Читать книгу Vagu - Josemaria Escriva de Balaguer - Страница 2
ОглавлениеJosemaria Escrivá de Balaguer
Vagu
Originaali tiitel:
Josemaría Escrivá de Balaguer
Surco
Inglise keelest tõlkinud Tiiu Tälli
Toimetanud Tiina Veismann
Korrektuuri lugenud Merit Kask
Kujundanud ja küljendanud Mari-Liis Bassovskaja
Josemaría Escrivá foto õigused Fundación Studium
Tõlget eesti keelde toetas Fundación Studium
© Kirjastus Gallus, 2018
www.kirjastusgallus.ee
ISBN 978-9949-7206-2-0
e-ISBN 9789949668359
Nendel lehekülgedel on kristlik elu ise, kus jumalik ja inimlik – Kristuse jälgedes – põimuvad, kuid ei segune, hoides pidevat ja täielikku ühtsust.
Nagu Tee, nii on ka Vagu püha Josemaría siseelu ja hingedega tegelemise vili. See on ligitõmbav kristlik nägemus inimlikest voorustest. „Vagu on mõeldud kristlasele kui terviklikule inimesele – keha ja hingega, olemuse ja armuga,“ kirjutas õnnis Alvaro del Portillo raamatu eessõnas.
Püha Josemaría lootis raamatu veel enne oma surma lõplikult üle vaadata, kuid ei jõudnud seda teha. Esimene väljaanne ilmus 1986. aastal. Sellest ajast peale on raamatut trükitud üle poole miljoni eksemplari paljudes erinevates keeltes.
EESSÕNA
Mu lugeja ja sõber,
las ma aitan sinu hingel
mõtiskleda inimese vooruste üle,
sest arm tegutseb loodu peal.
Kuid ära unusta,
et need minu mõtted,
mis võivad sulle tunduda küll väga inimlikud,
on kindlasti ka preesterlikud,
sest ma olen nad sinu ja enda jaoks üles kirjutanud
– ning olen neid ka praktiseerinud –
Jumala ees.
Ma palun meie Issandat,
et need leheküljed
oleksid meile kasulikud.
Et me saaksime neist tulu
ja et nad puudutaksid meid,
nii et oma tegudega saaksime
selles elus maha jätta
sügava ja viljaka vao.
I peatükk SUUREMEELSUS
1 Paljud kristlased on veendunud, et Lunastus saab teoks kõikjal, kus inimesed elavad, ja et kuskil peavad olema mõned hinged – nad ei tea küll, millised – kes panustavad selle elluviimisse koos Kristusega. Ent see võtab aega palju aastasadu ja isegi terve igaviku, kui see teostuks sama aeglaselt kui nende eneseandmine Jumalale.
Ka sina mõtlesid nii – seni kuni tuli keegi, kes sind „äratas“.
2 Eneseandmine on esimene samm ohverduse, rõõmu, armastuse ja Jumalaga ühinemise teel. Kogu elu saab siis täis püha hullust, mis laseb leida õnne seal, kus inimloogika ei suuda näha midagi peale loobumise, kannatuse ja valu.
3 „Palvetage minu eest,“ ütled sa, „et ma oleksin suuremeelne, kasvaksin sisemiselt ja laseksin ennast vormida, nii et ühel päeval võiksin millekski kasulik olla.“
Hästi. Aga mida sa ise reaalselt teed, selleks et need kavatsused teostuksid?
4 Sa küsid endalt sageli, miks inimesed, kellel oli õnn juba lapseeas tõelist Jeesust tundma õppida, nii kaua kõhklevad Talle parima, mis neil on, andmisega. Oma elu, oma perekonna, oma unistuste andmisega.
Vaata – kui sa saad kõik ja korraga, siis pead sa Issandat lakkamatult tänama nagu pime, kes järsku nägijaks saab, samal ajal kui teistele ei tule pähegi, et peaks tänama, sest nad on saanud kogu aega näha.
Kuid sellest ei piisa. Aita iga päev teisi, et ka nemad tänaksid selle eest, et on Jumala lapsed. Vastasel juhul ära ütle mulle, et oled tänulik.
5 Mõtle rahulikult järele: kui vähe sinult nõutakse, võrreldes sellega, kui palju sulle antakse!
6 Sina, kes sa ei suuda end veel paigast liigutada, mõtle selle üle, mida üks sinu vend mulle kirjutas: „Jah, raske on otsustada, kuid kui ükskord „otsustad“, siis milline kergendus ja rõõm on teadmisest, et oled juba kindlalt oma teel.“
7 Sa ütlesid mulle, et neil päevil olid õnnelikum kui kunagi varem. Ja ma vastasin sulle kõhklemata:
„Sellepärast, et andsid ennast natuke rohkem kui tavaliselt.“
8 Issanda kutse – kutsumus – kõlab alati ühte moodi: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle.“
Tõsi, kutsumus nõuab enesesalgamist, ohvrit! Aga milline rõõm – tõeline gaudium cum pace – rõõm ja rahu – saab sellest ohvrist siis, kui see salgamine on täielik.
