Читать книгу Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad (sekka ka mõni vaenlane) - Jonas Jonasson - Страница 8

Pastorile eraldati tuba number kaheksa, Mõrtsuk-Andersi toa kõrval. Ent erinevalt mõrtsukast, kellelt Per Persson poleks iialgi julgenud maksmist nõuda, pidi uus külastaja maksma nädala aja eest ette. Tavaline hind.

„Ettemaks? Aga see on ju minu viimane raha.”

„Seda olulisem, et see eksiteele ei satuks. Ma võin teie eest täiesti tasuta eestpalve lugeda, võib-olla ajab see asja korda,” ütles hotellitöötaja.

Sel hetkel astus sisse habemetüükas mees, nahkjope seljas ja päikeseprillid ees. Ta nägi välja nagu karikatuur röövlist, kes ta arvatavasti oligi, ja küsis ilma teretamata, kust ta võiks leida Johan Anderssoni.

Hotellitöötaja ajas selja sirgu ja vastas, et seda, kes Sjöuddeni pansionaadis elab või ei ela, igale suvalisele sisseastujale ei avaldata. Külaliste privaatsust peetakse siin au sees.

„Vasta küsimusele, enne kui ma sul munad maha võtan,” ütles nahkjopes mees. „Kus Mõrtsuk-Anders on?”

„Tuba number seitse,” vastas Per Persson.

Ähvardav tegelane kadus koridori. Pastor vaatas talle järele ja küsis, kas on oodata mingeid ebameeldivusi. Kas hotellitöötaja arvates saaks ta pastorina kuidagi abiks olla?

Per Persson ei arvanud midagi, aga seda ei jõudnud ta öelda, sest nahkjope oli juba tagasi.

„Mõrtsukas on oma voodisse ära kustunud. Ma tunnen teda, sellepärast on hetkel kõige rahulikum tal magada lasta. Võtke see ümbrik ja andke talle edasi, kui ta üles ärkab. Öelge, et krahv tervitab.”

„Muud midagi?” küsis Per Persson.

„Ei. Siiski, öelge talle, et ümbrikus on viis tuhat, mitte kümme, sest ta tegi ära ainult pool tööst.”

Nahkjopes mees läks minema. Viis tuhat? Viis, mille asemel oleks nähtavasti pidanud olema kümme. Ja nüüd on hotellitöötaja mure, kuidas puuduolevat osa Rootsi ühele ohtlikumale inimesele seletada. Kui ta muidugi ei delegeeri seda ülesannet edasi pastorile, kes äsja oma teeneid pakkus.

„Mõrtsuk-Anders?” küsis pastor. „Ta ongi siis päriselt olemas, sa ei mõelnud teda välja.”

„Kadunud hing,” ütles hotellitöötaja. „Väga, väga kadunud hing.”

Tema üllatuseks küsis pastor, kas see väga kadunud hing on nii lootusetus seisundis, et oleks moraalselt õigustatud laenata temalt tuhat krooni, mille eest pastor ja hotellitöötaja saaksid mõnes lähedalasuvas meeldivas asutuses kõhud täis süüa?

Per Persson küsis vastu, mis pastor ta õieti on, kes säärase ettepanekuga lagedale võib tulla, ent möönis, et mõte on ahvatlev. Ehkki teisalt on Mõrtsuk-Andersi hüüdnimel ju ka oma põhjus. Või koguni kolm, kui hotellitöötaja õigesti mäletab: kirves selga, haavlilaeng näkku ja läbi lõigatud kõri.

Küsimus mõrtsukalt salaja raha laenamise sobivusest langes ära, sest kõnealune mõrtsukas oli üles ärganud ja lontsis mööda koridori nende poole, juuksed sassis.

„Mul on janu,” ütles ta. „Mulle tuuakse täna raha, aga see pole veel kohale jõudnud ja mul pole millegi eest õlut osta. Ega süüa. Kas ma võiksin sinu kassast kakssada krooni laenata?”

See oli küsimus ja samas ka mitte. Mõrtsuk-Anders arvestas, et kohe pistetakse talle kaks sajalist pihku.

Ent nüüd astus pastor pool sammu ettepoole.

„Tere päevast,” ütles ta. „Minu nimi on Johanna Kjellander ja ma olen endine kirikuõpetaja, praegusel hetkel laiemas mõttes lihtsalt pastor.”

