Читать книгу Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus - Jonas Jonasson - Страница 7

Teisel mail alates kella kolmest kadus rahu Malmköpingist mitmeks päevaks. Vihastamise asemel muutus vanadekodu õde Alice murelikuks ja otsis välja maja üldvõtme. Kuna Allan polnud oma põgenemistee varjamiseks midagi teinud, siis saadi kohe ka jälile, et sünnipäevalaps oli läbi akna välja roninud. Õues oli ta jälgede järgi otsustades mõnda aega võõrasemade keskel tammunud ja seejärel kadunud.

Oma ametipositsioonile tuginedes tundis volikogu esimees, et tal tuleb juhtimine enda kätte võtta. Ta saatis töötajad kahekaupa välja otsima. Allan ei saanud ju kuigi kaugel olla ja otsijatel tuli tähelepanu keskendada ainult kõige lähemale ümbruskonnale. Üks otsimisrühm saadeti parki, teine viinapoodi (kus, nagu õde Alice teadis rääkida, Allan aeg-ajalt käis), kolmas Storgatani muudesse kauplustesse ja neljas mäe otsas asuvasse talumuuseumi. Volikogu esimees ise pidi vanadekodusse jääma, et hoida silm peal teistel vanakestel, kes veel kaduma polnud läinud, ja mõelda välja järgmine samm. Lisaks manitses ta otsijaid diskreetsusele; kogu loo ümber polnud vaja ju ilmaasjata kella lüüa. Üldises segaduses ei tulnud volikogu esimehele kordagi pähegi, et üks äsja välja saadetud paaridest koosnes kohaliku ajalehe reporterist ja fotograafist.

*

Bussijaam volikogu esimehe otsimisplaani esmaste valikute hulka ei kuulunud.

Samas oli aga seal kõik nurgatagused juba läbi vaadanud üheliikmeline otsimisrühm, mis koosnes väga vihasest, kõhetu kehaehitusega, pikkade heledate rasvaste juuste ning turris habemega noorukist, seljas teksajakk tekstiga Never Again. Kuna taati ega kohvrit leida ei õnnestunud, seadis nooruk otsustavalt sammud ainsa avatud kassaluugi taga istuva väikese mehe suunas, eesmärgiks informatsiooni hankimine taadi võimalike reisiplaanide kohta.

Väike mees oli oma tööst küll tüdinud, kuid tema ametiuhkus oli alles. Sellepärast selgitas ta valjuhäälsele noorukile, et bussiterminali reisijate andmete konfidentsiaalsuse osas firma mööndusi ei tee, ning lisas veel tähtsalt, et ta ei kavatse mingil tingimusel noorukile viimase poolt soovitud informatsiooni anda.

Nooruk vaikis natuke aega ja nähtavasti tõlkis kuuldut enda jaoks rootsi keelde. Seejärel liikus ta viis meetrit vasakule, kassaruumi mitte just eriti tugeva ukse juurde. Ta ei vaevunud kontrollima, kas uks on lukus või mitte. Selle asemel võttis ta hoogu ja lõi ukse parema jalaga sisse, nii et pilpad lendasid. Väike mees ei jõudnud isegi puudutada telefonitoru, mille järele ta abi kutsumiseks käe oli sirutanud, kui leidis end juba siplemas õhus nooruki ees, kes teda kõrvupidi kindlas haardes hoidis.

„Ma ei pruugi teada, mis asi on konfidentsiaalsus, aga ma oskan kuradi hästi inimesi rääkima panna,” ütles nooruk väikesele mehele, enne kui ta tolle mütsuga pöördtoolile tagasi pani.

Siis seletas nooruk, mida ta kavatseb väikese mehe suguorganitega haamri ja naelte abil ette võtta, kui mehike tema tahtmist ei täida. Kirjeldus oli nii värvikas, et väike mees otsustas otsekohe kõik ära rääkida, mida ta teadis – nimelt et kõnealune vanur oli tõenäoliselt Strängnäsi bussi peale läinud. Kas vanur oli ka mingi kohvri kaasa võtnud, seda ei osanud väike mees öelda, kuna ta pole sedasorti inimene, kes reisijate järele nuhiks.

