Читать книгу AS Kättemaks On Magus - Jonas Jonasson - Страница 5

Ole Mbatian noorem päris seega nime, varanduse, kuulsuse ja ande oma isalt ning isaisalt. Maailma ühes teises otsas oleks öeldud, et ta sündis, hõbelusikas suus.

Tema koolitamine toimus ettevaatlikult, omaealiste sõprade sarnaselt tuli tal läbi teha ka sõdalasekoolitus. Sellepärast polnud ta nüüd mitte üksnes ravitseja, vaid ka kõrgelt austatud masaisõdalane. Keegi ei teadnud taimede ja juurikate tervendavast jõust rohkem kui tema, ja vaid mõned üksikud suutsid Olega võistelda, kui oli vaja käsitseda oda, viskenuia või nuga.

Tema meditsiiniliseks erialaks olid abistavad protseduurid perekondadele, kes said rohkem lapsi, kui nad oleksid soovinud. Õnnetud naised rändasid kohale mitme päevateekonna kauguselt Migorist läänes ja Maji Motost idas. Et koormusega toime tulla, seadis ta piirid: vähemalt viis juba sünnitatud last iga abi otsiva naise kohta, kusjuures vähemalt kaks lastest pidid olema poisid. Ravitseja ei paljastanud iialgi oma ravimi koostist, kuid sogases vedelikus, mida naine pidi iga munaraku irdumise ajal jooma, võis aimata karella-kibekurgi maitset. Tundlikum maitsemeel võis tajuda ka rohtse puuvillapõõsa juurika nüanssi.

Ole Mbatian noorem oli kõikidest teistest rikkam, sealhulgas ka pealik Olemeeli Paljureisinust. Lisaks kõikidele lehmadele oli tal kolm hütti ja kaks naist. Pealiku puhul oli asi vastupidine, tal oli kaks hütti ja kolm naist. Ole ei suutnud taibata, kuidas selline süsteem saab toimida.

Ravitsejale polnud tema pealik muide kunagi meeldinud. Nad olid üheealised ja teadsid juba väikestena, millised rollid neid tulevikus ees ootavad.

„Minu isa käsutab sinu isa üle,” õrritas mõnikord Olemeeli.

Selles oli tal tegelikult õigus, samas aga ei meeldinud Ole juuniorile diskussiooni kaotada. Lahenduseks andis ta tulevasele pealikule viskenuiaga vastu vahtimist, misjärel Ole Mbatian vanemal ei jäänud muud valikut kui valjuhäälselt oma pojale peksa anda, samal ajal poisi kõrva kiidusõnu sosistades.

Tol ajal juhtis orgu Kakenya Kaunis. Salamahti piinas teda arusaamine, et täiend pealikunime juures polnud mitte üksnes tõsi, vaid sisuliselt ka tema ainus kadestamisväärne omadus. Sama suurt muret tegi talle poeg, kes ühel päeval pidi tema asemele asuma ja kes ilmselt oli pärinud küll isa puudused, ent mitte tema ilu. Noore Olemeeli välimusele ei tulnud kasuks ka see, et ravitseja poiss oli tal kaks esihammast välja löönud.

Kakenya Kaunil oli kohutavalt raske otsuseid teha. Asi läks koguni nii kaugele, et ta lasi naistel otsustada, õnnetuseks oli tal aga paarisarv abikaasasid. Iga kord, kui nood mõnes küsimuses kokkuleppele ei jõudnud (see tähendab – peaaegu alati), ei teadnud ta, mida oma otsustava häälega pihta hakata.

Oma eluõhtul ja kogu perekonna toel suutis Kakenya siiski korda saata midagi, mille üle ta uhke oli. Ta kavatses oma vanima poja reisile saata, kaugemale, kui keegi kunagi varem on käinud. Poiss saab reisil targemaks ja tuleb koju maailma näinuna. Kogutud tarkused kuluvad talle aga marjaks ära sel päeval, mil saabub aeg isa koht üle võtta. Olemeeli ei saa iialgi sama kauniks nagu tema isa, ent temast võiks saada otsusekindel ja tulevikku vaatav pealik.

Mõte oli vähemalt selline.

