Читать книгу Kõik, mida ma ei mäleta - Jonas Hassen Khemiri - Страница 6

Naaber pistab pea heki tagant välja ning küsib, kes ma olen ja mis ma siin teen.

*

Tere tulemast. Võta istet. Ausõna, sul pole tarvis karta. Vajuta ainult häirenuppu ja nad on kolmekümne sekundiga kohal.

*

Naaber vabandab, selgitab, et pärast kõike juhtunut on üksnes loomulik, et nad on muutunud pisut umbusklikuks inimeste suhtes, keda nad nägupidi ei tunne.

*

Mul oli endal ka selge ettekujutus sellest, mismoodi siin on. Tead ju küll, rohkem nagu filmis. Jämedad terastrellid, ühes nurgas rõve tualett, kahekordsed narid ja auravad duširuumid, kus peab ette vaatama, et seepi maha ei pillaks. Ma mõtlesin, et hakkan siin kakskümmend neli seitse ringi käima, žiletitera suus, et kõigeks valmis olla. Aga näed ju ise. Rohkem nagu mõni hostel. Inimesed on reläksid. Tualetid puhtad. Isegi töökoda on, kus saab puust asju teha. Mul vedas, et siia sattusin.

*

Naaber kutsub mind kohvi jooma, me läheme koos mööda kruusast nõlva üles, ta sulgeb töötoa ukse ja paneb köögis kohviaparaadi käima. Kurb, ütleb ta ja vangutab pead. Uskumatult kurb lugu, mis siin juhtus.

*

Kaks kuud ja kolm päeva veel. Aga pole hullu. Ma ei mõtle eriti selle peale. Saan siin päris kenasti hakkama. Okei. Aeg on pikk. Aga samas pole mul vaja selle pärast muretseda, kuidas üüri makstud saan. Mida sa teada tahad? Kas alustan sellest, kuidas ma Samueliga tuttavaks sain? Kas tahad kuulda lühikest või pikka versiooni? Sinu valik. Aega mul jagub.

*

Naaber paneb lauale väikesed valged tassid, seab taldrikule Ballerina-küpsiseid. Kellega te veel olete rääkinud? tahab ta teada. Meil on siin ümberkaudu nii palju kuulujutte. Mõned ütlevad, et Samuel oli masenduses ja tal oli juba ammu selline plaan. Teised räägivad, et see oli kõigest õnnetusjuhtum. Mõned süüdistavad kõiges seda tüdrukut, kellega ta koos oli, mis ta nimi oligi? Laida? Saida? Jah, muidugi, Laide. Teised kinnitavad, et süüdi oli see Samueli suurt kasvu sõber, kes vangis istub, see, kes oli raha eest kõigeks valmis.

*

Esimest korda me kohtusime veebruaris kaks tuhat üheksa. Mul oli Hamzaga tööots. Olime saanud vihje, et ühe teatud inimese võib leida ühelt korteripeolt Liljeholmenis. Me sõitsime kohale, andsime kella, ja tüdruk, kes meile avas, ei jõudnud ust kinni panna, enne kui Hamzal oli juba jalg ukse vahel ja jutt jooksis, et me tunneme kedagi, kes tunneb kedagi, ja me oleme tulnud tema uut korterit tähistama. Lõpuks lastigi meid tuppa sooja.

*

Naaber valab tassidesse kohvi, ulatab küpsisetaldriku ja ütleb, et eriti hästi ta Samueli ei tundnud. Aga tema vanaema, teda tundsin ma küll. Kui ikka ollakse kakskümmend aastat kõrvuti majades elanud, siis õpitakse teineteist tundma, see on paratamatu. Me ütlesime ikka tere, kui all postkastide juures kokku saime. Küsisime teineteiselt, kuidas läheb, vahetasime paar sõna ilma kohta. Kord ajasime pikemalt juttu maakütte eelistest ja puudustest. Tore naine oli. Aus ja otsekohene, visa ja kõva tahtejõuga. Tõesti kahju, et kõik nii läks, nagu läks.

*

Ma astusin Hamza järel lukskorterisse. Me käisime toast tuppa, noogutasime inimestele ja lõime pilgu maha, selle asemel et ennast tutvustada. Ma veel mõtlesin, et mida me siin teeme, sest rahvas sellel peol ei näinud sedamoodi välja, nagu võiks neil Hamzaga mingi äri käimas olla. Kuttidel olid pintsakud seljas ja tšikkidel toas kingad jalas, külmkapil oli digitaalne ekraan ja jääkuubikumasin. Ma mõtlesin, et see käib kähku, Hamzal on vaja ainult õige inimene üles leida, teha temaga, mis tarvis, ja mina seisan kõrval, et oleks selge – arutada ei ole siin midagi.