Siis jäi väike mees vait, et aru saada, kuivõrd öeldu noorukit rahuldab, ja leidis otsemaid, et ilmselt on kõige targem veel natuke täiendavat infot anda. Niisiis jutustas ta, et Malmköpingi ja Strängnäsi vahelisel teel on kaksteist bussipeatust ja vanur võis loomulikult ükskõik millises neist maha minna. Täpsemalt oskab seda öelda aga bussijuht, kes sõiduplaani kohaselt on Malmköpingis uuesti kell 19.10 samal õhtul, kui buss Fleni tagasi sõidab.

Selle peale võttis nooruk hirmunud ja tulitavate kõrvadega väikese mehe kõrval istet.

„Peab mõtlema,” ütles ta.

Seda ta tegigi. Ta mõtles, et päris kindlasti õnnestuks tal väikese mehe käest bussijuhi mobiilinumber välja raputada, seejärel bussijuhile helistada ja öelda, et vanamehe kohver oli tegelikult varastatud. Aga sellega kaasneks loomulikult oht, et bussijuht teatab asjast politseisse, ja sellest polnud nooruk sugugi huvitatud. Pealegi polnud tegelikult ju kiiret, sest papi paistis kohutavalt vana, ja kui tal on vaja kohvrit kaasas vedada, peab ta Strängnäsi jaamast edasi sõitmiseks kasutama rongi, bussi või taksot. Sellega jätab ta endast aga uue jälje maha, ja alati leiab kellegi, kes pärast kõrvupidi ülesriputamist soovib rääkida, kuhu vanamees edasi on suundunud. Nooruk usaldas oma võimet veenda inimesi ära rääkima, mida nad teadsid.

Kui nooruk oli mõttetööga ühele poole saanud, otsustas ta kõnealuse bussi ära oodata ja selle juhiga rääkida, vältides seejuures tarbetut sõbralikkust.

Pärast otsuselejõudmist tõusis nooruk püsti, selgitas väikesele mehele, mis juhtub mehe enda, tema naise, laste ja nende koduga, kui ta peaks äsja toimunust rääkima politseile või kellelegi teisele.

Väikesel mehel polnud naist ega lapsi, küll aga vajas ta edaspidigi nii oma kõrvu kui ka suguorganeid. Niisiis andis ta raudteelase ausõna, et ei kõssa juhtunust kellelegi.

Seda lubadust pidas ta kuni järgmise päevani.

*

Väljasaadetud kahemehelised otsimissalgad tulid vanadekodusse tagasi ja kandsid ette oma tähelepanekutest. Või õigemini küll nende puudumisest. Vallavolikogu esimehele oli mõte politseisse teatamisest vaistlikult vastumeelne ja ta kaalus parajasti võimalikke alternatiive, kui kohaliku ajalehe reporter söandas küsida:

„Mis te nüüd kavatsete ette võtta?”

Volikogu esimees vaikis hetke ja vastas siis:

„Helistan loomulikult politseisse.”

Issand, kuidas ta vihkas vaba ajakirjandust.

*

Allan ärkas, kui bussijuht teda sõbralikult müksas ja teatas, et nad olid jõudnud Byringe jaama peatusse. Seejärel asus bussijuht kohvrit esiuksest välja tõstma, Allan väljus tema kannul.

Bussijuht küsis, kas härra saab nüüd edasi ise hakkama, ja Allan ütles, et pole põhjust muretseda. Siis tänas Allan abi eest ja lehvitas hüvastijätuks, buss hakkas teel number 55 uuesti liikuma ja jätkas sõitu Strängnäsi suunas.

Kõrged kuused Allani ümber varjasid pärastlõunase päikese, õhukeses pintsakus ja toasussides oli jahe. Kuskil polnud jälgegi mingist Byringe külast, veel vähem selle jaamast. Kolmes suunas oli näha vaid metsa, metsa ja veel kord metsa. Ning paremale suunduvat väikest kruusateed.

