Читать книгу AS Kättemaks On Magus - Jonas Jonasson - Страница 6

Umbes kümme tuhat kilomeetrit masairiigist põhja pool, Rootsi pealinna Stockholmi ühes eeslinnas, ulatas Lasse ostjale oma elutöö võtmed. Oli aeg pensionile minna.

Vorstiputka endisele omanikule polnud see midagi märkimisväärset. Inimene sünnib, teeb tööd, läheb pensile, sureb ja maetakse maha. Kogu lugu.

Seda suurem ja ennekõike hullem oli see aga ühe tema püsikunde jaoks. Mõelda, et Lasse müüs oma kioski ühele araablasele. Sellisele, kes ei tea sedagi, mis on Västerviki sinep. Ega seda, et vorst peab olema kartulipudru peal. Ja kes võttis menüüsse kebabi.

Sihukene asi võib kellesse tahes jälje jätta. Victor oli kõigest viisteist, kui see juhtus. Mopeediga kioski juures hängimine polnud enam see mis vanasti.

Sõbrad vahetasid kogunemiskohta ja asusid ümber teisel pool väljakut asuva pitsarestorani juurde, aga seda pidas ju samuti araablane.

Araablaste juures oli midagi kummalist. Iraanlaste, iraaklaste ja jugoslaavlaste juures samuti. Keegi neist ei teadnud, mis on Västerviki sinep. Nad käisid imelikult riides. Rääkisid imelikult. Kas nad poleks võinud rootsi keelt korralikult ära õppida?

See oli üks asi. Teine asi oli aga see, et sõbrad ei suhtunud sellesse samamoodi nagu tema. Nad ei vahetanud vorstiputkat pitsakoha vastu sellepärast, et vorstist oli saanud kebab, vaid sellepärast, et siseruumis oli palju soojem. Kui Victor püüdis neile selgitada, et Rootsi on muutumas, naersid nad tema üle. Mõni jugoslaavlane või iraanlane siin või seal muudab üldpilti ju ainult elavamaks.

Victor jäi oma mõtetega üksi. Kui teised läksid diskole, istus ta kodus oma toas. Kui teised nädalavahetustel jalgpalli mängisid, läks ta muuseumisse. Seal leidis ta lohutust ehtsatest Rootsi asjadest nagu näiteks Prantsuse rokokoo ja uusklassitsism, mille Gustav III Itaaliast Rootsi tõi. Ent ennekõike lohutas teda rahvusromantism: miski polnud kaunim kui Anders Zorni maal „Jaanipäevatants”. Miski polnud paatoslikum kui Karl XII matuserongkäik Gustaf Cederströmi pilgu ja pintsli läbi.

Erinevalt kebabist.

Gümnaasium kujunes piinarikkaks. Teiste poiste meelest oli ta imelik, sest õppis kõik Rootsi valitsejad alates kümnendast sajandist ja sellest edasi pähe. Tema meelest olid jälle poisid ebahuvitavad. Ja tüdrukud … jah, nendega oli samuti midagi valesti. Mõnel oli rätik pea ümber mässitud, nendega ei tahtnud ta tegemist teha. Aga ka päris rootslased … Nendega oli raske rääkida. Millest nad üldse rääkima oleksid pidanud? Kuidas saada kellegagi lähedaseks, kui endale kedagi lähedale ei lase?

Sõjaväeteenistusest sai omamoodi vabanemine. Kaksteist kuud korda ja distsipliini riigi teenistuses. Aga isegi Rootsi kaitsejõud ei pääsenud välismaalastest. Ega naistest.

