Читать книгу AS Kättemaks On Magus - Jonas Jonasson - Страница 4

Tal polnud aimu, kes oli Adolf, ja Austria-Ungarist polnud ta kunagi kuulnud. Seda polnud tal vajagi. Ta oli Aafrika savanni ühes kauges külas ravitsejamees. Oma elu jooksul jättis ta punasele, suure rauasisaldusega mullale nii vähe jälgi, et keegi ei mäleta enam tema nimegi.

Ravitseda oskas ta hästi, kuid kuuldus tema võimetest ei levinud orust kaugemale, sama vähe jõudsid sinna uudised laias maailmas toimuvast. Ta elas tagasihoidlikult. Suri liiga vara. Oma võimetest hoolimata ei suutnud ta iseennast terveks ravida, kui seda kõige rohkem vaja oleks olnud. Teda jäi leinama väike, kuid ustav rühm patsiente.

Vanim poeg oli ameti ülevõtmiseks õigupoolest liiga noor, aga niimoodi oli see läbi aegade käinud ja nii pidi see ka jääma.

Järeltulija oli kõigest kakskümmend aastat vana ja tema kuulsus oli isa omast veelgi tagasihoidlikum. Ta päris isa suhtelise kompetentsi, ent mitte tema muhedat olekut. Kogu ülejäänud elu piskuga leppimine polnud tema jaoks.

Muutumine algas sellest, et nooruk ehitas patsientide vastuvõtmiseks eraldi ooteruumiga onni. Seejärel pani ta shúkà asemel selga valge kitli ja vahetas kõige krooniks ka oma nime ja tiitlit. Ravitsejamehe – kelle nime keegi enam ei mäleta – poeg hakkas end legendaarse suurima masai, juhi ja visionääri järgi nimetama Ole Mbatianiks. Originaal oli nimelt juba ammu surnud ega esitanud teispoolsusest vastuväiteid.

Koos kõige muu vanaga heideti kõrvale ka isa protseduuride hinnakiri. Poeg kirjutas uue, suure sõdalase väärilise. Enam ei piisanud maksmiseks kotist teelehtedest või tükist kuivatatud lihast, kui sooviti doktori jutule pääseda. Lihtsamate hädade ravimine maksis nüüd ühe kana, keerukamad ühe kitse. Tõeliselt raskete juhtumite puhul nõudis doktor tasuks lehma. Kui asi muidugi liiga raske ei olnud, suremine oli nimelt tasuta.

Aeg möödus. Ümberkaudsete külade ravitsejad panid oma vastuvõtud kinni, konkurent sõi nad välja, sest nad polnud oma sünnijärgset nime vahetanud ja väitsid kangekaelselt, et tõeline masai ei kanna valgeid riideid. Doktor Ole Mbatiani kuulsus ja patsientide nimekiri kasvasid. Lehmadele ja kitsedele mõeldud aedikut tuli pidevalt suuremaks ehitada. Ravijooke proovivate klientide arv kasvas nii suureks, et Ole areneski aegamööda nii tubliks, nagu oli hakatud väitma.

Esimese poja sündi tähistades oli varastatud nimega ravitseja juba rikas mees. Pisike elas kriitilised esimesed aastad õnnelikult üle ja traditsiooni järgi hakati teda isa mantlipärijaks koolitama. Ole Teine elas ja õppis pikki aastaid oma isa kõrval, kuni too suri. Kui see päev lõpuks kätte jõudis, säilitas ta isa varastatud nime, kuid tõmbas maha doktoritiitli ja põletas valge kitli ära, sest kaugelt tulnud patsiendid kinnitasid, et erinevalt ravitsejatest võivad doktorid olla seotud nõiakunstiga. Võluri kuulsuse omandanud ravitsejate päevad oma ametis ja koguni elus olid loetud.

Pärast Ole Mbatiani tuli niisiis Ole Mbatian vanem. Tema esmasündinud poeg, kes suureks kasvas ja isa ning vanaisa järel äri üle võttis, oli omakorda Ole Mbatian noorem.

Temast see lugu alguse saabki.