Читать книгу Kõik, mida ma ei mäleta - Jonas Hassen Khemiri - Страница 7

Alumise korruse põetaja ütleb, et tema ei soovi oma õiget nime raamatus näha. Nimeta mind selle asemel „Mikaelaks”. Ma olen alati tahtnud, et mu nimi oleks „Mikaela”. Mul oli lasteaias üks selle nimega sõbranna ja ma olin alailma tema peale kade, sest ta võis oma nime öelda, ilma et keegi oleks kukkunud midagi pärima. Kirjuta, et Samueli ei tundnud ma üleüldse. Olin temaga ainult paar korda tööl kohtunud, olin lihtsalt avanud talle ukse, et ta saaks oma vanaema külastada. Viimati, kui ta siin käis, kuulsin ma justkui koputust uksele, teravat, läbilõikavat, ja kui ma välja jõudsin, seisis Samuel seal ja kopsis autovõtmega vastu klaasi. Ma olin talle juba varem uksekoodi öelnud, ja korra olin ma talle koguni oma mäluvõtme öelnud, selle, mida ma alguses kasutasin, et kood meeles püsiks, ja ometi seisis ta jälle uksel ja koputas ja naeratas pisut häbelikult, kui mind nägi. Ta nägi välja, nagu oleks ta äsja ärganud. Tal oli süles lõhkemiseni täis kilekott ning tema suu ümber oli klaasile tekkinud udune ring, ma mõtlesin veel, et huvitav, kaua ta seal on seisnud ja üritanud koodi meelde tuletada.

*

Ei midagi erilist. Usu mind. Kui sel loo jaoks tähtsust oleks, siis ma räägiks. Niisama õiendamine. Kerge kähm. Hamza kohtus ühe tüübiga, kes oli talle raha võlgu, aga see tüüp ja Hamza polnud laenu suuruse asjus päriselt ühel meelel. Me olime sunnitud tüübi tualetti viima ja talle meelde tuletama, mis summaga tegu on. Ei midagi tõsist, ta ei läinud vist isegi võmmi. Lihtsalt üks tavaline õhtu, mis lõppes sellega, et me helistasime tuttavale taksistile, kes meid kenasti ja sujuvalt ilma arvet kirjutamata koju sõidutas. Hamza itsitas tagaistmel, tema oli teenistusega rahul, luges mulle rahatähti pihku ja rääkis nagu alati, et me peaksime koos tegutsema, oma äri käima panema, mitte ainult teiste käsul rabama. Aga mina mõtlesin, et mulle aitab.

*

„Mikaela” naeratab, kui ma tema mäluvõtme kohta küsin. Nojah, see kõlab jumala nõmedalt, kui ma selle välja ütlen, aga niimoodi ju mäluvõtmed töötavadki, mida nõmedamad nad on, seda parem, ja tollal oli meie kood neliteist seitsekümmend kaks, ja mina mõtlesin ikka, et meie töö siin on otsekui segu maailmasõtta minekust – neliteist – ja sellest, kui terroristid sind olümpiakülast röövivad – seitsekümmend kaks. Kaks korda olin ma oma mäluvõtit ka Samuelile pakkunud, sest ma olin väsinud talle ust lahti tegemast, ja nüüd pidin seda ometi jälle tegema, ma avasin ukse, tervitasin ja küsisin, kas tal on mäluvõti meelest läinud.

„Mis mäluvõti?” küsis ta.

Ja mina mõtlesin: kui inimene ei mäleta koodi, on see üks asi, aga kui ta ei mäleta mäluvõtit, on see teine asi. Ent kui inimene ei mäleta sedagi, et ta on mäluvõtmest kuulnud, on see siiski pisut veider. Võib-olla mõtlesin ma koguni: paistab, et see on teil perekonnaviga, kohtume paari aasta pärast siinsamas.

*

Hiljem tolsamal nädalal võtsin ma ühendust kolimisfirmaga. Ma tundsin mõnda, kes oli seal kiiresti tööd saanud. Blomberg istus, kollane soge kuklas ja kõrvaklapid koos mikrofoniga peas, kaustad ees, ning kui ma sisse astusin, laskis ta pilgul rännata mu ühelt õlalt teisele.

„Juhiload on?”

Ma noogutasin.

„Oled Rootsi kodanik?”

Ma noogutasin.

„Millal sa alustada saad?”

