Читать книгу Vagu - Josemaria Escriva de Balaguer - Страница 4

52 Keegi ei saa olla õnnelik siin maa peal enne, kui ta otsustab mitte olla õnnelik. Sest see on meie tee: valu kristlikus mõttes! Rist, Jumala tahe, Armastus. See on õnn siin ja hiljem ja igavesti.

53 Servite Domino in laetitia! – Ma teenin Issandat rõõmuga! Rõõmuga, mis on minu usu, lootuse ja armastuse vili… Ja see kestab igavesti, sest nagu ütleb apostel: Dominus prope est! – Issand on ligidal! Olen Tema teekaaslane, kindla kaitse all, sest Issand on minu Isa…, Tema abiga tahan ma Tema armastusväärseimat tahet täita, isegi siis, kui see on raske.

54 On üks soovitus, mida ma ikka ja jälle kordan: olge rõõmsad, alati rõõmsad. Kurvad olgu need, kes ei pea ennast Jumala lasteks.

55 Olen valmis ennast mitte säästma, et noorematel vendadel oleks kergem edasi liikuda, nagu meile õpetati. Kui palju rõõmu on selles „kannatuses“!

56 Üks usklik mees kirjutas mulle: „Üksinduses märkad sa erilisel viisil vendade abi… Tundes, et pean nüüd „üksinda kõigega“ hakkama saama, mõtlen ma sageli, et kui ei oleks neid „kaugeid kaaslasi“ – õnnistatud pühade osadust! – ei suudaks ma säilitada seda optimismi, mis täidab minu südame.“

57 Ära unusta, et mõnikord on vaja enda ümber naeratusi näha.

58 „Olete kõik nii rõõmsad, et seda ei ootaks keegi,“ kuulsin kedagi ütlemas.

Juba ammustest aegadest on Kristuse vaenlased üritanud saatanlikult näidata, nagu oleksid Jumalale pühendunud inimesed ühed „sünged kulmukortsutajad“. Kuid kahjuks toetavad mõned, kes tahavad olla „head“, neid sõnu oma „kurbade voorustega“.

Me täname Sind, Issand, et oled otsustanud meie õnneliku ja rõõmsa eluga selle vale karikatuuri ära kustutada.

Ma palun, et me ei unustaks seda kunagi.

59 Keegi ei tohiks näha sinu näos kurbust ja valu, kui levitad enda ümber eneseohverduse lõhna. Jumala lapsed peaksid alati rõõmu ja rahu külvajad olema.

60 Jumala mehe rõõm, Jumala naise rõõm peab olema ülevoolav: rahulik, nakkav, külgetõmbav…; lühidalt öeldes, see peab olema nii üleloomulik, nii kaasakiskuv ja nii meeldivalt loomulik, et see tooks teisi kristlikule teele.

61 Kas oled õnnelik? See küsimus pani mind mõtlema.

Ei ole veel leiutatud sõnu, mis suudaksid täielikult väljendada kõike, mida tunneb selle inimese süda ja mõistus, kes teab, et ta on Jumala laps.

62 Jõuluaeg. Sa kirjutad: „Samasuguse püha ootusega nagu Maarja ja Joosep, ootan ka mina kannatamatult Jõululast. Kui rõõmus olen ma Petlemmas! Mul on tunne, et minu rõõmul ei ole otsa ega äärt. Ah! Ning koos Temaga tahaksin ka mina uuesti sündida…“

Olgu sinu soov tõeline!

63 Siiras kavatsus: muuta kaasinimeste elutee armastusväärseks ja kergeks. Elu toob nagunii piisavalt endaga kaasa valusaid kogemusi.

64 Kui imeline see on – pöörata uskmatuid, võita hingesid!

See on väga hea, ja Jumalale on veelgi meelepärasem, kui me ei lase neil ekselda.

65 Jälle pöördusid oma vanade rumaluste juurde!… Ning hiljem naastes ei tundnud sa eriti rõõmu, sest sul puudus alandlikkus.

