Читать книгу Öine administraator - John Le Carré - Страница 3

Härra Kaspar tõstis taas oma kuulsat pead. Tuule lõõtsumise tagant hakkas tasapisi kostma võimsa mootori mürinat. Ta keeras Zürichi sissepiiratud börsi bülletäänid rulli ja tõmbas kummirõngaga kinni. Viskas paberirulli investeeringutesahtlisse, keeras selle lukku ja noogutas ülemportjee Mariole. Võttis siis tagataskust kammi ja tõmbas sellega läbi paruka. Mario vaatas kulmu kortsutades Pablo poole, kes omakorda saatis totaka naeratuse Benitole, Luganost pärit naeruväärselt kenale õpipoisile, kellele ilmselt meeldisid nad mõlemad. Kõik kolm olid fuajeesse varju otsima tulnud, kuid marssisid nüüd peleriine kurgu alt kinni nööpides ja vihmavarje ning kärusid kaasa võttes ladina aplombiga tormile vastu, ja tuisk neelas nad peagi.

Seda pole juhtunud, mõtles Jonathan, jälgides kõiki märke, mis auto lähenemisest teada andsid. Väljas on vaid lumi, mis tormab üle eesõue. See on unenägu.

Kuid ta ei näinud und. Auto oli päris, isegi valge tühjuse kohal hõljudes. Pikk limusiin, pikem kui hotell, heitis ennast peaukse ette ankrusse nagu dokki sisenev must lainer, sellal kui portjeed kiirustades ja peleriinide lehvides lähemale kalpsasid – välja arvatud häbitu Pablo, kes oli hetkelise inspiratsiooni ajel haaranud harja ning nüüd hoole ja armastusega vaibalt lumehelbeid pühkis. Tõsi, veel üheks õndsaks hetkeks lõi tuisupuhang kõik valgeks ja Jonathan võis kujutleda, kuidas tõusulaine laineri tagasi merele kandis ja ümberkaudsete mägede veealuste kaljurünkade otsas uputas, nii et härra Richard Onslow Roper ja tema ametlikult litsenseeritud ihukaitsjad ja samuti kuueteistkümneliikmelise seltskonna kõik ülejäänud osalised, viimane kui üks, oma era-Titanicul tolles mälestusväärses 1991. aasta suures jaanuaritormis märja haua leidsid, andku Jumal neile rahu.

Aga limusiin ilmus uuesti nähtavale. Selle plüüšinterjöörist hakkasid nagu mingi kokkuröövitud varandus välja ilmuma kasukad, pikakasvulised mehed, ilus siresäärne noor naine, teemandid, kuldsed käevõrud ja ühte stiili mustade kohvrite mäed. Esimesega oli juba seltsinud teine limusiin, nüüd jõudis ka kolmas. Terve limusiinide konvoi. Juba oli ka härra Kaspar pöördukse juurde asunud ja keerutas seda seltskonnale sobiva kiirusega. Kõigepealt ilmus klaasi taha kortsus kaamelivillane mantel ja liikus kaarega ettevaatlikult lähemale, määrdunud siidsall õlal rippumas, krooniks niiske sigaret ja Inglise kõrgklassi võsukese kottis pilk. See ei olnud viiekümneaastane Apollo.

Pärast kaamelivillast tuli kahekümnendais aastais mereväesinine jakk – jakk püstolirihma pärast üherealine ja silmad plassid nagu õlivärv. Üks AIK, mõtles Jonathan, püüdes mitte vastata nende kurjale pilgule; kohe tuleb teine ja kui Roper kardab, siis ka kolmas.

Kaunil naisterahval olid kastanpruunid juuksed ja ta kandis mitmevärvilist vateeritud mantlit, mis ulatus talle peaaegu jalalabadeni, kuid sellegipoolest õnnestus tal välja näha pisut alarõivastatuna. Temas oli Sophie koomilisust ja tema juuksedki langesid kahele poole nagu Sophiel. Kellegi naine? Armuke? Kõigi oma? Esimest korda poole aasta jooksul tundis Jonathan hävitavat, irratsionaalset mõju, mida see naine, keda ta silmapilkselt ihaldama oli hakanud, talle avaldas. Nagu Sophietki iseloomustas teda kalliskivisära ja mingi tabamatu alastiolek. Tema kaela ehtis kaks viirgu suurepäraseid pärle. Ta läbitepitud käiseotstest piilusid teemantkäevõrud. Kuid see oli mingi ebamäärane katkiolek, mis koos muutliku naeratuse ja kindlusetu kehahoiakuga ta otsejoones paradiisi asukaks määras. Uksed avanesid taas, paisates kõik tulijad korraga endast välja, nii et äkitselt seisis kogu see Inglise rikkurite järjekordne delegatsioon kroonlühtri all, kõik nii lakutud, kõik nii päevitunud, nagu jagaksid nad mingit ühist moraalikoodeksit, mis keelas ära haigused, vaesuse, kahvatu näojume, vanaduse ja füüsilise töö. Vaid kaamelivillane mantel koos hoolimatult ärakolgitud seemisnahksete saabastega moodustas nende üksmeelses rivis vabatahtliku erandi.

Ning nende keskel, kuid siiski neist eraldi, seisis Mees, sest Sophie raevuka kirjelduse põhjal pidi see olema just tema. Pikk, sihvakas ja esimesel pilgul väärikas. Kenad hallisegused juuksed, mis olid taha kammitud ja kõrvade juures väikesteks sarvekesteks näpistatud. Nägu, millega tõsta kaardilauas panust ja kaotada. Kehahoiak selline, mis arrogantsetel inglastel kõige paremini välja tuleb – üks põlv kergelt kõverdatud, käsi koloniaalsele persele toetumas. Freddie on nii nõrk, oli Sophie seletanud, ja Roper nii inglaslik.

