Читать книгу Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus - Jonas Jonasson - Страница 6

Allan Karlsson seisis keset vanadekodu seina äärt kulgevat võõrasemapeenart ja kõhkles. Tal oli seljas pruun pintsak, jalas pruunid püksid ja pruunid toatuhvlid. Eriline moelõvi ta just polnud; temaealiste hulgas on sääraseid harva. Ta põgenes parajasti iseenda sünnipäevapeolt ja ka see on niisuguses vanuses haruldane, eeskätt just sellepärast, et vähesed üldse nii vanaks elavadki.

Allan pidas aru, kas võtta vaevaks aknast uuesti sisse tagasi ronida, et tuua müts ja kingad, aga tegi käega kobades kindlaks, et vähemalt rahakott on põuetaskus, niisiis loobus ta sellest kavatsusest. Pealegi oli õde Alice korduvalt tõestanud mingi seitsmenda meele olemasolu (kuhu Allan ka oma viinapudelit ei peitnud, leidis õde selle alati üles) ja võib-olla aimas õde juba nüüd, et teoksil on midagi kahtlast?

Targem oleks teele asuda, kuni aega veel on, leidis Allan ja astus põlvede naksudes lillepeenrast välja. Rahakotis olid ta mäletamist mööda mõned sajalised ja see oli hea, sest vaevalt enda varjamine just tasuta lõbu on.

Siis pööras ta pead ja heitis pilgu vanadekodule, mida ta veel hiljuti pidas oma viimseks maapealseks koduks. Ning ta ütles endale, et ilmselt tuleb tal surra mõni teine kord ja kuskil mujal.

Saja-aastane hakkas oma pissisussides astuma (susse nimetatakse nii, kuna üliküpses eas mehed suudavad harva jalatsitest kaugemale pissida). Kõigepealt läbi pargi ja seejärel üle lageda välja, kus aeg-ajalt toimusid muidu üsna unise aleviku laadapäevad. Paarisaja meetri pärast läks Allan kohaliku uhkuse – keskaegse kiriku – tagant läbi ja istus kalmupingile põlvi puhkama. Religioossusega polnud lood sealkandis eriti kiita, nii et Allani arvestuse järgi võis ta kalmistul rahulikult hinge tõmmata. Ta märkas, et iroonilisel kombel oli ta sündinud samal aastal Henning Algotssoniga, kes puhkas otse ees oleva hauakivi all. Üks nendevahelisi erinevusi oli aga näituseks ka see, et Henning oli juba kuuskümmend üks aastat varem alla andnud.

Kui Allan oleks olnud teistsuguse meelelaadiga, siis oleks ta ehk mõelnud, millesse Henning kõigest kolmekümne üheksa aastasena küll surnud oli. Kuid kui seda oli võimalik vältida – ja enamasti oli –, siis ei seganud Allan end kunagi teiste asjadesse.

Selle asemel tuli talle pähe, et nähtavasti oli see vale mõte, kui ta vanadekodus istudes arvas, et võiks hoopistükkis ära surra. Sest kuidas keha ka ei valutanud, ometi oli ju palju huvitavam ja õpetlikum õde Alice’i eest põgeneda kui lamada liikumatult kahe meetri sügavusel mulla all.

Seepeale tõusis sünnipäevalaps oma tuikavatest põlvedest välja tegemata püsti, jättis Henning Algotssoniga hüvasti ja jätkas oma kehvasti kavandatud põgenemist.

Allan suundus läbi kalmistu lõuna poole, kuni jõudis seda ümbritseva kiviaiani. See oli küll kõigest meetrikõrgune, aga Allan oli saja-aastane, mitte mingi kõrgushüppaja. Teisel pool kiviaeda ootas Malmköpingi bussijaam ja vanake taipas, et just sinna olidki tema nõdrad jalad teel. Kunagi palju aastaid varem oli Allan rännanud üle Himaalaja. Vaat see oli olnud vaevaline retk. Allan mõtles selle peale, seistes teda bussijaamast eraldava viimase takistuse ees. Ta mõtles sellele nii pingsalt, et kiviaed kahanes ta silme all tibatillukeseks. Ja kui see oli juba tõeliselt madal, ronis Allan vanust ja põlvi trotsides sellest üle.

