Читать книгу Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus - Jonas Jonasson - Страница 8

Allan Emmanuel Karlsson sündis 2. mail 1905. Päev varem käis ta ema Flenis esimese mai paraadil ja osales naiste hääleõiguse, kaheksatunnise tööpäeva ja muude soovunelmaks jäävate asjade toetuseks korraldatud meeleavaldusel. Demonstratsioon tõi endaga kaasa vähemalt nii palju head, et vallandas sünnitustegevuse, ja veidi pärast südaööd tõi ta ilmale oma esimese ja ainsa poja. See toimus Yxhultis, vabadikukohas, naabrieide abiga, kes polnud küll kuigi andekas ämmaemand, kuid kellest peeti üldiselt lugu, sest kunagi ammu, üheksa-aastasena oli ta niksu teinud Karl Johan XIV-le, kes omakorda oli (vähemalt mingil määral) Napoleon Bonaparte’i sõber. Naabrieide kaitseks tuleb öelda ka seda, et laps, kelle ilmaletulemisel ta nurganaist abistas, jõudis täiskasvanuikka, tubli varuga veel pealekauba.

Allan Karlssoni isa oli hoolitseva ja vihase loomuga. Hoolitsev oli ta oma perekonna suhtes, vihane ühiskonna peale laiemas mõttes ja eriti kõikide nende peale, kes seda ühiskonda mingil kujul esindasid. Peenem seltskond vaatas tema peale viltu, eriti pärast seda, kui ta pidas keset Fleni turuplatsi kõne rasestumisvastaste vahendite kasulikkusest. Selle eest sai ta kümme krooni trahvi, lisaks polnud tal endal nimetatud probleemi pärast enam kunagi vaja muret tunda, sest puhtast häbist kõige juhtunu pärast kehtestas Allani ema mehele lähenemiskeelu. Allan käis siis seitsmendat aastat ja oli piisavalt vana, et ema käest täpsemalt küsida, miks isa voodi järsku köögi kõrvale puuderuumi koliti, kuid ema vastas ainult, et kui ta vastu kõrvu ei taha saada, siis pole vaja nii palju pärida. Allan, nagu kõik teisedki lapsed läbi aegade, vastu kõrvu saada ei tahtnud, niisiis jättis ta asja sinnapaika.

Sellest päevast alates näitas Allani isa kodus üha harvemini nägu. Päevasel ajal täitis ta rahuldavalt oma tööülesandeid raudteel, õhtuti diskuteeris siin ja seal peetud koosolekutel sotsialismi küsimusi, ja kus ta seejärel oma ööd veetis, sellest Allan õieti selget sotti ei saanudki.

Oma majanduslikke kohuseid täitis isa seevastu korralikult. Suurema osa palgast andis ta igal nädalal abikaasa kätte kuni päevani, mil ta töölt lahti lasti, kuna oli kasutanud vägivalda reisija suhtes. Too oli teinud juhuslikult teatavaks oma kavatsuse sõita Stockholmi, lossihoovi kuningale austust avaldama ja kinnitama valitsejale oma valmisolekut riiki relvaga kaitsta.

„Kaitse ennast hakatuseks selle vastu!” ütles Allani isa ja saatis mehe paremsirgega pikali.

Seoses silmapilkse vallandamisega ei saanud Allani isa perekonda enam ülal pidada. Vägivallatseja ja rasestumisvastaste vahendite propageerija kuulsus muutis muu töö otsimise mõttetuks. Üle jäid võimalused jääda ootama revolutsiooni või soovitatavalt viimast kiirendada, sest asjad arenesid ju nii pagana aeglaselt. Tegutsema asudes oli Allani isal selge siht silme ees. Rootsi sotsialism vajas rahvusvahelist eeskuju. Alles siis saaks asi õige hoo sisse ja kaupmees Gustavssonil ja teistel temataolistel tehtaks kõrvad tuliseks.

Niisiis pakkis Allani isa kohvri ja sõitis Venemaale tsaari kukutama. Allani ema tundis raudteelt saadud palga kadumisest muidugi puudust, kuid oli muus osas rahul, et abikaasa oli lahkunud mitte ainult lähiümbrusest, vaid koguni riigist.

Pärast perekonna toitja emigreerumist jäi majapidamise vee peal hoidmine Allani ema ja napilt kümneaastase Allani hooleks. Ema lasi vabadikukoha neliteist suurt kaske maha raiuda, saagis ja lõhkus need küttepuudeks ning müüs neid, Allanil õnnestus saada armetu palgaga jooksupoisi koht Fleni lähedale Nitroglycerin AB tootmisfiliaali.