*

Ülemise korruse põetajal pole mingeid probleeme sellega, et tema õige nimi raamatusse sattub. Minu nimi on Gurpal, aga kõik ütlevad Guppe. Kas tahad perekonnanime ka? Kirjuta, et ma olen kolmkümmend kaheksa aastat noor ja vallaline, mulle meeldivad jalutuskäigud, kosmosefilmid ja R. Kelly, aga mitte need kõige pornomad lood. Ma olen siin töötanud kaks, peaaegu kolm aastat, aga see on ajutine, tegelikult olen ma muusik, mul on kodus väike stuudio, ise ehitasin, riidekapist tegin ümber, seal salvestan ma oma lugusid, kaasaegset souli, kuigi rootsi keeles, palju keelpille ja klaverit, mida vürtsitavad bhangra mõjud, hiphopirütmid ja meloodilised refräänid. Üks mu semu kirjeldas seda kui kiirematempolist triphop᾿i, mis on surutud läbi džässise soulifiltri, see on klassikalises bebop᾿is marineeritud urbanistlik, kergete džunglimõjudega popmuusika. Ähh, seda on nii napakas sõnadega kirjeldada, aga ma võin vabalt saata mõne plaadi, äkki tahad kuulata?

*

Enne kui edasi läheme, selle juurde, mis hiljem juhtus, tahan ma sust natuke rohkem teada. Kust sa selle idee võtsid? Miks sa tahad just Samuelist jutustada? Kellega sa veel oled rääkinud?

*

Guppe ütleb, et tema vahetus oli lõppemas, kui Samuel liftist välja astus. Kell oli pool kümme, aga vanaema oli juba seitsmest üleval olnud ja iga kümne minuti tagant tema järele küsinud. Nüüd, kui Samuel lõpuks kohale jõudis, oli ta magama jäänud.

„Kuidas temaga on?” küsis Samuel haigutust maha surudes.

„Täna paistab hea päev olevat. Kas sa kavatsed sisse kolida?”

Samuel naeratas ja heitis pilgu kilekotile, mis oli pungil nagu mõni prügikott.

„Oh ei, siin on lihtsalt mõned asjad tema kodust. Nostalgiavärk. Mõtlesin, et küllap see teeb head.”

„Sulle või talle?”

„Mõlemale. Kas sa seda klassikut oled kuulnud?”

Samuel tõi kotist lagedale ühe CD-plaadi. Ümbrisel oli kujutatud läbipaistvat mänguklaverit, mis oli täidetud karamellidega.

„„Kõrvamaius Seitse”?”

Samuel noogutas.

„Lars Roos. Teda tuntakse ka meistriteoste „Kõrvamaius üks” kuni „Kõrvamaius kuus” järgi. Vanaema kuulas teda vahetpidamata, kui ma laps olin.”

Samuel läks vanaema juurde, kes telekatoas istudes magas. Vanaemal olid jalas valged kingad, seljas õhuke beež jakk ja seelik, mille värvi ma ei mäleta. Tema kõrval oli kohver. Ma olin püüdnud selgitada, et seda ei lähe tarvis, et ta sõidab kõigest haiglasse ja tuuakse siis tagasi koju. Aga tema ei jäänud nõusse, ütles, et see peab tal kaasas olema, ja kui ma siin töötades üldse midagi olen õppinud, siis seda, et pole mõtet püüda teda ümber veenda, kui ta midagi kindlalt nõuks on võtnud. „Ma ei ole kangekaelne,” oli tal kombeks öelda, „aga alla ma ei anna.”

*

Okei. Võta nüüd vähe kergemalt. Pane oma CV tagasi. Mul on savi, mis kirjastus sind välja annab. Mind ei koti, mida sa varem oled kirjutanud. Mind huvitab ainult see, mis sinu isiklikus ajaloos teeb sinust õige inimese seda lugu jutustama. Miks tahad sa just Samuelist kirjutada?

*

Guppe ütleb, et Samuel seisis ja vaatas oma vanaema paar minutit, enne kui ta üles äratas. Vanaema norskas. Istus, suu niimoodi (ajab suu nii pärani, nagu üritaks päevavalguslambi valgel oma kurku päevitada). Tema kõrval seisis kohver, ning kui Samuel selle avas, kukkusid sealt välja mõned teeküünla-alused, tordilabidas ja kaks telekapulti. Samuel patsutas vanaema põsele (puudutab kaks korda oma põske, paneb silmad kinni), vanaema võpatas ja hakkas silmi hõõruma. Ta silmitses oma lapselast. Viivuks paistis, et ta ei mäleta poissi. Siis ta naeratas ja hõikas (ajab käed laiali nagu lennuki tiivad):

„Lõpuks ometi!”

