Читать книгу Armas Amalie - Jorma Rotko - Страница 5

Amalie nägi oma ema päris harva ning viimati kuueaastaselt. Ema muidugi ei surnud, ta suri alles 25 aastat hiljem. Printsess Theresele lihtsalt tuli ette lastest tähtsaimad asju. Tegelikult nägid ka tema seaduslikud lapsed ema ainult aeg-ajalt. Kõrgaadlike laste eest hoolitsesid imetajad, lapsehoidjad, koduõpetajad ja guvernandid.

Amaliel asendas mingil määral ema krahvinna Maria, isa krahv von Lerchenfeldi lesk. Maximilian von Lerchenfeld oli haigestunud ning surnud umbes aasta pärast Amalie sündi. Ta oli tollal alles 37aastane. Ta oli surivoodil pressinud oma naiselt välja tõotuse, et väiketüdruku saatust ei jäeta niisama juhuse hooleks.

Amaliele tähtsaim perekonnas ei olnud krahvinna Maria, vaid tolle poeg, üheksa aastat Amaliest vanem Maximilian Joseph. Max oli perekonna ainuke laps ning väga rõõmus, et majja ilmus väike poolõde.

Köfering on pisike kolkaküla, aga barokkstiilis ehitatud ilusa lossiga. Peahoone on pikk kolmekorruseline kivimaja, mille mõlemas otsas sama kõrged tiibhooned. Moodustub nagu ühest servast lahtine nelinurk, mis avaneb müüriga piiratud parki. Hooviks on sammaskäiguga ümbritsetud peristüül. Eraldi olid mõisavalitseja ja teenijate elamud ning loomulikult mitmed abihooned.

Lossi nime kandmiseks on Köfering väike ning nimi „mõis“ oleks sobilikum. 13. sajandil oli seal sõjalinnus, millest järele jäänud vaid vallikraav. Üle selle viib kivisild ainukese teena lossi, mis von Lerchenfeldi suguvõsale kuulunud 15. sajandist alates.

Mitmed vanad lossid näivad sünged ja tumedad, aga Köfering mitte. Seinad on koorekollased, aga nurgad, korruste vahele värvitud poordid ja aknapiidad kollased. Valged on kuue ruuduga akende raamid ning punasest telliskatusest eenduvad ärklid. Loss paistab kergekujuline ning peegeldudes vallikraavi veest, hõljuks nagu terve ehitis õhus.

Saanud mõne aasta vanemaks, hakkas Amalie mängima majavalitseja lastega. Ta sai varsti aru, et tavaliselt on perekonnas nii isa kui ka ema. Isa oli nüüd juba taevas, seda ta mõistis, aga kus oli ema? Krahvinna Maria oli nimelt seletanud, et ta pole Amalie pärisema. Teised lapsed näevad oma ema iga päev.

Muidu läks Amaliel hästi ning hiljem taipas ta, et elab aineliselt paremini teistest Köferingi võsukestest. Sellest hoolimata kadestas ta teisi, sest nendel oli oma ema, kes neid armastas.

Jõulud ja lihavõttepühad rõõmustasid väga. Kõige lustakamat pidu peeti aga alati 21. juunil, krahvinna Maria sünnipäeval. Aias laoti pikad lauad täis head ja paremat ning suur orkester mängis. Lisaks Münchenist ja Regensburgist saabunud aadlisoost külalistele kutsuti peole ka Köferingi elanikud. Neile olid muidugi eraldi lauad.

Saanud seitsmeaastaseks, pääses Amalie esimest korda pühale õhtusöömaajale, Püha Miikaeli kirikus. Kirik on väliselt tagasihoidlik, aga ilus seestpoolt tänu von Lerchenfeldi suguvõsa heldekäelisusele. Tegelikult see oligi mõisa kirik.

Amaliele oli selgitatud, kuidas peab käituma. Kirikuõpetaja ees seistes painutas ta pead nagu peab ning võttis vastu armulaualeiva ja -veini. Maos oli tunda mingisugust keerlemist, sest tüdruk polnud sel päeval mitte midagi söönud. Kirikukord nägi ette vähemalt tunnise paastu, aga soovitas olla ka pikem aeg ilma söömata enne eucharistiat.

