Читать книгу Ratastel kullakene - Jüri V. Grauberg - Страница 5

Johannes Tagasoo oli siis, kui ta veel sepa õpipoiss oli, sepikojas õnnetult koperdanud, ümberkukkunud alasi alla jäänud ning reieluu murdnud ja ka labajalga vigastanud. Selle õnnetuse tagajärjel jäi ta eluks ajaks lonkama. Lombakaks jäänud noormees pühenduski sepatööle ning õppis ajaviiteks ka viiulit mängima. Viiulimängus olidki tema nooruseaja peoõhtud ning kuramaaz. Külas oli triksistraksis noori mehi küll ning tüdrukutel ei olnud tema nõgisesse sepikotta asja. Kui, siis vaid mõnda kartulikonksu või uksehaaki tellima. Oonamalsal tegutses kolmekümnendail aastail ka puhkpilliorkester aga viiuldajal ei olnud selles seltskonnas midagi teha. Võinuks ju ka mõnda puhkpilli mängima õppida, aga Johannes ei olnud nii krips-kraps kõndija, et koos pasunameestega marssida. Ja kes teab, kui palju tal pasunate vastu üldse huvi oligi.

Sõda jättis Tagasoo puutumata, aga Kaitseliitu kõlbas ta küll. Johannes ei läinud koos teistega mööda metsi sörkima ning punapartisanidele haaranguid tegema ja haige jalg oli niisugustest ettevõtmistest äraütlemiseks üsnagi tõsiseltvõetav, hea põhjus. Samas oli tema arvates sõja ajal vintpüssi omamine lausa hädavajalik, sest mine tea kes võis pimedal ajal ootamatult külla tulla. Relva saamine oli ka üks kaalukaim põhjus Kaitseliitu astumiseks. Mõnikord võttis ta vintpüssi isegi sepikotta kaasa. Seinal rippuv relv tõstis tugevalt tema enesehinnangut.

Tagasoo oli juba ligi viiekümnene kui ta sõja lõpus endast viisteist aastat noorema, lastetu lese naiseks võttis. Anete mees oli juba sõja alguses läinud Saksa sõjaväkke ja aasta hiljem kusagil Venemaal surma saanud. Seda kinnitas sõjast tulnud teade kus oli kirjas, et grenadier Armin Uueda langes Suur-Saksamaa eest.

Oonamalsal imestati küll, et kuidas see lombakas Tagasoo endale nii noore naise sai, aga sõda oli külad meestest lagedaks teinud ning Anetele kõlbas Saksa mundri asemel ka Kaitseliidu mundrit kandev mees, mis sellest, et tüki vanem ja lombakas. Peaasi, et polnud joodik, pätt ega kommunist, vaid korralik töömees. Ja viiulit oskas ta ka nii kenasti mängida.

Kaitseliidu munder pidi kahjuks peagi pliidi all tuleroaks saama ja vintpüss peiduurkasse minema, sest mõni kuu peale seda kui Anete Johannesele naiseks tuli, sõitsid tankide turjal Oonamalsa mõisa juurest mööda Vene sõdurid. Tagasoo hakkas sakslaste hobuste korralike kapjade asemel rautama venelaste äraaetud ning nälginud hobuste lõhenenud või lääpatallatud kapju. Tõsi, mitte kõik hobused polnud venelastel viletsad, oli ka päris kobedaid ning hoolitsetud loomi. Paljud neist olid trofeehobused, aga teadjad keeled rääkisid ka seda, et venelased rekvireerivat teeäärsetest taludest silmahakanud hobuseid. Neid, keda taluinimesed ei olnud jõudnud või taibanud punaväelaste eest metsa ära peita. Hobustest ilma jäänud talunikud käisid hiljem teeäärsetelt põldudelt ja koplitest linguga püüdmas venelaste poolt maha jäetud hobusevaresid. Mõnest kinnipüütud hobusest sai peale pikka poputamist isegi asja ning kõlbas tööloomakski.