Nagu kõik tegusad mehed, tegi ka Roper mitut asja korraga: surus Kaspari kätt, siis kloppis talle sellesama käega vastu õlavart, siis kasutas kõnealust kätt õhusuudluse saatmiseks Fräulein Eberhardtile, kes näost punaseks läks ja talle lehvitas nagu menopausini jõudnud groupie. Lõpuks peatus ta ülemusepilk Jonathanil, kes ilmselt pidi tema suunas trügima, ehkki Jonathanil endal puudusid sellest otsesed andmed, lihtsalt Adèle’i mannekeeni vahetas kõigepealt välja teadeteriiul, siis tulid selle asemele preili Eberhardti punetavad palged vastuvõtuleti taga ja lõpuks Mees ise. Tal pole südametunnistust, oli Sophie öelnud. Ta on maailma kõige halvem inimene.

Ta tundis mu ära, mõtles Jonathan, oodates paljastamist. Ta on näinud mu fotot ja kuulanud mu kirjeldust. Kohe lõpetab ta naeratamise.

„Minu nimi on Dicky Roper,” teatas veniv hääl ja käsi sulgus Jonathani käe ümber, võttes selle hetkeks enda valdusse. „Mu poisid panid siin paar tuba kinni. Neid on üpris palju. Kuidas käsi käib?” Belgravia linnajagu, ropult rikka mehe proletaarne aktsent. Nad olid sisenenud teineteise privaatruumi.

„Suur rõõm teid näha, härra Roper,” pomises Jonathan inglise hääldusega vastuseks inglise hääldusele. „Tere tulemast tagasi, söör, ja minu kaastunne, sest teie reisiteekond pidi küll õudne olema. Juba õhkutõusmine oli omaette kangelastegu. Võin teile kinnitada, et keegi teine ei julgenud. Minu nimi on Pine, ma olen öine administraator.”

Ta on mu nime kuulnud, mõtles ta ootama jäädes. Freddie Hamid ütles talle mu nime.

„Kuidas vana Meister siis viimasel ajal elab ka?” küsis Roper pilku kaunile naisele libistades. Viimane seisis teadeteriiuli juures ja valis endale moeajakirju. Tema käevõrud vajusid järjest alla ja teise käega lükkas ta pidevalt juukseid tagasi. „Imeb oma magusat piimajooki ja loeb raamatut? Loodetavasti on see ikka raamat. Jeds, kullake, kuidas läheb? Armastab ajakirju. Hull nende järele. Mina ei salli neid üldse.”

Jonathanil kulus hetk aega taipamaks, et Jeds on kaunitari nimi. Mitte mitu meesterahvast nimega Jed, vaid üks naisterahvas nimega Jeds kogu oma mitmekesisuses. Naise kastanpruun pea pöördus niipalju, et lasta näha tema muiet. See oli üleannetu ja lõbus.

„Minuga on kõik korras, kallis,” kostis ta vapralt, nagu toibuks lõuahaagist.

„Härra Meister on täna õhtul kahjuks ülimalt hõivatud, söör,” sõnas Jonathan, „aga ta ootab kannatamatult hommikut, et kohtuda teiega, kui olete puhanud.”

„Te olete inglane, Pine? Kõlab sedamoodi.”

„Läbi ja lõhki, söör.”

„Tark mees.” Heledate silmade pilk libiseb taas mujale, seekord vastuvõtuleti taha, kus kaamelivillane mantel preili Eberhardtile formulare täidab. „Corky, kas sa teed sellele noorele daamile abieluettepanekut?” hõikab Roper. „Oleks see vast üllatus,” lisab ta Jonathanile vaiksemalt ja kinnitab tähendusrikkalt: „Major Corkoran, minu abi.”

„Kohe saan valmis, šeff!” venitab Corky ja tõstab kaamelivillase käsivarre. Ta on jalad harki ajanud ja ülakeha ette kallutanud nagu kroketimängija, kes kavatseb lüüa, ja tema puusajoones on midagi, mis kas tahtmatult või tahtlikult viitab naiselikkusele. Tema küünarnuki kõrval lebab virn passe.

„Jumal küll, siin pole ju muud vaja, kui mõned nimed ümber kirjutada, Corks. Mitte viiekümneleheküljelist lepingut sõlmida.”

„Paraku on meil siin uued turvanõuded, söör,” selgitab Jonathan. „Šveitsi politsei käsul. Siin pole kahjuks midagi parata.”

Kaunis Jeds on välja valinud kolm ajakirja, aga talle on sellest vähe. Ta on ühe kergelt kulunud kinga üle pika kontsa mõtlikult õieli kallutanud, nii et kinganina üles näitab. Sophiel oli ka selline komme. Kahekümnendates, mõtleb Jonathan. Ja jääb selleks alati.

„Olete juba kaua siin töötanud, Pine? Eelmisel korral teid ei olnud – eks ole, Frisky? Me oleksime üht noort britti märganud.”

„Kindlasti ei olnud,” kostis jakk, silmitsedes Jonathani üle kujuteldava püssikirbu. Kõrvad nagu kapsalehed, pani Jonathan tähele. Blondid valgeks tõmbuvad juuksed. Käelabad nagu kirveterad.

„Olen siin olnud pool aastat, härra Roper, peaaegu päevapealt.”