Regulaarselt Peterburist (mis peagi muutus Petrogradiks) saabuvaid kirju lugedes märkas Allani ema kasvava imestusega, et Allani isa veendumus õnnetoovas sotsialismis lõi mõne aja pärast kõikuma.

Kirjades viitas Allani isa sageli Petrogradi poliitilisse koorekihti kuuluvatele sõpradele ja tuttavatele. Kõige enam tsiteeriti üht Carli-nimelist meest. Mitte just eriti venepärane nimi, mõtles Allan, ja venepärasemaks ei muutnud seda ka tõsiasi, et mõnikord nimetas Allani isa teda kirjades Fabbe’ks.

Allani isa jutu järgi arendas Fabbe teooriat, et rahvas laiemas mõttes ei tea, mis talle kõige parem on, ja inimesi on vaja kogu aeg kättpidi talutada. Sellepärast on autokraatia demokraatiast mäekõrguselt parem seni, kuni rahvuse haritud ja vastutustundlik kiht autokraadi tegevusel silma peal hoiab. Võta kas või niisugune asi, et kümnest bolševikust seitse ei oska lugeda, oli Fabbe põlglikult öelnud. Me ei saa ometi võimu karja kirjaoskamatute kätte usaldada?

Perekonnale Yxhulti saadetud kirjades oli Allani isa bolševikke ometigi just nimelt selles punktis kaitsnud, sest kui kodused ainult teaksid, milline näeb välja vene tähestik! Pole ime, et niisuguse tähestiku puhul rahvas lugema ei õpi.

Hullem oli lugu bolševike käitumisega. Nad olid räpased ja vodkat jõid nad samamoodi nagu kodus raudteetöölised; need, kes Sörmlandis risti ja põiki raudteerööpaid maha panid. Allani isa oli alati imestanud, kuidas said raudteerööpad tööliste joodud viinakoguseid arvestades nii sirgelt kulgeda, ja ta tundis iga kord kerget umbusku, kui Rootsi raudteerööpad ühes või teises suunas pöörasid.

Aga bolševikega oli igal juhul lugu vähemalt sama hull. Fabbe kinnitusel lõpeb sotsialism sellega, et kõik püüavad üksteist maha nottida, kuni alles on jäänud ainult üks, kes otsustab. Parem siis juba algusest peale hoida tsaar Nikolai poole, kes oli hea ja haritud ning maailma asjadega kursis.

Mingil määral Fabbe teadis, millest ta rääkis, sest ta oli tsaariga koguni kohtunud, pealegi rohkem kui üks kord. Fabbe kinnitusel oli Nikolai II tõeliselt heasüdamlik inimene. Tsaaril oli seni olnud elus ainult tohutult palju ebaõnne, aga see ei saanud ometi lõpmatuseni kesta? Ikaldus ja bolševike ülestõus olid probleeme tekitanud. Ja siis hakkasid sakslased tüli norima ainult sellepärast, et tsaar nüüd vägesid mobiliseeris. Aga ta tegi seda ju rahu säilitamise nimel. Ega siis tsaar polnud ertshertsogit ja tema naist Sarajevos ära tapnud? Või kuidas?

Niimoodi arutles nähtavasti Fabbe, kes iganes ta siis ka oli, ja omal kombel sai ta ka Allani isa selle teooria pooldajate leeri. Pealegi tekitas tsaari paljuräägitud ebaõnn Allani isas sümpaatiat ja äratundmist. Niisugune asi peab ju varem või hiljem pöörduma, niihästi Vene tsaaride kui ka tavalise ausa Fleni kandi rahva jaoks.

Raha ei saatnud isa Venemaalt kunagi, kuid mõne aasta pärast tuli pakk värvilise lihavõttemunaga, mille isa olevat kaardimängus võitnud oma Vene seltsimehelt, kes peale joomise, vaidlemise ja Allani isaga kaartide mängimise tegeleski ainult sedasorti munade valmistamisega.

Fabbe lihavõttemuna oli isa kingitus oma „kallile abikaasale”, kes üksnes vihastas ja ütles, et see juhmakas oleks võinud saata vähemalt tõelise muna, et perekond oleks midagi hamba alla saanud. Ema tahtis kingitust algul aknast välja visata, kuid rahunes siis maha ja mõtles järele. Võib-olla maksab kaupmees Gustavsson selle eest midagi, ta püüdis ju alati teistest erilisem olla, ja muna oli Allani ema meelest eriline.