Ja siis:

„Missugune üllatus!”

Nad läksid tema tuppa. Kui nad uuesti välja tulid, oli Samuelil koitanud pruun karvamüts peas. Ühes käes oli tal kohver ja kilekott, teist käsivart kasutas ta selleks, et vanaemale tuge pakkuda.

„Nüüd me sõidame,” hõikas vanaema ja lehvitas. „Oli meeldiv kohtuda.”

Ta nägu paistis õnnelik, muidu ei näinud ta kunagi nii õnnelik välja. (Teeb kurva näo.)

*

Okei. Saan aru. Väga kurb. Ma ei teagi kohe, mis ma peaksin ütlema.

*

Guppe ütleb, et pärast sissekolimist hakkas vanaema esimese asjana süüdistama kõiki seal töötavaid tumedanahalisi mehi varguses. Ta oli kindel, et öösiti me imbume tema tuppa ja võtame ära tema pärlikeed, ning kui palju kordi tema lapsed ja lapselapsed ka poleks kinnitanud, et pärlikeed puhkavad ligipääsmatuina panga seifis, kasu polnud sellest midagi. Ma ei tea, kas tal üldse oligi mõni pärlikee, aga kasti metallehetega peitis ta voodi alla ning vajutas kaks tundi hiljem häirenuppu ja teatas, et toime on pandud järjekordne rööv. Perekond vabandas, nad ütlesid, et ta pole varem kunagi niisugune olnud, nad jutustasid lugusid sellest, kuidas ta töötas ühes kehvemas linnaosas õpetajana ning asutas oma koguduses ühingu, mis kogus sadu tuhandeid kroone, et Aafrika maadesse uusi koolimaju ehitada. Ta käis kirbuturgudel asju müümas ja rebis voodilinu tükkideks, et neid oleks võimalik Rumeenia haiglates sidemetena kasutada, ja ükskord, kui keegi kontaktisik kusagilt Läti lastekodust ei leidnud bussijuhti, et lastele bussitäit talveriideid kohale toimetada, korraldas ta nii, et tema kõige vanem poeg juhtis bussi ning ta sõitis ise kaasa, nad sõitsid kahekesi Lätimaale ja panid riidekastid lastekodus maha. Mõni aeg hiljem oli juba imelik kuulda, kuidas tema suguvõsa neist asjust jahvatab, ma kuulsin samu lugusid mitu korda eri pereliikmete käest, nad oleksid otsekui tahtnud midagi heaks teha, nad poleks nagu aru saanud, et me oleme profid. Me oleme harjunud. Meil on oma meetmed. Igas toas elab mõni ähmane tädi või taat, ning kui nad häiret annavad ja räägivad, et tualetis istub mingi jube tüüp, siis me riputame peegli ette lina. Kui nad ütlevad, et mingi vanainimene vahib aknast sisse, siis me tõmbame kardinad ette. Ükski taat ei tohi ise habet ajada, muidu võib juhtuda, et nad jõuavad hommikukohvile ilma kulmudeta. Ühtki alsoolpiirituse pudelit* ei või järelevalveta jätta, sest need juuakse tühjaks. Samueli vanaema ei olnud kaugeltki kõige hullem. See-eest oli ta üks neist, kelle meeleolud kõige rohkem kõikusid.

*

Millal see juhtus? Kas te olite lähedased? Kas sa tema perekonnaga suhtled?

*

Guppe jutustab, et ükskord, kui vanaema eriti pahas tujus oli, püüdis Samueli ema jootraha anda. Võttis sajalise välja, ütles, et tal on väga kahju, et ma pean seda kõike kuulma. Ma vaatasin talle otse silma ja ütlesin sõbralikult, kuid kindlalt:

„Pane see tagasi.”