Allan mõtles, et kohvris, mille ta nii kiiresti ja veidralt endaga kaasa oli haaranud, võis ehk sooje riideid olla. Aga kohver oli lukus ning ilma kruvikeeraja või mõne muu tööriistata polnud lootustki seda lahti saada. Tuli liikuma hakata, sest ta ei saanud ju ometi sinna tee äärde surnuks külmuma jääda. Kogemus ütles, et see ei õnnestuks nagunii.

Kohvri ühe külje peal oli rihm ja sellest tõmmates veeres kohver väikeste rataste peal kenasti edasi. Allan kõndis lühikeste lohisevate sammudega mööda metsa viivat kruusateed. Tema järel hüples kohver kruusakivide peal siia-sinna.

Paarisaja meetri pärast jõudis Allan tõenäoliselt Byringe jaamani – mitte enam kasutuses oleva jaamahooneni mahajäetud raudtee ääres.

Ta oli muidugi saja-aastase mustereksemplar, aga nüüd oli seda kõike korraga liiga palju. Allan istus mõtete ja jõu kogumiseks kohvri peale.

Tema ette vasakule jäi kulunud kollane kahekorruseline jaamahoone, kõik alumise korruse aknad hööveldamata laudadega kinni löödud. Paremal kulges kunagine raudtee veelgi sügavamasse metsa kui see, kus Allan hetkel viibis. Loodus polnud rööpaid veel täiesti endasse neelanud, kuid see näis olevat vaid aja küsimus.

Puust perroon ei paistnud kuigi turvaline. Piki äärmist lauda oli näha sinna kunagi maalitud tekst: „Ära astu rööbastele.” Rööbastele astumine pole ju sugugi ohtlik, mõtles Allan. Aga milline täie mõistusega inimene astuks vabatahtlikult selle perrooni peale?

Vastust ei pidanud kaua ootama, sest samal silmapilgul avanes jaamahoone päevinäinud uks ja majast astus välja umbes seitsmekümneaastane pruunide silmade ja halli habemetüükaga mees, peas sonimüts, seljas ruuduline särk ja nahkvest ning jalas tugevad saapad. Nähtavasti oli ta kindel, et perroonilauad järele ei anna, ja kogu tema tähelepanu oli suunatud papile.

Sonimees jäi keset perrooni seisma ja jättis kergelt vaenuliku mulje. Kuid tema valdustesse tunginud väetit olendit nähes paistis ta mõttelõng katkevat.

Allan istus oma hiljuti varastatud kohvri otsas, ei osanud midagi öelda ega jaksanudki õieti rääkida. Aga ta vaatas sonimeest kindlal pilgul ja ootas selle esimest käiku. See tuli päris kiiresti ja polnudki nii ähvardav, kui algul oli tundunud. Pigem oli see äraootav.

„Kes sa oled ja mis sa mu perrooni juures teed?” küsis sonimees.

Allan ei vastanud; ta ei suutnud otsustada, kas oli kohtunud sõbra või vaenlasega. Kuid siis mõtles ta, et pole kuigi tark minna tülli ainsa nägemisulatuses viibiva inimesega, kes võiks ta tuppa sooja lasta, enne kui õhtune külm päriselt võimust võtab. Seepärast otsustas ta rääkida nii, kuidas asi on.

Niisiis jutustas ta, et tema nimi on Allan, et ta on täpselt sada aastat vana ja oma vanuse kohta kõbus, koguni nii kõbus, et oli põgenenud vanadekodust, ja et ta lisaks sellele oli jõudnud varastada kohvri ühe nooruki tagant, kes praegu selle üle kindlasti eriti rõõmus ei ole, ning et Allani põlved pole hetkel parimas vormis ja ta sooviks natuke aega jalgu puhata.

Kui Allan oma looga lõpule jõudis, jäi ta endistviisi kohvri otsas istudes vait ja ootas kohtuotsust.

„Ah või nii!” ütles sonimees ja naeratas. „Või et varas!”

„Seenior-varas,” vastas Allan mornilt.