„Ja kus te enne seda olite?”

„Kairos,” vastas Jonathan erksalt nagu säde. „Kuninganna Nofretetes.”

Möödub hetk aega nagu enne plahvatust. Kuid fuajee profileeritud peeglid ei paiskugi hotell Kuninganna Nofretete mainimise peale kildudeks ning paigal püsivad ka pilastrid ja kroonlühtrid.

„Jaah? Tõsi ka? Kairos?”

„Mulle meeldis seal.”

„Miks te sealt siis ära tulite, kui teile nii väga meeldis?”

Tõtt öelda sinu pärast, mõtles Jonathan. Kuid välja ütles: „Ah, ma arvan et reisikirg, söör. Teate ju küll, kuidas see käib. Rändav eluviis on üks selle elukutse võluvamaid külgi.”

Korraga läks kõik liikvele. Corkoran oli vastuvõtuleti eest lahkunud ja, sigaret laialt käes, marssis suurte sammudega nende poole. Naisterahvas nimega Jeds oli oma ajakirjad välja valinud ja ootas Sophie kombel, et keegi tuleks ja midagi ette võtaks nende eest tasumise küsimuses. „Toa arvele, südameke,” ütles Corkoran. Härra Kaspar ladus jaki nr 2 sülle hunniku posti ja viimane sõrmitses paksemaid saadetisi peenutsevalt näpuotstega.

„No kus kurat läks aega, Corks. Mis põrgut su allkirjakäega lahti on?”

„Äge laiskushoog, šeff, mis siin muud,” kostis major Corkoran. „Randmenikastus võib ka olla,” lisas ta Jonathanile rõhutatud muiet saates.

„Oh sind küll, Corks,” itsitas Jeds.

Silmanurgast märkas Jonathan ülemportjee Mariot stiilsete reisikohvrite kuhja teeninduslifti poole kärutavat, tehes seda õõtsuval kõnnakul, mida portjeed ikka kasutavad, lootuses, et neil õnnestub oma kujutis klientide tujukasse mällu suruda. Siis nägi ta peeglis iseenda osalist kujutist Mariost möödumas ja tema kõrval Corkorani, sigaret ühes ja ajakirjad teises käes, ning lubas endale hetkeks kanaemalikku paanikat, sest ei märganud Jedsi. Ringi pöörates nägi ta teda, tabas ta pilgu ja Jeds naeratas talle, ning just seda oli tema ootamatult taastärganud iha kõige rohkem soovinudki. Ta vahetas pilgu ka Roperiga, sest naine toetus tolle käsivarrele, hoides sellest kinni oma mõlema käe pikkade sõrmedega ja jalgadega peaaegu sibades. Ihukaitsjad ja vaprate ning ilusate seltskond liikus nende sabas. Jonathan märkas blondi meesiludust, juuksed kukla taha kinni tõmmatud, kõrval ilmetu kulmu kortsutav naine.

„Lendurid tulevad hiljem järele,” ütles Corkoran. „Mingi jama kompassiga. Kui kompass ei jukerda, siis on düüse umbes. Oled siin kogu aeg, kullake, või ainult üheks ööks?”

Tema hingeõhust hõngus päeva jooksul tarbitud head ja paremat: martiini enne lõunat, vein lõuna ajal ja brändi pärast lõunat, loputatud alla tema jälkide Prantsuse sigarettidega.

„Noh, nii püsivalt, kui selle elukutse puhul võimalik, härra major,” kostis Jonathan, muutes veidi oma kõnetooni alluvaga suheldes.

„See käib meie kõigi kohta, kullake, usu mind,” lausus major joviaalselt. „Jessas, see on üks püsiv ajutisus.”

Järgmine ajahüpe ja juba läksid nad risti läbi suure halli meloodia juurde, mis oli „Ja mulle meeldib suhkruga tee” ning mida esitas klaverimängija Maxie kahele hallis siidkleidis vanaprouale. Roper ja Jeds olid endiselt teineteise külge põimunud. Te ei ole vanad tuttavad, lausus Jonathan neid silmanurgast jälgides hapult. Või siis äsja leppinud pärast tülitsemist. Jeds, kordas ta endamisi. Ta vajas oma üheinimesevoodit, mis oli tema pelgupaik.

Kuid veel üks väljalõigatud jupp ja nad seisid kolmekesi otse härra Meisteri uue Tornisviidi lifti ees, jõukad ja ilusad tagaplaanil sädistamas.

„Mida põrgut selle vana liftiga siis sai, Pine?” küsis Roper nõudlikult. „Ma arvasin, et Meister on vana kola järele hull. Need kuradi šveitslased moderniseeriksid Stonehenge’i ka ära, kui neile voli anda. Eks ole, Jeds?”

„Roper, sa ei hakka ometi lifti pärast stseeni korraldama?” küsis too kohkunult.

„Ära ole kindel.”

Kuskilt kaugelt kuulis Jonathan häält, mis sarnanes tema enda omaga ja mis loetles uue lifti paremusi: turvameede, härra Roper, kuid ühtlasi ka atraktiivne lisandus, mis pandi üles möödunud sügisel just Tornisviidi külaliste mugavusele mõeldes … Kõneldes kõlgub Jonathani sõrmede vahel kullatud üldvõti, mille kujundas Herr Meister isiklikult; seda ehib kuldne tutt ja üsna kenake kuldkroon.

