konksus käsivarrel. Sa oled ikka alles pagulane, Horwitz, mõtleb Jonathan. Marsid ja magad. Marsid ja magad. Ta tõstis vanamehe tühja kohvitassi tema käeulatusest välja.

Vastuvõtuleti taga on preili Eberhardti välja vahetanud preili Vipp, rabeda naeratusega hallinev sõnakuulelik naisterahvas.

„Preili Vipp, palun kas ma võiksin näha tänaste hiliste saabujate nimekirja?”

Preili ulatab talle Tornisviidi asukate registreerimislehed. Alexander, lord Langbourne alias Sandy, selles pole kahtlust. Aadress: Tortola, Briti Neitsisaared. Elukutse – Corkorani andmeil – kuningriigi peer. Koos naise, Caroline’iga. Ei ühtki viidet kuklasse kokku tõmmatud juuste kohta, samuti mitte selle kohta, mida üks peer peale peeriks olemise veel teha võiks. Onslow Roper, Richard, elukutse – kompanii direktor. Jonathan lappas kiirelt läbi ka ülejäänud lehed. Frobisher, Cyril, piloot. MacArthur, keegi, ja Danby, keegi teine, kompanii ametnikud. Veel assistente, piloote, ihukaitsjaid. Inglis, Francis, Austraaliast Perthist – Francisest tuli ilmselt Frisky – füüsilise treeningu instruktor. Jones, Tobias, Lõuna-Aafrikast – Tobias nagu Tabby –, atleet. Ta oli naise meelega viimaseks jätnud nagu hea foto pataka vusserdiste hulgas. Marshall, Jemima W., aadress nagu Roperilgi postkast nr see-ja-see Nassaus. Britt. Elukutse – selle oli major erilise pidulikkusega kirja pannud – naiskunstratsutaja.

„Preili Vipp, kas saaksite neist mulle koopiad teha? Me teeme Tornisviidi külaliste kohta uuringut.”

„Loomulikult, härra Pine,” vastas preili Vipp ja viis registreerimislehed taha kabinetti.

„Tänan teid, preili Vipp,” ütles Jonathan.

Kuid vaimusilmas näeb ta hoopis iseennast Kuninganna Nofretete hotellis koopiamasina kohal toimetamas, sellal kui Sophie suitsetades teda jälgib: Te olete osav, ütleb ta. Jah, ma olen osav. Ma spioneerin. Ma reedan. Ma armastan, kui on juba hilja.

Tolle öö teine vahisoldat oli telefonioperaator proua Merthan, kelle valvepost asus umbses klaaskuubikus vastuvõtuleti kõrval.

„Guten Abend, Frau Merthan.”7

„Tere hommikust, härra Jonathan.”

See oli nende omavaheline nali.

„Lahesõda kulgeb kenasti, loodan ma?” Jonathan heitis pilgu faksimasinast välja tolknevatele bülletäänidele. „Pommitamine kestab katkematult. Tuhat missiooni sooritatud. Pomm enam samasse auku ei kuku, nagu öeldakse.”

„Raisatakse nii palju raha ühe araablase peale,” ütles proua Merthan halvakspanuga.

Jonathan hakkas paberilehti korda seadma – instinktiivne harjumus, mille ta oli kaasa saanud esimese internaatkooli magamistoast. Seda tehes langes ta pilk faksidele. Üks kiiskav alus saabuvate fakside jaoks, mis hommikul laiali jagatakse. Teine kiiskav alus väljasaadetavate jaoks, mis ootasid tagastamist saatjaile.

„Palju kõnesid, eks ole, proua Merthan? Müügipaanika kogu maailmas? Teil on küll vist tunne, nagu oleksite universumi keskpunkt.”

„Vürstinna du Fouril on vaja helistada oma nõole Vladivostokis. Nüüd, mil Venemaal on asjad paremaks läinud, helistab ta igal öösel Vladivostokki ja kõneleb temaga tund aega. Igal öösel kõne katkeb ja teda tuleb uuesti ühendada. Ma arvan, et ta ootab oma printsi.”

