Читать книгу Armas Amalie - Jorma Rotko - Страница 6

Amalie poolvend Max lõpetas Würzburgi ülikooli ja liitus Baieri välisministeeriumi arenguprogrammiga Kanzelei-Acces. See tähendas kaheaastast harjutusaega ilma palgata. Inertsi mõju oli tugev: Max tahtis saada diplomaadiks, nagu oli olnud isa ning ka vanaisa. Muuseas tutvus ta Münchenis mitmete riikide saatkondadega. Venemaa suursaatkonnas trehvas ta vilgast ja naljakat noormeest. Too oli Fjodor Tjuttšev, mõne aasta Maxist noorem ning tiitliga honorary attache, mis tähendas, et ka tema töötas ilma palgata. Ta oli praktikant, kes õppis seetõttu, et ühel ilusal päeval saaks päriselt diplomaadiks. See võis võtta aega, sest vene diplomaadid olid kõik palju vanemad 19aastasest Tjuttševist.

Fjodor meeldis Maxile ning enne jõule kutsus ta Tjuttševi külla Lerchenfeldide majja. Külaline kohtas ka Amaliet. Näitsik oli tema meelest hurmav, olgugi et oli alles 14aastane. Kergelt flirtiv jutuajamine käis nende vahel prantsuse keeles, sest Amalie ei osanud vene ega Tjuttšev saksa keelt.

Fjodor Tjuttšev oli väikest kasvu, ainult väheke Amaliest pikem. Ta nägu oli kitsa, nina sirge ning silmavaade tark, aga hoolimata noorest east oli juuste piir juba läinud reisima pealae suunas.

Tjuttšev polnud Maxi ainuke tuttav Vene saatkonnas. Talle meeldis suursaadik, krahv Ivan Vorontsov-Daškov, kes oli haritud ja laia silmaringiga mees. Nad õhtustasid tihti koos. Suursaadiku ja praktikandi vahe on auastmete mõttes suur, aga teisalt oli ka Max krahv. Pealegi oli Vorontsov-Daškov noorepoolne mees ning äsja Münchenisse kolinud. Maxi teadmised kohalikest asjadest tulid talle kasuks. Ta küsis Maxilt ka Therese Thurn und Taxise kohta, kes oli nii lähedane keiser Aleksandrile.

Saatkonna esimene sekretär oli töörügaja nimega Tormassov ning teine sekretär baltisakslasest kuiv bürokraat, parun Georg-Alexander von Krüdener. Ka nendega oli Maxil vaja natuke suhelda, aga Tjuttšev oli talle kõige rohkem meeltmööda kaaslane. Max oli andnud talle koguni kaks hellitusnime, Tutu ja Tuterle.

Amalie saades 15aastaseks oli Köferingi mõisa salongis kaetud pidulik kohvilaud koos tordi ja küünaldega. Külalisi aga ei olnud palutud, olid vaid krahvinna Maria, Münchenist tulnud krahv Max ning koduõpetajanna. Amaliele sooviti õnne ning anti väikseid kingipakke, nii väikseid, et Amalie arvas täitsa õigesti, et nendes on ehted. Krahvinna ja Max näisid saladuslikud. Kas oli veel midagi?

Krahvinna sirutas Amaliele punase lakiga pitseeritud kirja ning käskis selle avada:

„Arvan, et see on kingitus su emalt.”

Amalie luges kirja, punastas, puhkes nutma ning jooksis salongist minema. Kiri jäi laua peale uuritavaks, krahvinna küll tundis selle sisu. Tekst oli järgmine:

„Proklamatsioon. Alates 1. augustist aastal 1823 on Köferingis Baieri kuningriigis elava Amalie Stargardi nimeks Amalie von Sternfeld ning tema aadlikuaukraadiks freiin3. Darmstadt, 1. aprillil A.D. 1823. Ludewig I, Hessen und bei Rheini suurhertsogkonna suurhertsog.”

Too Ludewig I oli endine Hessen-Darmstadti krahvkonna maakrahv Ludwig X. Tänutäheks kuuleliku teenindamise eest andis keiser Napoleon maad juurde ning kuulutas väikeriigikese suurhertsogkonnaks. Lihtsalt krahv ei või omistada aadlitiitleid, aga suurhertsog võib. Ta oli juba teinud Amalie vennast Georg Adolfist krahv von Stockau. Theresel oli tiitlite hankimine käkitegu: Ludwig tegi, mida õetütar palus.