Noore täiskasvanuna kaalus Victor poliitilist karjääri. Ta tellis natsionalistliku vastupanuliikumise ajalehte Folktribunen, põhimõtteliselt jagas ta kõiki selles üllitises propageeritavaid tõdesid. Ta käis mõnel eeldatavate mõttekaaslaste koosolekul, tundes end seejuures aga ebamugavalt. Nood tahtsid muudatused läbi viia jõudu kasutades, kuid see eeldas ju valmisolekut võitluseks, mis omakorda võib valu tekitada. Victor oli valu mõistega vägagi hästi tuttav, sestsaadik kui tema isa rahakotist kolmsada krooni kaduma läks. Isal ei olnud tõendeid, sellest hoolimata andis ta viieteistkümneaastasele pojale korraliku keretäie. Hiljem eelistas poeg antud teemal isegi mitte endamisi arutleda.

Parteil, mida Victor lähemalt uuris, oli juht ja juhi asetäitja, tema ise sattus aga hierarhia kõige alumisele pulgale. Rühmitus eeldas allumist ja koostööd. Mitte üksnes teiste meeste, vaid ka naistega. Kuidas sihukestega koos töötatakse? Ja kuidas neile saab alluda?

Ta jõudis järeldusele, et kui tema ajutistel sõpradel vastupanuliikumisest ei õnnestu revolutsiooni läbi viia, on Rootsiga lõpp. Või siis tuleb tal asi enda hooleks võtta – ilma et sellega kaasneks peksasaamine või vanglasse sattumine. Ehkki Rootsi oli üldiselt hukukursil, oli veel siiski võimalik edu saavutada, erinevalt parteist, kus tuli teistega arvestada. Partei juhi, tema asetäitja, tema naise ja naise kassiga. Rootsit saab parasiitide eest kaitsta vaid otsustavusega, mitte teistega arvestamisega.

Kahekümnene üksildane mees polnud kellelegi midagi võlgu. Ta kavatses tippu jõuda ja lasta seejärel hoolimatusel õitsele puhkeda.

Kui vaja, tuli leppida, et selleks kulub aega, polnud ka midagi häda, kui see toimub teiste arvel. Polnud ka tähtis, milline see tipp täpselt on, peaasi, kui see on vaid piisavalt kõrge.

Tipu poole rühkimist alustas ta sellest, et hankis omale töökoha Stockholmi kõige väärikamas kunstisalongis. Teadis ta ju tõelisest kunstist nii mõndagi ja töölevõtmise intervjuul õnnestus tal kunstikaupmees Alderheimile vägagi usutavalt valetada, kui positiivselt ta jäledasse modernismi suhtub. Igaks juhuks tegi ta enne intervjuud ka eeltööd ja võis tänu sellele lagedale tulla järgmiste mõtteavaldustega:

„Pole lihtne istuda siin linna suure kunstikaupmehe palge ees ja väljendada mõtte tõelist funktsiooni.”

Sellega viitas ta sürrealismi rajajale, kelle kohta tulevane tööandja õnneks midagi ei küsinud, kuna Victor oli tolle kunstniku nime ära unustanud. Ta mäletas vaid, et tüüp oli vasakpoolsete vaadetega poeet ja antifašistliku rühmituse rajaja. Lühidalt öeldes – idioot.

Mõte kunstisalongist polnud juhuslik. Victor oli selle hoolikalt läbi mõelnud. See, kes tahab päriselt muudatusi läbi viia, vajab positsiooni. Pede läbiklobimine või mõne pigi ärakohutamine on muidugi kiiduväärt, kuid kõneväärt muudatusteni ei vii. Välja arvatud just selle konkreetse pede või pigi jaoks.

Positsioon luuakse endale õigetes ringkondades liikumisega. Niisiis tuli Victoril võtta sihikule raha ja võim. Kõige madalamalt hierarhiapulgalt alustamine oleks äris sama lootusetu kui poliitikas.

Kunstiäri oli täiuslik hüppelaud, sest kui oli midagi, mis sotsiaalliberaalset võimueliiti ühendas, oli see ooper, teater – ja kunst. Eelistatavalt modernistlik rämps, mida Alderheim müütas. Salongi klientidega loodud sidemeid kasutades on vaid aja küsimus, millal talle midagi paremat pakutakse.

