Читать книгу Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad (sekka ka mõni vaenlane) - Jonas Jonasson - Страница 7

Tuli rõõmustada väikeste asjade üle. Näiteks selle üle, et kuud möödusid, ilma et Mõrtsuk-Anders oleks tapnud hotellitöötajat või kedagi teist hotelli vahetus läheduses. Ja et omanik lubas Per Perssonil registratuuri igal pühapäeval mõneks tunniks sulgeda. Kui vaid ilm – erinevalt kõigest muust – hotellitöötajat soosis, kasutas ta juhust ja lahkus majast. Mitte selleks, et pidutsema minna, selleks ei piisanud kunagi raha. Pargipingil istumine ja omaette mõtisklemine oli seevastu endiselt tasuta.

Seal ta istuski, kaasas neli singivõileiba ja pudel vaarikamorssi, kui keegi teda ootamatult kõnetas:

„Mis viga, mu poeg?”

Tema ees seisis naine, temast mitte kuigi palju vanem. Naine oli must ja rääbakas, tema kaela ümber säras valge pastorikrae, ehkki ka sellel oli tahmaplekk.

Per Persson polnud kunagi usuasjadele suuremat tähelepanu pööranud, kuid pastor on siiski pastor ja väärt vähemalt samasugust lugupidamist kui mõrvarid, narkomaanid ja tavaline inimrämps, kellega ta tööl kokku puutus. Kui mitte rohkem.

„Aitäh küsimast,” vastas ta. „On paremaidki aegu olnud. Või siis mitte, kui järele mõelda. Võiks öelda, et mu elu on üsna vaevaline.”

Pagan, kui isiklikult see välja kukkus, mõtles ta. Parem seda natuke siluda.

„Ehkki ma ei tahaks oma tervise- ja tujuprobleemidega pastorit koormata. Kui ma vaid midagi hamba alla saan, on asi korras,” ütles ta ja andis võileivakarbi avamisega märku, et jutuajamine on lõppenud.

Pastor seda signaali ei registreerinud. Selle asemel ütles ta, et talle ei valmista tõepoolest mingit raskust tröösti pakkudes suuremal või väiksemal määral abiks olla. Isiklik eestpalve oleks ju seejuures veel kõige väiksem asi.

Eestpalve? Per Persson mõtles endamisi, mis sellest räpase pastori arvates kasu võiks olla. Kas ta usub, et taevast võiks hakata raha alla sadama? Või leiba ja kartuleid? Kuigi ... miks ka mitte. Tal polnud tahtmist tõrjuda eemale kedagi, kes ainult head soovib.

„Aitäh, pastor. Kui te arvate, et taevastele vägedele esitatud palve võib mu elu lihtsamaks teha, siis ei hakka ma vastu vaidlema.”

Pastor naeratas ja võttis pühapäevast vaba päeva veetva hotellitöötaja kõrval pingil istet. Siis alustas ta oma tööd.

„Jumal, vaata oma last ... muide, mis te nimi on?”

„Minu nimi on Per,” ütles Per Persson ja imestas endamisi, mis Jumal küll selle informatsiooniga peale peaks hakkama.

„Jumal, vaata oma last Peri, vaata, kuidas ta kannatab ...”

„Ega ma tegelikult otseselt ei kannatagi.”

Pastor sattus segadusse ja ütles, et ta alustab parem uuesti otsast peale ja et palvest on kõige rohkem kasu siis, kui teda liiga palju ei katkestata.

Per Persson palus vabandust ja lubas, et laseb pastoril rahus ja vaikuses eestpalvetada.

„Aitäh,” vastas pastor ja alustas uuesti. „Jumal, vaata oma last, vaata, kuidas tema meelest võiks kõik olla paremini, ehkki ta otseselt ei kannata. Jumal, anna talle turvatunnet, lase tal armastada maailma ja maailmal teda. Oo, Jeesus, kanna oma risti tema kõrval, sinu riik tulgu ja nii edasi.”

Ja nii edasi? mõtles Per Persson, aga ei julgenud midagi öelda.

„Jumal õnnistagu sind, mu poeg, andku sulle jõudu ja tugevust ja ... jõudu. Isa, poja ja püha vaimu nimel. Aamen.”

Per Persson ei teadnud, milline isiklik eestpalve peaks olema, aga see, mida ta äsja kuulis, kõlas kiirtööna. Ta oli seda juba ütlemas, ent pastor jõudis temast ette:

„Kakskümmend krooni, palun.”

Kakskümmend krooni? Selle eest?

„Kas te võtate oma eestpalve eest raha?” küsis Per Persson.

Pastor noogutas. Eestpalved pole naljaasi. Need nõuavad keskendumist ja pühendumist, need võtavad jõudu – ja ka pastoril tuleb maises elus kuidagi hakkama saada, kuni ta on veel siin ja mitte taevas.

See, mida Per Persson oli äsja kuulnud, ei kõlanud sugugi pühendunult ega keskendunult, ja ta polnud üldse kindel, kas siis, kui pastori viimne tunnike kätte jõuab, ootab teda taevas ja mitte mõni teine koht.

„Kümme krooni?” tegi pastor katset.

Kas ta lasi niigi odava hinna veelgi odavamaks? Per Persson uuris naist põhjalikumalt ja märkas ... midagi muud? Midagi ... armetut?

Ta jõudis järeldusele, et naine on pigem õnnetu saatusekaaslane kui petis.

„Kas te tahate võileiba?” küsis ta.

Pastori nägu lõi särama.

„Oi, aitäh, see oleks hea. Jumal õnnistagu teid!”