Soniga mees hüppas perroonilt nõtkelt maha ja läks saja-aastase juurde, et teda lähemalt uurida.

„Oled sa tõesti saja-aastane?” küsis ta. „Siis peab sul küll kõht tühi olema.”

Allan ei mõistnud selle mõttekäigu loogikat, aga kõht oli tal tühi küll. Nii ta siis küsis, mis menüüs on ja kas on ehk isegi võimalik, et sinna juurde käib ka väike naps.

Sonimees sirutas käe välja, tutvustas end Julius Jonssonina ja tõmbas vanuri püsti. Siis kuulutas ta, et võtab Allani kohvri enda hoolde, õhtusöögiks on põdrapraad, kui see külalisele sobib, ning tingimata kuulub selle juurde ka nii palju napsu, et sellest piisab nii kehale kui põlvedele.

Vaevaliselt ronis Allan perroonile. Valu andis märku, et ta oli veel elus.

Julius Jonssonil polnud mitu aastat olnud kedagi, kellega juttu ajada, seega oli kohvriga vanuri saabumine teretulnud. Kõigepealt ühe jala ja seejärel teise jala jaoks võetud naps, millele järgnesid veel mõned selja ja turja ning isu jaoks, muutsid kokkuvõttes õhkkonna meeldivaks. Allan küsis, millest Julius end elatab, ning sai vastuseks terve pika jutustuse.

Julius oli sündinud põhja pool, Hudiksvalli lähedal Strömbackas talupidajate Anders ja Elvina Jonssoni ainsa lapsena. Ta töötas kodutalus sulasena, saades iga päev kolki isa käest, kes oli veendunud, et Juliusest pole millekski asja. Aga sel aastal, kui Julius sai kahekümne viie aastaseks, suri ema vähki, mille üle Julius kurvastas, ja kohe seejärel uppus isa mullikat päästa üritades sohu. Julius kurvastas ka selle üle, sest ta oli mullikasse kiindunud.

Noorel Juliusel polnud talupidamiseks vähimatki annet (isal oli niisiis selles osas õigus olnud) ega tegelikult ka tahtmist. Ta müüs kogu kupatuse maha, välja arvatud mõned hektarid metsa, millest võis tema arvates vanaduspäevil kasu olla.

Siis sõitis ta Stockholmi ja raiskas kahe aastaga kogu raha ära. Seejärel pöördus ta oma metsa tagasi.

Julius lõi innukalt kaasa Hudiksvalli elektrivõrkudele viie tuhande elektriposti hankimiseks korraldatud vähempakkumisel. Ja kuna Julius ei süvenenud sellistesse pisiasjadesse nagu tööandjamaksud, käibemaks ning muu mitteoluline, tuli ta pakkumine võitjaks. Kümmekonna Ungari põgeniku abiga õnnestus tal elektripostid ka kokkulepitud tähtajaks valmis teha ja ta sai selle eest rohkem raha, kui lootagi oskas.

Sinnamaani oli ju kõik hästi, aga asjalugu oli niisugune, et Julius pidi natuke sohki tegema, sest puud metsas polnud piisavalt kõrged. Elektripostid said seetõttu meetri võrra tellitust lühemad, ja ega seda poleks keegi märganudki, kui talumehed poleks hakanud omale parajasti sel ajal massiliselt kombaine muretsema.

Hudiksvalli elektrivõrgud tikkisid lühikese ajaga ümbruskonna põllud ja heinamaad elektriposte täis, ja lõikusaja saabudes sõitsid ühel hommikupoolikul kakskümmend kaks tuttuut kombaini kahekümne kuues kohas elektriliinid puruks. Kogu see Hälsinglandi maanurk jäi nädalateks ilma elektrita, lõikustööd jäid pooleli, lüpsimasinad ei töötanud. Ei kulunud kaua aega, kui talumeeste raev, mis esialgu tabas Hudiksvalli elektrivõrke, pöördus noore Juliuse vastu.

„Väljendit „lõbus Hudik” sel ajal igatahes ei leiutatud, see on üks, mis kindel. Mul tuli end seitse kuud Sundsvalli linnahotellis varjata, ja siis olid rahad jälle otsas. Kas võtame veel ühed?” ütles Julius.