Iga kord ei lähe aga nii nagu plaanitud. Olemeeli esimene ja viimane pikk reis viis isa käsul Loiyangalanisse. Vähe sellest, et see oli vaat et kaugemal kui üleüldse võimalik, käisid ka kuulujutud, et seal kaugel põhjas on leiutatud uus viis järvevee filtreerimiseks. Kuumutatud liiv ja C-vitamiinirikkad ürdid kombineerituna vesirooside juurtega olid juba teada-tuntud meetodid. Kuid Loiyangalanis oli nähtavasti välja mõeldud midagi lihtsamat ja efektiivsemat.

„Rända sinna, mu poeg,” ütles Kakenya Kaunis. „Õpi kõike, mida tee peal näed. Tule seejärel koju ja valmista end ette. Ma tunnen, et mind pole enam kauaks.”

„Aga isa …” ütles Olemeeli.

Rohkem ei öelnud ta midagi. Ta leidis harva õigeid sõnu. Või õigeid mõtteid.

Reis võttis pool igavikku. Või terve nädala. Kohale jõudes avastas Olemeeli, et Loiyangalanis ollakse neist tükk maad ette jõutud. Veepuhastus oli üks asi. Aga sinna oli lastud paigaldada ka miski, mida nimetati elektriks, ja linnapeal oli kirjade kirjutamiseks pliiatsi või kriidi asemel masin.

Olemeeli tahtis tegelikult kohe koju tagasi minna, ent isa sõnad kajasid kõrvus. Seepärast uuris ta lähemalt nii üht kui teist, niipaljukest oli ta ometi oma isale võlgu. Paraku proovis ta elektrit nii õnnetult, et sai löögi ja minestas mitmeks minutiks.

Kui ta toibus, kogus ta end natuke aega, siis oli järg kirjutusmasina käes. Seal läks aga nii õnnetult, et tema vasak nimetissõrm jäi d- ja r-klahvi vahele kinni, misjärel Olemeeli kohutavalt ehmus ja tõmbas käe nii jõuliselt ära, et sõrmeluu murdus kahest kohast.

Sellest talle aitas. Olemeeli käskis oma assistentidel asjad kurnavaks kojusõiduks kokku pakkida. Ta teadis juba, mida ta isa Kakenyale ette kannab. Oli piisavalt halb, et elekter hammustab, kui nael seina sees olevasse auku pista. Aga kirjutamiseks mõeldud masin oli suisa eluohtlik.

Kakenya Kauni ennustused läksid harva täide. Kuid kahtlus, et tema maine teekond hakkab lõpule jõudma, osutus õigeks. Osaliselt hambutu ja hirmunud poeg asus isa asemele.

Uus pealik Olemeeli andis juba päev pärast isa muldasängitamist välja kolm dekreeti.

Esiteks: seda, mida nimetatakse elektriks, ei tohi Olemeeli võimu alla kuuluvas orus kunagi paigaldada.

Teiseks: kirjutamiseks mõeldud masinaid ei tohi üle piiri tuua, ja kolmandaks:

Küla investeerib uhiuude veepuhastussüsteemi.

Nii juhtuski, et Olemeeli valitses ligi neli aastakümmet Masai Mara ainsas orus, kus ei olnud elektrivoolu, kirjutusmasinaid ega edaspidi arvuteid. See jäi oruks, kus kogu maakera kuuest miljardist mobiiltelefoni kasutajast ei elanud mitte ühtegi.

Ta nimetas end Olemeeli Paljureisinuks. Ta oli sama ebapopulaarne nagu tema isa omal ajal. Seljataga nimetati teda mitmete vähem meelitavate omadussõnadega. Ole Mbatian noorema lemmik oli „pealik hambutu”.

Sugugi mitte populaarne pealik ja tunnustatud ravitseja olid üheealised. See ei tähendanud, et nad oleksid omavahel läbi saanud. Aga kuna nad olid küla kaks kõige tähtsamat meest, siis ei sobinud neil ka kakelda nagu nooruspõlves. Ole Mbatian leppis, et suurimal tagurlasel oli otsustusõigus. Vastutasuks teeskles Olemeeli Paljureisinu, nagu ei kuuleks ta, kui ravitseja rääkis, kummal neist rohkem hambaid suus alles on.

Pealik oli pidev, ent talutav mure Ole Mbatiani elus. Tõelist kurbust tundis ta hoopis millegi muu pärast: nimelt sai ta oma esimese naisega neli ja teise naisega samuti neli last – kaheksa tütart, mitte ühtegi poega. Juba pärast neljandat tütart hakkas ta oma ürtide ja juurikatega eksperimenteerima, et järgmine laps oleks poiss. Kuid see meditsiiniline väljakutse osutus tema jaoks liiga raskeks. Tütred muudkui sündisid. Lõpuks lõpetasid naised sünnitamise, kusjuures Ole Mbatiani katsetatud segudes ei figureerinud ei karella-kibekurki ega rohtset puuvilla.