*

Naaber võtab lonksu kohvi ja vaatab neelatades lakke. Viimane kord, kui ma Samueli nägin? See oli tookord, kui ta siin auto järel käis. Ma mäletan seda, nagu oleks see eile olnud. Oli neljapäeva hommik, öösel oli sadanud, aga hommik oli kuiv. Ma istusin siin ja kuulasin raadiot, kui märkasin all postkastide juures kedagi hiilimas. Tõusin püsti ja läksin akna juurde, et paremini näha.

*

Elutoas mängis muusika. Rahvas tantsis viisakalt nagu mannekeenid vaateaknal. Naeratused näol nagu legomehikestel. Aga keset summa oli Samuel. Ja mu esimene mõte oli, et tal on langetõvehoog kallal. Ta justkui vibreeris selle vaikseks keeratud muusika taktis. Siis heitis põlvili ja kargles nagu kidramees. Siis raputas pead küljelt küljele, nagu oleks see kirikukell. Keskööni oli veel kaks tundi ja Samuel tantsis, nagu mängitaks maailma parimat slash viimast lugu.

*

Naaber tõuseb laua tagant ja läheb akna juurde. Siin ma seisin. Täpselt siinsamas. Kell oli kahekümne pärast üheksa. Piilusin alla postkastide poole. Telefon oli mul käes. Mulle oli antud üks number, kuhu helistada, kui siia peaks tulema keegi tundmatu. Aga peagi nägin ma, et see on Samuel. Ta tuli mäest üles, kohalik leht ühes ja mõned reklaamvoldikud teises käes. Tal oli seljas särk ja pintsak, mantlihõlmad olid lahti. Ta kõndis aeglaselt, pilk maas.

*

Hamza läks edasi. Mina tema kannul. Me leidsime õige inimese, rääkisime mõne sõna, rahatähed vahetasid omanikku, kõik käis kiiresti ja libedalt. Kui me valmis olime, tahtis Hamza janu kustutada. Läksime köögi poole. Hamza kallas endale kaks jooki, mulle ühe. Lonksas esimese põhjani ja judistas ennast nagu mõni koomiksitegelane. Seisime ja olime vait. Keegi meiega ei rääkinud. Meie ei öelnud kellelegi midagi. Paar korda vaatas tüdruk, kelle pidu see oli, üle ukse kööki, et näha, ega me midagi sisse ei vehi.

*

Naaber osutab oma kõvera nimetissõrmega. Kas sa seda kaske näed? Seal jäi ta seisma. Vaatas üles söestunud puuvõrade ja põlenud maja poole. Ma mäletan, ma veel mõtlesin, et ta on kahvatum kui tavaliselt. Ta tõstis käe ja patsutas endale kergelt vastu põske, otsekui tahaks ennast üles äratada või ehk lohutada.

*

Paar minutit hiljem tuli kööki Samuel koos ühe tüdrukuga, kel oli kerge vuntsiude ülahuule kohal. Samueli T-särgil olid higist märjad ringid, tüdrukul oli seljas punane ilma käiseaukudeta tekk. Tüdruk tegi õhtuks plaane, Reisenis oli mingi klubiõhtu, keegi DJ oli nad Groda ööklubi külaliste nimekirja pannud, ja lisaks pidas keegi nõndanimetatud Kiima-Karro Midsommarkransenis pidu. Samuel noogutas ja täitis oma klaasi. Ma mõtlesin, et muskleid on tal küll nagu aiateibal. Hamza läks tualetti. Ma jäin paigale. Oli paras hetk midagi öelda. Nüüd võis käe välja sirutada, juttu teha ja ennast tutvustada, nii nagu pidudel ikka kombeks on. Kuidas läheb, võinuksin ma öelda. Mis toimub? Kuidas teie peoperenaist tunnete? Kes see DJ oli, kes pidi Reisenis mängima? Kuidas selle Kiima-Karro aadress oligi? Aga ma ei öelnud midagi. Ma ainult seisin seal ja mõtlesin, et peaks midagi ütlema. Sest seal, tollal, ei olnud ma veel nii harjunud omaenda häält kuulma, nagu ma praegu olen.

*

Naaber võtab uuesti istet ja valab kohvi juurde. Siis läks ehk umbes veerand tundi. Kui Samuel majast välja tuli, oli tal kaasas kilekott, nii täis, et sangad olid lausa rebenemas. Ta pani kilekoti tagaistmele ja pidi just rooli taha istuma, kui märkas mind. Ta tõstis käe ja viipas tervituseks.

