Читать книгу Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad (sekka ka mõni vaenlane) - Jonas Jonasson - Страница 9

Krahviks kutsutu nime aadlikalendrist ei leia. Tegelikult ei leia tema nime üldse kuskilt. Ta oli maksuametile võlgu ligi seitsesada tuhat krooni, aga hoolimata ametkonna korduvatest meeldetuletuskirjadest krahvi viimasele teadaolevale aadressile Mabini Streetile Filipiinide pealinnas Manillas, ei saabunud ei raha ega ka mingit muud teadet. Maksuamet ju ei teadnud, et aadress oli täiesti juhuslikult valitud, nõudekirjad sattusid kohaliku kalakaupmehe kätte, kes need avas ja kasutas paberit tiigerkrevettide ja tindikala pakkimiseks. Samal ajal elas krahv aga oma pruudi juures Stockholmis, naist kutsuti krahvinnaks ja tal oli kõrge positsioon erinevate narkootikumide müügiahelas. Tema nimel registreeritud viies firmas ajas krahv pealinna lõunapoolsetes eeslinnades kasutatud autode äri.

Ta tegutses juba siis, kui valitses veel analoogaeg ja auto võttis lahti ja pani kokku mutrivõtmega mehaanik, mitte ülikooliharidusega arvutispets.

Ent erinevalt paljudest teistest tuli ta digitaalajastusse üleminekuga paremini toime, seetõttu kasvaski ühest firmast mõne aasta jooksul viis. Selle kiiluvees tekkis krahvi ja maksuameti vahele finantsiline erimeelsus – teisel pool maakera elava usina kalakaupmehe rõõmuks ja mõningaseks ärrituseks.

Krahv kuulus nende hulka, kes nägi muudatustes pigem võimalusi, mitte ohtu. Euroopas ja mujal maailmas ehitatakse autosid, mis poes maksavad kuni miljon krooni, ent elektroonikat ja internetist leitud viiepunktilist juhist appi võttes kulub nende varastamiseks vaid viiskümmend dollarit. Juba pikka aega oli krahvi kitsamaks erialaks leida Rootsi numbrimärgiga BMW5 marki autosid, lasta Gdanski koostööpartneril neile kaks meest järele saata, viia masinad Poolasse, fabritseerida autodele uus ajalugu ja need seejärel Rootsi tagasi importida.

Teatud perioodil andis see krahvile veerand miljonit krooni auto kohta puhtalt kätte. Aga siis ärkas BMW tehas ja paigaldas igasse uude ja ka veidi paremasse kasutatud autosse elektroonilise jälitusseadme. Ilma igasuguse fair play’ta, nad isegi ei hoiatanud autovargaid ette. Ootamatult ilmus Ängelholmi vahelattu politsei ja viis minema niihästi autod kui ka poolakad.

Krahv aga pääses puhta nahaga. Mitte sellepärast, et ta oli sisse kirjutatud Manilla kalakaupmehe juurde, vaid sellepärast, et kinni võetud poolakatele oli elu liiga armas ja nad ei julgenud lobisema hakata.

Muide, krahv sai oma nime palju aastaid tagasi tänu elegantsele viisile, kuidas ta ähvardas kliente, kes raha ei tahtnud maksta. Ta võis näiteks öelda: „Härra Hansson, ma oleksin tõepoolest tänulik, kui te võtaksite vaevaks reguleerida meievahelised rahalised suhted kahekümne nelja tunni jooksul, sel juhul ma luban, et ei raiu teid tükkideks.” Hansson või mõni teine kunde eelistas alati maksta. Keegi ei tahtnud tükeldatuks osutuda, kusjuures tükkide arv polnud oluline. Isegi kaks tükki on juba piisavalt halb väljavaade.