„Ma tahan öelda, et kas see ei meenuta teile vaaraosid? Jah, see on üpris ennekuulmatu, kuid võin teile kinnitada, et meie vähem peenekoelised külalised jumaldavad seda,” kinnitab ta armsa naeratuse saatel, millega ta ei ole siiani veel kedagi õnnistanud.

„No mina küll jumaldan seda,” teatab major nende selja tagant. „Ja ma olen kuradima peenekoeline.”

Roper kaalub võtit käes, otsekui hinnates selle metallikogust. Ta uurib mõlemat külge, siis krooni ja lõpuks tutti.

„Taiwan,” sõnab ta ja viskab võtme Jonathani ehmatuseks kapsakõrvalise blondi jaki kätte, kes püüab selle kiire liigutusega kinni oma vasakult küljelt, madalalt, hüüdes kummardades: „Minu oma!”

Beretta, 9-millimeetrine, automaatne, kaitseriiv asendis sees, registreerib Jonathan. Eebenipuust viimistlus, kabuur käib parema kaenla alla. Vasakukäeline AIK, varurelv vöökabuuris.

„Ohoh, hästi mängid, Frisky-kullake. Hea püüe,” venitab Corkoran ning tagaväljakult kostab jõukate ja ilusate kergendunud naeru, mida juhib keegi naisterahvas, kes pigistab Roperi käsivart ja ütleb ausalt ka, kallis, ent Jonathani kohisevais kõrvus kostab see esimese hooga kui poliitika, kallis.

Nüüd hakkab kõik aegluubis, nagu vee all liikuma. Lifti mahub viis inimest korraga, ülejäänud peavad ootama. Roper marsib sisse ja tõmbab naise endaga kaasa. Roedeani erakool2 pluss modelliväljaõpe, mõtleb Jonathan. Lisaks erikursus, mille oli võtnud ka Sophie – kuidas kõndides just sel viisil puusi liigutada. Nende järel sisenevad Frisky, major Corkoran ilma oma sigaretita ja lõpuks Jonathan. Jedsi juuksed on pehmed ja kastanpruunid. Ja ta on ka alasti. See tähendab, et ta on õlult heitnud oma läbitepitud mantli ja võtnud selle käsivarrele nagu sineli. Ta kannab valget meestesärki Sophie puhvkäistega, mis on küünarnukkideni üles kääritud. Jonathan käivitab lifti. Corkoran põrnitseb kortsus kulmul lakke nagu pissiks. Tüdruku puus puudutab rõõmsa sõbralikkusega Jonathani külge. Aura ära, mõtleb too ärritunult. Kui see on flirt, siis lõpeta. Kui ei ole, siis hoia oma puusad endale. Tüdruk ei lõhna mitte vanilje, vaid sõjameeste mälestuspäeva valgete nelkide järele kadetikoolis. Roper seisab tema taga, laiad käelabad omaniku kombel ta õlgadel. Frisky jõllitab juhmilt kuhtuvat hammustusjälge Jedsi kaelal ja tüdruku rinnahoidjata rindu kalli särgi all. Nagu kahtlemata Frisky, nii tunneb ka Jonathan häbiväärset iha üks neist sealt välja koukida.

„Kas ma nüüd võiksin teile näidata kõiki neid imeasju, mis härra Meister on lasknud pärast teie viimast siinviibimist sisse panna?” pakub ta.

Võib-olla oleks sul aeg lõpetada maneeridele rajatud eluviis, oli Sophie talle öelnud, kui nad külg külje kõrval koiduvalguses jalutasid.

Jonathan muudkui jätkas, kirjeldades sviidi hindamatuid väärtusi: hämmastav madala loputuskastiga baarilett … tuhande aasta vanune puuvili … kõige uuem ülihügieeniline vannitoasisustus, mis teeb su eest ära kõik peale hammastepesu … ja kõik need ülejäänud väikesed veidrad naljad, mille ainsaks eesmärgiks oli lõbustada härra Richard Onslow Roperit ja tema sihvakat, lõbusailmelist ning andestamatult kaunist kaaslannat. Kuidas ta ometi julgeb sellisel ajal nii ilus olla?

Meisteri legendaarne Tornisviit kõrgub Edwardi-aegse katuse tippude ja orgude kohal nagu täispuhutud tuvila. Selle sees asuv kolme magamistoaga palee asetseb kahel korrusel ja selle pastelset värvilahendust nimetab Jonathan usalduslikult Šveitsi neljateistfrangiseks. Pagas on saabunud, portjeed on oma jootraha kätte saanud, Jeds on tõmbunud suurde magamistuppa, kust summutatult kostab laulvat naisehäält ja vee voolamist. Pole aru saada, mis laul see on, kuid kahtlemata provokatiivne, kui mitte lausa nilbe. Jakk nimega Frisky on ennast mademele telefoni juurde asutanud ja pomiseb korraldusi kellelegi, keda ta jälestab. Major Corkoran, relvastatud uue sigaretiga, kuid olles kaotanud oma kaamelivillast mantli, asub söögitoas ja kõneleb läbi telefoni aeglaselt prantsuse keeles kellegagi, kelle prantsuse keel on viletsam kui tema oma. Ta põsed on õrnad nagu imikul ja neil võib näha tugevaid punaseid laike. Ja tema prantsuse keel on ilma kahtluseta prantsuse prantsuse keel. Ta on sellele üle läinud nii loomulikult, nagu oleks tegemist tema emakeelega, mis võib isegi tõele vastata, sest Corkoranis pole midagi, mis osutaks lihtsale ja sirgjoonelisele sugupuule.

