Читать книгу Külaliste leib - Jüri Parijõgi - Страница 1

See oli siis, kui vanavanaisa oli alles poisike.

On neljapäeva õhtu. Rehetare ahjus hõõguvad viimased söed, suits on välja läinud ja uks suletud, ainult õrna vinetist heljub veel parte all leitseaugu poole. Ahju-rindel põleb pird, heites ebaühtlast valgust suitsunud seintele ja partele.

Täna ei tehta tööd, sest on neljapäeva õhtu. Ema ei ketra, vanaema ei koo vööd ja vanaisa on torganud poolelivoolitud puulusika seinaprao vahele. Istutakse kolde ees pirrutule ümber ja aetakse vaikselt juttu. Aegajalt käib rehetare uks, sisse astub mõni poiss või tüdruk naabertalust — tulevad sinna neljapäeva õhtut veetma ja videvikku pidama. Nüüd kõneldakse päevaseist sündmusist ja heidetakse nalja. Viimaks hakkavad noored paluma vanaisa:

„Jutusta meile mõni vanaviisi jutt!“

Vanaisa tõrgub vastu:

„Ei tule midagi meelde… olen juba kõik ära jutustanud…“

„Tead küll,“ paluvad lapsed. „Jutusta kodukäijatest või haldjatest või näkkidest Jutusta nüüd!“

Mõninga puiklemise pääle jääb vanaisa nõusse ja alustab veniva häälega juttu metshaldjast. Nüüd jääb rehetares kõik vaikseks, ainult pirru praksumist ja kilgi laulu on kuulda vanaisa jutu sekka. Lapsed kuulavad suud ammuli, nagu tahaksid neelda iga sõna, mis tuleb vanaisa suust. Aeg-ajalt uuendatakse pirdu ahjurindel… siis hakkavad tantsima pikad varjud seintel ja nurkades, just nagu liigutaks end sääl keegi. Nüüd peatub vanaisa jutus ja ütleb pojapojale:

„Too mulle õige esikust kibuga kalja, suu kuivab.“ Pojapoeg läheb, kuid püüab ühe kõrvaga kuulata, mis vanaisa edasi räägib. Külmas ja poolpimedas esikus käivad judinad üle selja: kui nüüd mõni säärane tuleb!

Kui vanaisa selle jutu lõpetab, peab jutustama veel ja veel, kuni väsib. Lõpuks laulab vanaema mõne vana laulu ja kuulajad annavad üksteisele mõistatisi. Siis käib peremees väljas ja lausub tagasi tulles:

„Tähed näitavad juba keskööd, peab minema puhkama.“

Võõrad lahkuvad, teised hakkavad magama heitma. Pojapoeg ronib ahjule vanaisa kõrvale ja küsib:

„Kust sa tead nii palju jutte?“

„Eks ma ole kuulnud oma vanaisalt ja isalt,“ seletab ta ja kohendab pääalust.

„Kust teadsid sinu vanaisa ja isa?“

„Eks nad kuulnud jälle oma isadelt. Nii ikka põlvest põlve. Kui sina suureks saad, siis jutustad jälle oma lastele minult kuuldud jutte.“

Nii peeti vanasti jutuõhtuid. Nüüd neid enam ei peeta, nüüd on raamatud, ajalehed ja raadio. Aga vanad muinasjutud ei ole kaduma läinud, nad on kirja pandud, ja praeguse põlve lapsed võivad neid lugeda raamatuist.