„Ja kuidas Torni printsidel läheb?” küsis Jonathan. „Nad paistsid sinna jõudmisest saadik ainult telefonide otsas elavatki.”

Proua Merthan klõpsas paari klahvi ja heitis läbi bifokaalprillide pilgu ekraanile. „Belgrad, Panama, Brüssel, Nairobi, Nassau, Praha, London, Pariis, Tortola, mingi koht Inglismaal, uuesti Praha, veel Nassaud. Kõik otsekõned. Varsti käivadki kõik kõned otse ja mul pole enam tööd.”

„Kunagi saavad meist kõigist robotid,” kinnitas Jonathan talle. Ta naaldus proua Merthani letile ja teeskles võhiku uudishimu.

„Kas see ekraan näitab päriselt neid numbreid, millel nad helistavad?”

„Loomulikult, muidu hakkavad külalised kohe nurisema. See on normaalne.”

„Näidake mulle.”

Proua näitas. Roper tunneb kõikjal nurjatuid inimesi, oli Sophie öelnud.

Söögisaalis kõõlus igatöömees Bobbi alumiiniumredelil ja puhastas mopiga kroonlühtri ripatseid. Jonathan kõndis kergel sammul mööda, et meest tema keskendunud olekus mitte segada. Baaris tegelesid härra Kaspari värisevates kitlites ja kivipesuteksades varaküpsed õetütred potililledega. Vanem tüdruk ajas end Jonathani ees sirgu, sirutas kinnastatud peo ja näitas hunnikut poriseid suitsukonisid.

„Kas mehed oma kodus ka nii teevad?” küsis ta nõudlikult ja ajas rinnad õiglases meelepahas õieli. „Topivad oma sigaretiotsad lillepottidesse?”

„Ma arvan küll, Renate. Mehed teevad esimesel võimalusel täiesti uskumatuid asju.” Küsi Ogilveylt, mõtles ta. Jonathani mõtted olid hajevil ja tüdruku nipsakus tüütas teda irratsionaalselt. „Sinu asemel ma oleksin selle klaveriga ettevaatlik. Härra Meister lööb su maha, kui sa sellele ainsagi kriimu teed.”

Köögis valmistasid öise vahetuse kokad magamistoaeinet põhikorrusel peatuvale saksa noorpaarile: tataripärane steik mehele, suitsulõhe naisele ja pudel Meursault’d mõlemale, et nende kirg ei kustuks. Jonathan jälgis, kuidas öine kelner Austria-Alfred salvrätirosettidele oma peente sõrmedega viimase õrna müksu andis ja romantika mõttes liuatäie kameeliaid lisas. Alfred oli läbikukkunud balletitantsija ja märkis passi elukutseks „kunstnik”.

„Nii et pommitatakse Bagdadi,” lausus ta toimetades rahuldustundega. „See on neile õpetuseks.”

„Kas Tornisviidis täna õhtul söödi?”

Alfred tõmbas kopsud õhku täis ja hakkas ette lugema. Tema naeratus muutus kuidagi lapselikuks. „Kolm suitsulõhet, üks kala-ja-kartulid inglise moodi, neli keskmise küpsusega loomalihafileed, kaks tükikest porgandikooki Schlag’iga, mida nimetatakse Rahm’iks. Porgandikook on Tema Kõrgusele usutunnistus ja lauluraamat. Ta ise ütles mulle. Ja Herr majorilt vastavalt Tema Kõrguse juhtnööridele viiekümnefrangine jootraha. Teie, inglased, viskate alati jootraha, kui olete armunud.”

„Viskame või?” imestas Jonathan. „Pean selle meelde jätma.” Ta läks suurest trepist alla. Roper ei ole armunud, lihtsalt kiimas. Ilmselt üüris ta mõnelt libudeagentuurilt, hinnaga nii ja nii palju öö. Jonathan jõudis Suure sviidi kahe poolega ukse ette. Äsjaabiellunud olid ka äsja endale kingad ostnud, pani ta tähele: tema kallid pannaldega mustad, temake kuldsed rihmikud, mis olid kärsitult jalast heidetud. Eluaegsest kuulekusest ajendatult Jonathan kummardus ja sättis need teineteise kõrvale.