Ka mujal sviidis rulluvad lahti elud ja vestlused. Pikk mees hobusesabaga kannab nime Sandy, nagu me teada saame, ja Sandy räägib läbi kolmanda telefoni inglise keeles kellegagi, kes asub Prahas ning kannab nime Gregory, tema naine aga istub tugitoolis, mantel seljas, ja vahib seina. Kuid Jonathan on need teise liiga mängijad oma vahetust tähelepanusfäärist välja arvanud. Nad on olemas, nad on elegantsed ja nad tiirlevad oma kaugel orbiidil ümber päikese, kelleks on härra Richard Onslow Roper Nassaust Bahamal. Kuid nad on kõigest koor. Jonathani juhitud ringkäik mööda palee imesid on läbi. Tal on aeg lahkuda. Armulik käeviibe ja relvitukstegev kinnitus, et külalised tingimata „igat viimast kui üksikasja” põhjalikult naudiksid, misjärel – normaalolukorras – ta sujuvalt liftiga esimesele korrusele laskuks ja hoolealused omapead kõiki neid rõõme mekkima jätaks, mille eest nad on maksnud viisteist tuhat franki öö, milles sisalduvad maksud, teenindus ja kerge mandri-Euroopa hommikusöök.

Kuid tänane öö ei ole normaalolukord, tänane öö on Roperi öö ja Sophie öö ja mingil kummalisel kombel etendab sel ööl tema osa Roperi kaaslanna, kelle nimi, nagu selgub, on kõigi jaoks peale Roperi Jed ja mitte Jeds – härra Onslow Roper lihtsalt armastab oma aktivaid kasvatada. Lund langeb endiselt ja maailma halvimat meest tõmbab selle poole, nagu paneksid lendlevad lumehelbed teda meenutama lapsepõlve. Ratsavägi seljatagust kaitsmas, seisab ta toa keskel ja vaatab läbi klaasuste lumme mattunud rõdule. Tal on roheline Sotheby kataloog avatult käes nagu lauluraamat, millest kohe laulma hakata, teine käsi aga üles tõstetud otsekui selleks, et anda märku mingile seni vaikinud pillile orkestri serval. Tal on ees targa kohtuniku pooleklaasi-lugemisprillid.

„Sõjamees Boriss ja tema semu ütlevad, et esmaspäevane lõunasöök on okei,” hõikab Corkoran söögitoast. „On siis okei?”

„Löö lukku,” ütleb Roper kataloogi lehte keerates ja samal ajal üle prillide lumesadu vaadates. „Te vaadake vaid. Pilk lõputusse.”

„Ma jumaldan seda alati, kui see juhtub,” sõnab Jonathan tõsiselt.

„Sinu sõber Maitseelamused Miamist küsib, miks mitte teha seda Kronenhalles – seal on toit parem.” See on taas Corkoran.

„Liiga avalik. Sööme siin või võtku ise võileivad kaasa. Sandy, ütle mulle, palju teeb tänapäeval üks korralik Stubbsi hobune?”3

Uksest piilub sisse kena mehepea kuklale tõmmatud juustega. „Suurus?”

„Seitsekümmend korda sada kakskümmend sentimeetrit.”

Ilus näolapp tõmbub kergelt kortsu. „Möödunud juunis oli Sothebys üks müügis. „Protector maastikul”. Signeeritud ja dateeritud, aastast 1779. Kaunitar.”

„Quanta costa?”4

„Istud kindlalt?”

„Jäta, Sands!”

„Miljon kaks. Pluss komissikas.”

„Naela või taala?”

„Taala.”

Vastasuksel kaebleb major Corkoran. „Šeff, Brüsseli poisid tahavad pool sulas. Kuradima vabadus, kui keegi minu arvamust kuulda tahab.”

„Ütle, et sina alla ei kirjuta,” sähvab Roper keskmisest turtsakamal toonil, mida ta ilmselt kasutab Corkoraniga distantsi säilitamiseks. „Pine, kas see seal üleval on hotell?”

Roperi pilk on naelutatud mustavale aknale, mille taga lapsepõlve lumehelbed oma tantsu jätkavad.

„Tegelikult tuletorn, härra Roper. Ma saan nii aru, et mingi abivahend navigeerimisel.”

Herr Meisteri kallis kassikullast kell lööb, kuid hoolimata kogu oma tavakohasest toimekusest ei suuda Jonathan astuda ainsatki sammu väljapääsu suunas. Tema kallihinnalised õhtukingad püsivad kindlalt elutoa paksu vaiba embuses, nagu oleksid tsementi valatud. Tema leebe silmavaade, nii kummaliselt sobimatu rusikavõitleja kulmudega, püsib Roperi seljal. Kuid Jonathan jälgib teda vaid poole meelega. Teine pool ei viibi üldse Tornisviidis, vaid Sophie katuseapartemendis Kuninganna Nofretete hotellis Kairos.

Ka Sophie on tema poole seljaga ja see on just nõnda ilus, nagu ta seda ikka ja alati mäletab, valge õhtukleidi taustal helendav valge. Sophie ei vaata suuril silmil mitte lumesadu, vaid Kairo öötaeva suuri rammusaid tähti ja veerandkuud, mis ripub selili hääletu linna kohal. Uksed, mis viivad tema katuseaeda, on avatud, ta kasvatab seal ainult valgeid lilli – oleandreid, bugenvilleaid, amarülle. Tema kõrvalt voogab tuppa araabia jasmiini lõhn. Ta kõrval laual seisab viinapudel ja see on päris kindlasti pooltühi, mitte pooltäis.

