Читать книгу Ratastel kullakene - Jüri V. Grauberg - Страница 4

I peatükk

Оглавление

„Valetaja oled, valetaja!” susistas Hilda Sassile, sest poiss võttis küll maast kivi, aga ei tahtnud seda visata lavakaasidesse nagu tüdruk oli soovinud. „Mida sa valetad, et armastad?”

„Armastan küll...”

„Midagi sa ei armasta! Viska siis!” Hilda oli Sassi peale tige. Poiss oli küll mitu aastat noorem, aga rääkis ühtelugu, et armastab teda. Vaatas oma ümmarguste, siniste silmadega otsa ning tahtis kallistada ja musitada. Hilda põikles küll alati kõrvale, sest Sassi huuled olid nii vastikult märjad, aga ometi see meeldis tüdrukule, sest mitte keegi ei olnud talle veel armastusest rääkinud. Ainult see heledapäine Sass, kes pidi musitamiseks kikivarvule tõusma ning kelle isa oli küla mustemate kätega mees ja kelle ema kohta küla latatarad rääkisid mitmesuguseid jutte, mida Hilda uskus, aga tema ema mitte. Hilda ema, Mahta, arvas, et Sassi isa käed on sellepärast pidevalt mustad, et sepana peab ta ju iga päev oma tugevate käte vahel veel tugevamat rauda hoidma. Ja rauaga maadlemine ei ole tõelisele mehele sugugi häbiasjaks. Selle kohta, kuidas Anete Johannese rauast parkunud käsi sallis, ei osanud Mahta midagi arvata, aga mõtles, et see mustus on kõva raua küljest tulnud ja peaks mehele auasjaks olema. Anete oli küll oma mehest, Johannesest, üle kümne aasta noorem ja Johannes lombakas pealegi, aga ega sellepärast saanud naise peale näpuga näidata. Pigem oli see, et Anete niisugusest mehest hoolis, auks nii mehele kui ka temale endale. Pealegi on kõik naised puhtad inimesed. Peale Hilda muidugi.

„Vaata, mölder on ju jälle kogu aeg puhas ja valge.” kiitis Mahta möldrit. „Kõik on ikka sellest millist tööd keegi teeb.”

„Ega Mats ei või ka teiste naiste juures käia.” arvas selle peale Hilda. Kolhoosi seatalitaja, paksu ja alati seasõnniku järele haiseva mehe juurest hoidus tüdruk eemale, sest kui Mats sealauda juurest ähkides kodupoole rühkis, siis olid Hilda arvates kõik notsude peeruhaisud selle mehe kohal ja järel hõljumas. Tüdruk jooksis seatalitajat nähes alati eemale.

„Ole vait! Mida sina niisugustest asjadest tead?” käratas Mahta ja käskis: „Mine pese lõpuks oma nägu ja käed puhtaks! Miks ma pean seda sulle iga päev korrutama? Mis tüdruk sa oled, põsed porised ja käed pidevalt nagu seajalad mustad?”

„Kui ma kiviga viskan, siis läheb ju klaas puruks ja kooli direktor jookseb kohe jälle isale minu peale kaebama.” kurtis Sass. Ja seda oli tal ka põhjust karta. Krunnis juustega direktor, kes lastele Oonamalsa mõisas tegutsevas koolis ka eesti keelt õpetas, oli Sassi peale tervelt kaks korda juba kaebamas käinud. Oli tulnud endisesse mõisa sepikotta, kus Sassi isa sepana töötas ning poisi ulakused kõik üksteise järel välja ladunud. Midagi ilustamata ja midagi juurde lisamata. Sass sai siis alati isa käest tutistada ja tingimata kaasnes tutistamisega ähvardus, et kui ulakused ei lõpe, hakkab ta ka vitsa saama. Ja need on valusamad kui mingi tühipaljas tutistamine ning üks korralik keretäis ongi vist juba hiljaks jäänud, sest koerustükid ei taha kuidagi lõppeda, neid tuleb isegi juurde.

„Kui sina ei luba ulakusi lõpetada, siis tahan mina need sinu tagumikust vitsaga välja uhada!” Seda oli Sassile üha sagedamini lubatud ja poisi arvates võis isa oma ähvarduse lõpuks ka täide viia.

See oligi põhjus, miks ta vaatamata suurest musisoovist seisis taimelavade kõrval, kivi käes, ja ei tihanud seda kuidagi taimeid katvatesse klaasidesse visata.

„Kas sa annad musi kui ma kiviga viskan?” küsis Sass uuesti, sest tüdruk oli varemgi lubanud, aga hiljem oli poiss musidest jälle ilma jäänud.

„Ma vaatan kui hästi sa viskad, siis ütlen!”