9 Kui tal soovitati Kristusele järgneda, hakkas ta arutlema: „Kui teeksin nii, siis võiksin seda teha… Kuigi peaksin ka seda teist tegema…“
Talle vastati: „Issandaga me ei kauple. Jumala seadus, Issanda kutse võetakse kas vastu või jäetakse vastu võtmata sellisena, nagu see on. Peab tegema valiku: kas tingimusteta ja vaimustusega, või lahkuma… Qui non est mecum… – kes ei ole minuga, see on minu vastu.“
10 Ainult üks samm lahutab suuremeelsuse puudumist leigusest.
11 Toon sulle ühest kirjast näite arguse kohta selleks, et sa seda ei kordaks: „Loomulikult olen ma Teile väga tänulik, et Te minu peale mõtlete, sest ma vajan palju palveid. Ent samuti oleksin ma Teile tänulik, kui paludes Issandat minust apostel teha, ei hakka Te tungivalt paluma, et Ta nõuaks minult kogu mu vabaduse loovutamist.“
12 Sinu tuttav – väga intelligentne, natuke väikekodanlik, ent hea inimene – arvas: „Seadust täita – jah, aga mõõdukalt, üle piiri minemata, võimalikult lihtsalt.“
Siis lisas ta: „Patustada? Ei, aga ennast anda – ka mitte.“
On tõeliselt kahju sellistest kitsidest, omakasupüüdlikest inimestest, kes ei ole suutelised ennast ohverdama ja jäägitult kõrgemale ideaalile pühenduma.
13 Sinult peab nõudma rohkem, sest sa suudad rohkem ja peadki andma rohkem. Mõtle selle üle!
14 „See on nii raske!“ kurdad sa masendunult…
Kui sa pingutad, siis saad koos Jumala armuga hakkama. Kui loobud oma isiklikest huvidest, siis võid teenida ligimesi Jumala armastuse nimel ja aidata Kirikut tänapäeva lahinguväljadel: tänaval, tehasehallis, töökojas, ülikoolis, büroos, oma ümbruskonnas, perekonna ning sõprade keskel.
15 Sa kirjutasid mulle: „Tegelikult kordub ikka ja jälle seesama: puudub suuremeelsus. Kui kurb see on ja kui häbiväärne: leida juba tee ja lasta siis mõnel – vältimatul – tolmupilvel lõppeesmärk häguseks muuta!“
Ära pahanda, aga pean sulle ütlema, et kõik sõltub ainult sinust: võitle julgelt iseendaga – vahendeid selleks on sul rohkem kui küll.
16 Kui sinu egoism takistab sul võidelda kaasinimeste materiaalse ja vaimse heaolu eest; kui oled alati kalkuleeriv ja sulle ei lähe korda kaasinimeste materiaalne ja hingeline vaesus, pean sulle rangelt meelde tuletama, et sa järele mõtleksid. Kui sa ei tunne püha vennalikkust oma kaasinimeste vastu, kui elad ainult suure kristliku perekonna ääremail, siis oled sa lihtsalt üks haletsusväärne kõrvalseisja.
17 Mis on tipp? Hingele, kes Jumalale andub, muutuvad kõik tipud kättesaadavaks: ta avastab iga päev uusi eesmärke, sest ta ei taha ega või Jumala Armastusele mingeid piire seada.
18 Mida suuremeelsem oled Jumala nimel, seda õnnelikumaks sa muutud.
19 Sageli ilmub kiusatus, soov natuke iseenesele aega võtta… Õpi sellest väiklasest soovist vabanema; selita, kui seda tunned, otsekohe oma kavatsus!
20 Sa olid üks neist, kes soovivad „kas kõik või mitte midagi“… Kuna sa ei suutnud midagi teha, siis… Milline ebaõnn!
Hakka alandlikult võitlema, et kasvatada oma viletsat ja kitsit suuremeelsust seni, kuni see suudab teha „kõik“.