Allani meelest võis võtta küll. Põdrapraad oli pilsneriga alla loputatud ja nüüd tundis Allan ennast nii uskumatult hästi, et surm tundus peaaegu hirmuäratav.

Julius jätkas oma jutustust. Pärast seda, kui ta ühel päeval oleks Sundsvalli kesklinnas peaaegu traktori alla jäänud (masinat juhtis mõrtsukaliku pilguga talumees), sai ta aru, et tema väikest apsu lähema saja aasta jooksul sealkandis ära ei unustata. Niisiis vahetas ta elukohta ja sattus Mariefredi, kus tegeles mõnda aega pisivargustega, enne kui ta linnaelust tüdines ja sai Byringe suletud jaamahoone õnnelikuks omanikuks kahekümne viie tuhande krooni eest, mis ta ühel ööl Gripsholmi võõrastemaja seifist oli leidnud. Siin, jaamas, elatus ta nüüd põhiliselt riigipoolsest toetusest, salaküttimisest naabri metsas, mõningal määral puskariajamisest ja selle müügist, ning võimaluse korral naabrite tagant pihta pandud esemete edasimüümisest. Ta polnud ümbruskonnas kuigi populaarne, nagu ta jutustas, ja Allan vastas suutäite vahele, et see oli isegi mõistetav.

Kui Julius tahtis „magustoiduks” viimast napsu võtta, vastas Allan, et sedasorti magustoitude suhtes on tal eluaeg nõrkus olnud, aga kõigepealt on tal vajadus külastada tualettruumi, kui majas peaks selline asutus olema. Julius tõusis, pani laelambi põlema, sest väljas oli hakanud juba pimedaks minema, ja ütles, et esikus trepist paremat kätt on toimiv veeklosett, ning lubas Allani tagasitulekuks napsud välja kallata.

Allan leidis Juliuse kirjelduse järgi WC üles. Nagu tavaliselt, ei jõudnud mõned tilgad päris sihtkohta. Selle asemel maandus osa neist pehmelt pissisusside peale.

Keset toimingut kuulis Allan trepil liikumist. Tuleb tunnistada – esiti mõtles Allan, et see võib olla Julius, kes koos Allani varastatud kohvriga minekut teeb. Kuid siis tulid sammud lähemale. Keegi ronis trepist üles.

Siis mõistis Allan arvestatavat ohtu, et teiselt poolt ust kostavad sammud võisid kuuluda kõhna kehaehitusega, pikkade heledate rasvaste juuste ning turris habemega noorukile, kellel oli seljas teksajakk kirjaga Never Again. Ja kui see nüüd tõesti oli tema, siis oli asi naljast kaugel.

*

Strängnäsist tulev buss jõudis Malmköpingi jaama kolm minutit enne ettenähtud aega. Reisijaid bussis polnud ja juht oli pärast viimast peatust veidi tugevamini gaasi vajutanud, et jõuaks enne Fleni edasi sõitmist ka suitsu teha.

Kuid ta jõudis vaevalt sigareti süüdata, kui välja ilmus kõhetu kehaehitusega, pikkade heledate rasvaste juuste ning turris habemega nooruk, seljas teksajakk kirjaga Never Again. Kui täpne olla, siis teksti selja peal bussijuht sel hetkel küll ei näinud, aga see ei muutnud asja.

„Kas sõidad Fleni?”

Bussijuhi küsimus oli veidi ebakindel, sest miski noore mehe juures nagu ei klappinud.

„Ma ei sõida Fleni. Ja sina ka mitte,” vastas nooruk.

Neli tundi tagasitulevat bussi oodata oli nooruki napile kannatusele liig mis liig. Pealegi taipas ta poole aja pealt, et kui ta selle asemel oleks kohe auto hankinud, võinuks ta bussi ammu enne Strängnäsi kätte saada.