Sass kõhkles hetke, aga kuna Hilda seisis kõrval ja tema pruntis huuled olid poisi arvates ainult musitamiseks ning isa vitsaähvardus veel määramatus kauguses, siis ta viskas. Võttis enda kõrvalt maast veel kellegi poolt sinna toodud, aga millegipärast viskamata jäänud kivi, ja saatis sellegi eelmisele järele. Kahel korral klirises peenralava klaas ja laskis kivil kukkuda väikestele porganditele.

„Näed!” hüüatas Sass võidukalt. „Armastan ju sind!”

„Loll oled!” kilkas Hilda sellepeale ja jooksis kiiresti mööda jalgrada paekividest laotud madala müüri juurde kust kivitrepp mõisa parki viis.

„Ise lubasid mulle musi!” hüüdis Sass solvunult ja jooksis tüdrukule pladinal järele. „Ise lubasid!”

Ta sai Hilda kätte just kivitrepi juures aga kuna tüdruk oli paar astet kõrgemal ning poiss niigi temast lühem, ei saanud musist asja. Sass põrkas vaid vastu tüdruku lamedat rinda, kus tulevased tissid alles vaid kasvamismõtteid haudusid ja imelikke mükse imeks panid.

„Mida sa kakled?” kurjustas Hilda ja õrritas: „Mis sul viga on, kullakene?”

Tüdruk ei osanud aimatagi, et tema oli esimene, kes ütles välja Sassile, ehk Aleksander Tagasoole tosin aastat hiljem antud hüüdnime.

„Ise lubasid mulle musi anda kui ma kasvulava klaasi puruks viskan! Mina viskasin kaks klaasi puruks!” ähkis Sass, kahmas kätega tüdruku ümbert kinni ning üritas jälle musitada. „Kaks musi tahan!”

„Ise nii väike ja juba nii suurelt loll!” itsitas Hilda, rabeles Sassi käte vahelt lahti ja tõukas poisi trepist alla ning jooksis lillelise seeliku lehvides trepist üles. „Mine ja viska veel mõni klaas sisse, siis ma mõtlen. Ehk annangi musi!”

Sass ajas end püsti ja vaatas vihaselt Hildale järele. Tüdruku asemel seisis trepi ülemisel astmel kooli direktor ning vaatas kurjakuulutaval pilgul tema poole. Poiss seisis ehmunult paigal ja ei osanud peale „tere” midagi ütelda.

„Sass, ma kuulsin mõni hetk tagasi justkui klaasiklirinat. Sina olid sel ajal vist siin. Kas sa tead sellest midagi?”

„Mina ei tea midagi!” vastas poiss kiiresti.

„Kas sa siis ei kuulnud klaasiklirinat?” imestas direktor.

„Mina ei kuulnud kumbagi klaasiklirinat...”

„Kumbagi?“ imestas direktor. „Kust sa tead, et kaks klaasi puruks visati?”

Sass ei osanud selle kohta midagi ütelda. Taganes vaid pikkamööda taimelavade poole ja mõtles, et seal kusagil tagapool, suurte ning jämedate pargipuude vahel on koht, kust saab kergesti üle kivimüüri hüpata ja niimoodi mõisa pargist minema. Poisile ei meeldinud sugugi see, et ta Hilda reeturliku käitumise pärast loodetud musidest ilma jäi, ja ammugi ei meeldinud see, et direktor oskas tulla alati siis, kui temal oli jälle mingi käkk juhtumisi kokku keeratud. Kas siis kogemata või kellegi õhutusel. Ja mine sa seleta direktorile, või isale, et taimelava klaaside purunemises on süüdi vaid musikade Hilda, ei keegi muu. Mida ta siis õrritab kogu aeg? Andku musid kätte, ja iga päev! Ja mitu korda kohe!

„Sass!” ütles kooli direktor aeglaselt mööda vana ja kulunud kivitreppi allapoole tulles. „Sass! Ma pean vist jälle sinu isa tahmasesse sepikotta minema ja sinu peale kaebama. Ma ei tahaks seda kuidagi teha...”

„Ei pea ju minema...” Sass oli ohtlikust koolidirektorist juba mitmekümne sammu kaugusele taganenud ja päästev koht kivimüüris oli üsna lähedal. „Mina... Mina pole kasvulava klaase puruks loopinud!”

„Küll sinu isa selle selgeks teeb. Oled lõhkunud või mitte.” arvas direktor ja sammus pikkamööda kasvulavade juurde ning hakkas porgandite pealt klaasikilde ära korjama. Ei saanud ju porgandid kasvada, klaasikillud seljas. „Kust sa tead, et klaasid kaks korda klirisesid? Sa pidid siin asjaosaline olema.“

Aleksander hüppas ruttu üle kivimüüri, jooksis mõisa pargist välja, ning sörkis mööda aiaäärset jalgrada suure tee poole. Sepikotta, kus isa töötas, ei tahtnud ta minna, olgugi, et isal oli alati hea meel kui poeg lõõtsa tõmbama tuli.