Töö sisuks oli kliendisuhtluse eest vastutamine. Victor kauples välja õiguse nimetada end juhatajaks. Alderheim oli alguses mõelnud küll assistendi tiitlile, ent vanamees oli eakas, väsinud ja kergesti mõjutatav. Juhataja kõige tähtsamaks ülesandeks oli panna kliendile kunstiteos meeldima, selle eelduseks oli aga kliendis tekitatav isiklik sümpaatia.

„Õigupoolest olen ma hingelt Cézanne,” võis ta näiteks loomuliku ja ometi ujeda naeratuse saatel öelda. „Kuid pean tunnistama, et ka Matisse tõmbab mind.”

Ja lisada sellele muud jama stiilis:

„Jälle see Matisse …”

Lause lõpu hoidis ta enda teada („… et ta põrgus põleks.”)

Klient uskus ehk, et juhataja on jäänud pidama kuskile impressionismi ja ekspressionismi vahepeale, kuigi too järgis tegelikult ainult oma plaani.

Juhataja sarm pimestas Alderheimi. Uus töötaja tundus üha rohkem pojana, keda tal ei olnud.

Tol ajal oli Victori perekonnanimi endiselt Svensson. Sellest hoolimata juhtus vahel, et keegi kunstiringkondadest kutsus teda mõne näituse avamisele või muudele tähtsatele ja samavõrd vastikutele üritustele. Ta ilmus kohale, kuhu vaja. Viitis aega, oli valvel ja jälgis hoolikalt iga võimalikku niidiotsakest, mis võis edasi tipu poole rühkimisele kaasa aidata.

Ta otsustas endale kaks aastat aega anda. Kui selle aja jooksul ei näkka, laseb ta jalga ja teeb uue plaani. Seda, et kõik võiks iseenesest laheneda, ta ei uskunud. Tulevik tuli aga ise tema juurde, tal polnud vaja seda otsidagi. Tema nimi oli Jenny.

Naine kuulus kõige selle hulka, mida Victor põlastas. Naised on arusaamatud, nõrgad ja emotsionaalsed. Naiste häid külgi kasutas ta vaid korra nädalas Stockholmi ühes peenemas hotellis luksusprostituudiga kohtudes. Luksuse eelis oli see, et Victor sai selle eest tagantjärele arvega maksta. Seks oli arvel märgitud pildiraamiks, lõuendiks või millekski muuks sobivaks. Muud rõõmu Victoril enda arvates vastassoost ei olnud. Kui välja arvata …

Victor märkas, et Alderheimi-vanamehel tekkis juba varakult oma tütart puudutav idee. Too õppis alles käima, kui Victor välja ilmus. Ta oli tüdrukust üheksateist aastat ja üheksa kuud vanem. Tema poolt oli vaja kannatust. Ja seda, et vanamees oma mõttest ei loobuks. Alderheim ise oli oma kahtlustavast eidest kakskümmend viis aastat vanem. Pikemas perspektiivis oleks eit võinud kogu asjakorraldusele takistuseks saada, kui ta poleks end ise teelt koristanud.

Jenny kasvas suureks, muutumata aga seejuures põrmugi atraktiivsemaks. Ta käis mööda seinaääri. Tal puudus igasugune sära. Riides käis ta koledasti.

Aga ta oli Alderheim. Ja ühel päeval pidi temast saama pärija. Abielu Victori ja tema vahel võis anda Victorile niihästi korraliku perekonnanime kui ka pikemas perspektiivis kogu äritegevuse.

Ehkki eidega tekkis muidugi probleem. Victor kahtlustas, et too on vasakparteilane, sest ema meelest pidi Jenny ise armastust otsima ja leidma. Ta seadis kahtluse alla juhataja tunded ja lojaalsuse. Kuna tal oli õigus, oli õnn, et ta lusika nurka viskas.