*

Samueli sõbranna läks välja suitsetama. Samuel asus sahtleid lahti tõmbama ja jälle kinni lükkama.

„Kas sa tead, kus noad on?” küsis ta minult.

Ma viipasin noapaku poole.

„Aitäh.”

Samuel võttis puuviljakandikult arbuusi, lõikas selle pooleks ja küsis, kas ma ka tükikest soovin. Ma noogutasin. Siis käis ta köögis ringi ning jagas arbuusilõike kõigile soovijatele.

„Tuim pidu,” ütles ta, kui uuesti minuni jõudis.

Ma noogutasin.

„Lähete hiljem edasi?”

Ma kehitasin õlgu.

„Tahad midagi ägedat proovida? Näe – topi käsi siia sisse.”

Samuel hoidis mu ees poolt arbuusi. Ma veel mõtlesin, kas ta ikka on päris terve.

„Just, ausõna, lase käia.”

„Miks?” küsisin mina.

„See jääb sulle meelde.”

Ja õieti teadmata, miks ma seda teen, sirutasin ma käe ning surusin selle arbuusi sisse.

„Mis tunne on? Jube, ah? Mõnus? Nüüd on minu kord.”

See ei olnud mingi eriline tunne. Märg. Ma tõmbasin käe arbuusist välja ning Samuel surus enda oma asemele. Teised köögis vahtisid meid, nagu me oleksime kraanikaussi kusnud. Aga Samuel ainult naeratas ja küsis, kas nemad ei taha ka proovida.

„Te veel kahetsete,” ütles ta, kui nad päid vangutasid.

*

Naaber ohkab. Seal ta seisis. Vanaema Opeli kõrval. Käsi tervituseks tõstetud. Ja ma pidin peaaegu vastu viipama. Aga siis nägin ma tahmast määrdunud aiamaad, tema vanaema kunagise pööningu riismeid, ja musti põlemisjälgi oma garaaži katusel. Mulle meenus, kui halvasti kõik oleks võinud lõppeda, kui tuul oleks teisest suunast puhunud. Ma pöörasin pilgu ära. Aga see osutus raskemaks, kui ma olin arvanud. Ma olin peaaegu sunnitud niimoodi tegema, et käsi iseenesest lehvitama ei hakkaks (surub parema käe vasakuga alla). Mõni asi istub nii sügaval, et sellest ei saa kuidagi jagu. Eluaeg oled nii teinud ja see lihtsalt istub sees. Nagu seksuaalsus.

*

Samuel pühkis käe puhtaks ja tutvustas ennast. Ma ei teadnud, mis nime valida, sest kui ma Hamzaga reidil käisin, ei öelnud ma kunagi oma õiget nime. Ükskord ütlesin, et ma olen Örjan. Teine kord esitlesin end Travoltana. Kui me Jakobsbergis ühele erapeole sisse imbusime, et leida kaksikõdesid, kes olid oma juuksurisalongi päästmiseks raha laenanud, nimetasin ennast Holabandolaks. Võisin öelda ükskõik mida, sest minu väljanägemise juures ei tule naljalt keegi ütlema, et minu nimi pole minu nimi. Aga kui Samuel ennast tutvustas, ütlesin vastuseks oma õige nime. Olin valmis järgmisteks küsimusteks. „Mis sa ütlesid? Vamdad? Vanbab? Van Damme? Ah Vandad. Kust see nimi pärit on? Mida see tähendab? Kust su vanemad pärit on? Kas nad on poliitilised pagulased? Kas sa oled siin sündinud? Oled sa päris või pool? Kas sa tunned ennast rootslasena? Kuivõrd sa ennast rootslasena tunned? Kas sa sealiha sööd? Muide, kas sa tunned ennast rootslasena? Kas te kodumaale tagasi saate sõita? Oled sa seal käinud? Mis tunne on tagasi minna, külas käia? Kas pole mitte nii, et sa tunned ennast siin välismaalasena ja seal olles rootslasena?” Kui inimesed märkasid, et ma ei viitsi päritolust rääkida, püüdsid nad trenni kohta küsida, et kuidas mulle proteiinijoogid meeldivad ja mida ma arvan MMAst.

*

Naaber lükkab kohvitassi eemale ja köhatab. Niimoodi tagantjärele tundub küll, et ma oleksin sama hästi võinud vastu viibata. Mis vahet seal oleks olnud? Võib-olla mitte mingisugust. Samueli päev oleks natuke toredamalt alanud. Ta oleks natuke paremas tujus olnud, kui autoga maanteele keeras. Aga mina ei võinud ju teada, et me rohkem enam ei näe.