Sass sammus suure tee poole ja mõtles kurvalt sellest, kuidas ilus Hilda küll nii loll on. Musitada oleks ju saanud ka ilma lavaklaase lõhkumata. Ja musi ei saanud ju lavaklaasidega üldse võrrelda. Musi oli mõnus, mis sellest, et tihti Hilda hammastemaiguline, lavaklaasid ei pakkunud see-eest peale klaasiklirina ja pärastiste pahanduste mitte kui midagi. Parem siis juba musi.

Aleksander oli väikesena mitu aastat elanud Ogalike perekonnas ning pidas sel ajal Hildat oma vanemaks õeks. Hiljem, kui ta teada sai, et Hilda polegi ta õde, oli poisil sellest natukene kahju, aga mängida võis tüdrukuga ikka.

„Kui Hilda veel minu õde oli, siis ta nii pirtsakas polnud. Kiusas küll mõnikord, aga...“ arvas Sass kui ta veidi aega hiljem sillal seisis, ning üle käsipuude alla vaatas. „... aga nüüd on ta päris... Okkaliseks ogalikuks muutunud!“

Jõgi oli madal ja põhjas lebavad kivid läbi vee kenasti nähtavad. Veevirvenduses võbelesid kivide ümber mõned väikesed, pruunid kalamaimud.

„Peaks millalgi lutsu püüdma.” mõtles Sass, kui ta oli pannud käed valgeks lubjatatud sillapiirdele ja toetunud lõuaga kätele. Sillapiire oli just nii kõrge, et lubas tal niimoodi, mõnusalt, jõkke vaadata.

Poiss oli jõest tihtilugu lutsu püüdnud. Selleks ei olnud muud vaja kui vaid minna jõkke ja käega suvalise kivi all sobrada. Kui sõrmed tundsid kala libedat nahka, siis oli vaja need kiiresti sokutada lutsu lõpuste vahele ja see kala oli Sassi ema pannile määratud. Poiss oli niimoodi kümneid ja kümneid kalu püüdnud ning, mis pattu salata, ema oli seetõttu nii mõnegi koerustüki andestanud. Ema andestas, aga isa puhul ei olnud niisugust asja loota, sest isa oli ise aus oma tegemistes ja otsekohese ütlemisega, ning pidas lugu vaid samasuguste põhimõtetega inimestest.

Sass vaatas sillal seistes mõtlikult vette. Mõtles nukralt, et kui ta praegu sumaks jõkke ja püüakski mõne lutsu, ei tee see lavaklaaside lõhkumist olematuks. Seetõttu ei olnud mingit mõtet püksisääri üles käärida ja jõe põhjas lamavate kivide kõhualuseid uurida või kive hoopis pöörama hakata. Ema võis püütud kaladest küll rõõmu tunda, aga isa mõtted olid ette teada. Oli ta ju tükk aega lubanud pättuste eest vitsu anda ja selge oli see, et vitsad lõpuks ka tulevad.

Mida rohkem Sass lavaklaaside lõhkumise peale mõtles, seda selgemaks sai talle, et Hildat ei maksa uskuda, see ilus tüdruk aina petab ja petab kogu aeg. Samas ei osanud poiss arvatagi, et mõne aasta pärast sünnib Hildale õde, Meida, kes kirjutab tema elulooraamatusse nii mõnegi pika lehekülje täis naudinguid, kiivust, armastust ja igatsust.

Kui Sass õhtul areldi koju läks, siis surus isa ta pikema jututa oma põlve peale uurakile, tõmbas tagumiku paljaks ning andis rauast parkunud käega valusaid lakse, ise sealjuures öeldes:

„Sass, poiss! Ma ei ole sinu peale pahane, aga sa oled nii loll, nii jube loll, et ma lihtsalt pean püüdma sulle tagumikust mõistust pähe lüüa!”

Poiss tönnis isa põlve peal nutta ja mõtles, et kuidas küll käsi, mis pai tehes väga suur ja soe tundus olema, nii valusaid lakse võis anda, ning miks harva saadud Hilda vesised ja tatised musid nii palju probleeme võivad tekitada...

Kui vana Tagasoo lõpuks arvas, et oli selleks korraks juba küllalt mõistust pojale pähe klohminud, ütles ta lõpetuseks:

„Nüüd pese nägu ja käed puhtaks ning tule tagakambrisse!”

Kui Aleksander, pea norus, tagumisse tuppa läks, andis isa talle viiuli kätte ja ütles:

„Selle asemel, et lolluseid teha, hakkad nüüd viiulit mängima!”

„Ma ei oska ju...”

„Tean küll, et sa ei oska, aga nüüd hakkad õppima. Lollusteks jääb siis ehk vähem aega.”

Sass ei teadnud viiulimängust midagi, aga oli küll ja küll kuulnud kuidas isa vahetevahel tagatoas toolil istus ning omaette viiulit mängis. Sepp ei olnud kuigi hea pillimees, kuid viiulimängu algtõed ja lihtsamad viisid võis ta pojale selgeks õpetada küll.

Ratastel kullakene

Подняться наверх