Talviti oli Amalie elanud Köferingis teenijaskonna hoole all, aga nüüd suuremana võeti kaasa Münchenisse, kuhu krahvinna ja Max talveks kolisid. Baieri suure ja põneva pealinna keskosas paiknes Lerchenfeldide maja.

Amaliele palgati koduõpetajaks vana tädi, endine õpetajanna. Aadliperede lapsi õpetasid üldse peened prantslannadest koduõpetajad, aga Amalie sai samasugust koolitust nagu rahva tütred algkoolides: lugemine, kirjutamine, arvutamine, usuõpetus, natuke ajalugu, geograafiat ja bioloogiat. Kõige rohkem õpetati Amaliele käsitööd, kümme tundi nädalas. Tüdruk andis oma parima ega osanud soovida aadlipreilnade õppeaineid, nagu tants, kunstiajalugu, muusika ja etikett. Prantsuse keelt püüdis ta õppida omapead ning poolvenna abil. Max unistas diplomaadi karjäärist ning oli lihvinud oma prantsuse keele päris korralikuks.

Müncheni suurepärane katoliku kool aadlipreilidele oli nüüd käsukorras suletud ning keegi ei teadnud, kas see kunagi avatakse uuesti. Sulgemise põhjus oli geopoliitika, mille võtmesõnadeks Reini Liit, Mediatisierung ehk ”kohandamine” ja Säkularisierung ehk ”ilmalikustamine”.

Napoleoni Prantsusmaa vallutas esmalt sakslaste maad Reini läänekaldal. Saksa riigid kiirustasid hakkama Napoleoni satelliitideks, et säilitada vähemalt osaline iseseisvus. Satelliitidest vormiti Reini Liit, kus algul oli 16 riiki ning Baieri nende seas suurim. Baieri valitsevale hertsogile Maximilian Josephile tuli Napoleoni kummardamine kasuks. Prantsuse keiser tegi temast Baieri esimese kuninga.

Mediatisierung algatati seepärast, et mitmed vürstid kaotasid oma maad Reini läänekaldal ning nendele pidi leidma maad jõe idapoolelt. Saanud aru, et piire võib siirata, tahtsid Napoleoni soosikud kasutada olukorda ning hakkasid anastama naabrite maid. Baierisse liideti palju maad ja iseseisvaid linnu, Regensburg nende hulgas.

Süües kasvab isu. Kloostrite valdused tegid katoliku kiriku suurimaks maaomanikuks Baieris. Viidi läbi konfiskeerimine nimega säkularisierung, ilmalikustamine. Valitseja võttis riigile ja endale kloostrid, nende asutused ja maad. Iga kloostrit ei võetud kasutusse, mõnda aga küll. Müncheni lähistel on ilus järv Tegernsee Alpide keskel orus. Selle rannal asub vana klooster, millest sai kena suvila Baieri valitsevale suguvõsale Wittelsbachidele. Regensburgis võtsid Thurn und Taxised endale Emmerami kloostri ning kolisid oma õukonna sinna.

Müncheni tütarlaste koolile mõjus ilmalikustamine niimoodi, et kool suleti, sest oli katoliku kiriku asutus. Kooli maja Paradeiserhaus konfiskeeriti ning sinna kolis Baieri siseministreerium.

Suletud kool oli selline, milliseid inglanna Mary Ward oli 17. sajandil asutanud Euroopa linnades. Ward imetles jesuiitide koole, kus õpetamine oli nii kõrgel tasemel, et isegi protestandid panid nendesse oma poegi. Ta tahtis asutada taolisi ka tütarlastele.

Müncheni kool sai sedavõrd kuulsaks, et aadlipreilile oli see ainus võimalik õppeasutus. Mitmetes õppeainetes sai sealt sama hea koolituse kui ülikoolis, ülikooli aga naisterahvaid sisse ei lastud.

Kooli ametlik nimi oli Institutum Beatae Mariea Virginis ehk ”Õnnistatud neitsi Maarja instituut“. Baieris oli neid mitu, aga Müncheni oma peeti parimaks. Koolide kohta kasutati ka nime Schule der Englischen Fräulein ehk „Inglise preilnade kool“. Kooli läbinud naisterahvale andsid luterlased pilkenime „jesuitess“.