„Sa helistasid,” meenutas Jonathan talle muigvel häälel, etendades alandlikku teenrit. Võib-olla saab sellest meie öö, mõtles ta.

„Jah, helistasin. Ja sina vastasid. Sa oled hea. Ma olen kindel, et sa oled alati hea.”

Jonathan teadis äkki kindlalt, et sellest ei tule nende ööd.

„Ma pean sult midagi küsima,” ütles Sophie. „Kas sa ütled mulle tõtt?”

„Kui võin. Muidugi.”

„Sa tahad öelda, et võib olla asjaolusid, mille puhul sa ei või?”

„Ma tahan öelda, et võib-olla ma ei tea vastust.”

„Oh, tead kindlasti. Kus on need paberid, mis ma sinu hoole alla andsin?”

„Seifis. Ümbrikus. Minu nimi peal.”

„Kas keegi peale minu on neid näinud?”

„Seifi kasutab mitu personali liiget, enamasti sularaha hoidmiseks kuni pankasaatmiseni. Niipalju kui ma tean, on ümbrik endiselt kinni.”

Sophie lasi kärsitust väljendava liigutusega õlgadel längu vajuda, kuid pead ei pööranud. „Kas sa näitasid neid kellelegi? Jah või ei, palun! Ma ei mõista siin kohut. Tulin sinu juurde äkilise aje sunnil. Kui tegin sellega vea, siis pole see sinu süü. Mul oli tekkinud sentimentaalne arvamus, et sa oled aus ja puhas inglane.”

Nii arvasin minagi, mõtles Jonathan. Ent talle ei tulnud pähegi kõhelda, kuidas vastata. Selles maailmas, millele salapärasel viisil kuulus tema ustavus, sai õigeid vastuseid olla vaid üks.

„Ei,” kostis ta. Ja veel korra: „Ei, mitte kellelegi.”

„Kui sa ütled, et see on tõsi, siis ma usun sind. Ma tahan nii väga loota, et maailmas on veel üksainuski džentelmen.”

„See on tõsi. Ma annan sulle sõna. Ei.”

Taas näis naine tema kinnitusest mitte hoolivat või seda enneaegseks pidavat. „Freddie väidab, et olen ta reetnud. Ta usaldas need paberid minu kätte. Ta ei tahtnud neid töö juures ega kodus hoida. Dicky Roper õhutab Freddies kahtlusi minu suhtes.”

„Miks ta peaks seda tegema?”

„Roper on kirjavahetuse teine osapool. Kuni tänaseni kavatsesid Roper ja Freddie Hamid äripartnereiks hakata. Olin paar korda Roperi jahil nende läbirääkimiste juures. Roperile minu juuresolek ei meeldinud, aga kuna Freddie tahtis minuga tema ees tingimata eputada, ei jäänud tal valikut.”

Näis, nagu ootaks ta Jonathanilt mingit kommentaari, kuid too vaikis.

„Freddie käis täna õhtul siin. Hiljem kui tavaliselt. Kui ta on linnas, siis on tal kombeks tulla enne õhtusööki minu juurde. Lugupidamisest oma naise vastu kasutab ta parklalifti, veedab siin kaks tundi ja naaseb siis pere rüppe õhtust sööma. Võin hädise uhkusega arvata, et olen kaasa aidanud tema abielu püsimisele. Täna jäi ta hiljaks. Ta oli saanud telefonikõne. Ja selgus, et keegi on Roperit hoiatanud.”

„Kes?”

„Head sõbrad Londonist.” Kibedusega: „Head Roperi jaoks. Arusaadavalt.”

„Mida siis öeldi?”

„Öeldi, et tema ärisuhted Freddiega on võimudele teada. Roper valis telefoniga rääkides sõnu, ütles vaid, et ta oli arvestanud Freddie diskreetsusega. Freddie vennad nii delikaatsed ei ole. Kuid neile pole Freddie oma kokkulepetest rääkinud. Ta tahtis end nende ees tõestada. Ta läks nii kaugele, et toimetas kõrvale terve armee Hamididele kuuluvaid kaugeveoautosid – ettekäändel, et tal on tarvis kaupu läbi Jordaania vedada. Vendadele ei meeldinud see ka. Nüüd, kus Freddie on hirmul, on ta neile kõik ära rääkinud. Ühtlasi on ta vihane, et on kaotanud oma kalli härra Roperi lugupidamise. Nii et ei?” kordas ta endiselt öösse vahtides. „Kindel ei. Härra Pine’il pole pakkuda mingit seletust, kuidas informatsioon võis jõuda Londonisse või härra Roperi sõpradeni. Seif, dokumendid – ta ei oska seletada.”

„Ei. Ta ei oska. Andke andeks.”

Selle hetkeni ei olnud Sophie talle otsa vaadanud. Nüüd lõpuks pööras ta ennast ja lasi oma nägu näha. Üks silm oli täiesti kinni paistetanud. Mõlemad näopooled tundmatuseni ära pekstud.

„Härra Pine, ma tahaksin, et te mind veidi sõidutaksite. Freddie ei ole ratsionaalne, kui tema uhkust riivatakse.”

Ikka sama hetk. Roper on süvenenud Sotheby kataloogi. Keegi pole tema nägu puruks tampinud. Kassikullast seinakell alles lööb. Absurdselt käitudes võrdleb Jonathan kella oma käekellaga ja saades jalad lõpuks vaiba seest lahti, astub seinakella juurde, avab klaasakna ja lükkab suurt seierit edasi, kuni kaks näitu klapivad. Põgene, varju, ütleb ta endale. Tõmbu madalale. Nähtamatus raadios mängib Alfred Brendel Mozartit. Tagaväljakul räägib jälle Corkoran, seekord itaalia keeles, mis pole nii kindel kui tema prantsuse keel.

