Читать книгу Külaliste leib - Jüri Parijõgi - Страница 6

Minu vanaisa teadis kõnelda, et kui tema poisike olnud, siis elanud Vaaraku küla taga üksikus talus mees, kellel olnud paha mood teiste oma näpata. Kõik hakanud talle näppu, mis kuski vähe ripakil olnud. Sõitnud küla põldude vahel, siis võtnud ikka vihu või kaks võõrast vilja ja peitnud oma vankrisse teki alla. Vooris käies varastanud teiste hobuste eest heinu ja kaeru, kord on tabatud koguni Rebasnõmme Jaagu leivamärsi kallalt. Veskil olnud temaga päris häda — näpanud siit kotist ja säält kotist. Küll on naabrid teda hurjutanud ja karistanudki, midagi pole aidanud. See olnud tal kohe nagu haigus ega ole ta sellest kuidagi lahti saanud. Kui muud pole näppu hakanud, võtnud naabri õuest puupulga või vitsarao ja toonud selle ära.