Amalie luges palju. Von Lerchenfeldidel oli ohtralt raamatuid nii Münchenis kui ka Köferingis. Vanaldasel koduõpetajannal polnud enam palju Amaliele pakkuda ning keegi ei teadnud, kas instituut veel avatakse. Napoleon oli kukutatud Amalie olles seitsmeaastane, aga mitmed tema tekitatud muutused olid veel alles. Viini oli küll kutsutud kokku suurriikide kongress seadma joonde Euroopa asju, aga vaevalt neid Baieri tüdrukute koolimured huvitavad.

Oli tulnud aeg Amalie konfirmeerimiseks, mis tähendab ristimisel loodud kirikusideme kinnitamist. Katoliku kirikus pole kindlat leeritamisiga, vaid laps võib saada konfirmatsiooni kohe, kui ta mõistab, näiteks mis on patt, kahetsus ja lepitus, ehk on moraalselt vastutav. Üldiselt arvatakse, et ka seitsmeaastane laps võiks olla selles vallas vastutust kandev. Amalie oli igatahes juba 13aastane.

Köferingis polnud küllalt konfirmeeritavaid lapsi, et oleks võinud tuua kohale piiskopi. Katoliku kirikus toimetab konfirmatsiooni piiskop, tavaline preester ei kõlba. Oli vaja kärutada kahe hobusega Regensburgi.

Lossi varudest leiti sobiv alba, pikk valge rüü, ning siis mindi. Reis kestis paar tundi. Toomkiriku kaksiktornid paistsid juba kaugelt. Kirik seisab kiviviske kaugusel Doonaust ning üle jõe ehitatud kivisillast.

Toomkirik on suur gooti stiilis ehitis. Selle kaksiktornid on läänepoolses otsas ning peasissekäik on tornide vahel. Kirikus on kolm koori, peamine koos altariga idaseinal nagu ikka. Kooril on suured aknad ning vaid osa neist on värvilised, mistõttu valgust kooris on palju. Pidulik konfirmatsioon viidi läbi just seal.

Amalie ootas oma vooru teiste konfirmeeritavate hulgas. Tema korra tulles astus ta julgelt piiskopi ette. Piiskop võidis ta pea oliivõli ja palsami seguga ning ütles:

„Mina märgistan sind ristimärgiga ning konfirmeerin sind lunastuse mürriga Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel.“

Siis ta patsutas teda põsele ning sõnas:

„Rahu olgu sinuga!“

Pärast palvetati, et Püha Vaim asuks konfirmeeritava südamesse ning toimetus lõppes piiskopi lausutud õnnistusega.

Amalie ema Therese ei tulnud kohale, hoolimata sellest et krahvinna Maria von Lerchenfeld oli seda kirjaga soovinud. Toomkirikust on ainult pool miili Emmerami kloosterlossini, kus Thurn und Taxised pesitsesid.

„Külmastki külmem on luteri usk“, mõtles Amalie.

Mõni aeg pärast konfirmatsiooni juhtus midagi õudset. Pissil käies pani Amalie tähele, et alakehast tilkub verd. Tüdruk arvas, et on kogemata kriimustanud tagumikku. Ta ei saanud aga aru, kus ja kuidas see võis juhtuda? Ta küll ratsutas mitu korda nädalas Lieselil, kes oli mõisa rahulik mära, aga sadulas ju ei ole naelu?

Vere immitsemine ei lõppenud päevaga, nagu kriimustuse puhul tavaline. Siis Amalie taipas, et verd tuleb ta sisemusest ning ehmus. Ta oli märganud teenijate juttudest, et kõik mis leiab aset jalgade vahel, on ebapuhas ja häbiväärne. Ta ei või rääkida koduõpetajannale, veel vähem tädi Mariale. Kas peaks paluda kutsuda arst? Teisalt oli ta kuulnud midagi ebamäärast „naiste vaevadest“. Milles asi?

Hoolimata sellest õnnetusest, ei tahtnud ta jätta vahele ratsutamistundi. Talli juures kohtas ta majahooldaja tütart Traudlit, kes oli temast kaks aastat vanem. Häda sunnil hakkas ta ääri-veeri keerutades rääkima oma murest. Traudel naeris ning seletas põhjuse ära ja rääkis vajalikest abinõudest. Amalie tundis kergendust, mõistes et see pole haigus. Sellest hoolimata tundis jälkust. Traudli järgi hakkavad tissid nüüd varsti suuremaks kasvama. Kena oleks, kui see poleks valus.