Читать книгу Minevike müüja - José Eduardo Agualusa - Страница 4

Tavaliselt uurib Félix Ventura õhtustades ajalehti, lehitseb need hoolikat läbi ja kui mõni artikkel teda eriliselt huvitab, märgib selle lilla pastapliiatsiga ära. Ta lõpetab söömise ja lõikab siis artikli hoolikalt välja ning paneb arhiivi tallele. Ühel raamatukoguriiulil on kümneid taolisi kaustu. Teisel tukuvad sajad videokassetid. Félixile meeldib salvestada uudistesaateid, olulisi poliitilisi sündmusi, kõike, millest võiks ühel päeval kasu olla. Kassetid on pandud tähestikulisse järjekorda vastavalt kõnealuse inimese või sündmuse nimele. Félixi õhtusöök koosneb taldrikutäiest vorstiviiluga lehtkapsasupist – Velha Esperança eriroast – piparmünditeest ning toekast sidrunimahla ja portveinitilgaga maitsestatud papaiaviilust. Enne voodisse minekut riietub ta magamistoas pidžaamasse nii pidulikult, et ma iga kord eeldan, et ta seob kaela ümber ka tumeda lipsu. Sel õhtul segas ta supisöömist uksekella tirin. See ärritas teda. Ta voltis ajalehe kokku, tõusis vaevaliselt püsti ja läks ust avama. Ma nägin, kuidas uksest astub sisse silmatorkava välimusega pikk mees – kongus nina, teravad põsenukid, lopsakad kaardus vuntsid, mida keegi juba sada aastat ei kanna. Tema väikesed säravad silmad näisid tungivat kõikjale. Ta kandis vanamoelise lõikega sinist ülikonda, mis istus kõigest hoolimata hästi, ja vasakus käes hoidis ta nahkset portfelli. Tuba muutus pimedamaks. Nagu oleks öö või midagi ööst veel süngemat temaga koos sisse astunud. Ta näitas Félixile visiitkaarti ja luges sellelt kõva häälega:

„Félix Ventura. Kindlusta oma lastele parem minevik.” Ta naeris. Kurblik, kuid sümpaatne naer. „See olete teie, ma eeldan. Üks sõber andis mulle selle kaardi.”

Aktsendi järgi ma tema päritolu ära arvata ei suutnud. Mehe kõne oli pehme, erinevate häälduste summa, selles oli veidi slaavilikku karedust, pikitud Brasiilia portugali keele maheda meega.

Félix Ventura astus sammu tagasi:

„Kes teie olete?”

Võõras sulges enda järel ukse. Ta jalutas elutoas ringi, käed selja peal risti, peatudes pikalt Frederick Douglassi ilusa õliportree ees. Lõpuks istus ta tugitooli ja kutsus elegantse žestiga ka albiinot sama tegema. Justkui oleks tema majaperemees. Ühised sõbrad, ütles ta – ja tema hääl muutus veelgi mahedamaks – olid talle Félixi aadressi andnud. Talle oli räägitud mehest, kes kaubitseb mälestustega, kes müüb minevikku, salaja, nii nagu teised sahkerdavad kokaiiniga. Félix vaatas teda umbusklikult. Võõra juures ajas teda kõik närvi – meeldivad ja samas autoriteetsed maneerid, irooniline kõnepruuk, arhailine vunts. Félix istus suursugusesse korvtooli toa teises otsas, nagu kardaks ta teise viisakusest nakatuda.

„Kas ma tohin küsida, kes te olete?”

Ka seekord ei tulnud mingit vastust. Võõras palus luba suitsetada. Ta tõmbas pintsakutaskust hõbedase tubakatoosi, avas selle ja keeras endale ühe suitsu. Tema silmad vilasid küljelt küljele heitliku tähelepanuga, just nagu kana, kes mullas nokib. Ta lasi suitsul koguneda ja enda ümber mähkuda. Siis naeratas ta ootamatult säravalt:

„Aga, kulla mees, ütle mulle, kes su kliendid on?”

