Читать книгу Ratastel kullakene - Jüri V. Grauberg - Страница 7

Oonamalsa rahvamajas hakkas pidu läbi saama ja tantsijaid jäi saalis üha vähemaks. Aleksander Tagasoo oli koos Antsuga, kes akordioni mängis, tükk aega rahvast lõbustanud ja pani viiuli pikkamööda viiulikasti tagasi. Ikka pill oma pesasse ja poogen korralikult selle kõrvale ning siis viiulikasti kaas korralikult kahe lõksuga kinni.

“Ants, ma ei viitsi enam!”

“Oled vene kroonus nii laisaks läinud ja ei viitsi enam isegi musitseerimisest rõõmu tunda.” laitis see, aga ei teinud siiski Sassi loobumisest probleemi: “Kui ei viitsi, siis ei viitsi. Mida sinuga ikka teha?”

“Harjumatu on. Olen natukene unustanud ka. Kuulsid isegi ju valesid noote.”

“Tuletad tasapisi jälle meelde!” naeratas Ants ja raputas lõbusalt otsmikul uhkeldavaid juukselokke. “Eks ma lasen siis üksi edasi!”

Sassil oli viiulit mängides ning sealjuues tantsijaid vaadates tekkinud hea ja huvitav mõte. Talle oli silma jäänud Kati. Tumedapäine ja saledakene, Sassist paar aastakest noorem piiga. Saledad mehele eriti ei imponeerinud, kuid koeruse tegemiseks kõlbasid küll ja Sassile oligi tulnud hea mõte mille ta tahtis kohe samal õhtul ka teoks teha.

Kati elas Sassi kodu juurest umbes poole kilomeetri kaugusel koos oma vanematega ning kahe noorema õega. Tagasoo teadis millises toas tüdruk magas ja teadis ka seda, et ta magas seal üksi. Kati oli sellest peol sõbrannadega lobisedes rääkinud ja Sass oli seda kogemata kuulnud ning ka kohe meelde jätnud. Nüüd tekkis tal mõte minna naabritüdrukule ehale ja seetõttu ta panigi enne peo lõppu viiulikasti kinni. Sass tahtis jõuda enne Katit tema kodu juurde, pugeda salaja tüdruku tuppa, ning end sinna ära peita ja siis teda üllatada kui see on tuppa tulnud ning teki alla pugenud. Noormehel polnud mingit muud mõtet kui vaid veidi koerust teha, sest Kati ei olnud tema maitse, küll aga üsna sõnakas partner niisama lõõpimiseks. Sass oli tüdrukuga ennegi lorijuttu rääkinud.

Aleksander hiiliski nii vaikselt Kati akna taha, et isegi koer, keda ta sõstrapõõsaste vahelt kuudi ees tukkumas nägi, teda tähele ei pannud. Peale väikest muukimist sai ta ka tüdruku toa akna lahti. Mis see vana talumaja aken siis ikka nii keeruline lahti koukida oli? Puges vaikselt tuppa, pani akna jälle enda järel korralikult kinni ning otsis väikeses, poolpimedas toas kohta kuhu end peita. See pidi olema niisugune koht, kus sai kaua aega olla, ilma, et käed ja jalad ära väsiksid ning kust sai väga vaikselt välja tulla. Voodialune selleks tema arvates ei sobinud. Kardinate taha ka ei saanud varjuda, sest need oleksid iga väiksemagi liigutuse juures teda kohe reetnud. Sass vaatas hämaras toas kiiresti ringi ja leidis ainuvõimaliku koha olevat toa nurgas, riidekapi taga. Ta nihutas kappi ettevaatlikult seina äärest veidi eemale ja sobitas end tekkinud vahesse. Päevavalgel oleks teda kohe märgatud, aga hämaras toas seda hirmu ei olnud. Pealegi ei pidanud tuppa tulija kapist mööda minema, sest uks oli toa teises seinas.

Aleksander puges vaikse sahinaga kapi taha ja jäi loodetavat koerustükist mõeldes ootama. Tüdrukut ei tulnud, ega tulnud ja noormees mõtles juba, et seisab ilmaaegu nagu tola võõras majas. Ta kavatses juba toast aknakaudu välja hiilida kui kuulis äkki maja välisukse tuhmi kolksatust. Keegi tuli õuest tuppa.

Mõne hetke pärast avanes vaikselt Kati toa uks ning tüdruk libises tuppa. Ta läks otsejoones akna juurde ja lükkas selle lahti ning vaatas kiiresti välja. Siis tõmbas akna veidi koomale ja läks kikivarvul voodit tegema.

“Miks ta lollakas akna irvakile jättis?” imestas Sass. “Sääsed tulevad ju niimoodi lausa parvedena tuppa!”