Per Persson ütles, et ajaloolisest perspektiivist vaadates viitab enamvähem kõik sellele, et Jumalal on tema õnnistamise asemel mujal tähtsamat tegemist. Ja et Jumalale äsja läkitatud palve seda vaevalt kuigivõrd muudab.

Pastor oli seda nägu, et tahaks midagi vastata, ent hotellitöötaja ulatas kiiresti oma einekarbi.

„Palun võtke,” ütles ta. „Süües ei räägita.”

„„Ta juhib alandlikud kulgema õigluses ja õpetab alandlikke oma teele!” Taaveti laul, 25,” ütles pastor, suu võileiba täis.

„Tõsijutt,” vastas Per Persson.

Ta oli tõepoolest pastor. Registratuuritöötaja nelja singivõileiba nahka pannes jutustas ta, et kuni eelmise pühapäevani oli tal oma kogudus, kuid siis katkestati teda keset jutlust, kirikunõukogu juhataja palus tal kantslist alla tulla, oma asjad kokku pakkida ja lahkuda.

Per Perssoni meelest oli see hirmus. Kas taevaste vägedega seotud ametites ei olegi kaitset ebaseadusliku vallandamise vastu?

Jah, muidugi on, aga juhataja meelest oli tal sääraseks käitumiseks põhjust. Ja terve kogudus oli temaga sama meelt. Teiste hulgas ka pastor ise. Vähemalt kaks koguduse liiget olid teda lahkudes muide ka lauluraamatutega visanud.

„Nagu te aru saate, on loost ka pikem versioon. Kas tahate seda kuulda? Olgu teil teada, et minu elu pole sugugi olnud ainult meelakkumine.”

Per Persson mõtles. Kas ta tahab kuulda, mida pastor siin elus veel on lakkunud peale mee, või piisab sellestki viletsusest, mis tal ilma pastorita kaelas on?

„Ma pole kindel, et minu elu sellest helgemaks muutuks, kui ma kuulen teiste lugusid, kes samasuguses pimeduses elavad,” ütles ta. „Aga põhisisu võite ju ära rääkida, kui see liiga pikaks ei lähe.”

Põhisisu? See seisneb selles, et nüüdseks on ta seitse päeva ringi ekselnud, pühapäevast pühapäevani. Maganud keldrites ja jumal teab kus, söönud seda, mis kätte juhtub ...

„Näiteks neli singivõileiba neljast võimalikust,” ütles Per Persson. „Kas soovite mu ainsa toidu mu viimase vaarikamorsiga alla loputada?”

Pastor ei öelnud sellest ära. Ja kui ta oli janu kustutanud, ütles ta:

„Pika loo lühike kokkuvõte on see, et ma ei usu Jumalat. Ja veelgi vähem usun ma Jeesust. Isa sundis mind tema jalajälgedes käima – enda, mitte Jeesuse omades –, kui ta õnnetuseks ei saanud kunagi poega, vaid sai ainult ühe tütre. Ehkki vanaisa sundis omakorda isa. Või olid nad mõlemad hoopis saatana käsilased, seda on raske öelda. Pastoriametit on perekonnas igatahes põlvest põlve edasi antud.”

Isa või vanaisa varju ohvriks sattumine äratas Per Perssonis otsekohe poolehoidu ja ta ütles, et kui vaid lapsed pääseksid kõigest jamast, mis varasemad põlvkonnad on kokku keeranud, võiks elu minna palju paremini.

Pastor ei hakanud viitama varasemate põlvkondade vajalikkusele nende endi eksistentsi tingimusena. Selle asemel küsis ta, mis tõi Per Perssoni siia ... pargipingile.

Jah, see pargipink. Ja armetu hotelli registratuur, kus ta elab ja töötab. Ja Mõrtsuk-Andersiga õlut joob.

„Mõrtsuk-Andersiga?” küsis pastor.

„Jah,” vastas hotellitöötaja. „Ta elab seitsmendas toas.”

Per Persson mõtles, et küllap võib ta pastorile mõne minuti ohverdada, kui too juba küsis. Niisiis rääkis ta vanaisast, kes oma miljonid tuulde lasi. Isast, kes lihtsalt alla andis. Emast, kes Islandi pankuri kiiluvees maalt lahkus. Kuidas ta ise kuueteistkümneaastasena lõbumajja sattus. Ja kuidas ta nüüd töötab lõbumajast hotelliks muudetud asutuse vastuvõtulauas.

„Ja kui mul juhtub siis kakskümmend vaba minutit olema ja võtan istet pargipingil, mis on turvalises kauguses kõikidest röövlitest ja bandiitidest, kellega ma oma töös kokku puutun, ilmub välja pastor, kes ei usu Jumalat, püüab kõigepealt minult mu viimast raha välja petta ja sööb siis kogu mu toidu ära. Selline mu elu ongi, kui vana lõbumaja minu tagasimineku ajaks tänu teie eestpalvele just Grand Hôteliks muutunud pole.”

Räpase välimusega pastor, leivapuru suu ümber, muutus häbelikuks. Ta ütles, et eestpalve pole tõenäoliselt nii kiiret tulemust andnud, eelkõige sellepärast, et see tehti kiirtööna ja vastuvõtjat pole olemas. Ta kahetseb nüüd, et tahtis kehva töö eest raha saada, eriti veel arvestades hotellitöötaja lahkust.

„Rääkige sellest hotellist,” ütles ta. „Ega teil ei juhtu seal tühja tuba olema ... sõbrahinnaga?”

„Sõbrahinnaga?” küsis Per Persson. „Millal me teiega sõpradeks saime?”

„Noh,” vastas pastor. „Ega selleks praegugi veel hilja ole.”