„Pastoritest tekib ainult jama,” ütles Mõrtsuk-Anders talle pilkugi heitmata.

Vestlused polnud üldiselt tema tugev külg. Ta pöördus jälle hotellitöötaja poole.

„Kas ma saan siis raha või?”

„Ma ei tahaks teie väitega nõustuda,” ütles Johanna Kjellander. „Loomulikult on ka meie alal valitud rajalt kõrvale kaldujaid, kahjuks juhtun minagi olema üks nende hulgast. Neist asjust räägiksin ma teiega meelsasti pikemalt, härra ... Mõrtsuk-Anders. Võib-olla mõni teine kord? Praegu on aga jutt hoopis viiest tuhandest kroonist, mille keegi krahv äsja ümbrikus siia tõi.”

„Viis tuhat?” küsis Mõrtsuk-Anders. „Seal peab olema kümme! Kuhu sa ülejäänu panid, kuradi pastor?”

Äsja ärganud ja pohmellis mõrvar vahtis Johanna Kjellanderit vihaselt. Per Persson, kes ei soovinud oma vastuvõtulaua lähedal pastoritapmise tunnistajaks saada, pistis kiiresti ja murelikult vahele, et krahv palus edasi öelda, et see on vaid osaline tasu, kuna pool tööd jäi tegemata. Hotellitöötaja ja tema kõrval seisev pastor on kõigest süütud sõnumitoojad, ta loodab, et Mõrtsuk-Anders mõistab seda ...

Ent Johanna Kjellander võttis jutujärje taas enda kätte. Sõnad „kuradi pastor” olid teda haavanud.

„Häbi!” ütles ta nii kindlal toonil, et Mõrtsuk-Andersil olekski peaaegu häbi hakanud.

Ta jätkas selgitusega, et ei temal endal ega hotellitöötajal tulnud pähegi mõtet osa rahast pihta panna.

„Seevastu on meie rahaline seis kehvapoolne, see on tõsi. Ja kuna jutt nagunii juba sellele kaldus, siis kasutan juhust ja küsin, ega te ei saaks neist ilusatest tuhandekroonistest ühte mõneks päevaks või nii välja laenata? Või veelgi parem – üheks nädalaks?”

Per Persson jahmus. Algul tahtis pastor Mõrtsuk-Andersi teadmata tema ümbrikust raha võtta. Seejärel pani ta mehe häbist peaaegu punastama, kui too teda just nimelt selles süüdistaski. Ja nüüd oli ta asunud mõrvariga laenuläbirääkimistesse. Kas tal puudub igasugune ellujäämisinstinkt? Kas ta aru ei saa, et seab ohtu nii enda kui ka Per Perssoni elu? Neetud inimeseloom! Tal tuleks pastorile kärmesti tou anda, enne kui mõrtsukas millegi pöördumatumaga ette jõuab.

Aga ennekõike tuli püüda pastori tekitatud olukord ära lahendada. Mõrtsuk-Anders oli vahepeal toolil istet võtnud, ilmselt tekitas temas segadust, et pastor, kes tema arusaamise järgi oli ilmselt tema raha varastanud, palub laenu sellestki summast, mida ta veel varastada pole jõudnud.

„Kui ma õigesti aru saan, siis tundub teile, et teid on viie tuhande krooniga petetud, kas on nii?” küsis Per Persson ja püüdis oma häälele ametlikku tooni anda.

Mõrtsuk-Anders noogutas.

„Sel juhul pean ma kordama ja alla kriipsutama, et raha ei võtnud mina ega võib-olla isegi Rootsi kõige kummalisem pastor. Aga kui on midagi – mida tahes –, mida ma saan teha, et teie situatsiooni leevendada, siis küsige kõhklemata!”

„Kui on midagi, mida ma saan teha” on lause, mida iga teenindusvaldkonnas töötav inimene hea meelega kasutab, ehkki ei pruugi seda tingimata siiralt mõelda. Õnnetuseks võttis Mõrtsuk-Anders hotellitöötajal sõnasabast kinni:

„Jah,” ütles ta väsinult. „Tooge palun mu kadunud viis tuhat lagedale. Siis ei pea ma teil nägu üles lööma.”