Kõige tipuks hakkasid väikeses alevis ringi tiirutama politseiautod. Millal tahes võisid politseinikud ka bussijaama tolgendama tulla ja hakata luugi taga istuvalt väikeselt mehelt pärima, millest ta nii ära on kohutatud ja miks kassaruumi uks ripakil on.

Nooruk ei saanud üldse aru, mida politseinikud seal tegid. Nimelt oli tema Never Againi šeff valinud tehingu läbiviimise kohaks Malmköpingi kolmel põhjusel: esiteks asus see Stockholmi lähedal, teiseks oli sinna suhteliselt hea transpordiühendus ja – mis kõige tähtsam – seaduse käsi polnud sinna ulatumiseks piisavalt pikk. Lühidalt öeldes polnud Malmköpingis politseid.

Või õigemini: neid poleks pidanud seal olema, aga praegu seal ju lausa kihas neist! Nooruk oli näinud kahte autot ja kokku nelja konstaablit, tema silmis oli see ikka korralik haarang.

Algul arvas nooruk, et politseinikud on seal tema pärast. Aga see eeldas, et väike mees on lobisenud, ja selle võimaluse võis nooruk kindlalt kõrvale heita. Bussi oodates polnud noorukil suurt muud teha kui väikest meest valvata, tema telefon puruks lüüa ja kassaruumi uks kuidagiviisi kokku lappida.

Kui buss lõpuks tuli ja nooruk nägi, et selles polnud ühtegi reisijat, tegi ta kiire otsuse buss koos selle juhiga kaaperdada.

Kulus ainult kakskümmend sekundit, et veenda juhti bussi ümber keerama ja põhja poole tagasi sõitma. Peaaegu isiklik rekord, mõtles nooruk, istudes täpselt samale kohale, kus tagaotsitav papi mõne aja eest oli istunud.

Bussijuht värises üle terve keha, kuid püüdis rahustava sigareti toel end kuidagimoodi valitseda. Bussis oli suitsetamine loomulikult keelatud, kuid ainus seadus, millele juht praegu allus, istus tema selja taga, oli kõhetu kehaehitusega, pikkade heledate rasvaste juuste ning turris habemega, seljas teksajakk kirjaga Never Again.

Sõidu ajal uuris nooruk välja, kuhu vana kohvrivaras oli suundunud. Juht ütles, et taat läks maha Byringe jaama peatuses ja arvatavasti oli see lihtsalt juhus. Ta rääkis juhtumist viiekümnekroonisega ja küsimusest, kui kaugele selle raha eest pääseb.

Byringe jaama kohta ei osanud juht eriti midagi öelda peale selle, et kõnealuses peatuses läks harva keegi maha või tuli peale. Aga tema arvates oli veidi kaugemal metsa sees mahajäetud raudteejaam, sellest ka peatuse nimi, ja et Byringe küla asub kuskil seal lähedal. Palju kaugemale poleks vanur tohtinud jõuda, arvas bussijuht. Taat oli ju vana ja kohver raske, ehkki ratastega.

Nooruk rahunes kohe maha. Ta oli loobunud šefile Stockholmi helistamise mõttest, kuna šeff oli üks väheseid, kes suutis noorukist paremini inimestele üksnes sõnade abil hirmu nahka ajada. Nooruk võdistas õlgu paljast mõttest sellele, mida šeff küll kohvri kaotsimineku kohta ütleks. Targem oli probleem lahendada ja sellest alles hiljem rääkida. Ja kui papi polnudki kõigepealt Strängnäsi ja sealt omakorda kuhugi edasi sõitnud, siis on kohver nooruki käes tagasi kiireminigi, kui ta vahepeal peljanud oli.

„Siin see on,” ütles bussijuht. „Siin on Byringe jaama peatus...”

Juht võttis jala gaasipedaalilt ja buss veeres aeglaselt teepervele. Kas ta peab nüüd surema?

Ei, selgus, et mitte. Küll aga suri nooruki ühe saapatalla all kiiresti bussijuhi mobiiltelefon. Lisaks tulistas nooruk välja terve rea suguseltsiga seotud surmaähvardusi, kui juhile peaks pähe tulema mõte politseiga ühendust võtta, selle asemel et buss ringi keerata ja Fleni suunas sõitu jätkata.