*

Samuel oli teistsugune. Samuel ei üritanud minuga päritolust või trennist rääkida. Samuel ütles ainult:

„Vandad? Nagu see šahh, kes Džingis-khaani vastu sõdis? Vägev.”

Seejärel pajatas ta oma kümme minutit mongolitest. Ta ütles, et null koma viis protsenti maakera meessoost elanikkonnast kannab endas osakest Džingis-khaani DNAst, lihtsalt sellepärast, et ta nii paljusid naisi keppis slash vägistas. Ta ütles, et Džingiskhaani riik oli suurim maailma ajaloos ja et mongolid tapsid kokku umbes nelikümmend miljonit inimest. Ta jutustas, et mongolid karistasid kitsipungadest külavanemaid sellega, et kallasid nende kehaõõnsustesse värskelt sulatatud hõõguvkuuma kulda, nõnda nende kehi frittides. Ma ei saanud aru, miks see nääpsuke inimene minuga mongolitest räägib, ka ei saanud ma pihta, miks ma teda kuulan. Aga selles, kuidas me teineteisega rääkisime, oli midagi teistmoodi. Me ei rääkinud kordagi tööst, elukohast ega taustast. Me rääkisime ainult mongolite vappidest, nende lahingutehnikast, nende ustavusest, nende hobustest. Või noh. Enamjaolt oli Samuel see, kes rääkis, ja mina kuulasin. Aga kui peo korraldaja kööki tuli ja meie rämedalt sügavat vestlust kuulma juhtus, siis oleks ta mind justkui uue pilguga vaadanud. Mulle see pilk meeldis.

„Kuidas sa seda kõike tead?” küsisin ma ja mõtlesin, et ta ehk töötab ajalooõpetajana.

„Ma ei tea,” vastas Samuel naeratades. „Ma arvan, et mõnest arvutimängust. Mul on kuradima veider mälu. Mõni asi jääb lihtsalt pidama.”

„Aga suurem osa asju lihtsalt haihtub,” ütles tema punasesse tekki mässitud sõbranna, kes suitsupilve saatel rõdult tuppa astus.

*

Naaber pühib vahariidelt mõne kübeme ja kinnitab, et tema küll niisugune ei ole nagu mõned teised nende kvartalis. Mul ei ole mingeid eelarvamusi mujalt pärit inimeste suhtes. Ma pole kunagi aru saanud, mis mõte sel on, et eri kultuurid peavad ennast üksteisest isoleerima. Ma armastan reisida. Sellest ajast peale, kui ma pensionile jäin, olen talvehooaja ikka välismaal veetnud. India söök on imehea. Ma tean üht meest, kes töötab Konsumi kalaletis, ta on Eritreast ja väga tore inimene. Minu jaoks polnud see mingi probleem, kui Samueli vanaema majja hakkas uusi inimesi kolima. Mul polnud sellest miskit, et mõni naine loori kandis. Ainult see mulle ei meeldinud, et nad terrassil grillisid ja oma prügi minu konteinerisse viskasid. Aga sellel polnud ju päritoluga pistmist.

*

Kui Hamza tagasi tuli, muutus ka köögis valitsev meeleolu. Inimesed hoidsid oma klaase ihule ligemal.

„Valmis?” küsisin mina.

„Kas peded kepivad metsas?” vastas tema.

„Miks peded metsas kepivad?” küsis Samuel.

„Äh, see on mingi kuradi vanasõna,” ütles Hamza. „Loe raamatuid, siis pole sul vaja oma nõmedusega hiilata.”

Hamza ja mina tõmbasime minema, ma märkasin, mis tujus ta on, ta oli mingi laksu all, ees ootas pikk õhtu. Ma ei eksinud, enne kui õhtu läbi sai, oli juhtunud mõndagi, ma ei saa midagi täpsemat öelda, aga ma jäin tema kõrvale, ei vedanud alt, ma olin öelnud, et jään tema kõrvale lõpuni, ja seda ma tegin, katsin tema seljatagust, ustav nagu mongol. Aga koduteel tõotasin ma endale, et võtan vähe kergemalt ja leian mõne teise viisi, et üür makstud saaks.

*

Naaber surub mu kätt ja soovib mulle edu katses rekonstrueerida Samueli viimast elupäeva. Kui mul sulle üldse mingit nõu on anda, siis ainult seda – tee üks lihtne jutt. Räägi ainult seda, mis juhtus – täpipealt ja keerutamata. Ma olen sinu teistest raamatutest mõnd katkendit lugenud ja seal tundus küll, et oled asja endale ilmaaegu keeruliseks teinud.