Читать книгу Armas Amalie - Jorma Rotko - Страница 4

Seekordne lapsega mahasaamine oli kiire ja valutu. Polnud midagi imestada, sest tegija oli kogenud. Printsess Therese Mathilde oli sünnitanud Thurn und Taxise suguvõssa juba seitse järglast ja lisaks ühe sohilapse. Nüüd sündinu oli teine Therese üsast tulnud sohitita, väike tütar. Bastard, nagu peenemad inimesed nimetavad.

Tütre, nagu ka ta aasta vanema sohivenna saamisloos oli Theresel olnud abiks tema kauaaegne armuke krahv Maximilian Emmanuel von Lerchenfeld. Printsess Therese ei võinud kuidagi sünnitada Thurn und Taxise vürstkonna pealinnas Regensburgis. Ta oli sunnitud reisima Darmstadti, koguni 40 saksa miili kaugusele, et mitte pakkuda Regensburgi latataradele kõneainet. Tema abikaasa prints Karl Alexander tõenäoliselt aimas üht, teist ja kolmandat, aga kuni fassaad on korras, siis on kõik korras.

Printsess Therese vaevas oma ilusat pead, et kuhu uustulnuk paigutada? Üks võimalus oleks olnud seesamune Darmstadti loss, kus maimukene oli ilmavalgust näinud. Lossi isand oli nimelt Therese onu, Hesseni suurhertsog Ludwig. Selle mõtte printsess hülgas. Onu Ludwig oli olnud päris pahane juba siis, kui Therese jättis oma esimese bastardi, Georg Adolfi ülalpidamise tema õlgadele.

Therese otsustas sokutada tütre ta isa hoolde, kellel raha küll ning mõis Köfering, kus palju ruumi. Muidugi elab mõisas ka ta abikaasa, krahvinna Maria. Ei tea, kuidas too suhtub? Teisalt oli printsess Therese armulugu Max von Lerchenfeldiga olnud „avalik saladus“ terves Baieris. Kindlasti teab sellest ka Köferingi krahvinna. Mõisas jätkub teenijaskonda küllalt ühe plikanääpsukese jaoks. Mingu krahvinna Münchenisse, kui ei suuda last vaadata, seal ka on Lerchenfeldidel suur maja. Therese meelest oleks Köfering hea koht, sest asub vaid pooleteise miili kaugusel kodulinnast Regensburgist. Vaevalt tal on aega tütart vaatamas käia, lapsi niigi liiga palju, aga silma peal võib hoida küll. Thurn und Taxise äriasjades reisis ta kogu aeg Euroopas ringi ning viibis kodus harva. Peale von Lerchenfeldi oli tal „kõrvalarmukesi“, kellega vahel kohtuda, üldiselt siis, kui juhtus olema mingi üleeuroopa kongress või valitsejate nõupidamine. Selline armuke oli näiteks Venemaa keiser Aleksander I Pavlovitš ning ka väiksemat masti mees, aga see eest hurmav prantslasest diplomaatprints Charles-Maurice de Talleyrand.

Kui tütarlaps kord oli ilmale tulnud, vajas ta nime. Regensburgi linna sünniregistrisse tehti kanne, et 10. aprillil 1808 on sündinud terve naissoost tita nimega Amalie Stargard. Thurn und Taxise käskjalg tõi selle teate ega suutnud rääkida, kes on need Stargardid, kes lapse said. Siis pidasidki ametnikud targemaks rohkem mitte pärida. Lääneslaavi sõna stargard tähendab vana linna. See tuli Theresele meelde lapsepõlve meenutades.

Therese sündis Mecklenburg-Strelitzi vürstkonna printsessina. Mecklenburgi vürstkond Läänemere lõunarannikul oli slaavlastest polaabide ehk vendide vana asuala. Kohe Mecklenburg-Strelitzist ida pool paiknes vaene vendide küla Stargard.

Eesnimi Amalie oli printsess Therese Mathilde kolmanda nimena natuke isiklikum. Therese arvas, et tulevasele teenijatüdrukule või kalakaupmehe naisele piisab ühest eesnimest, pikk nimejada on aadlisoost isikute pärusmaa.

Mecklenburg-Strelitz on väike ala ning rikkusega uhkeldada ei saa, aga valitsev suguvõsa on vana ja auväärne. Nagu mitmed teisedki vürstkonnad Saksamaal, jagati Mecklenburg mitu korda pärijate vahel ning sündisid Mecklenburg-Schwerin ja Mecklenburg-Strelitz. Oli veel ka kolmas Mecklenburg, aga seda valitsenud sugu kustus ära ning selle ala jagasid omavahel teised Mecklenburgid.