Jõudnud ülemisele korrusele, pani ta kõrva vastu proua Loringi ust ja kuulis hotelli kaabeltelevisioonist Briti sõjandusguru eeslikisa. Ta koputas. Proual oli seljas öösärk ja selle peal oma kadunud abikaasa hommikumantel. Elektripliidil podises kohvivesi. Kuuskümmend aastat Šveitsis ei olnud muutnud tema kõrgsaksa keelt ainsagi sulghääliku võrra.

„Nad on lapsed. Aga sõdivad, järelikult on mehed,” teatas ta oma ema perfektses häälduses ja sirutas Jonathani poole kohvitassi.

Briti televisiooniguru tõstis vastristitu innukusega tinasõdureid oma liivakastis ringi.

„Ja Tornisviit on meil täna öösel täis keda?” küsis proua Loring, kes teadis kõike.

„Ah, mingi inglise mogul oma kaaskonnaga. Roper. Härra Roper ja teda saatvad isikud. Ja üks temast poole noorem daam.”

„Personal ütleb, et ta on silmapaistvalt kaunis.”

„Ma ei vaadanud.”

„Ja alles rikkumata. Loomulik.”

„Noh, eks nad tea paremini.”

Vanadaam heitis talle uuriva pilgu nagu alati, kui Jonathan teeskles hooletust. Mõnikord näis ta meest paremini tundvat kui too ise.

„Te lausa hõõgute täna öösel. Võiksite terve linna ära valgustada. Mis teie sees toimub?”

„Ma arvan, et see tuleb lumest.”

„Nii hea, et venelased on lõpuks meie poolel. Või kuidas?”

„See on suur diplomaatiline saavutus.”

„See on ime,” parandas Frau Loring teda. „Ja nagu enamikku imesid, ei usu seda keegi.”

Ta ulatas Jonathanile kohvitassi ja istutas ta kindlalt tema tavakohasesse tugitooli. Tema televiisor oli hirmsuur, suurem kui sõda. Rõõmsad sõjamehed lehvitasid soomukitelt. Mürsud tabasid täpselt sihtmärke. Tankide susisev põrin. Härra Bush võttis vastu imetleva kuulajaskonna järjekordsed ovatsioonid.

„Teate, mis tunne mul on, kui ma seda sõda vaatan?” küsis proua Loring.

„Veel mitte,” kostis Jonathan delikaatselt. Kuid proua näis olevat unustanud, mida ta öelda kavatses.

Aga võib-olla Jonathan lihtsalt ei kuule seda, sest proua väidete selgus meenutab talle vastupandamatu jõuga Sophiet. Jonathani armastuse õnnelik viljumine on unustatud. Isegi Luxor on unustatud. Ta on tagasi Kairos, kus etendatakse viimane kohutav vaatus.

Ta seisab Sophie katuseapartemendis, seljas – mis kuradima tähtsust sel on, mida ma kandsin? – seljas seesama õhtukuub, sellal kui vormis Egiptuse politseiinspektor ja tema kaks erariides abilist Jonathani surnud kala pilguga silmitsevad. Kõikjal on verd, ja see haiseb nagu roostes raud. Seintel, laes ja diivanil. Seda on valatud tualettlauale nagu veini. Riided, kellad, seinavaibad, prantsuse, araabia ja ingliskeelsed raamatud, kuldraamis peeglid, lõhnaõlid ja jumestusvahendid – kõik need oleks nagu mõni hiiglaslik laps jonnitujus puruks peksnud. Sophie ise on selle segaduse keskel vaid vähetähtis detail. Ta lebab poolkülili, olles ilmselt püüdnud avatud klaasuksest oma valgesse katuseaeda roomata – seda asendit, peaga väljasirutatud käel, nimetati sõjaväe esmaabiõpikus ikka puhkeasendiks –, päevatekk üle alakeha heidetud ja ülakeha katmas pluusi või öösärgi jäänused, mille algset värvust ilmselt kunagi kindlaks ei tehta. Teised politseinikud tegelevad muude toimingutega, kuid mitte ükski eriti innukalt. Üks neist kummardub üle katuseaia müüritise, otsides nähtavasti süüdlast. Teine mängib Sophie seinaseifi uksega, lükates seda kolksuga edasi-tagasi üle purustatud hingede. Miks neil on mustad kabuurid? imestab Jonathan. Kas nemad on ka öises vahetuses?