Malmköpingis on harva palju rahvast liikvel ja see päikeseline kevadpäev polnud ses suhtes erand. Allan polnud kohanud veel ühtegi hingelist pärast seda, kui oli kiiruga otsustanud oma sajanda sünnipäeva tähistamisele ilmumata jätta. Bussijaama ootesaal oli samuti peaaegu inimtühi, kui Allan susse lohistades sisse astus. Kuid siiski ainult peaaegu. Keset ootesaali oli kaks pingirida, seljatoed vastamisi. Kõik istekohad olid vabad. Vasakul oli kaks kassaluuki, neist üks oli suletud, teises istus väikeste ümmarguste prillide ja hõredate ühele poole kammitud juustega kõhn lühike vormivestis mees. Allani saabudes tõstis mees vaevatud pilgu arvutiekraanilt. Võib-olla oli bussijaamas sel pärastlõunal tema meelest hirmus tunglemine; Allan oli just avastanud, et ta polnudki ootesaalis ainus reisija. Nimelt seisis ühes nurgas kõhetu kehaehitusega ning pikkade heledate rasvaste juuste ja turris habemega nooruk, teksajaki seljal tekst Never Again.

Nooruk võis vabalt olla kirjaoskamatu, sest ta rebis invaliididele mõeldud tualettruumi ust, nagu ei tähendaks mustade tähtedega kollasele sildile maalitud sõna „Suletud” tema jaoks midagi.

Kohe seejärel läks ta kõrvalasuva teise tualettruumi juurde, kuid seal tekkis uus probleem. Nähtavasti ei tahtnud nooruk oma suurest, ratastel liikuvast hallist kohvrist lahkuda, aga WC oli nende mõlema mahutamiseks liiga väike. Allan mõistis, et nooruk peab kas kohvri oma hädade õiendamise ajaks välja jätma, või siis selle kitsukesse ruumi pressima ja ise välja jääma.

Kuid Allanil oli nooruki muredele raske kaasa elada. Selle asemel sundis ta taas oma jalad nii hästi liikuma, kui sai, tippis väikeste sammudega avatud kassaluugi taga istuva lühikese mehe juurde ja päris, kas lähemate minutite jooksul oleks võimalik mõne ühiskondliku transpordivahendiga suvalises suunas sõita, ja mis see sel juhul maksaks.

Väike mees oli väsinud moega. Ja jutu iva oli tal arvatavasti keset Allani avaldust kaduma läinud, sest pärast hetkelist mõtlemist küsis ta:

„Ja kuhu härra sõita kavatseb?”

Allan alustas uuesti otsast peale ja tuletas väikesele mehele meelde, et ta oli mõni hetk tagasi jätnud niihästi reisi sihtpunkti kui ka sõiduvahendi liigi määramata, see sõltub a) ärasõidu kellaajast, ja b) pileti hinnast.

Väike mees vaikis taas mõne hetke, uuris oma tabeleid ja seedis Allani sõnu.

„Kolme minuti pärast läheb buss number 202 Strängnäsi. Kas see sobib?”

Allani meelest võis sobida küll, ja seejärel anti talle teada, et kõnealune buss väljub otse terminali ukse ees olevast peatusest, ja kõige parem on osta pilet otse bussijuhi käest.

Allan imestas endamisi, mida mehike küll seal kassaluugi taga teeb, kui ta isegi pileteid ei müü, aga ta ei öelnud midagi. Võib-olla imestas väike mees seda ise ka. Selle asemel tänas Allan abi eest ja tegi katse kergitada kaabut, mis oli tal suure kiiruga maha jäänud.

Saja-aastane istus ühele tühjale pingile ja vajus mõttesse. Neetud juubelipidu hooldekodus pidi algama kell kolm ja sinna oli veel kaksteist minutit aega. Iga hetk võis keegi hakata Allani toa uksele kolkima, ja pärast seda läheb tsirkus lahti.

Juubilar naeratas sellele mõeldes endamisi ja pani samal ajal silmanurgast tähele, et keegi läheneb talle. See oli kõhetu kehaehituse, pikkade heledate rasvaste juuste ja turris habemega nooruk, seljas teksajakk tekstiga Never Again. Too tuli otse Allani poole, vedades järel suurt, nelja väikese rattaga kohvrit. Allan taipas, et varitses oht pikajuukselisega vestlusse laskuda. Selles polnud ju iseenesest midagi halba, sest niimoodi avaneks võimalus heita pilk tänapäeva noorte mõttemaailma.

Ja dialoog tekkiski, ehkki mitte kuigi sügavamõtteline. Nooruk jäi Allanist mõne meetri kaugusele seisma, uuris teda hetke ja ütles siis:

„Kule sina!”

Allan vastas sõbralikult, et ka tema omalt poolt tervitab noormeest, ning küsis, kas ta saaks millegagi abiks olla. Sai küll. Nooruk tahtis, et Allan hoiaks kohvril silma peal, kuni selle omanik tualetis oma loomulikke vajadusi õiendab. Või nagu nooruk end väljendas:

„Ma pean sitale minema.”

Allan ütles kenasti, et ehkki ta on vana ja nõder, on ta silmanägemine igati korras ja noore mehe kohvri valvamine pole tema jaoks sugugi koormav. Ta soovitas aga noormehel oma asjade õiendamisega õige pisut kiirustada, sest Allanil oli vaja bussi peale minna.