Therese vanemail sündis kümme last, kellest kuus jäi ellu. Tütreid oli neli, lisaks Theresele Charlotte, Luise ja Friederike. On öeldud, et need tüdrukud olid ilusaimad õekesed tervel Saksamaal. Igatahes läks neil abiellumisega kenasti. Therese abikaasa oli üks Saksamaa jõukamatest meestest, kellel kauaaegne postmonopol Austria keisririigis ja Madalmaades, 160 000 tagwerki2 põllumaad Baieris ning palju muud varandust.

Luise naitus Preisimaa kroonprintsi Friedrich Wilhelm von Hohenzollerniga ning temast sai hiljem Preisimaa kuninganna. Vanim õde Charlotte oli vaid Sachsen-Hildburghauseni vürstinna, aga tema tütrest tuli Baieri kuninganna. Õdedest noorim, Friederike, sai Hannoveri kuningannaks.

Suguvõsas jätkus ilusaid naisi veelgi. Kuninganna Luise tütar, Preisimaa printsess Charlotte abiellus Vene keisri Pauli kolmanda pojaga, kellest tuli hiljem Vene keiser Nikolai I. Aja jooksul tekkis olukord, et õnnetul Stargardi nimega sohilapsel oli tädideks kaks kuningannat ning nõbudeks kuninganna ja keisrinna.

Therese oli just saanud 16aastaseks, kui abiellus prints Karl Alexander Thurn und Taxisega. Eelnenud nõupidamistel pühendati suurt tähelepanu religioonile. Mecklenburg on, nagu kogu Põhja-Saksamaa, läbinisti protestantlik piirkond. Regensburgis jälle elab rohkearvuline katoliiklaste vähemus, kel oma kirikud ja kloostrid. Veel tähtsam Therese puhul oli, et Thurn und Taxise suguvõsa oli piirkonnas katoliku usu mõjuvõimas tugisammas.

Paariminekust poleks saanud asja ilma, et Theresele anti luba isiklikuks usuvabaduseks. Lugu oli läinud nii kaugele, et Inglismaa kuningapaar ehk Therese onu ja tädi kauplesid Thurn und Taxise perekonnalt tõotuse, et noorik võib uskuda ka luterlikul viisil. Ainult tuleva abikaasa lubadusest ei piisanud. Ta oli alles 19aastane, ning äritegevust ja suguvõsa juhtis ta isa, prints Karl Anselm.

Kui Therese oli uues ümbruskonnas kodunenud, tahtis ta katsetada, kas usuvabadus pädeb? Kõigepealt külastas ta Regensburgi evangeelset Neupfarrkirikut ning tekitas väikse skandaali, sest äiapapa Karl Anselm oli peale muu ka Püha Rooma keisririigi prinzipalkommissar, mis on nagu kindralkuberner, katoliku keiserkonna kohalik esindaja. Ta juhatas Regensburgi maapäevi ning valvas ühiskonna üldise käekäigu üle.

Üksnes Neupfarrkirikus käimisest ei olnud küllalt. Vürstikoja õuduseks olid veel karmimad võtted tulekul. Therese andis määruse, et luterlikud jumalateenistused peab paigutama Emmerami benediktlaste kloostri katuse alla. Seal oli ruum, mille Thurn und Taxised olid juba varem üürinud sellest suurest kloostrilinnusest. Printsess Therese meelest sobis see ruum hästi kirikuks. Ta tellis sinna koguni oreli.

Katoliku mungad protesteerisid, aga tulemuseta. Nad kirusid noort Thereset, kes oli tol ajal nende meelest ka välimuselt nagu antikristuse mõrsja. Sale ja nõtke, patustamiseks valmid silmad kilasid peas, mida kattis hiiglaslik juuksepuhm. Juuksed olid aga õhukesed ning väikegi tuulepuhang ajas need lendu nagu põrgutule leegid.

Pärast Amalie sündi oli Therese juba rohkem rahuliku mamma moodi. Ta oli 35aastane ning üheksa rasedust järjepanu oli lisanud priskust. Ka usuasjades oli ta rahunenud: sohilapsed Georg Adolf ja Amalie ristiti katoliiklasteks, sest see oli nende isa soov.

Therese oli otsustanud, et hakkab juhtima Thurn und Taxise äritegevust pärast äiapapa lahkumist elust. Saamatu abikaasa huvitub vaid jahipidamisest ja vabamüürlusest. Õukonnas oligi printsessi äi ainuke, kes ei tauninud ta vilgast suguelu, sest ta oli ise esimese järgu hoorajääger. Ta arvestas oma miniaga ning ükskord ütles:

„Ainuke mees terves majas.“

Therese lootus täitus: prints Karl Anselm andis surivoodil määruse, et Therese hakaku juhtima suguvõsa postiettevõtet. See ülesanne viis printsessi aina ärireisidele üle Euroopa ning kongressidel, kus osales Vene keiser Aleksander, oli Therese kindlasti kohal. „Sehvt ja seks üheskoos“, ütlesid teadjamehed.