Köögist kostab araabia keeles telefoniga rääkiva mehe häält. Veel kaks politseinikku valvavad mademele viivat eesust, kus kamp esimese klassi kruiisireisijaid, siidist hommikumantlid seljas ja näod kreemised, nördinult oma kaitsjaid põrnitseb. Univormis noormees kirjutab märkmikku nende tunnistusi. Prantslane teatab parajasti, et ta helistab oma advokaadile.

„Meie külalised alumisel korrusel kaebavad rahurikkumise üle,” ütleb Jonathan inspektorile. Ta taipab, et on teinud taktikalise vea. Vägivaldse surma läheduses pole loomulik ega viisakas hakata seletama oma kohaloleku põhjust.

„Teie selle naise sõber olite?” küsib inspektor. Ta huulte vahel tolkneb sigaret.

Kas ta teab Luxorist?

Kas Hamid teab?

Kõige paremad valed öeldakse paraja ülbusega otse suu sisse. „Talle meeldis siin hotellis viibida,” vastab Jonathan vaevaga loomulikku hääletooni säilitades. „Kes seda tegi? Mis siin juhtus?”

Inspektor kehitab venitades ja ükskõikselt õlgu. Egiptuse võimud teda ei puuduta. Ta annab altkäemaksu ja nad hoiavad eemale.

„Kas teie seksisite selle naisterahvaga?” usutleb inspektor.

Kas nad nägid, kui me lennukile läksime?

Jälitasid meid Chicago Majani?

Kuulasid külaliskorterit pealt?

Jonathan on külma vere tagasi saanud. Ta saab hakkama. Mida koledam olukord, seda enam võib arvestada tema külmaverelisusega. Ta teeskleb väikest ärritust: „Juhul, kui te nimetate mõnd kohvijoomist seksiks. Tal on ihukaitsja. Kelle palkas härra Hamid. Kus ta on? Kadunud? Võib-olla ihukaitsja on süüdi.”

Inspektorile ei paista see mõju avaldavat. „Hamid? Kes on Hamid, palun?”

„Freddie Hamid. Noorim vendadest Hamididest.”

Inspektor kortsutab nime peale kulmu, otsekui see talle ei meeldiks või ei puutuks asjasse või oleks üldse teadmata. Üks ta abiline on kiilas, teine punapea. Nad kannavad teksaseid ja nahkjoppe, nende näod on karvased ning nad kuulavad tähelepanelikult.

„Mis teie kõnelesite selle naisega? Olite temaga poliitiline?”

„Tühjast-tähjast.”

„Tühjast?”

„Restoranid. Seltskonnaklatš. Mood. Härra Hamid võttis ta mõnikord jahtklubisse kaasa, nii siin kui Aleksandrias. Naeratasime teineteisele. Ütlesime tere hommikust.”

„Teie selle naise tapja?”

Jah, vastab ta mõttes. Mitte nii, nagu teie arvate, aga jah, ma päris kindlasti tapsin ta.

„Ei,” vastab ta.

Inspektor kergitab mõlema pöidlaga oma musta vööd. Ta püksid on samuti mustad, nööbid ja ametimärk kuldsed. Talle meeldib tema vorm väga. Abiline püüab talle midagi öelda, kuid inspektor ei pööra talle tähelepanu.

„Kas ta rääkis teile kunagi, et keegi tahab teda tappa?” pärib inspektor Jonathanilt.

”Muidugi mitte.”

„Miks muidugi?”

„Kui ta oleks seda teinud, oleksin ma teile teatanud.”

„Okei. Teie nüüd vaba.”

„Kas te härra Hamidiga olete ühendust võtnud? Mida te teha kavatsete?”