Sest nojah, kui sind liivaneegriks või rättpeaks kutsutakse, on see kuidagimoodi ometi talutavam kui seal seista ja korralikult tehtud töö eest almuseid vastu võtta. Kui ma koju jõudsin ja sellest loost oma naisele rääkisin, nimetas ta mind idioodiks, et ma rahatähte vastu polnud võtnud. Me olime just ridamajaboksi ostnud, kaksikud olid poolteiseaastased ja mähkmed ja lutid ja niisked salvrätikud ei ole tasuta. Enne uinumist lamasin ma päris kaua ärkvel ja mõtlesin, kas oleks pidanud selle raha vastu võtma. Aga täna oleksin ikka samamoodi teinud. Kas ma ütlesin naine? Ma tahtsin öelda: endine naine.

*

Ma saan aru. Imestan ainult, et sa nii palju aega oled raisanud. Miks sa varem siia ei tulnud? Miks sa rääkisid Laide ja Pantriga ja Samueli kunagiste koolikaaslastega, enne kui minuga kohtusid? Miks sa kujutasid ette, et Samueli vanaema vanadekodu personal oskab kuidagimoodi aidata sul aru saada sellest, mis juhtus? Ja mis Samueli vanaema naabril sellega pistmist on? Kui mina kaasa teen, siis ainult kogu tee, algusest lõpuni välja, sest mitte keegi ei tundnud Samueli paremini kui mina.

*

Guppe ütleb, et ta oli just ennelõunakohviks laua katnud ja helistas kella. Siis vaatasin aknast välja ja nägin, et Samuel vanaemaga ei olegi veel liikuma saanud. Nad läksid auto poole. Vanaema hoidis tema käsivarrest kinni. Komberdas juhiukse juurde, et rooli istuda. Samuel juhatas ta kõrvalistmele. Aitas siis tal turvavöö kinni panna, ja kui ta oli ukse kinni löönud ning kohvri ja kilekoti tagaistmele pannud, tõmbas ta hinge – tõmbas hinge viisil, mis mulle omast kogemusest tuttav ette tuli. Ta lihtsalt seisis hingetõmbe jagu aega ja otsekui kogus ennast järgmise poolaja eel. Mina tegin niimoodi siis, kui oli lõppenud pikk tööpäev. Tema tegi seda pärast kahtekümmend minutit omaenda vanaema seltsis. Siis võttis ta karvamütsi peast, patsutas ennast kergelt mõlemale põsele ja istus rooli taha.

*

Muide, missugune naaber see oli? See vanamees kolmekümne teisest või? See sõidab iga talv Taisse libusid keppima. Jumala eest. Ja noorukesi, sihukseid, kes on napilt täisealiseks saanud. Sihukseid libusid, kellele ta maksab, et nad ütleksid talle, et nad on kaksteist, ainult nii läheb tema masendav penskarimunn üldse kõvaks. Iga talv on ta seal, keerab maja lukku, paneb lampidele releed peale ja kaob kaheks-kolmeks kuuks, ja siis tuleb koju, uued hoorafotod kaasas, nendest, keda ta keppinud on, ta prindib need välja ja kinnitab oma töötoas tahvli külge, nagu oleks need postkaardid. Ausõna, me aknast nägime. „Tema wall of shame” ütles Samuel selle kohta ikka. Mina kahtlustan, et naaber panigi majale tule otsa. Ta vihkas kõiki, kes seal elasid. Ja üllatust ta näol küll ei paistnud, kui tuletõrje välja ilmus.

*

Guppe ütleb, et auto läks käima ja sõitis edasi-tagasi, edasi-tagasi. Nii umbes viiendal katsel õnnestus Samuelil parkimiskastist välja saada ja parkimisplatsilt silla poole keerata. Siis andis ta gaasi ja kihutas mäest alla. Üle mõistuse liiga kiiresti. Kas see oleks mul meeles, kui ma poleks järgmisel päeval kuulnud, mis juhtus? Ma ei tea. Ma ei usu. See oli viimane kord, kui ma teda nägin (Guppe paistab olevat kummaliselt löödud, kui mõelda sellele, et ta Samueli vaevu tundis). Kui sa Samueli vanaemaga rääkida tahad, pead tagasi tulema, kui ta terveks on saanud. Aga ma kardan küll, et temal ei ole kuigi palju lisada. Tema triivib üha sügavamale uttu.

* Rootsi k. Alsolsprit, tegelikult alumiiniumatsetotartraadi lahus, mida kasutatakse sügeluse leevendamiseks näiteks putukahammustuste või ekseemi puhul. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.