Per Persson ei tundnud vähimatki soovi minna otsima krahvi, kes oli lubanud Peri ühe kalleima kehaosaga midagi äärmiselt ebameeldivat ette võtta. Ainuüksi selle inimesega uuesti kohtumine on juba piisavalt halb. Aga et temalt peale selle veel ka raha nõuda ...

Hotellitöötaja hakkas tõsiselt muretsema, kui kuulis pastorit ütlemas:

„Loomulikult!”

„Loomulikult?” kordas hotellitöötaja õudusega.

„Tore!” ütles Mõrtsuk-Anders, kes kuulis kahekordset kinnitust „loomulikult”.

„Jah, on ju selge, et Mõrtsuk-Andersit tuleb aidata,” jätkas pastor. „Meil Sjöuddeni pansionaadis ollakse alati teenistusvalmid. Mõistliku tasu eest oleme valmis niihästi mõrtsukate kui ka marodööride elu igal viisil lihtsamaks tegema. Issand ei tee inimestel vahet. Või võib-olla teeb ka, aga jäägem siiski asja juurde – kas me saaksime alustuseks teada, millist „tööd” silmas peetakse, ja mil moel on see vaid poolenisti tehtud?”

Per Persson oleks tahtnud sel hetkel kuskil mujal olla. Äsja kuulis ta pastorit ütlemas „Meil Sjöuddeni pansionaadis”. Pastor pole veel sissegi registreeritud, veel vähem on ta midagi maksnud, ent see ei takista tal alustamast pansionaadi nimel äriläbirääkimisi mõrtsukaga.

Hotellitöötaja otsustas, et uus külastaja ei meeldi talle mitte üks raas. Ta ei osanud muud targemat peale hakata kui seista samal kohal, kus ta juba oli, külmkapi kõrval seina ääres, ja püüda ennast võimalikult ebahuvitavaks teha. Seda, kes mingeid tundeid ei ärata, ei tarvitse ju maha lüüa, arutles ta endamisi.

Ka Mõrtsuk-Anders oli mõnevõrra mõtlik. Pastor oli nii lühikese aja jooksul nii palju rääkinud, et ta ei suutnud õieti järge pidada (lisaks veel asjaolu, et ta oli pastor, juba see fakt iseenesest tekitas segadust).

Pastor pakkus nähtavasti välja mingisugust koostööd. Tavaliselt lõpevad sellised asjad halvasti, aga alati võib ju inimese ära kuulata. Alati ei ole vaja alustuseks kellelgi nägu üles lüüa, vastupidi, silmatorkavalt sageli on parem see osa viimaseks jätta.

Nii juhtuski, et Mõrtsuk-Anders rääkis, milles seisnes tema tööülesanne. Ta ei ole kedagi ära tapnud, kui nad nüüd seda peaksid arvama.

„Ega jah, mõrva on vist raske poolenisti toime panna,” arutles pastor.

Mõrtsuk-Anders ütles, et ta on otsustanud tapmise lõpetada, sest hind on liiga kallis – kui see peaks veel üks kord juhtuma, pääseks ta vabadusse alles kaheksakümnesena.

Aga asi oli selles, et vaevalt jõudis ta viimane kord vabaks saada ja omale elamise leida, kui paremalt ja vasakult hakkas igasuguseid ettepanekuid sadama. Suurem osa inimestelt, kes kopsaka tasu eest tahtsid vaenlasi ja tuttavaid teelt ära koristada, see tähendab tappa, teiste sõnadega seda, millega Mõrtsuk-Anders enam ei tegele. Või õigupoolest pole ta kunagi sellega tegelenudki. Kuidagiviisi kõik lihtsalt läks nii, nagu ta läks.

Peale erinevate lepingujärgsete hukkamisettepanekute tuli ette ka mõistlikuma iseloomuga tööpakkumisi, nagu nüüd see viimane. Tal tuli murda mõlemad käeluud mehel, kes oli ostnud auto Mõrtsuk-Andersi tööandja ja vana tuttava krahvi käest, võtnud auto kaasa ja maksmise asemel mänginud raha samal õhtul Black Jackis maha.

Pastor ei teadnud, mis on Black Jack, kumbki tema varasematest kogudustest ei olnud sellega pärast jumalateenistust kohvilauas aega veetnud. Selle asemel lõbustati end seal traditsiooniliselt Mikado-mänguga, mõnikord on see üsnagi tore. Nojah, pastorit huvitas pigem autoostu lugu.