Inspektor puudutab musta mütsi nokka, et oma teooriale autoriteetsust lisada. „Murdvaras oli. Hull murdvaras, naise tapja. Võib-olla narkomaan.”

Ilmuvad tuhmi pilguga meedikud rohelistes tunkedes ja tennistes, kaasas kanderaam ja laibakott. Nende pealik kannab musti prille. Inspektor sõtkub suitsukoni vaiba sisse ja läidab uue. Kummikinnastega mees sähvib fotoaparaadiga. Kõik on oma rõivakirstu läbi tuhlanud, et midagi erilist selga panna. Kui surnut kanderaamile tõstetakse, libiseb rebitud pluusi alt välja tunduvalt kokku tõmbunud valge rind. Jonathan märkab ta nägu. See on sama hästi kui minema pühitud, võib-olla jalahoopidega, võib-olla püstolipäraga.

„Tal oli koer,” ütleb ta. „Pekingi tõugu.”

Kuid juba seda öeldes näeb ta koera läbi avatud ukse köögipõrandal. See lamab küljel ja on sirgem kui iial varem. Kõri juurest tagajalgadeni sirutub noalõige nagu tõmblukk. Kaks meest, mõtleb Jonathan masinlikult: üks hoiab kinni, teine lõikab; üks hoiab kinni, teine peksab.

„Ta oli Briti alam,” ütleb Jonathan, kasutades minevikku, et ennast karistada. „Peaksite saatkonda helistama.”

Kuid inspektor ei kuula teda enam. Kiilaspäine assistent võtab tal käsivarre alt ja saadab uksele. Hetkeks, mis siiski on piisavalt pikk, tunneb Jonathan võitluspalavikku õlgadest käsivartesse ja rusikatesse surisevat. Assistent tajub seda samuti ja astub sammu tagasi, nagu oleks särtsu saanud. Siis naeratab ta Jonathanile ohtlikult nagu omasugusele. Seda nähes haarab Jonathani paanika. Mitte hirmust, vaid teadmisest, et teda on tabanud korvamatu ja kustumatu kaotus. Ma armastasin sind. Ja isegi ei tunnistanud seda – ei sulle ega endale.

Proua Merthan tukastas oma puldi taga. Mõnikord helistas ta hilisel kellaajal oma armukeseplikale ja rääkis talle nilbusi, kuid mitte täna. Alusel ootas hommikut kuus sissetulnud faksi Tornisviiti, samas lebasid ka õhtu jooksul välja saadetud fakside originaalid. Jonathan piilus neid, kuid ei puudutanud. Ta kuulas proua Merthani hingamist. Siis viipas käega ettevaatlikult tema suletud silmade ees. Proua lasi kuuldavale põrsanorske. Nagu laps, kes ema ostukotist vilunult maiustusi näppab, meelitas Jonathan faksid alustelt enda kätte. Kas koopiamasin on alles soe? Kas lift tuli ülevalt tühjalt alla? Teie selle naise tapja? Ta puudutas proua Merthani arvuti klaviatuuril üht klahvi, siis teist, siis kolmandat. Te olete osav. Arvuti piiksatas ja Jonathanile kangastus häiriv visioon Tornisviidist mööda treppi alla tulevast Roperi tüdrukust. Kes need Brüsseli poisid olid? Kes oli Maitseelamused Miamis? Kes oli Sõjamees Boriss? Proua Merthan pööras pead ja urises. Jonathan hakkas tema norina saatel telefoninumbreid üles kirjutama.