Siis läks nooruk maha ja lasi juhil ning tema bussil minna. Vaene juht oli endast nii väljas, et ei julgenud bussi ringi pööratagi, vaid sõitis ühe jutiga Strängnäsi välja, parkis keset Trädgårdsgatanit, läks šokiseisundis hotell Delia baari ja kulistas seal neli klaasi viskit järjepanu sisse. Seejärel hakkas ta baarimehe õuduseks nutma. Pärast veel kaht klaasi viskit pakkus baarimees talle telefoni, juhuks kui bussijuht tahab kellelegi helistada. Seepeale purskas bussijuht uue hooga nutma ja helistas koju oma elukaaslasele.

*

Nooruk arvas nägevat kruusa peal kohvrirataste jälgi. Lugu on varsti ühel pool. Oligi parem, sest juba hakkas hämarduma.

Vahel mõtles nooruk, et tal tuleks oma tegemisi paremini ette planeerida. Nüüd torkas talle pähe, et ta oli metsas, kus läks aina pimedamaks, varsti on juba kottpime. Mida ta siis peale hakkab?

Need mõtisklused lõppesid järsult, kui ta nägi künka taga vana, osaliselt laudadega kinni löödud kollast maja. Ja kui ülemisel korrusel tuli põlema pandi, pomises nooruk endamisi: „Nüüd oled sa mul peos, vanamees!”

*

Allani tegevus jäi pooleli. Ta avas ettevaatlikult WC ukse ja püüdis kuulata, mis köögis toimub. Kohe sai kinnitust see, mida ta kuulda poleks tahtnud. Allan tundis hääle järgi ära nooruki, kes karjus Julius Jonssonile, et too räägiks, kus „see teine kuradi vanamees” on.

Allan hiilis köögiukse juurde, tänu pehmetele sussidele õnnestus tal kuuldamatuks jääda. Nooruk oli võtnud Juliuse mõlemad kõrvad samasugusesse haardesse, nagu varem Malmköpingi bussijaama väikese mehe puhulgi praktiseeritud. Vaest Juliust raputades jätkas ta ülekuulamist Allani asukoha väljaselgitamiseks. Allani meelest oleks nooruk võinud rahul olla ka ainult kohvri leidmisega, see seisis ju keset põrandat. Julius tegi hirmsaid grimasse, ent ei katsunudki vastata. Allan mõtles, et vana puidukaupmees on sitke tüüp, ja otsis esikus pilguga sobivat eset. Muu koli hulgas olid seal ka mõned mõeldavad relvad: sõrgkang, lauajupp, purk putukamürki ja rotimürgi pakk. Allan kaalus alguses rotimürki, kuid ei suutnud välja mõelda, kuidas tal õnnestuks seda noorukile lusikatäis või kaks sisse sööta. Sõrgkang oli samas saja-aastase jaoks liiga raske, ning putukamürk... Ei, lõpuks tuli siiski lauajupp võtta.

Niisiis haaras Allan oma relva korralikult pihku ja oli nelja, tema vanust arvestades uskumatult kiire sammuga oma ohvri selja taga.

Nooruk pidi aimama, et Allan on seal, sest samal hetkel kui vanur lauaga lajatas, lasi nooruk Julius Jonssoni lahti ja pöördus ringi.

Laud tabas teda täpselt otsaette, ta seisis hetke paigal ja jõllitas oma vastast, kukkus siis põrandale ja lõi pea vastu köögilaua äärt ära.

Ei mingit verd, ei mingeid oigeid, mitte midagi. Ta lamas lihtsalt põrandal, silmad kinni.

„Hea löök,” ütles Julius.

„Tänan,” vastas Allan. „Kus see magustoit on, mida sa lubasid?”

Allan ja Julius istusid köögilaua äärde, pikajuukseline nooruk lebas nende jalgade juures põrandal. Julius kallas napsud välja, andis ühe klaasi Allanile ja tõstis enda oma toostiks. Allan lõi temaga kokku.