Ja ema suureks üllatuseks pakkuski kaupmees Gustavsson pärast kahepäevast mõtlemist selle Fabbe muna eest kaheksateist krooni. Muidugi mitte rahas, vaid võlgade kustutamise näol, kuid siiski.

Pärast seda lootis ema postiga veelgi mune tulemas näha, kuid selle asemel sai ta järgmises kirjas teada, et tsaari kindralid on oma autokraadist ära pöördunud ja too oli sunnitud troonist loobuma. Allani isa kirus kirjas oma mune tootvat sõpra, kes oli seoses sellega Šveitsi põgenenud. Allani isa ise kavatses muidugi paigale jääda ning astuda võitlusse selle Lenini-nimelise tõusiku ja pajatsiga, kes nüüd võimu oli võtnud.

Allani isa jaoks oli kogu lugu omandanud ka isikliku mõõtme, sest juhuslikult andis Lenin välja igasugust maa eraomandit keelava dekreedi täpselt päev pärast seda, kui Allani isa oli ostnud kaksteist ruutmeetrit maad Rootsi maasikate kasvatamiseks. „Maa maksis küll ainult neli rubla, aga minu maasikamaad juba karistamatult ei riigistata,” kirjutas Allani isa oma kõige viimases kodustele saadetud kirjas. Ja lõpetas: „Sõda on alanud!”

Ja tõesti, sõda oli alanud. Pealegi praktiliselt terves maailmas ning juba mitu aastat tagasi. See puhkes kohe pärast seda, kui väike Allan oli Nitroglycerin AB jooksupoisi koha saanud. Allan laadis dünamiidikaste ja kuulas tööliste kommentaare toimuva kohta. Tööliste laialdased teadmised tekitasid imetlust, kuid eelkõige imestas ta, kui palju häda ja viletsust suudavad täiskasvanud mehed tekitada. Austria kuulutas Serbiale sõja. Saksamaa kuulutas sõja Venemaale. Siis vallutas Saksamaa ühe õhtupoolikuga Luksemburgi ja kuulutas seejärel Prantsusmaale sõja. Selle peale kuulutas Suurbritannia sõja Saksamaale ja sakslased omalt poolt vastasid Belgiale sõja kuulutamisega. Siis kuulutas Austria Venemaale sõja, ja Serbia Saksamaale.

Pall muudkui veeres. Jaapanlased lõid sekka, ameeriklased samuti. Britid vallutasid mingil põhjusel Bagdadi, seejärel aga Jeruusalemma. Kreeklased ja bulgaarlased hakkasid omavahel sõdima ja siis oli Venemaa tsaaril aeg troonist loobuda, samal ajal aga vallutasid araablased Damaskust...

„Sõda on alanud,” oli isa niisiis teatanud. Kohe seejärel lasi keegi Lenini käsilastest tsaar Nikolai ja kogu tema perekonna hukata. Allan nentis, et tsaari ebaõnnel ei tulnudki lõppu.

Veel mõni nädal hiljem tuli Petrogradi Rootsi saatkonnast Yxhulti telegramm sõnumiga Allani isa surmast. Tegelikult polnud küll vastutava ametniku asi lugu lähemalt valgustada, kuid ehk ei suutnud ta lihtsalt kiusatusele vastu panna.

Ametniku sõnul oli Allani isa kümne-viieteistkümne ruutmeetri suuruse maalapi ümber püstitanud kõrge plangu ja kuulutanud piirkonna iseseisvaks vabariigiks. Allani isa oli nimetanud oma väikese riigi Tõeliseks Venemaaks ja saanud seejärel surma tekkinud segaduses, kui kaks valitsusvägede sõdurit tulid aeda maha lammutama. Allani isa oli oma riigi piiride kaitseks rusikad appi võtnud ja kummalgi sõduril polnud põhimõtteliselt võimalik temaga jutule saada. Lõpuks ei leidnud nad enam paremat nõu kui Allani isale kuul pähe lasta, et rahus oma tööd teha.

„Kas sa poleks võinud natuke väärikamalt surra?” küsis Allani ema saatkonna telegrammilt.