*

Endine noorteüksuse kasvandik, seersandi peres sündinud Jonathan Pine, keda oli õpetatud sõdima iga ilmaga, sammus lume krudinal mööda teerada, mis läbi metsa vuliseva kobrutava mägioja kõrval allamäge lookles. Ta oli õhtupintsaku peale tõmmanud tormijaki ja pistnud õhtuste tumesiniste sokkide otsa kerged matkasaapad. Kallid pidulikud nahkkingad kõlkusid kilekotis ta vasakul küljel. Kogu tema ümbrus – puud, aiad, ojakallas – sätendas härmatisepitsis pilvitu sinise taeva all. Kuid praegu oli Jonathan selle ilu vastu ükskõikne. Ta oli teel oma ametikorterisse Klosbachstrassel ja kell oli kakskümmend minutit kaheksa läbi hommikul. Söön kõva hommikueine, otsustas ta: keedetud munad, röstsai, kohv. Vahel oli lausa nauding endale süüa teha. Võib-olla kõigepealt vann, mis eluvaimu tagasi annaks. Ja hommikust süües, kui mõistus jälle töötab, langetab ta otsuse. Ta pistis käe tormijaki põue. Ümbrik oli alles. Kuhu ma lähen? Rumal on see, kes kogemusest ei õpi. Miks ma tunnen lahinguärevust?

Lähenedes majale, kus asus tema korter, avastas Jonathan, et ta on sisse võtnud marsisammu. See samm ei raugenud, vaid kandis ta hoopis Römerhofi, kus teda ootas tramm, uksed kurjakuulutavalt lahti. Jonathan astus täiesti masinlikult sisse, võõras pruun ümbrik rinda torkimas. Ta väljus peavaksali juures ja lasi endise passiivsusega ennast jalgadel ühe Bleicherwegil asuva sünge hoone juurde kanda, kus asusid mitme riigi, kaasa arvatud tema oma, konsulaar- ja kaubandusesindused.

„Ma sooviksin kõnelda kolonelleitnant Quayle’iga,” ütles Jonathan kuulikindla klaasi taga istuvale tugevate lõuapäradega inglannale. Ta võttis ümbriku ja pistis selle klaasi alt läbi. „Tegemist on eraviisilise küsimusega. Ehk ütlete, et olen Mark Ogilvey sõber Kairost. Me käisime koos purjetamas.”

Kas juhtum härra Meisteri veinikeldriga võis olla üks põhjus, miks Jonathan otsustas nii-öelda hääletada jalgadega? Veidi enne Roperi saabumist oli Jonathan sinna kuueteistkümneks tunniks kinni jäänud ja ta meenutas seda kogemust kui sissejuhatavat kursust suremisse.

Herr Meisteri poolt Jonathanile usaldatud lisakohustuste hulka kuulus maja vanima osa alla, sügavale sinkjasse kaljusse raiutud peenveinikeldri igakuise inventuuri ettevalmistamine. Tavaliselt tegi Jonathan selle ära iga kuu esimesel esmaspäeval, enne kuuepäevast puhkust, mis oli tal lepinguga ette nähtud nädalavahetuste asemel. Kõnealusel esmaspäeval toimus kõik sama rutiini järgi.

Keldris hoitavate veinide kindlustusväärtus oli hiljaaegu hinnatud kuuele ja poolele miljonile Šveitsi frangile. Keldri turvaseadmete keerukus oli sellele vastav. Kõigepealt tuli avada üks koodlukk ja kaks inertslukku ning alles siis pääses neljanda, vedruluku juurde. Kõiki sisenejaid jälgis kurjakuulutav videokaamera. Olles lukkudega edukalt hakkama saanud, asus Jonathan rituaalse loenduse juurde, alustades nagu tavaliselt 1961. aasta Château Pétrusest, mida tänavu pakuti hinnaga neli tuhat viissada franki pudel, ja liikudes sealt järk-järgult kuni suurte kümne tuhande frangiste 1945. aasta Mouton Rothschildideni. Ta oli loendusega poole peal, kui tuled kustusid.

Jonathan tegelikult vihkas pimedust. Miks muidu endale öist tööd valida? Poisina oli ta lugenud Edgar Allan Poed ja jaganud tema jutu „Vaat amontilladot” ohvri kõiki kannatusi. Ükski kaevandusõnnetus, ükski kokkuvarisenud tunnel ega lugu jäälõhesse lõksu jäänud alpinistidest ei möödunud ta kõrvust, jätmata jälge tema mällu.