Félix Ventura andis alla. Ta seletas, et teda otsivad üles kõik, kes kuuluvad uuskodanlaste klassi. Ettevõtjad, ministrid, suurtalunikud, teemandiotsijad, kindralid – ühesõnaga inimesed, keda ootab ees kindlustatud tulevik. Neil pole väärikat minevikku, pole värvikaid esivanemaid ega tiitleid. Tähendab, pole nime, mis kuulutaks kõrget seisust ja kultuuritaset. Félix müüb neile paberi peal uue mineviku. Joonistab neile sugupuu. Varustab nad vanavanemate ja vaarisade fotodega – peene rühiga härrased, vanaaegsed daamid. Ärimeestele ja ministritele meeldiks mõelda, et need daamid seal on nende tädid, jätkas Félix ja osutas seintel rippuvatele portreedele – vanad matroonid pano’dega, tõelised bessangana’d –, neile meeldiks mõelda, et neil on vanaisa, kellel on silmatorkavalt Machado de Assise, Cruz e Sousa või Alexandre Dumas’ sarnane välimus, ja tema müüb neile selle lihtsameelse unistuse.

„Kena, kena.” Võõras silus vuntsi. „Just seda mulle räägitigi. Ma vajan teie teeneid. Kuid ma kardan, et annan teile üpris palju tööd.”

„Töö teeb vabaks,” pomises Félix. Võib-olla ütles ta seda selleks, et võõrast provotseerida, panna sissetungija identiteet proovile, ent kui see ka nii oli, siis kukkus tema katse läbi, sest võõras ei teinud muud, kui noogutas. Albiino tõusis püsti ja kadus köögi suunas. Ta tuli õige pea tagasi, hoides mõlema käega hea punase Portugali veini pudelit. Ta näitas seda võõrale. Pakkus talle klaasi. Küsis:

„Kas ma tohiks teada teie nime?”

Võõras uuris veini vastu lambivalgust. Ta langetas silmalaud ja jõi aeglaselt, keskendunult, õnnelikult nagu keegi, kes jälgib Bachi fuuga voogamist. Ta asetas klaasi otse enda ette väikesele lauale – klaasist plaadiga mahagonipuust mööblitükile –, lõpuks sirutas ta end ja vastas:

„Mul on olnud palju nimesid, kuid ma tahan nad kõik unustada. Mulle meeldiks, kui teie mind ristiks.”

Félix käis peale. Tal oli vaja teada vähemalt seda, millega tema kliendid tegelevad. Võõras tõstis vastuvaidlemiseks parema käe, suure pikkade ja kondiste sõrmedega käe. Seejärel langetas ta selle ja ohkas:

„Teil on õigus. Ma olen fotoreporter. Kogun pilte sõdadest, näljast ja selle viirastustest, loodusõnnetustest, suurtest hädadest. Mõelge minust kui tunnistajast.”

Ta selgitas, et tal on plaanis Angolasse paigale jääda. Ta tahtis enamat kui viisakat minevikku, arvukat perekonda, onusid ja tädisid, onupoegi ja täditütreid, vennapoegi ja õetütreid, vanaemasid ja vanaisasid – kaasa arvatud paar-kolm bessangana’t, kes oleks loomulikult juba surnud või elaks välismaal –, ta tahtis enamat kui portreid ja jutustusi. Tal oli vaja uut nime ja ehtsaid dokumente, mis tõendaks tema uut identiteeti. Albiino vaatas teda õudusega:

„Ei!” suutis ta öelda. „Seda ma ei tee. Ma fabritseerin unistusi, ma ei ole petis… Pealegi, andke mu otsekohesus andeks, aga teile oleks raske Aafrika sugupuud välja mõelda.”

„Misasja! Miks?!”

„Noh… Härra on ju valge!”

„Ja mis siis?! Teie olete minust veel valgem!”

„Valge, mina?” jäi Félix toppama. Ta võttis taskust räti ja kuivatas otsaesist: „Ei, ei! Mina olen neeger. Ma olen puhastverd neeger. Olen põliselanik. Kas te siis ei näe, et ma neeger olen?”

Mina, kes ma terve selle aja olin passinud oma tavapärases kohas akna juures, ei suutnud naeru tagasi hoida. Võõras tõstis pea, nagu haistaks ta midagi õhus. Pingeliselt, tähelepanelikult:

„Kuulsite? Kes naeris?”

„Mitte keegi, ” vastas albiino ja näitas sõrmega minule, „see on geko.”