21 Meie, kes me oleme Jumalale pühendunud, ei ole midagi kaotanud.
22 Kuidas küll tahaksin nii paljudele kõrva karjuda: „Oma laste loovutamine Jumala teenistusse ei ole ohver – see on rõõm ja au!“
23 Talle jõudis kätte raske katsumuse aeg ning murest murtuna tuli ta sinu juurde.
Kas mäletad? Temale – sõbrale, kes sulle „arukaid“ nõuandeid jagas – tundus sinu käitumisviis utoopiline; see tulenevat moonutatud ideaalidest, inimtahtega manipuleerimisest ja … muud sarnased „teravmeelsused“.
Ta väitis: „Selline eneseandmine Jumalale on religioossete tunnetega ebanormaalse liialduse tagajärg.“ Oma vigase loogikaga arvas ta, et sinu ja su perekonna vahele on astunud üks võõras – Kristus.
Nüüd mõistis ta, mida sa talle nii sageli ütlesid: Kristus ei lahuta kunagi hingesid.
24 See on hädavajalik ülesanne: koputada nii mitteusklike kui ka usklike südametunnistusele – mobiliseerida palju hea tahtega inimesi –, et nad panustaksid hingedega töötamise heaks materiaalsete vahenditega ja otseselt.
25 Ta näitab üles suurt vaimustust ja arusaamist. Aga kui ta näeb, et asi puudutab teda, et just tema on see, kes aitama peab, hoiab ta hirmunult kohe kõrvale.
Mulle meenutab ta inimesi, kes tõsise ohu korral hüüdsid võltsi julgusega: sõda, sõda! Kuid ise ei soovinud nad ei rahaliselt toetada ega mobiliseeruda isamaa kaitseks.
26 On valus vaadata, kuidas mõned inimesed almuseandmisest aru saavad: paar senti või vanad riided. Tundub, et nad ei ole evangeeliumi lugenud.
Ära tunne valehäbi: aita inimestel omandada usku ja kindlameelsust, et nad võiksid end suuremeelselt – juba eluajal – vajalikust lahti rebida.
Kahtlejale selgita, et isegi maisest seisukohast pole üllas ega kiiduväärt oodata viimase minutini, hetkeni, kui enam nagunii midagi kaasa võtta ei saa.
27 „Kes annab laenu, ei saa seda tagasi; kui saab, siis mitte kõike; kui kõik, siis mitte oodatud moel; kui aga see õnnestub oodatud moel, saab temast vaenlane terveks eluks.“
Noh ja siis? Anna! Kulusid lugemata ja alati Jumala pärast… Nii võid sa – isegi inimlikust seisukohast vaadatuna – kaasinimestele lähemale jõuda ja tänamatute hulka vähendada.
28 Ma nägin, et see lihtne mees punastas, tal olid peaaegu pisarad silmas. Ta oli ausalt teenitud rahaga toetanud häid ettevõtmisi… Ja nüüd kuulis ta, et „head inimesed“ hüüdsid teda ebaausaks.
Jumala võitluses algaja naiivsusega sosistas ta: „Nad näevad, et ma ohverdan ennast … ja nad panevad mind ikkagi kannatama!“
Ma rääkisin temaga rahulikult ja põhjalikult. Ta suudles mu krutsifiksi… ning tema mõistetav nördimus muutus rahuks ja rõõmuks.
29 Kas sa ei tunne põlevat soovi anda end veel täielikumalt, veel meeletumalt?
30 Kui naeruväärne on meie, armetute olevuste suhtumine, kui keeldume ikka ja jälle Jumalale pisiasju andmast! Aja möödudes võime üha selgemini näha neid asju õiges tähenduses – ning siis sünnib häbi ja kurbus.
31 Aure audietis, et non intelligetis: et videntes videbitis, et non perspicietis. Need on selged Püha Vaimu sõnad: kuuldes te kuulete ega mõista, ja vaadates te vaatate ega näe.
Miks muretsed, kui paljud, kes sinu apostellikku tööd ja selle suurejoonelisust näevad, ikkagi sellele pühenduda ei soovi? Palveta rahulikult ja jätka sihikindlalt oma teed: kui ühed ei taha kaasa tulla, küll tulevad teised!
32 Alates hetkest, kui ütlesid Temale „jah“, muutub sinu horisont iga päevaga üha ilusamaks – see laieneb ja helendab üha kirkamalt. Aga sa pead jätkama, öeldes Talle „jah“.
33 Püha Neitsi Maarja, piiritu eneseandmise õpetaja. Kas mäletad? Temale viitavad ülistades need Jeesuse Kristuse sõnad: „Sest kes iganes teeb mu Isa tahtmist, see on mu ema.“
Palu head Ema, et ta annaks sinu hingele jõudu – armastuse ja vabaduse jõudu – vastata tema eeskujul. Ecce ancilla Domini! – Siin on Issanda teenija.
