Читать книгу Külaliste leib - Jüri Parijõgi - Страница 4

Vanasti elanud ühes vaeses saunahurtsikus lesknaine oma kahe lapsega. Naine käinud külas päeviti tööl, toitnud ennast ja lapsi nii hästi-halvasti kui saanud — paljuke see üksik lesknaine ikka jõuab! Lapsed olnud alles väikesed, pole neist olnud asja mingile tööle. Sääl jäänud aga ema ühel päeval raskesti haigeks — kes teab, kus enese raske töö juures ära venitas —, ja mõne päeva pärast surnudki ära.

Nüüd tulid lastele rasked päevad. Mõneks päevaks jätkus leiba, siis oli otsas — paljuke sel vaesel lesel tagavara oli! Lapsed otsisid üles viimased koorukesed ja sõid ära kõige väiksemad raasukesed, kuid kõht jäi ikka tühjaks. Istusid siis ema sängi ette ja hakkasid haledasti nutma.

Kui nad nii juba kaua olid nutnud, tuli hall vanamees tuppa nende juurde ja küsis:

„Mis teil viga, lapsed, et nii haledasti nutate?“

„Ema suri ära, ja meil pole midagi süüa,“ kaebasid lapsed. „Kõhud on tühjad.“

„Kas teil siis emast enam midagi toidupoolist järele ei ole jäänud?“

„Ei ole, kõik on otsas.“

Hakati siiski otsima ja leiti kapinurgast tükike leiba ja ühe vana anuma põhjast pihutäis jahu. Sellest keetis hall vanake putru — sai suure vaagna täis —, tõi leiva kõrvaseks, pani lapsed sööma ja õpetas:

„lgakord kui söönud olete, lakkuge lusikad ilusasti puhtaks ja leivaraasukesed, mis üle jäävad, pange targu paigale, — siis ei lõpe toit. Aga seda ma teile veel ütlen ja kõvasti keelan, et lusikaga ei tohi kunagi kausi äärele koputada, — siis kaob kohe leivajätk ja lõpeb viimne toiduraas.“

Siis läks hall vanake ära.

Nüüd oli lastel hää põli — puder ei lõppenud kausist ja leib kapist. Ainuke mure oli — järelejäänud raasukesed hoolega ära korjata ja alles hoida, sest nendest see uus leib igakord tuligi.

Ühel hommikul, kui lastel juba kõhud täis olid, ütles noorem:

„Ma õige koputan lusikaga kausi äärele.“

„Ära koputa!“ keelas vanem. „Siis kaob leivajätk ära.“

Sedaviisi siis jäigi. Teisel hommikul hakkas noorem jälle ütlema, et tema koputab aga kausi äärele. Vanem õde ei jõudnud veel keelatagi, kui noorem lõigi kolm korda lusikaga kausi äärele.

Esiteks ei olnud midagi, aga kui kauss tühjaks sai, ei tulnud enam uut putru asemele ja leivaraasukestest ei kasvanud uut leivatükki.

Nüüd istusid lapsed jälle ema sängi ette ja hakkasid nutma, et hall vanamees tagasi tuleks ja nende leiba uuesti jatkaks, aga hall vanake ei tulnud tagasi.