Читать книгу Minevike müüja - José Eduardo Agualusa - Страница 3

Maja elab. Hingab. Kuulen tema hingetõmbeid öö läbi. Võimsad tellistest ja puidust seinad on alati jahedad, isegi siis kui päike keset südapäeva linde vaigistab, puid nuhtleb, asfalti sulatab. Ma liuglen nendel nagu parasiit peremeeslooma nahal. Seinu emmates tunnen ma, kuidas süda tuksub. On see minu oma? On see maja oma? Vahet ei ole. See mõjub mulle hästi. Rahustab mind. Velha Esperança võtab vahel mõne oma pisikestest lapselastest kaasa. Ta tassib neid seljas, linaga kindlalt kinni seotud, nii nagu sellel maal ammusest ajast kombeks. Ta teeb niimoodi kõik tööd ära. Pühib põrandat, võtab raamatutelt tolmu, valmistab süüa, peseb pesu, triigib. Titt, pea kleepunud vastu Velha Esperança selga, tunneb tema südametukseid ja soojust, arvab, et on jälle emaüsas, ja magab. Mul on majaga sarnane suhe. Õhtuhämaruses, nagu ma juba ütlesin, olen elutoas, kleepunud aknaklaasi külge, ja vaatan, kuidas päike surma läheb. Öö saabudes kondan ma erinevates paikades ringi. Elutuba avaneb kitsasse ja unarusse jäetud aeda, mille ainus võlu on kaks vägevat kuningpalmi, väga suurt, väga väärikat, mis kõrguvad teine teises aia otsas ja peavad maja üle vahti. Elutoa kõrval on raamatukogu. Kui sellest läbi minna, viib avar uks koridori. Koridor on sügav tunnel, niiske ja pime, millest pääseb magamistuppa, söögituppa ja kööki. Seda osa majast ümbritseb hoov. Kõrge avokaadopuu võrast läbi paistev kerge ja rohekas hommikuvalgus hellitab seinu. Koridori lõpus – kui elutoast tulla, siis vasakut kätt – sirutab end vaevaliselt ülespoole väike kolmemademeline trepijupp. Sellest üles minnes jõuab teatavas mõttes mansardkorrusele, kus albiino käib harva. See on raamatukaste täis. Ja ega minagi sinna kuigi tihti satu. Musta mantlisse mähitud nahkhiired magavad seal, pea alaspidi, seinte peal. Mul pole aimugi, kas gekod kuuluvad nahkhiirte toidusedelisse. Ja mulle meeldikski seda mitte teada. Sama põhjus – kabuhirm! – takistab mind ka hoovi uurimast. Ma vaatan köögi ja söögitoa ja Félixi toa akendest, kuidas rohi häbematult roosipeenarde vahel kasvab. Täpselt hoovi keskel laiutab üks üüratult lopsakas avokaadopuu. Lisaks on siin veel kaks viljadest lookas kõrget nisperot ja kümmekond papaiapuud. Félix usub papaia tervendavasse jõusse. Aeda ümbritseb kõrge müür. Müüripealne on täis tsemendi sisse kinnitatud erinevat värvi klaasikilde. Mulle paistavad need siit kui hambad. Ometi ei takista see tugev ehitis poisikesi aeg-ajalt üle müüri ronimast ning avokaado-, nispero- ja papaiaraksus käimast. Nad toetavad lauajupi müüri peale ja vinnavad end üles. Nõnda mannetu saagi kohta näib see mulle liiga riskantne ettevõtmine. Vahest ei teegi nad seda selleks, et puuvilju süüa. Ma arvan, et nad teevad seda selleks, et tunda ohu maitset. Võib-olla maitseb oht nende jaoks edaspidi küpsete nisperote moodi. Kujutagem ette, et ühest neist saab demineerija. Selles riigis siin ei tule demineerijatel tööst kunagi puudus. Alles eile nägin ma televiisoris reportaaži demineerimistöödest. Ühe mittetulundusühingu tegelane kurtis andmete ebamäärasuse üle. Mitte keegi ei tea päris täpselt, kui palju miine Angola pinnasesse maha maeti. Kümme kuni kakskümmend miljonit. Arvatavasti on miine rohkem kui angolalasi. Seega, eeldagem, et ühest neist poistest saab demineerija. Iga kord, kui ta ettevaatlikult miiniväljal liigub, tunneb ta suus ammust nisperomaitset. Ühel päeval seatakse ta silmitsi vältimatu küsimusega, mis pääseb, hirmuja uudishimuseguselt, valla välismaa ajakirjaniku huulilt:

„Millest sa mõtled, kui miini kahjutuks teed?”

Ja poisike, kes tema sees ikka veel alles on, vastab naeratades:

„Nisperotele, härra.”

Velha Esperança arvab, et just müürid on need, mis vargast varga teevad. Ma kuulsin, kuidas ta seda Félixile ütles. Albiino vaatas talle lõbusalt otsa:

„Kas sa näe, mu oma kodus tegutseb anarhist?! Varsti taban su veel Bakuninit lugemas.”

Ütles nõnda ega pööranud enam naisele tähelepanu. Ilmselgelt pole Velha Esperança kunagi Bakuninit lugenud. Õigemini, ta pole eales ühtegi raamatut lugenud, ta vaevu oskab lugeda. Sellest hoolimata õpin ma temalt palju elu kohta üldiselt – või elu kohta sellel maal, mis on elu joobeseisundis –, kui ma kuulen, kuidas ta askeldades omaette räägib, olgu pehmel sosinal, just nagu laulaks, või valjuhäälselt, just nagu riidleks. Velha Esperança on veendunud, et ta ei sure kunagi ära. 1992. aastal elas ta üle veresauna. Ta oli just läinud ühe opositsiooniliidri majja kätte saama kirja oma noorimalt pojalt, kes sel ajal Huambos aega teenis, kui korraga puhkes (igast suunast) äge tulevahetus. Ta nõudis, et tal minna lastaks, tahtis naasta oma musseque’sse, aga teda ei lastud.

„Memmeke, see on hullumeelne, võta seda kui vihmasadu. Küll see varsti üle läheb.”

Ei läinud. Nagu tormi-iil, muutus tulevahetus aina tugevamaks, aina tihedamaks ning lähenes valjenedes majale. Félix jutustas mulle, mis sel õhtul juhtus:

„Üks laamendav üksus, kari hambuni relvastatud purupurjus löömamehi, jõudis kohale, tungis vägisi majja sisse ja peksis kõik läbi. Komandör tahtis teada, mis vanaeide nimi on. Esperança Job Sapalalo, härra, vastas naine ja mees naeris. Esperança – lootus, see ju sureb viimasena, ülbitses ta. Nad seadsid opositsiooniliidri ühes perega hoovi peale ritta ja lasid kõik maha. Kui kord Velha Esperança kätte jõudis, said kuulid otsa. See, mis sind päästis, karjus talle komandör, on logistika. Meil on alati logistikaga probleeme olnud. Ja saatis naise minema. Nüüd arvab too, et surm teda ei võta. Võibolla ei võtagi.”

See ei tundu mulle võimatu. Esperança Job Sapalalo nägu katab peenike kortsudevõrk, juuksed on täiesti valged, aga lihased ikka veel sitked, liigutused kindlad ja täpsed. Minu meelest on ta sammas, mis seda maja püsti hoiab.