Pärast viit põlvkonda ravitsejamehi pidi järgmine mees olema keegi teine kui Mbatian, või mis iganes nende nimi enne oli. Naissoost ravitsejamehi masaide maailmas ei eksisteerinud. Seda oli ju tegelikult ametinimetusestki juba aru saada.

Tükk aega lohutas Olet see, et laste tootmises ei läinud hambutul pealikul sugugi paremini kui temal endal. Olemeeli sai Ole kaheksa tütrega enamvähem samal ajal samuti kuus tükki.

Konks oli aga selles, et pealikul oli veel üks naine tagavaraks. Enne kui kõige noorem naine liiga vanaks jäi, kinkis ta oma abikaasale ja pealikule poja ning pärija. Suur pidu külas! Uhke isa kuulutas, et sündmust tähistatakse terve öö. Tähistatigi. Kõik pidutsesid koidikuni peale ravitsejamehe, kes peavalu tõttu varakult magama läks.

Sellest oli nüüd palju aastaid möödas. Tunduvalt rohkem, kui Ole arvas endal veel ees olevat. Kuid ta polnud veel Suure Jumala ette astumiseks valmis. Tal oli veel nii mõndagi anda. Ta ei teadnudki õieti, kui vana ta juba on. Ta märkas, et pole enam sama täpne vibulaskja kui vanasti, ka oda ei tabanud iga kord märki. Võib-olla vaid viskenuiaga polnud sääraseid probleeme. Sellest hoolimata oli ta neil aladel küla meister.

Nõtkus oli samuti endine. Ta liikus peaaegu sama kergelt nagu alati. Ehkki iga kord polnud tal liikumiseks tuju. Eks ta hakkas vist mugavaks muutuma. Hambad valutasid. Neid tuli ravitseda. Nägemine oli ähmasem kui nooruses, kuid see ei tekitanud probleeme. Ole oli juba näinud kõike, mis nägemist väärt, ja kui tal oli vaja kuhugi minna, leidis ta vajaliku koha niigi üles.

Kokkuvõtteks sai siit-sealt välja lugeda, et vanust on juurde tulnud. Oli ka teine võimalus – et Ole Mbatianil on depressioon. Kui kurbus sündimata jäänud poja pärast liiga suureks läks, määras ta endale raviks päevalilleõlis leotatud naistepuna ja roosilõhnalist kuldjuurt. Tavaliselt oli sellest abi.

Või siis tegi ta savannis väikese tiiru. Ta oli hommikuti varakult väljas, otsides oma arstimikappi pidevalt uusi juurikaid ja ürte. Töötas enne seda, kui päike liiga kuumalt kõrvetama hakkas. Ta alustas oma jalutuskäike juba siis, kui veel pime oli. Kuulatas seejuures teraselt, et peaaegu hääletult liikuvad lõvid kuskil läheduses jahti ei peaks.

Muide, ega sammud ei hakanud lühemaks jääma? Ükskord läks Ole kaugele, lausa Nanykini välja. Teinekord pika maa Kilimanjaro jalamile ja sealt edasi üles mäkke. Nüüd oli aga tunne, nagu asuks juba naaberkülagi liiga kaugel. Miski ei vihjanud sellele, et Ole Mbatian noorem võiks ühel päeval lähemas tulevikus tekitada Stockholmis, Euroopas ja maailmas märkimisväärset segadust. Masai, kes teadis väga palju sellest, kuidas õilistada savanni tervendavaid jõude, ei teadnud midagi ei Rootsi pealinnast ega kontinendist, millel see asus. Maailma kohta teadis ta vaid nii palju, et kunagi ammu lõi selle En-Kai, Kõrgeim Jumal, kes elas Kirinyaga mäel. Ole Mbatian nimetas end kristlaseks, kuid oli tõdesid, mida isegi piibel ei suutnud väärata. Nende hulka kuulus ka maailma loomine.

„Nojah,” ütles ta endamisi.

Mõnikord kasutas ta seda väljendit. See tähendas, et tuleb natuke veel edasi rügada. Ja sealjuures mitte lootust kaotada.