„Jahaah!” ütles Julius, kui naps oli alla libistatud. „Ma oletan, et see on kohvri omanik?”

See oli rohkem nentimine kui küsimus. Allan mõistis, et oli aeg üht-teist üksikasjalikumalt seletada.

Mitte et seletada oleks just palju olnud. Enamik päeva jooksul toimunud sündmustest olid Allani jaoks raskesti mõistetavad. Kuid siiski kordas ta uuesti üle hooldekodust lahkumise, jätkas Malmköpingi jaamast kohvri juhusliku kaasahaaramisega ja kahtlustega, et hetkel minestanult põrandal lamav nooruk jõuab talle ilmselt peagi kannule. Siis palus ta Juliuse punetavate ja valulike kõrvade pärast siiralt andeks. Julius oli peaaegu liigutatud ja arvas, et Allan ei pea ometigi sellepärast vabandama, et Julius Jonssoni elus lõpuks ometi ka midagi äkilisemat toimus.

Juliuse hea tuju oli tagasi. Tema meelest oli aeg kohvrile pilk peale visata. Kui Allan meenutas, et see oli lukus, palus Julius tal lolluste rääkimise lõpetada.

„Mis ajast on mõni lukk Julius Jonssonit takistanud?” küsis Julius Jonsson.

„Aga iga asi omal ajal,” jätkas ta. Kõigepealt tuli lahendada põrandal vedelev probleem. Poleks ju tarvis, et nooruk toibub ja jätkab samalt kohalt, kust enne ärakustumist lõpetas.

Allan tegi ettepaneku poiss jaamahoone kõrvale puu külge siduda, kuid Julius vaidles sellele vastu, sest kui nooruk seal teadvusele tulles piisavalt kõvasti röögib, oleks seda külasse kuulda. Muidugi, seal elas veel vaid käputäis peresid, kuid kõigil oli Juliusega kana kitkuda ja võimaluse avanedes asuksid nad ilmselt nooruki poolele.

Juliuse idee oli parem. Tal oli köögis isoleeritud sügavkülmaruum, kus ta hoidis salaküttimisel saagiks saadud ja tükeldatud põtrade liha. Hetkel oli ruum põdravaba ja külmutusseade välja lülitatud. Julius ei tahtnud külmikut asjata töös hoida, sest see võttis kohutaval kombel voolu. Elektrijuhtmed olid küll salaja ühendatud ja arvet maksis Skogstorpi Gösta, aga kui soovisid oma hüvesid pikemaks ajaks säilitada, siis tuli voolu varastada mõõdukalt.

Allan vaatas hetkel kasutamata külmutusruumi üle ja leidis, et see on suurepärane arestikamber, kus puudusid kõik mittevajalikud mugavused. Suurus – kaks korda kolm meetrit – oli võib-olla veidi rohkem, kui nooruk ära oli teeninud, kuid polnud ju ka mingit põhjust inimesi asjatult piinata.

Vanamehed vedasid nooruki ühiste jõududega arestikambrisse. Nooruk oigas, kui nad ta ruumi ühte nurka tagurpidi pööratud kastile selg vastu seina istuma panid. Ta hakkas nähtavasti teadvusele tulema. Kõige targem oli ruumist välja kiirustada ja uks korralikult lukku panna.

Mõeldud-tehtud. Seejärel tõstis Julius kohvri köögilauale, uuris lukku, lakkus põdraprae ja kartulite söömiseks tarvitatud kahvli puhtaks ja urgitses luku selle abil mõne sekundiga lahti. Siis kutsus ta Allani kaane avamiseks lähemale, sest tegemist oli ju ometi Allani noosiga.

„Kõik, mis on minu, on ka sinu,” ütles Allan. „Jagame saagi võrdselt, aga kui seal on üks paar minu suurusele sobivaid kingi, siis need reserveeriksin ma endale.”

Siis tõstis Allan kohvrikaane üles.

„Oh sa kurat!” ütles Allan.

„Oh sa kurat!” ütles Julius.

„Laske mind välja!” kostis külmutusruumist.