Ta polnud enam arvestanud mehe kojupöördumisega, kuid viimasel ajal oli ta seda siiski tasahilju lootma hakanud, sest tal olid viletsad kopsud ja puulõhkumine polnud kerge töö. Allani ema tõi kuuldavale kähiseva ohke ja sellega oli tema lein lõpetatud. Ta ütles Allanile, et asjad on, nagu nad on, ja mis tuleb, see tuleb. Siis sasis ta sõbralikult poja juukseid ja läks välja puid lõhkuma.

Allan ei saanud päriselt aru, mida ema sellega mõtles. Aga ta taipas, et isa oli surnud, ema köhis verd ja sõda oli lõppenud. Allan ise oli kolmeteistkümne aasta vanusena mihkel nitroglütseriini, nitrotselluloosi, ammooniumnitraadi, naatriumsalpeetri, puidujahu, dinitrotolueeni ja muude ainete segamise tulemusel igasuguseid plahvatusi korraldama. See võib veel kunagi marjaks ära kuluda, mõtles Allan ja läks välja, emale appi puid lõhkuma.

*

Kaks aastat hiljem olid Allani ema köhimised köhitud ja ta siirdus arvatavasti taevastele radadele, kus isa juba ees ootas. Vabadikutare ukselävel seisis aga tige poepidaja ja leidis, et ema oleks võinud oma uue võla summas 8.40 ära maksta, enne kui niimoodi etteteatamata kätte võttis ja ära suri. Allanil polnud aga mõtteski Gustavssoni rohkem nuumata kui just hädapärast tarvilik.

„Seda asja tuleb teil emaga arutada. Kas sooviksite labidat laenata?”

Kaupmees oli küll kaupmees, aga erinevalt viieteistkümneaastasest Allanist oli ta kõhna kehaehitusega. Poisist oli mees saamas, ja kui ta oli ka vaid poolenisti nii hull nagu ta isa, siis võis ta jumal teab millega hakkama saada, arutles kaupmees Gustavsson, kes tahtis veel mõnda aega elus olla ja oma rahasid lugeda. Sellepärast ei tehtud võlast enam kunagi juttu.

Noorele Allanile jäi mõistatuseks, kuidas ema oli suutnud kõrvale panna mitusada krooni. Kuid igal juhul oli raha olemas ja sellest jätkus niihästi ema matusteks kui ka firma Dünamiit-Karlsson käivitamiseks. Poiss oli ema maise teekonna lõppedes kõigest viisteist, aga tänu Nitroglycerin AB-s töötatud ajale õppinud selgeks juba kõik, mis tarvis.

Ta korraldas tare taga kruusaaugus julgelt eksperimente; ükskord koguni nii julgelt, et selle tagajärjel katkes lähima naabri lehmal kahe kilomeetri kaugusel tiinus. Aga seda ei saanud Allan kunagi teada, sest naabril oli, täpselt samamoodi nagu kaupmees Gustavssonilgi, hirm hullu Karlssoni võib-olla sama hullu jõmpsika ees.

Jooksupoisiajast oli säilinud Allani huvi Rootsis ja mujal maailmas toimuva vastu. Vähemalt korra nädalas sõitis ta jalgrattaga Fleni raamatukogusse, et end viimaste sündmustega kurssi viia. Seal kohtas ta vaidlushimulisi noori, kellel oli üks ühine joon: kõik nad tahtsid Allanit mõnda poliitilisse liikumisse meelitada. Aga samavõrd, kui Allan oli huvitatud päevasündmustest, puudus tal igasugune huvi protsessis osaleda ja seda mõjutada.

Allani lapsepõlv oli poliitilises mõttes ebamäärane. Ühest küljest kuulus ta töölisklassi hulka, muud moodi pole ju võimalik iseloomustada seda, kes vabrikusse tööle minemiseks kooliskäimise üheksa-aastaselt lõpetab. Teisalt austas ta oma isa mälestust, ja isa oli jõudnud oma liiga lühikeseks jäänud elu jooksul pooldada erinevaid seisukohti. Ta alustas vasakpoolsusest, jätkas tsaar Nikolai ülistamisega ja oli elu lõpus Vladimir Iljitš Leniniga vaenujalal maaküsimuse pärast.

Ema omakorda oli oma köhahoogude vahel kirunud kõike, alates kuningast kuni bolševikeni välja, ja nende vahel niihästi peaminister Hjalmar Brantingit, kaupmees Gustavssoni kui ka – ja seda eeskätt – Allani isa.

