Читать книгу Kõik, mida ma ei mäleta - Jonas Hassen Khemiri - Страница 8

Oma esimeses meilis palub ema vabandust, et vastamine tal nii kaua aega on võtnud. Olen asja põhjalikult kaalunud ja lõpuks, pärast mitmeid kahtlusi ja kõhklusi, siiski otsustanud, et ei soovi osaleda. Ma ei ole avaliku elu tegelane. Ma ei ole intervjuudega harjunud. Mulle pole kunagi meeldinud, kui mind jäädvustatakse, tunnen ennast ebamugavalt ka siis, kui mu tütar võtab välja mobiiltelefoni, et mind koos lapselastega filmida. Seepärast loodan ma, et Te austate meie otsust mitte osaleda. Ja „meie” kirjutan ma sellepärast, et see otsus käib nii minu kui ka Samueli õe kohta, ma tean, et olete ka temaga kontakti otsinud. Me püüame eluga edasi minna. Tahame selle kõik seljataha jätta. Edu raamatu kirjutamisel. Hüvasti.

*

Siis läks kolm kuud, enne kui ma Samueli jälle kohtasin. Hamzaga olin lõpu teinud. Või mitte lõpu teinud, ma lihtsalt ei käinud temaga enam otsi tegemas. Ei vastanud kõnedele. Leiutasin põhjusi, miks ma kaasa tulla ei saa. Selle asemel panin mobiilile äratuse peale ja sõitsin argipäevahommikutel varakult Blombergi kontorisse, et mind mõne meeskonnakaaslasega paari pandaks, ning pühendasin päeva kummutite, öökappide ja köögisohvade kolimisele. Kõigepealt kolukastid, seejärel koorma kindlustamiseks kaheinimesevoodid ja siis lillepotid, vaibad ja tekkidesse mässitud telekad.

*

Oma teises meilis kirjutab ema, et ta hindab minu visadust. Visadus viib sihile. Nii oli meil minu lapsepõlves kombeks öelda. Kõigil peale mu ema, kes visalt väitis, et visadust pole temas küll põrmugi. Kuid ma kordan oma soovi, et mind ei intervjueeritaks. Ärge võtke seda isiklikult. Asi pole selles, nagu oleksin ma „mures selle pärast, missuguseid mälestusi see võib ellu äratada”. Ja küsimus pole ka Teie kui kirjaniku omadustes. Kuigi Teie kirjutatu jääb kaugele kirjandusest, mida hindan mina, pole mitte see põhjuseks, et ma (veel kord) vastan äraütlevalt. Pole tähtis, et mind ei hakata filmima. Piisab teadmisest, et keegi mu häält salvestab – see häirib mind ja ma löön kõhklema. Ma olen alati suutnud palju paremini kõnelda, kui keegi ei kuula. Või kui kuulab keegi, kes mind tunneb. Seepärast ma tänan ja keeldun. Veel kord. Kui Te soovite kontrollida konkreetseid faktilisi andmeid, siis saan ehk meili teel abiks olla. Kõike head.

*

Elu veeres. Ma muutsin mõningaid vanu harjumusi. Hakkasin elama nii, nagu mu uue palga juures elada sai. Selle asemel et linna sõita, avastasin ma Spicy House’i. Selle asemel et uusi riideid osta, hoolitsesin nende eest, mis mul olemas olid. Ükspäev saadeti meid Nackasse, kus meil tuli terve elamine kolida ühest eramajast teise, mis asus umbes viiekümne meetri kaugusel.

„Miks te kolite?” küsis Luciano.

„Jah, maksudega pole sel küll kõige vähematki pistmist,” vastas mees, kes meie lepingule alla kirjutas, ja naeratas, nagu oleks see nali.

Tühjendasime kellegi surnu majapidamist Lilla Essingenil. Aitasime ühel tüübil, kes oli naisest lahku läinud, kogu tema maise vara kokku pakkida ning kolida kitsukesse ühetoalisse Thorildsplanil.

*

Kolmandas meilis kirjutab ema, et on otsustanud vastata minu küsimustele punkthaaval.

1. Kakskümmend kuus. Just oleks kakskümmend seitse saanud.

2. Päris tihti. Nii umbes kord või kaks päevas. Enamasti helistasin mina, aga mõnikord tema.

3. Ei, ma ei saa öelda, et oleksin Vandadi tundnud. Aga ma teadsin temast. Me kohtusime paar korda. Näha oli, et elu pole teda just hellitanud.

4. Jah, muidugi oli teisi sõpru ka. Aga need olid pigem pealiskaudsed tuttavad. Samuelil oli kalduvus lävida väga intensiivselt mitte rohkem kui ühe-kahe inimesega korraga. Ja see muutis ta haavatavaks.