Krahvinna Maria saatis Maxi rahustama preilnat. Kas Amalie oli rõõmustunud sedavõrd, et sai šoki? Varem polnud ta küll ilmutanud hüsteerilisi tundemärke.

Kasuema hakkas küsitlema tütarlast:

”Milles asi? Su ema, olgu ta nüüd missugune tahes, soovib sulle parimat. Kui sa ei taha turunaiseks või minna kloostrisse, siis on su ainuke tulevikulootus edukas abielu. Seda saavutab freiin von Sternfeld paremini kui fräulein Stargard.”

”Sternfeld ja Sternfeld!”röökis Amalie.

”Igaüks teab, et sellist aadlisugu pole tervel Saksamaal. Tõeline freiin! Pole isa, pole ema, pole ühtki tagwerki maad! See naine, mu niinimetatud ema, mõnitab mind sihilikult ning teeb julma nalja oma lõbuks. Ma tean küll, kus on Sternfeld. Jäi meelde otsides kaardil Stargardi. See on õnnetu külake Mecklenburgis, mitte kaugel armetust Stargardist, aga veelgi väiksem ja vaesem. Sama mängu ta mängis mu vennaga, tehes tast krahv von Stockau. Baieris on seitse selle nimega külakest, kõik väiksed ja vaesed.

Kümme aastat pole see naine mulle oma nägu näidanud, aga sünnipäevaks korraldab lustaka vembu. Muide, pange tähele, ta on palunud Ludwigit paigutada oma proklamatsioon esimesele aprillile, see on naljapäevale. Küll see sadist nüüd alles naerab!”

Rõõmsaks mõeldud sünnipäeva nutune lõpp andis krahvinna Marialle põhjust mõningateks ideedeks. Ta mõlgutas oma mõtteid kaks päeva:

„Amalie on igatahes mu abikaasa tütar, olgugi, et tohman läks selle rikka seltskonnahoora õnge. Ei tohiks mõelda halvasti surnutest, aga mis sa teed…“

Madam Maria arutas asja veel Maxiga, kes oli nõus. Nõnda siis krahvinna ütleski Amaliele, et tahaks teda lapsendada. Näitsiku nägu lõi särama. Tema, kes tegelikult on von Lerchenfeld, saab selle nime ka ametlikult! Lerchenfeldid on vana ja väärikas Baieri suguvõsa, kes uhkeldab, et selle esimene kirjalik mainimine pärineb aastast 1070.

Amaliel oli sedavõrd hea meel, et ta isegi ei mõelnud piirangutele: tal pole pärimisõigust suguvõsa varale, krahvinna tiitlit ta ei saa ning Lerchenfeldide vappi ei tohi kasutada isiklikes dokumentides. Ta oli igatahes freiin, ning mis tähtsaim: tal on nüüd tee lahti korralikku kooli.

Baieri aadelkond oli mitu aastat nurisenud, et Mary Wardi koolidel on lõpp, aga teisi vastavaid pole tulnud asemele. Kuningas Maximilian Joseph oli sunnitud tegutsema. Ta asutas Müncheni Oberagerisse tütarlaste kooli Königliches Erziehungsinstitut für Töchter aus den höheren Ständen ehk ”Kuninglik koolitusinstituut kõrgemate seisuste tütardele“, lühemalt instituut. Kahtlane, kas olematust aadlisoost Amalie oleks instituuti vastu võetud? Von Lerchenfeldina oli asi kindel, eriti veel, kui krahv Max tuli kooli seletama, et poolõe siniverelisusest pole ebalustki.

Instituuti võeti igal aastal vastu 60 neidist kõrgematest aadlisuguvõsadest. Amalie sai muidugi sisse, aga kool polnud igas mõttes seda, mida ta oli oodanud. „Englische Fräulein“ oli puhtalt katoliku kool, aga instituuti astus ka protestante. Selle õppekava oli kopeeritud Prantsusmaalt Napoleoni antiklerikaalsete ideede järgi. Usuõpetust oli vähe ning kooli esimene direktriss Thérèse Chardoillet toodi Münchenisse ilmalikust Pariisist.