Tundub, nagu keelduksid sa kangekaelselt õppimast kadunud poja tähendamissõna teisest osast. Sa oled ikka veel kinni oma armetus elus, mis pakkus söögiks sigade toidujäätmeid. Sinu nõrkus haavab su uhkust ja sa ei suuda vabandust paluda ega mõista, et kui sa alandlikult kahetsed, siis võtab sinu Isa, Jumal, sind rõõmuga vastu ja korraldab peo, et tähistada sinu tagasitulekut ning uut algust.

66 See on tõsi: me ei ole midagi väärt, me ei ole midagi, me ei suuda midagi, meil ei ole midagi. Ja vaatamata sellele ei puudu takistused ja kiusatused meie igapäevasest võitlusest… Kuid kõik raskused kõrvaldab sinu vendade rõõm, niipea kui oled jälle nendega, sest näed neid kindlalt toetumas Temale: quia Tu es Deus fortitudo mea – sest Sina, Issand, oled meie kindlus.

67 Ikka kordub tähendamissõna stseen: samamoodi nagu nende inimestega, kes olid kutsutud pulmapeole. Ühed kardavad, teistel on muud mured, paljud mõtlevad välja rumalaid ettekäändeid ja vabandusi.

Nad hakkavad vastu. Just sellepärast tunnevadki nad end tülgastunult, lootusetult, segaduses, kibestunult. Ometigi oleks nii lihtne võtta Jumala kutse vastu igal hetkel ja elada rõõmsalt ja õnnelikult!

68 Liigagi lihtne on öelda: „Ma olen kasutu, mina – meie – ei saa millegagi hakkama.“

Peale selle, et see pole õige, peitub sinu pessimismi taga ka suur hulk laiskust… Mõnd asja teed sa hästi, mõnd halvasti. Ole rõõmus ja lootusrikas esimeste üle ja ära kaota julgust teiste pärast ning võta need uuesti käsile, et teha paremini, ning lõpuks õnnestub kõik.

69 „Isa, järgides Teie nõuannet, naeran ma oma puuduste üle – sealjuures unustamata, et nendega tuleb võidelda – ja ma olen palju õnnelikum.

Kui ma aga luban endale rumalust kurb olla, tekib otsekohe tunne, et olen teelt eksinud.“

70 Sa küsisid minult, kas ma kannan risti, ja ma vastasin: „Me kanname alati Risti“, kuid see Rist on auväärne – tõeline märk sellest, et oleme Jumala lapsed. Sellepärast olemegi seda kandes nii rõõmsad.

71 Sa oled rõõmsam. Aga seekord on see närviline, pisut rahutu rõõm, nii et tundub nagu oleks sa sunnitud midagi ohverdama.

Kuula mind tähelepanelikult: siin maa peal ei ole täiuslikku õnne. Sellepärast peaksid end nüüd, otsekohe, ilma selgitusteta ja enesehaletsust tundmata pakkuma ohvriannina Jumalale – täielikult ja tingimusteta.

72 Nendel päevadel tunned sa juubeldavat rõõmu, sinu hing on täis päikesesära. Ja kui imelik, et sinu rõõmu põhjuseks on just see, mis sind varem rahutuks tegi!

See on alati nii: kõik sõltub vaatenurgast. Laetetur cor quaerentium Dominum! – Rõõmustagu nende süda, kes otsivad Issandat!

73 Kui erinev on nende inimeste elu, kellel pole usku, kes oma olemise tühjuse tõttu on kurvad ja kõhklevad nagu tuulelipud „muutuvates“ olukordades, meie usalduslikust elust kristlastena – see on rõõmus, aus ning kindel, sest oleme täielikult veendunud oma üleloomulikus saatuses!

74 Sa ei ole õnnelik, sest tahad, et kõik keerleks sinu ümber, nagu oleksid sa maailma naba: sul valutab kõht, sa oled väsinud, keegi ütles sulle halvasti…

Kas oled kunagi püüdnud mõelda Temale ja Tema kaudu teistele?