Therese tähetund oli vist Erfurti kongress mõni kuu pärast Amalie sündi. Prantsusmaa keiser Napoleon oli palunud keiser Aleksandri nõupidamisele, soovides Venemaast liitlast Austria vastu. Muidugi reisis Erfurti ka Therese ning rajas sinna ajutise salongi, sest linna oli tulemas ka printsessi vana voodisemu Talleyrand, kes oli keiser Napoleoni usaldusmees välispoliitika alal.

Koosolek õnnestus hästi. Aleksander lubas Napoleonile abi, juhul kui Austria kargab Prantsusmaale kallale. Bonaparte maksis lubaduse eest valuutas, mida tal veel ei olnud: kunagi tulevikus võib Aleksander annekteerida viljakad Moldova ja Valahhia ning Rootsi vaese idaosa, mida ka Soomeks kutsutakse. Üksikasjades lepitakse hiljem kokku.

Kongressipäevadel pakuti suurepäraseid õhtusööke ning pärast neid kohtus valitud seltskond Therese salongis. Just seal tegi Talleyrand ettepaneku, mida prantslased nimetavad „Erfurdi reetmiseks“. Ta oli hakanud kahtlema Napoleoni idees vallutada kogu Euroopa. Aleksandrile ütles Talleyrand kuulsad laused:

„Sire, teie ülesanne on Euroopa päästmine ning te võite teha seda ainult nii, et keeldute järeleandmisest Napoleonile. Prantsusmaa rahvas on tsiviliseeritud, aga selle valitseja mitte. Venemaa isevalitseja on tsiviliseeritud, aga tema rahvas mitte. Sestap on vaja, et Vene keiser liituks Prantsuse rahvaga.“

Aleksander hakkaski Napoleonile vastu, mistõttu marssis tolle La Grande Armée Venemaale, jäätus lumehangedes ning sellest algas Bonaparte’i allakäik. See oli kindlasti Therese salongipoliitika suurim kordaminek.

Printsess kuulas Aleksandri ja Talleyrandi jutustust kikkis kõrvadega ning mõtles rahulolevalt:

„Nood mõlemad on minu!“

Äritegevus Euroopas oli Napoleoni valitsemise ajal üliraske. Theresel jätkus kogemust küllaga. Ta oli kaua aega väänanud kätt Napoleoniga võimaluse üle omandada postimonopol aladel, mis Prantsusmaa kontrolli all. Võit oli Theresel peaaegu juba käes, aga siis esitas keiser liiga ränga tingimuse: oleks pidanud kolima Thurn und Taxise peakontori Regensburgist Pariisi.

Napoleoni lüüasaamine muutis kõik veel segasemaks. Hakati uuesti jagama maid ja turge.

Austerlitzi lahing oli hävitanud Püha Rooma keisririigi, mille postitoimingud olid olnud Therese käes. Oli olnud vaja kiiresti asutada eraettevõte „Thurn und Taxis Post“. Nüüd selle endiseid postiärivaldusi ihaldasid mitmed tegelased endale.

Napoleoni järgse Euroopa riikide piirid otsustati seada korda Viini kongressil. Seal Therese võitles oma postimonopoli eest nagu emane lõvi, päevad kongressisaalides, ööd magamistubades. Kerge see polnud, sest ta suurimad sõbrad keiser Aleksander ning minister Talleyrand olid toonud Viini oma „teemoona“. Nad olid taibanud õigesti, et kongress venib mitu kuud pikaks. Talleyrand oli võtnud kaasa oma armukese, Kuramaa printsessi Dorothea, kes tegelikult oli ta nõbu naine. Keiser Aleksander jälle tõi seltsiks ilusa Marija Narõškina, poolatarist vürstinna, kes oli läinud mehele keisri ülemjäägermeistrile Dmitri Narõškinile ning olnud keisri armuke kakskümmend aastat. Narõškinil polnud selle vastu midagi. Ta oli isamaaline mees ning pidas suureks auks, et ise keiser suvatseb panna tema naist.

Sedavõrd kõvatasemelises konkurentsis polnud Therese varem olnudki. Kongressi koridorides koketeerisid Kuramaa printsessi kaunid õed ning Vene kindrali Bagrationi lesk Katrina, kellel oli juba sohilaps Austria kantsleri Metternichiga. Ohoo, missugune segapuder! Hea teenistuse lootuses olid kohal Euroopa juhtivad kurtisaanid ning kallima hinnaklassi vabakutselised linnukesed. Nendel polnud vaja kurta lõbustustöö honoraride pärast, ülemklassi koosolek ju.

2 ühe mehe päevakünd, 25–36 aari