Kuid Jonathan ei saa ära joosta ega varjuda. See vihaleajav naine tuleb mööda kaunistatud treppi alla. Jonathan ei kuule teda kohe, sest ta on paljajalu ja tal on seljas härra Meisteri poolt pealekauba kaasa antud vannitoamantel, ning kui Jonathan siis lõpuks kuuleb, julgeb ta vaevalt oma pilku tema peale tõsta. Naise pikad jalad on kümblusest roosad nagu titel ja kastanpruun juus õlgadele lahti kammitud nagu korralikul tüdrukul. Sõjameeste mälestuspäeva nelgilõhna on välja vahetanud sooja mousse de bain’i5 aroom. Iha teeb Jonathani peaaegu haigeks.

„Ja tavakohaseks värskenduseks lubage mul soovitada teile teie erabaari,” nõustab ta Roperi selga. „Härra Meisteri poolt isiklikult valitud ühelinnaseviski, viina kuuest eri riigist.” Mida veel öelda? „Aa, ja loomulikult ööpäevane teenindus nii teile kui teie kaaslastele.”

„No mina olen igatahes näljane nagu hunt,” ütleb tüdruk, leppimata sellega, et temast välja ei tehta.

Jonathan poetab talle kuiva administraatorinaeratuse. „Jah, teate, sel juhul tellige neilt ükskõik mida, mis te vaid soovite. Menüü on vaid üldine teenäitaja ja neile meeldib pööraselt, kui nad tööle pannakse.” Ta pöördub uuesti Roperi poole ja saatan ise sunnib teda veel üht sammu astuma. „Ja siin on olemas ka ingliskeelne kaabel-TV uudistekanal, kui peaksite soovima sõjasündmusi jälgida. Tuleb vajutada tolle kastikese rohelist nuppu ja siis üheksat.”

„Tänan, olen siin olnud, olen ka seda filmi vaadanud. Kas te skulptuuridest teate midagi?”

„Eriti mitte.”

„Mina ka mitte. Oleme siis paar parajaid. Heips, kullake. Oli mõnus vann?”

„Võrratu.”

Jeds kõnnib üle toa, tõmbab ennast madalasse tugitooli kerra, võtab toateeninduse menüü ja paneb ette täiesti ümmargused, väga väikesed, kuldraamidega ning Jonathani ärritunud veendumuse kohaselt täiesti tarbetud lugemisprillid. Sophie oleks neid pealael hoidnud. Brendeli perfektne jõeke on mereni jõudnud. Varjatud kvadrofooniline raadio annab teada, et Fischer-Dieskau esitab nüüd valiku Schuberti laule. Roper müksab teda õlaga. Vaatevälja servas paneb Jeds oma titeroosad jalad risti ja tõmbab vannitoamantli saba hajameelselt üle põlvede, ise samal ajal menüüd uurides. Hoor! karjub hääl Jonathani sisemuses. Libu! Ingel! Miks mind äkki painavad need teismelise fantaasiad? Roperi voolitud nimetissõrm on langenud ühele üle-lehe-illustratsioonile.

Artikkel nr 236, Venus ja Adonis, marmor, kõrgus koos alusega meeter seitsekümmend. Venus sõrmedega imetlevalt Adonise nägu puudutamas, nüüdisaegne koopia Canova teosest, signeerimata, originaal Villa La Grange’is Genuas, orienteeruv hind 60 000 kuni 100 000 Inglise naela.

Viiekümneaastane Apollo tahab osta Venust ja Adonist.

„Aga mis see roasty üldse tähendab?” küsib Jed.

„Ma usun, et te mõtlete rösti’t,” vastab Jonathan inimesena, kes asja paremini teab. „See on šveitsi kartulihõrgutis. Teatav pötskel-mötskel, ainult ilma pötskelita, millele on lisatud palju võid ja siis praetud. Sobib suurepäraselt inimesele, kes on näljane nagu hunt. Ja nad teevad seda kohutavalt hästi.”

„Kuidas nad teile tunduvad?” küsib Roper. „Lahedad? Ei ole lahedad? Ärge suhtuge asjasse leigelt. Ei, nood pole head – lihtsalt kartulikotletid, kallis, me sõime neid Miamis – mis te siis ütlete, härra Pine?”

„Ma arvan, et see oleneb õige palju sellest, kus nad olema hakkavad,” vastab Jonathan ettevaatlikult.

„Lilledega ääristatud teeraja lõpp. Pealt kinni kasvanud lehtlatunnel, selle lõpus vaade merele. Vaatega läände, vastu päikeseloojangut.”

„Kõige ilusam koht maailmas,” lisab Jed.

Jonathan on ta peale jälle kuri. Miks sa vait ei ole? Miks su pläma kostab nii lähedalt, kui sa räägid tegelikult teisest toaotsast? Miks see naine peab kogu aeg vahele segama, selle asemel et oma menüüd uurida?

„Päikesepaiste on garanteeritud?” küsib Jonathan oma kõige isalikuma naeratusega.

„Kolmsada kuuskümmend päeva aastas,” kostab Jed uhkelt.

„Aga jätkake,” õhutab Roper tagant. „Ma ei ole portselanist tehtud. Mis on teie otsus?”

„Kahjuks pole nad põrmugi minu maitse,” ütleb Jonathan pingutatult, kui on pisut aega järele mõelnud.