Allan polnud üldsegi rumal. Ta käis koolis küll vaid kolm aastat, kuid lugema, kirjutama ja arvutama õppimiseks piisas sellest täiesti. Lisaks tekitasid poliitiliselt teadlikud töökaaslased Nitroglycerin AB vabrikus temas huvi maailma asjade vastu.

Noore Allani elufilosoofiale andis lõpliku kuju aga ema lause pärast isa surmateate saamist. Võttis muidugi veidi aega, enne kui see noore mehe hinges kinnistus, kuid see-eest jäi see sinna igaveseks püsima:

On, nagu on, ja tuleb, mis tuleb.

Tarkus hõlmas muuhulgas ka seda, et vigurdada pole mõtet. Vähemalt mitte ilma põhjuseta. Näiteks nagu siis, kui Yxhulti taresse jõudis isa surmateade. Perekonna traditsioonile truuks jäädes reageeris Allan sellele puude lõhkumisega, ehkki tegi seda seekord eriti pikalt ja vaikides. Või kui hiljem tabas tema ema sama saatus ja surnukeha väljas ootavasse surnuvankrisse kanti. Siis seisis Allan köögis ja jälgis toimuvat läbi akna. Seejärel ütles ta nii vaikselt, et ainult ise seda kuulis: „Hüvasti, ema!”

Sellega oli üks peatükk tema elus lõppenud.

*

Allan rügas oma dünamiidifirmas tööd teha ja kahekümnendate algupoolel tekkis talle Sörmlandis juba kenake klientuur. Laupäevaõhtuti, kui teised temaealised tantsupeole läksid, jäi Allan koju ja koostas dünamiidi kvaliteedi parandamiseks uusi valemeid. Pühapäeviti tegi ta kruusaaugus proovilõhkamisi. Siiski mitte kella üheteistkümne ja ühe vahel, seda Yxhulti pastori nõudel, too aga ei nurisenud vastutasuks liiga häälekalt Allani jumalateenistuselt puudumise üle.

Allanile meeldis iseenda seltskond ja küllap oli see hea, sest tegelikult oli ta kaunis üksik. Kuna ta töölisliikumisega ei ühinenud, siis sotsialistlikes ringkondades teda põlati, samal ajal oli ta liialt töölisklassi hulka kuuluv ja oma isa poeg, mistõttu polnud talle kohta ka kodanlikes salongides. Pealegi liikus neis salongides kaupmees Gustavsson ja too ei tahtnud Karlssoni kutsikaga mitte mingi hinna eest tegemist teha. Kui võtta kas või ainult seegi, et poiss oli juhuslikult teada saanud, kui palju Gustavsson teenis selle Fabergé muna pealt, mille ta kunagi Allani ema käest praktiliselt mittemillegi eest ostis ja ühele Stockholmi diplomaadile edasi müüs. Tänu sellele tehingule oli kaupmees Gustavssonist saanud selle kandi kolmanda automobiili uhke omanik.

See oli edukas äri. Kuid nüüd ei naeratanud õnn kaupmees Gustavssonile enam nii kaua, nagu ta ise oleks soovinud. Ühel 1925. aasta augustikuu pühapäeval läks ta pärast jumalateenistust autoga sõitma, põhiliselt küll selleks, et ennast näidata. Õnnetuseks juhtus ta valima Allan Karlssoni Yxhulti majast mööduva tee. Allani tare ees kurvis oli Gustavsson nähtavasti närviliseks muutunud (või juhtis sündmusi jumal või mingi muu saatuse sõrm), sest käigukang hakkas jupsima ja Gustavsson ning automobiil sõitsid lauge parema kurvi võtmise asemel otse tare taha kruusaauku. Allani maavaldusse sattumine ja selle kohta hiljem võimalike selgituste andmine oli Gustavssoni jaoks juba piisavalt halva maiguga lugu, aga asi läks veelgi hullemaks, sest täpselt siis, kui Gustavssonil õnnestus oma perutav automobiil pidama saada, õhkis Allan tolle pühapäeva esimese lõhkelaengu.

Allan ise kükitas õuekempsu taga ning ei näinud ega kuulnud midagi. Sellest, et midagi oli viltu läinud, sai ta aru alles kruusaaugu juurde prooviplahvatuse tulemusi hindama minnes. Pool kruusaauku oli täis kaupmehe automobiili rususid, siin ja seal vedeles tükke ka kaupmehest endast.

Kaupmehe pea oli pehmelt maandunud maja lähedale murulapile. Silmad vahtisid hävitustööd tühja pilguga.

