Читать книгу Külaliste leib - Jüri Parijõgi - Страница 3

Talusse tulnud uus peremees. See olnud küll suur ja tugev mehekolakas, aga igavene laiskvorst, pole viitsinud midagi teha. Aelnud päevad otsa ahju pääl või logelnud õues.

Seda näinud nälg ja tulnud tallu. Esiteks vaadanud tänavalt, siis uidanud õues ringi, pärast läinud tarre. Asunud viimaks parsile, heitnud sinna magama, jalad rippunud parte vahelt alla.

Nüüd lagunenud majas kõik riistad, põllud jäänud sööti, aiad langenud maha ja inimestel pole olnud midagi suhu panna.

Mees hakanud nälga ära ajama — ei nälg tee väljagi, põõnutab päälegi parsil ja kooditab kondiseid jalgu. Viimaks kurtnud mees naabritele oma häda: „Nälg tuli tuppa ega taha enam kuidagi ära minna.“

Naabrid andnud mehele nõu tööle hakata, siis minevat nälg ära.

Siis mees hakanudki majas hoolega tööle, parandanud riistu, kohendanud sängisid ja teinud ustele uued põõnad. Nüüd pole näljal majas enam midagi teha olnud, läinud toast välja ja asunud lehmalauta. Ka sinna läinud peremees järele, kohendanud sõimesid ja hakanud hoolega talitama. Siis läinud nälg ka säält ära ja hakanud taas luusima õues ning põldudel. Igale poole läinud aga peremees oma tööga järele. Viimaks pole näljal enam mujal asu olnud, kui läinud aiamulkudele kükitama ja vahtima. Peremees teinud ka aiamulgud üles. Nüüd pole näljal enam kuski asupaika olnud ja lahkunud talust. Vaadanud küll veel tänavalt tagasi, aga siis läinud sinna kaugele, soomülgaste vahele.