Seda viimast nooruk ei kuulnud, sest ta oli kiirete sammudega teel WC poole juba enne, kui Allan lõpetada jõudis.

Saja-aastane polnud kunagi olnud seda tüüpi, kes inimeste peale ärritub, on selleks siis põhjust või mitte, ja ka nooruki tahumatus ei häirinud teda. Seevastu ei tundnud ta aga kõnealuse nooruki suhtes mingit erilist sümpaatiat ja see mängis edasistes sündmustes arvatavasti oma osa.

Juhtus nimelt see, et buss number 202 sõitis terminali ukse ette kõigest mõni sekund pärast seda, kui WC uks nooruki järel sulgus. Allan vaatas bussi ja seejärel kohvrit, siis uuesti bussi ja siis uuesti kohvrit.

„See liigub ju rataste peal,” ütles ta endamisi. „Ja sellel on vedamiseks rihm ka küljes.”

Ja siis üllatas Allan iseennastki, tehes – võib vast nii öelda – elujaatava otsuse.

Bussijuht oli teenistusvalmis ja viisakas. Ta aitas suure kohvriga vana mehe bussi.

Allan tänas abi eest ja võttis pintsaku rinnataskust rahakoti. Bussijuht küsis, kas härra soovib sõita kuni Strängnäsini välja, Allan luges samal ajal oma vahendid üle. Kuussada viiskümmend krooni paberraha ja mõned mündid pealekauba. Allan mõtles, et kõige targem on olla võimalikult kokkuhoidlik, niisiis pani ta viiekümnese letile ja küsis:

„Mis te arvate, kui kaugele ma sellega saaksin?”

Bussijuht vastas lõbusalt, et ta oli küll harjunud inimestega, kes teavad, kuhu nad tahavad sõita, kuid mitte seda, mis see maksab, kuid praegu oli asi ju suisa vastupidi. Siis vaatas ta oma tabelit ja teatas, et neljakümne kaheksa krooni eest saab sõita Byringe jaamani.

Allani meelest sobis see igati. Ta sai pileti ja kaks krooni vahetusraha tagasi. Äsja pihta pandud kohvri oli bussijuht pannud enda selja taha, pagasile mõeldud riiulisse, Allan istus paremale poole esimesele istmele. Sealt nägi ta bussijaama ootesaali. Tualetiuks oli ikka veel kinni, kui bussijuht käigu sisse lükkas ja buss minema sõitis. Allan soovis puhtast ligimesearmastusest, et noorukil oleks ees ootavat pettumust arvestades tualettruumis mõnus.

Strängnäsi buss polnud sel õhtupoolikul sugugi täis. Kõige tagumises otsas istus Flenist peale tulnud keskealine naine, bussi keskel noor ema, kes oli end bussi vinnanud Solbergas koos oma kahe lapsega, neist üks vankris, ja kõige ees Malmköpingis reisijatega liitunud väga vana mees.

Viimatimainitu istus parajasti ja mõtles, miks ta oli varastanud suure halli neljarattalise kohvri? Võib-olla sellepärast, et see oli võimalik? Ja et kohvri omanik oli lontrus? Või sellepärast, et kohvris võis vabalt olla paar kingi ja ehk isegi kaabu? Või sellepärast, et vanal mehel polnud midagi kaotada? Ei, Allan ei osanud endale vastata. Kui elad juba lisaajal, siis on lihtne endale kõiksugu vabadusi võtta, mõtles ta ja seadis end mugavamini istuma.

Kell sai kolm ja buss möödus Björndammenist. Allan leidis, et siiamaani võis päevasündmuste arenguga rahul olla. Siis pani ta silmad kinni, et väikest lõunauinakut teha.

Samal ajal koputas õde Alice Malmköpingi vanadekodu toa number 1 uksele. Ta koputas mitu korda.

„Lõpeta tembutamine, Allan! Vallavolikogu esimees ja kõik on juba kohal. Kuuled või? Ega sa pole jälle jooma hakanud, Allan? Tule nüüd välja, Allan! Allan?”

Umbes samal ajal avanes Malmköpingi bussijaama parasjagu ainsa töökorras oleva WC uks. Välja astus igas mõttes kergendunud nooruk. Ta kõndis mõned sammud ootesaali keskosa poole, kohendades samal ajal ühe käega püksirihma ja tõmmates teisega läbi juuste. Ta jäi seisma, vahtis tühje pingiridu ja heitis kiire pilgu algul paremale ja siis vasakule. Seejärel ütles ta valjusti:

„No mida kuradit...”

Seejärel ta takerdus, enne kui tõi kuuldavale järgmise lause:

„Kuradi vanamees, raisk, ma löön su maha! Ainult et kõigepealt pean ma su üles leidma!”