„Kas ta sõitis autoga ilma selle eest maksmata minema?”

Mõrtsuk-Anders selgitas, kuidas Stockholmi seadusrikkujate ringkondades seaduse järgi asjad käivad. Käesoleva juhtumi puhul oli tegemist üheksa aastat vana Saabiga, aga põhimõte oli alati üks ja sama: päevaks või paariks krahvi juures krediiti saada pole mingi probleem. Mured tekivad aga siis, kui ettenähtud aja möödudes raha laual ei ole. Ja sel juhul on see mureks eeskätt krediidivõtjale, mitte -andjale.

„Näiteks murtud käeluu näol?”

„Jah, või kahe käeluu näol. Kui auto oleks uuem olnud, siis oleks ilmselt tellitud ka ribide ja näo töötlemine.”

„Kahe murtud käeluu asemel ainult üks. Kas te arvutate valesti või mis juhtus?”

„Virutasin jalgratta ja sõitsin selle varganäo juurde koju, pesapallikurikas pakiraamil. Kui ma ta kätte sain, hoidis ta ühel käsivarrel vastsündinud tüdrukut ja palus armu, või kuidas seda nimetatakse. Kuna ma olen olemuselt heasüdamlik, mu ema ütles seda alati, purustasin ma selle asemel tema teise käe kahest kohast. Ja ma lasin tal lapse kõigepealt käest ära panna, et see viga ei saaks, kui tüüp minu töö pärast maha kukub. Nojah, ta kukkuski. Ma olen pesapallikurika käsitsemisel üsna osav. Aga kui ma nüüd järele mõtlen, oleksin ma võinud tal mõlemad käeluud puruks lüüa, kui ta seal põrandal nuuksus. Ma olen tähele pannud, et iga kord ei mõtle ma nii kiiresti kui tahaksin. Ja kui viin ning tabletid on asjasse segatud, siis ei mõtle ma vist üldse midagi. Vähemalt ei mäleta ma seda.”

Pastor hakkas jutustuse ühest pisiasjast kinni:

„Kas te ema tõepoolest ütles seda? Et te olete olemuselt heasüdamlik?”

Per Persson imestas endamisi sama asja üle, ent jäi oma senise strateegia juurde ja püüdis võimalikult vaikselt seina ääres seistes sellega kokku sulada.

„Jah, ütles küll,” vastas Mõrtsuk-Anders. „Aga see oli enne seda, kui ma tal kõik hambad välja lõin, kohe pärast seda, kui isa ennast surnuks jõi. Pärast seda ei öelnud ta enam suurt midagi, vähemalt mitte midagi sellist, millest oleks olnud võimalik aru saada. Kuradi loll eit sihuke.”

Pastoril oleks olnud paar soovitust, kuidas perekondlikke konflikte üksteisel hambaid välja löömata lahendada, aga iga asi omal ajal. Nüüd tahtis ta Mõrtsuk-Andersi informatsioonist kokkuvõtte teha ja kontrollida, kas ta sai kõigest ikka õigesti aru:

Mõrtsuk-Andersi viimane tööandja soovib niisiis viiekümneprotsendilist hinnaalandust, viidates sellele, et Mõrtsuk-Anders purustas ühe ja sama käe luud kahest kohast, selle asemel et murda mõlema käe luud?

Mõrtsuk-Anders noogutas. Juhul muidugi, kui pastor peab viiekümne protsendi all silmas poolt hinda.

Jah, pastor pidas seda silmas. Ja lisas, et krahv paistab olevat kitsivõitu. Olgu pealegi, pastor ja hotellitöötaja on valmis appi tulema.

Kuna hotellitöötaja ei olnud valmis midagi vastu ütlema, jätkas pastor oma juttu:

„Kahekümneprotsendilise vahendustasu eest otsime mainitud krahvi üles ja veename ta ümber. Aga see on pisiasi. Alles teises faasis muutub meie koostöö huvitavaks!”

Mõrtsuk-Anders püüdis pastori sõnadest aru saada. Sõnu oli palju, peale selle ka veel mingi kummaline protsendinumber. Aga enne kui ta jõudis küsida, mis see „teine faas” võiks olla, hakkas pastor seda juba lahti seletama.