„Mis sul minu kruusaauku asja oli?” küsis Allan.

Kaupmees ei vastanud.

*

Järgnenud nelja aasta jooksul oli Allanil laialt aega lugeda ja ühiskonna arenguloo kohta teadmisi omandada. Ta pandi kohe luku ja riivi taha, ehkki konkreetset põhjust polnud sugugi lihtne välja selgitada. Igatahes segati pikkamööda asjasse ka Allani isa, vana riigikukutaja. See juhtus siis, kui Uppsala rassibioloogia professori Bernhard Lundborgi noor ja näljane õpipoiss otsustas Allani najal karjääri teha. Pärast pikka edasi-tagasi solgutamist sattus Allan Lundborgi küüsi ja steriliseeriti otsekohe sunniviisiliselt „eugeenilistel ja sotsiaalsetel näidustustel”; see tähendab, et Allanit peeti arengus nähtavasti kergelt mahajäänuks ja nii või naa oli temas liiga palju oma isa geene, et riik oleks saanud lubada Karlssoni suguvõsal end taastoota.

Steriliseerimise asi Allanit ei häirinud, vastupidi, tema meelest koheldi teda professor Lundborgi kliinikus hästi. Aeg-ajalt tuli tal vastata kõikvõimalikele küsimustele, muu hulgas ka sellele, miks ta tundis vajadust asju ja inimesi õhku lasta ning ega tema soontes teadaolevalt ei voola neegriverd. Selle peale vastas Allan, et kui silmas peetakse rõõmu dünamiidilaengu õhkimisest, siis oli asjade ja inimeste vahel teatud erinevus. Tee peale ette jääva kivi lõhkamine andis hea tunde. Kui aga kivi asemel oli tegemist inimesega, siis piisas Allani meelest palvest, et mainitu oma asukohta vahetaks. Kas professor Lundborg ei arvanud samamoodi?

Kuid Bernhard Lundborg ei kuulunud nende hulka, kes oleks asja eest, teist takka oma patsientidega filosoofilistesse aruteludesse laskunud, vaid kordas küsimust neegrivere kohta. Allan vastas, et polnud küll kindel, kuid mõlemad ta vanemad olid olnud ihu poolest sama kahvatud nagu ta isegi, kui professor selle vastusega lepib? Ja Allan lisas, et ta tahaks kangesti hea meelega mõnda päris neegrit näha, kui professoril juhuslikult mõni selline peaks kuskil olema.

Professor Lundborg ja tema assistendid ei vastanud Allani küsimustele, kuid nad tegid märkmeid, pomisesid endamisi ja jätsid seejärel Allani rahule, vahel mitmeks päevaks järjest. Need päevad pühendas Allan lugemisele. Loomulikult luges ta ajalehti, kuid samuti ka haigla märkimisväärse suurusega raamatukogust pärit kirjandust. Siia tuleks lisada juurde söök kolm korda päevas, siseruumides asuv tualett ja oma tuba. Elu sundravipatsiendina meeldis Allanile. Üldist meeleolu süngestas korra ainult see, kui Allan professor Lundborgilt uudishimulikult küsis, mis neegri või juudi juures halba on. Seekord ei vastanud professor vaikimisega, vaid röögatas, et härra Karlsson hoolitsegu oma asjade eest ja ärgu toppigu nina sinna, kuhu pole vaja. Olukord meenutas veidi toda mitme aasta tagust vahejuhtumit, kui Allani ema teda vastu kõrvu andmisega ähvardas.

Aastad läksid ja vestlused Allaniga muutusid üha harvemaks. Siis moodustas parlament komisjoni „bioloogilises mõttes vähemväärtuslike” steriliseerimise uurimiseks ja kui lõplik raport kõnealuse küsimuse kohta valmis sai, andis see professor Lundborgi tegevusele niisuguse hoo sisse, et ootamatult vajati Allani voodikohta kellegi teise jaoks. Seepärast tunnistati Allan 1929. aasta varasuvel ühiskonda naasmiseks kõlbulikuks ja ta saadeti haiglast tänavale, taskus nii palju raha, et sellest piisas rongipileti ostmiseks kõigest Flenini. Viimased kümme kilomeetrit Yxhulti pidi ta jala minema, aga Allani meelest polnud sellest lugu. Pärast luku ja riivi taga veedetud nelja aastat oligi vaja veidi jalgu sirutada.