See toimus paari päeva jooksul. Vähk oli levinud igasse viimasesse kui kehaosasse. Ta polnud oma valude kohta piuksatanudki. Lihtsalt ei tõusnud esmaspäeval enam voodist üles. Kolmapäeval kanti ta sealt minema. Nädal hiljem maeti juba maha.

Pärast seda, kui eit suri, istus vanamees päevade kaupa oma korteris ja leinas kadunud aegu. Õhtuti lasi ta Jennyl süüdata tule raamatukogutoa kaminas, ruumis olid ka nahktugitoolid, suur akvaarium ja seintel lemmikteosed.

Ta pakkus seal tulevasele väimehele konjakit. Nädala jooksul kogunes tühjendatud klaase arvukalt, kuid jook oli hea ja eesmärk õilis. Päeval tegeles Victor klientidega, valetas üha rohkem ja elegantsemalt, ning narris seejuures Jenny-tüdrukut mõõdukalt.

Alderheimi tütar sai kaksteist, neliteist ja viisteist aastat vanaks. Ta ei kurtnud kunagi ega suhelnud vist kellegagi. Võttis enda kanda üha uusi ülesandeid, jäädes sama neutraalseks nagu alati. Aja jooksul langes tema õlule niihästi korteri kui ka salongi koristamine. Niimoodi hoidis Victor kokku poolteist koristajapalka ja sai natuke rohkem seksi osta, ilma et seda kuluridadelt välja oleks saanud lugeda. Ta pani tüdruku keldrisse igavat arhiveerimistööd tegema, nagunii meeldis tüdrukule kõige rohkem just seal olla. Ta koguni lõhnas arhiivi järele.

Kui tulevik kõige helgem tundus, lõi välk sisse ühe minevikust pärit kunagise prostituudi näol. Ühtäkki seisis ta lihtsalt salongis, teismeline poiss käekõrval.

„Tema nimi on Kevin,” ütles naine.

„Mis siis?” küsis Victor.

Naine palus poisil välja minna ja kõnniteel oodata. Kui ta kuuldekaugusest välja jõudis, ütles naine:

„Ta on sinu poeg.”

„Poeg? Kurat, ta on ju must!”

„Kui sa mind hoolikalt vaatad, siis saad võib-olla aru, kuidas see nii halvasti võis minna.”

Naine ei teinud endale etteheiteid. Enne ärisuhte sõlmimist iga üksiku kliendi iseloomu hindamine ei kuulunud töö hulka. Pärast seda kehtis ainult üks reegel: need, kes peksid, ei tohtinud enam tagasi tulla, need, kes ei peksnud, olid teretulnud seni, kuni nad oma arved ära maksid. Hetkel naise ees seisev mees kuulus teise kategooriasse.

Victor pidi poe kinni panema, valeliku naise ja tema poisi siit minema viima, enne kui Jenny arhiivist üles tuleb. Vanamees istus nagu tavaliselt oma seitsmetoalises korteris, seega ei kuulnud ega näinud ta midagi.

Värske võimalik isa tõukas ema ja lapse enda ees mõni kvartal eemal asuvasse kohvikusse (hullumaja, kui kõhnaks naine vaid mõne aastaga oli jäänud). Victor küsis, mida ta tahab.

Naine tahtis kõige hullemat. Et Victor võtaks isana vastutuse. Ta polnud Kevini olemasolust aastate jooksul rääkinud, aga karm elu kurnas teda ja nüüd vajas ta abi. Lisaks oli poiss ka isa ära teeninud.

Kui küsimus oleks vaid rahas.

„Millist abi?” küsis Victor.

„Ma olen haige.”

„Kuidasmoodi haige?”

Naine vaikis. Kevin kuulas kõrvaklappidest muusikat, kuid igaks juhuks saatis naine ta üle tee asuvast kioskist kommi ostma. Siis ütles ta:

„Ma suren.”

„Eks me kõik sureme.”

Laua ääres tekkis taas vaikus, enne kui naine jätkas.

„Mul on AIDS.”

Victor tõukas oma tooli lauast eemale.

„Oh kurat!”