Õpetus instituudis oli igatahes oivaline. Sama tähtis oli see, mida Amalie õppis teistelt tüdrukutelt. Ta juba teadis, kuidas tited sünnivad, ta oli koguni näinud, kuidas Liesel tõi varsa ilmale. Natuke hämar oli veel viis, mismoodi varsad ja tited saadakse sinna, kust nad välja tulevad? Selle kohta sai ta varsti üksikasjaliku selgituse.

”Ilus laps, ilus laps.” Seda korrutamist oli Amalie kuulnud kaua, aga nüüd vahetus see jutuks ilusast preilist. Ta arvas, et see on tavaline viisakus, aga huvitav oleks näha oma tegelikku väljanägemist. Tal oli magamistoas tillukene peegel, aga Köferingi peosaalis oli suur trümoo. Selle abil võiks uurida ennast tervikuna.

Kehal polnud näha viga suurt midagi, kui Amalie võrdles seda naisfiguuridega seintel rippuvatel maalidel. Tõesti, rinnad oli hakanud kasvama, üks oli kahjuks teisest suurem. Ta lootis, et need ajaga muutuvad ühesugusteks.

Amalie keskendus uurima oma näolappi. Nahk oli hele ja klaar. Tädi Maria nõuande järgi oli ta varjanud seda päikese eest, et see ei muutuks pruuniks ja kortsuliseks, nagu väljas töötavatel maarahva naistel. Nägu oli ka sile. Pole vinne ega mädaseid vistrikke, nagu oli majavalitseja tütardel. Juuksed olid kastanpruunid ja neid oli ohtralt. Rahulolevalt mäletas ta oma neetud ema, kelle juuksed kuulujutu järgi olid õhukesed ja neid oli nii vähe, et pidudel tuli kasutada parukat. Amalie juuksed olid vist pärit isalt.

Laup kõlbas küll, samuti kulmukarvad ja silmad, aga nendest allapoole oli kõik üks suur õnnetus. Nina oli liiga suur. Nina ja suu vahe oli kaunis lühike, sama joonis nagu emal. Lõug oli väike ning jättis mulje, et seda kannab tarmutu inimene. Kael sobis, pikk, aga mitte liiga. Amalie õhkas. Inimesed kiitsid tema välimust viisakusest, vigu leidus hullult palju.

Suvi 1823 oli Köferingis tõeline vene suvi. Oli juba näha, et Tjuttšev oli kõrvuni armunud Amaliesse, aga nüüd hakkas ka parun von Krüdener tihti väisama Köferingi ning ta hüples nagu metsisekukk mängides. Ta veel ei rääkinud midagi, aga žestid ja alatine juuresolek paljastasid krahvinnale, mida mees mõtleb. Amalie ei pannud seda tähelegi. Nii vana mees polnud peiukandidaat isegi teoreetiliselt. Pealegi polnud parun von Krüdener mingisugune silmarõõm. Ta oli pikk ja ebaloomulikult kõhn. Läbi riietegi oli näha, et mehes on rohkem konte kui liha. Piklik nägu oli kortse täis, pingul huuled ning rahulolematuse jooned suunurkades jutustasid, et maailm pole kohelnud teda nõnda, nagu parun oleks soovinud. Sassis lõuahabe pani punkti kogu tegelasele. Veel midagi kummalist. Krüdeneri kurakäsi oli alati peidus nahast sõrmkinda sees. Iial ei katsunud mees võtta sellega millestki kinni. Kas käsi oli halvatud?

Von Krüdener tükkis Köferingi kohe juunikuu alguses, nagu suvepuhkusele. Varsti reisis ta Münchenisse, aga ilmus kaks nädalat hiljem tagasi. Tjuttševile hakkas ninna roti hais ning ta kukkus hädaldama ning reisis ka maale, sest kahtlane von Krüdener oli võtnud Köferingis aset nagu väimees.

Viisakas Max püüdis leida külalistele vaatamisväärsusi Köferingi ümbruskonnast. Ta ei olnud veel taibanud, et härrased tahtsid olla vaid lossis ning vahtida Amaliet ja teineteist. Niisiis sõideti hobustega Regensburgi. Einestati restoran Kreutzis, käidi „huvitaval” jalutuskäigul Prüflingi eeslinnas. „Maxi venelastest” püsis suursaadik Vorontsov-Daškov õnneks kaugel. Ta oli suvepuhkusel Tegernsee kaldal. Ilusaid järvi on Baieris teisigi, aga Tegernseel puhkas kuningas koos perekonnaga ning seepärast kogu Müncheni koorekiht.