Teine faas tähendab seda, et hotellitöötaja ja pastori juhtimisel hakatakse Mõrtsuk-Andersi väikest äritegevust edasi arendama. Diskreetne PR-töö klientuuri laiendamiseks, kindel hinnakiri, mis välistab aja raiskamise neile, kellel nagunii maksmiseks raha ei ole, ja selgepiiriline eetikakoodeks.

Pastor nägi, et hotellitöötaja on näost sama valge nagu külmkapp seina ääres, mille vastu ta end surus, ja et Mõrtsuk-Anders on järje hoopis käest kaotanud. Ta otsustas pausi teha, et üks saaks lisahapnikku ja teisele ei tuleks pähe mõtet ideele pihtasaamise asemel kaklema hakata.

„Muide, Mõrtsuk-Anders, ma pean teid teie hea südame eest kiitma,” ütles ta. „Laps pääses ühegi kriimuta! Taevariik kuulub lastele, sellest annab meile tunnistust Matteuse evangeeliumi üheksateistkümnes peatükk.”

„Kuulub või? Annab või?” küsis Mõrtsuk-Anders ja unustas, et oli pool sekundit varem otsustanud vähemalt tolle tüübi, kes sõnagi lausumata seina ääres seisis, läbi peksta.

Pastor noogutas vagalt ja jättis enda teada informatsiooni, et kõigest mõni rida edasi keelab sama evangeelium tapmise ja manitseb, et oma lähedast tuleb armastada nagu iseennast ja – kui välja löödud hammastest juba juttu tuli – oma ema ning isa tuleb austada.

Raev Mõrtsuk-Andersi näol hakkas tasapisi taanduma. Seda märkas ka Per Persson, kelles taastus usk pärast maist elu saabuvasse ellu (seda muidugi juhul, kui temal ja pastoril õnnestub käimasolev jutuajamine seitsmenda toa asukaga elusalt lõpetada). Hotellitöötaja ei hakanud mitte üksnes uuesti hingama, ta sai ka kõnevõime tagasi ja andis omapoolse panuse, püüdes Mõrtsuk-Andersile kuidagimoodi seletada, mida tähendab kakskümmend protsenti millestki. Mõrtsukas vabandas end sellega, et vanglas veedetud aeg oli õpetanud teda osavalt aastaid lugema, ent protsentidest ei tea ta suurt midagi peale selle, et viinas on neid umbes nelikümmend, kõrvalise pilgu eest varjatud keldrites toodetud jookides teinekord veelgi rohkem. Ühest varasemast uurimismaterjalist oli selgunud, et ta oli oma tabletid alla loputanud kolmekümne kaheksa protsendilise poeviina ja seitsmekümneprotsendilise samakaga. Ega politseijuurdlusi saa iga kord muidugi uskuda, aga kui neil seekord õigus oli, siis pole ime, et kõik läks nii, nagu ta läks – sada kaheksa protsenti alkoholi veres ja tabletid veel pealekauba.

Tekkima hakkavast meeldivast õhkkonnast inspireerituna lubas pastor, et Mõrtsuk-Andersi äri käive saab peagi – vähemalt! – kahekordistatud, juhul muidugi, kui tema ise ja hotellitöötaja saavad Mõrtsuk-Andersi esindamiseks vabad käed.

Samal ajal tegi Per Persson geniaalse liigutuse ja võttis registratuuri külmkapist kaks õlut. Mõrtsuk-Anders kulistas esimese pudeli tühjaks, alustas teist ja otsustas, et ta on selgitustest piisavalt aru saanud.

„Jah, kurat võtaks, miks ka mitte, olgu siis pealegi nii.”

Seejärel tegi mõrtsukas ka teisele õllele hoogsate lonksudega lõpu peale, röhitses, vabandas, võttis viie tuhandekroonise hulgast kaks ja pani need letile sõnadega „jutt oli ju kahekümnest protsendist!”.

Kolm ülejäänud tuhandelist pistis ta oma särgi rinnataskusse, teatas, et on aeg süüa nurgapealses stammkohas hommikusöögiga ühendatud lõunasööki, ja sellepärast ei ole tal enam aega äriasju arutada.

„Edu teile krahviga rääkides!” ütles ta enne ukse taha kadumist.