Miks pagana päralt ta nii ütleb? Arvatavasti on see Jedi süü.

Jonathan ise teab põhjust kõige vähem. Tal pole kujude kohta mingit arvamust, ta pole kunagi ühtki ostnud ega müünud, ta on vaevalt mõne juures peatunud, et seda vaadata, kui tegemist polnud just koleda pronksist krahv Haigiga, kes Jonathani militaarses lapsepõlves ühe paraadväljaku ääres auandmiskoha kõrval läbi binokli jumalat uuris. Ta lihtsalt püüdis Jedile signaliseerida, et see distantsi hoiaks.

Roperi kaunid näojooned ei muutu, kuid hetkeks tekib Jonathanil küsimus, kas see mees siiski mitte portselanist pole. „Kas sa naerad mu üle, Jemima?” küsib Roper täiuslikult meeldiva naeratuse saatel.

Menüü langeb alla ja selle ülaserva tagant piilub koomiliselt ilma ainsagi kriimuta üleannetu nägu. „Taevas hoidku, miks ma peaksin?”

„Mulle nagu meenuks, et sa ei hoolinud neist samuti, kui ma sulle neid lennukis näitasin.”

Jed paneb menüü endale sülle ja võtab kahe käega eest oma tarbetud prillid. Seda tehes vajub härra Meisteri vannitoamantli lühike varrukas avali ja laseb Jonathani täielikuks raevuks näha üht perfektset rinda, kergelt püstine nibu käte liikumise tõttu otse Jonathani poole suunatud ja ülemine pool Jedi kohal põleva lugemislambi valgusest kuldkollane.

„Kallis,” vastab naine armsalt. „See jutt on ülim, täielik ja absoluutne jamps. Ma ütlesin ainult, et Venuse tagumik on liiga suur. Kui sulle meeldivad suured tagumikud, siis osta ta. Sinu raha, sinu tagumik.”

Roper irvitab, võtab härra Meisteri poolt hinna sisse arvatud pudeli Dom Pérignoni ja väänab.

„Corky!”

„Siin, šeff!”

Hetk kõhklust. Siis korrigeeritud häälel: „Lase Danbyle ja MacArthurile kella. Šampus.”

„Saab tehtud, šeff.”

„Sandy! Caroline! Šampus! Kus kurat nad on? Tülitsevad jälle. Kaks tüütust. Vusserdavad pidevalt midagi ära,” lausub ta kõrvale Jonathanile. „Ärge minge, Pine, pidu alles võtab hoogu. Corks, telli veel paar pudelit!”

Kuid Jonathan läheb. Ta kõnnib kahetsusavalduste saatel mademeni ja kui ta sealt tagasi vaatab, teeb Jed talle üle šampanjaklaasi pentsiku hüvastijätužesti. Jonathan vastab sellele oma kõige jäisema naeratusega.

„Musi-kalli ja head ööd,” pomiseb Corkoran vastassuunast tulles ja teda möödudes riivates. „Suur tänu hella ja õrna hoolitsuse eest.”

„Head ööd, härra major.”

Tuhkblond AIK Frisky on ennast sättinud vaibamustrilisele troonile lifti kõrval ja uurib pehmekaanelist raamatukest Victoria-aegsest erootikast. „Noh, musirull, kas mängime vahel golfi ka?” küsib ta möödalipsavalt Jonathanilt.

„Ma ei mängi golfi.”

„Mina ka mitte.”

Ma taban neppe kergelt, laulab Fisher-Dieskau. Ma taban neppe kergelt.

Pool tosinat õhtusöögikülalist olid kummardunud oma küünlasäras laudade kohale nagu palujad katedraalis. Jonathan istus nende seas ja nautis sügavat eufooriatunnet. Selle nimel ma elan, ütles ta endale: see pool pudelit Pommardi, see foie de veau glacé6 kolme värvi juurviljadega, see hotelli päevinäinud, täkitud lauahõbe, mis mulle damastlaudlinalt elutargalt silma pilgutab.

Üksinda õhtustamine oli alati olnud tema eriline rõõm ja täna õhtul, lugupidamisavaldusena sõja lõppemisele, oli ülemkelner Berri Jonathani personaliukse kõrval asuvast ühemehelauast ülendanud ühe kõrge aknaaluse altari taha. Sealt üle lumega kaetud golfiväljaku all järve ääres vilkuvate linnatulede poole vaadates õnnitles Jonathan ennast visa järjekindlusega oma nüüdse elu rahuldustpakkuva täiuslikkuse eest, mil noorusaja inetused on selja taha jäetud.

See oli sulle katsumus seal üleval tolle ärpleva Roperiga, Jonathan, mu poeg, ütles kooli hallilõualine komandant oma parimale kadetile tunnustavalt. Ja see major Corkoran on päris paras pähkel. Ning minu arvates ka tüdruk. Ära pane tähele. Olid tugev, jäid endale kindlaks. Hästi mängitud. Ja Jonathan suutiski saata oma peegelpildile küünlaleegist valgustatud aknaklaasil õnnitlusnaeratuse, meenutades ükshaaval kõiki lipitsevaid fraase ja iharaid mõtteid nende häbiväärse ilmumise järjekorras.

Korraga muutus foie de veau ta suus vastikuks ja Pommard maitses nagu rauapuru. Ta sisikond tõmbus sõlme ja pilt muutus uduseks. Ta tõusis kiirelt laua tagant, mõmises ülemkelner Berrile midagi ununenud kohustusest ja jõudis viimasel hetkel tualetti.