*

Üks vanamutt tahtis Östermalmilt Södermalmile kolida, ja tema korter oli küll suur nagu muuseum. Tema oli sedasorti kunde, kes tahab iga asja ümber topelttekke ja mullikilet. Tema tolmused peeglid olid antiiksed ja kulunud kummutiga tuli ümber käia nii, nagu oleks see kullakang. Algul me tegimegi, nagu ta ütles, aga pikapeale muutus see võimatuks, kui me tahtsime tööga ühele poole saada, enne kui tundidest saavad nädalad, nii et meil tuli protseduuri takka kiirustada. Seda me ka tegime, pakkisime kõik kastidesse, aga püüdsime seda samas teha nii kiiresti kui võimalik, sest aeg läks, ja kui me uuele aadressile jõudsime, selgus, et lift, mida meile oli tellimuses kirjeldatud kui „suurt”, oli põrandapinnalt umbes üks ruutmeeter ning ettetõmmatava võrega, ja sinna ei mahutanud kuidagi ei vitriinidega kappi ega voodit ega vanaaegset diivanit, mille käetugesid kaunistasid lilledega puunikerdised.

*

Ema jätkab:

5. Laide oli Samueli esimene tüdruk, keda ta ka minule esitles. Nad olid koos umbes aasta. See oli tormiline suhe. Nad tülitsesid tihti. Laide otsis Samueli juures vigu. Samuel tundis, et on lämbumas. Ma usun, et mõlemad tundsid päris suurt kergendust, kui see lõppes.

6. Ei, ma ei kirjeldaks teda kui „salapäratsejat”. Kõigil on ju saladusi? Keegi ei räägi kõigile kõike, ega ju? Ma kirjeldaksin teda pigem kui uudishimulikku. Innukat. Ka võib-olla pisut rahutut.

7. Jah. Kahtlemata. Kas keegi on midagi muud väitnud?

8. Ei, see algas tal juba väikesena. Kui ta seitsmene oli, võis ta mõnelt peolt koju jõudes olla täiesti vapustatud sellest, et ta ei suuda esile manada mälestust jäätise maitsest, mida ta oli selsamal pärastlõunal söönud. Tema jaoks oli see jäätis siis justkui vähem väärt. Kui ma seda praegu kirjutan, kõlab see ehk varaküpsemalt ja filosoofilisemalt, kui see tegelikult oli. Siis, kui see juhtus, arvasin ma pigem, et tegu on taktikalise käiguga, et veel jäätist saada.

9. Minu suguvõsas mitte. Samueli isas oli küll midagi melanhoolset. Aga niikaugele ma siiski ei läheks, et teda „depressiivseks” nimetada.

10. Samuel oli üheksa ja Sara üksteist. See oli keeruline lahutus. Nende isa sai väga haiget ning mitu aastat olid tema suhted lastega vaid juhuslikud. Siis katkesid need täiesti.

11. Jah. Samuel ja mina rääkisime teineteisega tema viimasel elupäeval. Aga kui Te minu mälestustest täpsemalt osa saada soovite, siis peate konkreetsemaid küsimusi esitama.

Parimate tervitustega

*

Kell sai kolm, neli, viis, kuus. Meie vehkisime elu eest, et kõik paika saaks, ja kella üheksaks olimegi valmis. Viimases koormas olid põrandalambid ja pildiraamid ja üks pisike pruun puust järi. Mina võtsin järi, panin selle halli ja otsisin välja lepingu, kus klient peab kinnitama, mitu meest on tööd teinud ja kui mitu tundi. Mutt hakkas just lepingule alla kirjutama, kui märkas järi ja tegi sihukest häält, nagu oleks keegi talle noa otse makku susanud. Ta tõstis järi üles ja siis ma nägin, et see polegi järi, vaid väike lastetool, mille seljatugi on ära murdunud. Marre jooksis alla autosse vaatama, kas ehk midagi on sinna vedelema jäänud, ja ainus, mis ta leidis, olid mõned lapikud pulgad, mis võib-olla olid moodustanud seljatoe, ja klient istus seal oma väikese tooli ja katkiste pulkadega ja silitas järi, nagu oleks see kass. Bogdan ja Luciano püüdsid naeru tagasi hoida ja andsid meile tummalt mõista, et mutt on napakas. Mina ei tahtnud muud kui tema allkirja, ja selle ma lõpuks ka sain, ta kirjutas alla, me kargasime oma furgooni ja sõitsime tagasi kontorisse. Hiljem õhtul ma mõtlesin tema peale, kuidas ta istub üksinda seal korteris koos järiga, mis alles äsja oli olnud tool. Ei tea, miks just tema mulle meelde on jäänud.