75 Miles – sõdur – nii kutsub Apostel kristlasi.

Nii see on, et selles pühas ja kristlikus võitluses armastuse, rahu ja kõigi hingede õnne eest on Jumala ridades väsinud ja näljased sõdurid, kes on kaetud haavadega… ent nad on rõõmsad. Sest oma südametes kannavad nad võidu kindlat valgust.

76 „Isa, olen otsustanud, et edaspidi naeratan ma alati. Olgu mu süda rõõmus isegi siis, kui seda tabavad löögid.“

Mulle tundub see suurepärase otsusena. Ma palvetan, et sa sellele kindlaks jääksid.

77 Mõnikord tunned, et kurnatus viib sind masendusse ning kõik asjad kasvavad üle pea. See tapab sinu head soovid ning sul on raske seda tunnet ületada isegi siis, kui püüad teha lootustandvaid samme…

Pole oluline: see on hea aeg, et pöörduda Jumala poole ja temalt veelgi rohkem armu paluda. Seejärel – edasi! Uuenda endas rõõmu võidelda, isegi siis, kui oled mõne ootamatu jalgealuse kaotanud.

78 Sul on tunne, nagu ei suudaks sa midagi teha ning sul pole millelegi loota. See on nagu tume pilv. Sajab kurbusevihma ja sa tunned, nagu oleksid kammitsais. Kõigele lisaks hiilib ligi ahastustunne, mis tekkis enam-vähem objektiivsest asjaolust: nii palju aastaid oled sa pingutanud, ja sa oled eesmärgist ikka nii kaugel… nii kaugel.

See kõik on vajalik. Jumal arvestab sellega. Kui tahame saavutada gaudium cum pace – tõelist rahu ning rõõmu – peame optimismi andvale teadmisele, et oleme Jumala laps, lisama oma isikliku nõrkuse mõistmise.

79 Oled nooremaks muutunud! Tegelikult märkad sa, et tihedam läbikäimine Jumalaga on toonud sulle lühikese ajaga tagasi noorusliku õnnetunde ja lihtsuse, isegi vaimsele lapsepõlvele omase kindlustunde ja rõõmu, kuid sa ei ole muutunud lapsikuks. See on vaimne noorus. Sa vaatad enda ümber ja näed, et sama toimub ka teistega: nende kohtumisest Issandaga on möödunud aastaid, kuid mida vanemaks ja küpsemaks nad muutuvad, seda rohkem kiirgab neist noorust ja kustumatut rõõmu. Nad ei näi noored. Nad on noored ja rõõmsad!

See vaimse elu reaalsus ahvatleb inimesi, annab neile julgust ja võidab nende hinges. Täna selle eest iga päev ad Deum, qui laetificat iuventutem – Jumalat, kes täidab sind nooruse rõõmuga!

80 Sul ei puudu Jumala arm. Kui vastad sellele, võid võidus kindel olla.

Võit sõltub sinust: sinu jõud ja energia – koos armuga – on rohkem kui piisav, et olla kui optimist, kes teab, et võit on kindlustatud.

81 Võib-olla veel eile kuulusid sa nende hulka, kes pettunult oma lootused maha matsid, sest nad olid inimlikes ootustes pettunud. Kuid nüüd, kus sinu ellu on astunud Jumal – tänan Sind, mu Jumal! – sa naerad ja laulad ning kiirgad kõikjale, kuhu lähed, rõõmu, armastust ja soojust.

82 Paljud inimesed tunnevad end õnnetuna lihtsalt seepärast, et neil on kõike liiga palju. Kristlased, kui nad tõesti käituvad Jumala lastena, võivad tunda ebamugavust, palavust, väsimust, külma… Kuid neil ei puudu kunagi rõõm, sest selle – selle kõik! – annab Tema, kes on tõelise rõõmu allikas.

83 Olles ümbritsetud nii paljudest inimestest, kellel puudub usk ja lootus; nii paljudest ahastuse äärel olevatest mõistustest, kes otsivad oma elule mõtet, leidsid sina oma eesmärgi – Tema!