Ta seisis liikumatult, olles kaotanud suunataju. Oli ta pea alaspidi? Oli ta rabanduse saanud? Oli ta õhku lennanud? Alpinist temas valmistus hoobiks. Pimestatud purjetaja klammerdus vraki külge. Väljaõppinud võitleja astus ilma kindlustunnet pakkuva relvata nähtamatu vaenlase suunas. Kahlates läbi pimeduse nagu tuuker läbi vee, hakkas Jonathan käsikaudu liikuma, otsides lülitit. Telefon, mõtles ta. Kas keldris on telefon? Tema jälgimisharjumus hakkas teda nüüd segama. See manas esile liiga palju mälupilte. Uks: kas ukselink oli väljas- või seespool? Toore vaimujõuga suutis ta meelde tuletada häirekella. Kuid selle helistamiseks oli vaja elektrit.

Ta kaotas ülevaate keldri geograafiast ja hakkas riiulite vahel tiirutama nagu kärbes lambivarju all. Tema väljaõpe ei olnud teda millegi nii hirmsa jaoks ette valmistanud. Ükski ellujäämisrännak, käsivõitluskursus ega taluvusharjutus ei aidanud teda praegu karvavõrdki. Ta oli kuskilt lugenud, et kuldkalal on nii lühike mälu, et iga uus tiir akvaariumis on neile uus ja põnev kogemus. Ta higistas, ilmselt ka nuttis. Möirgas korduvalt: „Appi! Pine siin!” Tema nimi kadus tinisedes vaikusse. Pudelid! torkas talle pähe. Pudelid päästavad mu! Ta kaalus, kas pilduda neid pimedusse, püüdes abi kutsuda. Kuid isegi selles hulluses jäi peale tema enesedistsipliin ja ta ei suutnud koguda küllalt vastutustundetust, et visata pudel pudeli järel puruks Château Pétrust, neli ja pool tuhat franki tükk.

Kes võiks tema puudumist märgata? Personali teadmist mööda oli ta lahkunud hotellist oma igakuisele kuuepäevasele puhkusele. Inventuur toimus ametlikult tema vabast ajast, sellise halva kauba oli härra Meister talt välja meelitanud. Perenaine oletab, et ta jäi ööseks hotelli, nagu ta mõnikord tegi, kui oli vabu tube. Kui mõni miljonär kallist veini tellides talle juhuslikult appi ei tule, sureb ta enne, kui keegi tema puudumist märkab. Ja lähenev sõda oli miljonärid maadligi surunud.

Katsudes end rahulikumaks sundida, istus Jonathan mingi asja peale, mis tundus pappkastina, ja üritas oma senises elus tahtepingutusega mingit korda luua, viimast korda enne surma pisut koristada: millised on olnud tema head ajad, millised õppetunnid on ta elus saanud, mille poolest on ta oma isiksust parandada suutnud, milliseid häid naisi kohanud. Kuid vastus oli null. Ei mingeid aegu, naisi ega õppetunde. Ei ühtki. Peale Sophie, kes oli surnud. Ükskõik, kuidas ta ennast uuris, ei näinud ta muud kui poolikuid abinõusid, läbikukkumisi ja väärituid taganemisi ning Sophie oli kõige selle monument. Lapsepõlves oli ta hommikust õhtuni püüdnud saada täiskasvanuks. Eriteenistuses oli ta tõmbunud pimeda kuulekuse kesta ja kui üksikud libastumised välja arvata, siis vastu pidanud. Armastaja, abikaasa ja armukesena oli tema saavutuste nimekiri nigel: paar kartlikku naudingupahvakat, millele järgnes aastatepikkune solvumine ja argpükslikud vabandused.

Järk-järgult hakkas talle koitma, kui võib kõnelda koidust keset pilkast pimedust, et tema senine elu on koosnenud vaid proovidest etenduse tarvis, millest ta ei suutnud osa võtta. Ja see, mis ta nüüdsest peale peab tegema, kui pärast nüüdset üldse midagi tuleb, on see, et ta peab hülgama oma morbiidse korrajanu ja ennast kaootilisemaks muutma, lähtudes eeldusest, et kui kord, nagu näha, ei suuda talle õnne asendada, siis võib-olla avab just kaos tee õnnele.