*

Neljandas meilis kirjutab ema, et temas tekitab nõutust püüd kaardistada Samueli viimane päev ning üritada selle põhjal toimunut mõista. Kas te mõtlete tõsiselt, et tahate täpselt teada, mis me teineteisele ütlesime? Hästi, esimene telefonikõne on mulle meelde jäänud niisugusena. Ma helistasin tema mobiilile, Samuel vastas, kell oli veerand üksteist, nad olid teel haiglasse.

„Kuidas teil läheb?” küsisin ma.

„Hästi.”

„Kas sa tõid ta ära?”

„Mhmh.”

„Kus te praegu olete?”

„Varsti kohal.”

„Ja kõik läheb hästi?”

„Mhmh.”

„Kas ta magab?”

„Ei, istub siin.”

Ta rääkis kärsitult, otsekui oleksin ma küsinud, kas ta hommikul ikka hambaid pesi. Tagaplaanil oli kuulda klaverimeloodiat, mis oli küll tuttav, kuid mida ma siiski ära ei tundnud.

„Kuidas ta siis ennast tunneb?”

„Hästi.”

„Ja sina?”

„Hääääästi.”

Seda viimast ütles ta erakordselt ärritatud toonil, otsekui oleksin ma tal juba mitu tundi telefoni otsas.

„Kuulmiseni siis,” ütlesin mina.

„Hei.”

Oligi kogu kõne. See kestis võib-olla ühe minuti. Kõige rohkem. Ja pärast iga ühesilbilist vastust vaikis ta, nagu tahaks näidata, et öelda pole mitte midagi. Me lõpetasime kõne. Veerand tundi hiljem helistasin ma uuesti.

„Kas te olete nüüd kohal?”

„Otsin parkimiskohta.”

„Kas sul osakonna number on või saadan sõnumi?”

„Aitäh, on olemas.”

„Kas te bensiini võtsite?”

„Polnud tarvis.”

„Kuidas ta tundub?”

„Pole viga.”

„Ärevil?”

„Kaunikesti.”

Vaikisime silmapilgu.

„Võtame ehk veidi aja pärast uuesti ühendust?” ütles Samuel.

Ega meie kõned pikemad ei olnudki. Ma palusin tal helistada, kui nad on arstil käinud, ja me lõpetasime kõne. See oli viimane kord, kui ma tema häält kuulsin.

Sõbralike tervitustega

*

Ühel teisipäevasel päeval seisime ülikooli juures ja laadisime oma kahekümnekuubisesse furgooni raamatukaste, lisaks sponsorite logoga komme ja projektoreid ja ühe suure kollase plastmassist pingi. Seal oli toimunud mingi mess. Klient ütles, et peaksime paari tunniga hakkama saama, nüüd oli lõunaaeg juba läbi ja me polnud ikka veel stardivalmis. Päike paistis, tudengid vedelesid muruplatsil, ning kaugemal nägin ma üht kõhna kuju, kes kõndis metroojaama poole, seljakott lõdvalt selja peal rippu. See oli Samuel. Ma olin kindel. Nägude peale on mul hea mälu.

*

Viiendas meilis ütleb ema, et ta ei saa nõustuda Samueli lihtsustatud kirjeldusega. Ta oli nii palju enamat kui „inimene, kes panustas raha elamustesse ega hoolinud söömisest”. Kui Te tahate teda tundma õppida, peate mõistma, kui tore laps ta oli, kui üksik teismelisena, ja missugused suured maailma muutmise plaanid tal olid, kui ta politoloogiat õppima asus. Katsuge aru saada, kui ränk see talle oli, pärast õpingute lõpetamist üksteist kuud ilma tööta ringi käia ja siis lõpuks migratsiooniametis maanduda. See jäi tema unistustest nii kaugele. Kui palju detaile Teil vaja on, et teda mõista? Kas see on tähtis, et tal oli kaisusisalik nimega Mushimushi, kelle me ühel Kreeta-puhkusel ära kaotasime? Et ta kartis sireene, kui väike oli? Et ta hakkas nutma, kui melanhoolset muusikat kuulis, ja ütles, et see „teeb tal sees haiget”? Et ta kogus selliseid PEZ-plastmasskujukesi peaaegu kuuenda klassini? Et põhikooli lõpuaastad meeldisid talle väga, aga keskkooli ta vihkas? Et ta pärast lahutust ei nimetanud oma isa enam „isaks”, vaid hakkas teda eesnimepidi kutsuma? Kes otsustab, mis on tähtis ja mis ülearune? Ma tean vaid seda, et mida enam üksikasju ma temast jutustan, seda rohkem paistab olevat neid, mis jäävad rääkimata. See on mind kogu Teie ettevõtmises kahtlema pannud.