Järgmisel suvel sündis Tagasoode perre poisslaps kellele pandi nimeks Aleksander. Poja sünd oli Johannesele suureks rõõmuks ja ta vaatas lootusrikkalt tulevikku. Nii mõnigi kord mängis ta õhtuti sirelipõõsaste ääres pingil istudes viiulit. Tema kurvastuseks ei tahtnud väikene Sass pillimängust midagi teada ning hakkas tihtipeale juba siis nutta tihkuma kui Johannes jõudis esimesed noodid poogna alt välja võluda. See siiski ei takistanud mehel pillimängu harrastamast, sest poeg magas tihtipeale hoopis toas, oma kätkis. Seal oli vähem sääski ja üldse rahulikum. Toakärbsedki pinisesid rohkem Anete riputatud kärbselintidel kui toas ringi lendasid.

Sepal olid ikka separaudsed ja otsekohesed mõtted ning arusaamad ja tema sapised märkused uue võimu kohta ei jäänud uue võimu sabarakkudele märkamata. See oli ka üheks põhjuseks miks teda koos naisega neljakümne seitsmendal aastal Siberisse küüditati. Kaitseliitlane oli ta olnud pealegi ja naise esimene mees fašist mis fašist, mis sellest, et ta Venemaal juba neljakümne teisel aastal maha löödi. Täiesti teenitult! Sellest aitas, et Tagasood ühel öösel auto peale panna ning raudteejaama viia.

Sass oli enne küüditamise ööd juhuslikult Ogaliku Mahta juurde viidud, sest see oli külas tuntud posija ning lubanud poisi ägedat, lausa hingematvat köha ravitseda. Väikemees sai koju alles mitu päeva hiljem ja oli väga kurb kui ta ei leidnud eest enam ema ega isa. Mahta oligi tulnud sepa majja vaid poisi jaoks vajalikke riideid tooma ja ei lasknud tal kuigi kaua segipööratud tubades ema otsida, vaid haaras poisi jälle sülle ning viis enda juurde elama. Viis peale poisi riiete kaasa ka voodipesu ja muidki riidetükke mis parajasti kätte sattusid. Põhjalikust laastamisest ei päästnud Aleksandri kodu isegi see, et Ogaliku Mahta lubas ära manada kõik, kes küüditatute vara järele käe sirutavad. Hilda ema peeti nõiaks ja nii mõnigi käis tema juures rohtu tahtmas või head nõu küsimas. Siiski üht-teist pikkamööda viidi sest Mahta ei jõudnud sepa maja uksi ja aknaid nii ruttu jälle kinni naelutada kui need lahti murti. Kui Aleksandri ema ja isa mõni aasta hiljem teineteise järel, justkui läbi ime, jälle kodumaile ilmusid, siis said nad Mahta käest tagasi vahepeal suuremaks kasvanud poja ning nii mõnegi väga vajaliku majatarbe ja pesutüki, sest ega lagastatud majas peale lõhutud või kasutu mööbli ning siin-seal vedelevate riidetükkide muud enam polnudki.

Kui Mahta väikese Sassi enda juurde viis, käskis ta poisil end tädiks kutsuda ja rääkis poisile, et tema ema ja isa on kaugel, kaugel, aga tulevad peagi koju tagasi. Ometi pidas Aleksander Mahtat emaks ning selle tütart Hildat, enda õeks. Siis, kui Tagasood tagasi tulid, viidi Sass jälle oma koju, aga sinna ta ei tahtnud alguses kuidagi jääda. Vanemad olid talle Venemaa aastate jooksul võõraks jäänud ning ega poiss mäletanudki enam kuigi hästi seda aega kui ta küüditajate poolt segaminipööratud kodus ema otsis. Pikapeale ta siiski harjus ning kuna uus ema oli tema vastu hulga lahkem kui ema Mahta, siis ei mõelnudki ta varsti enam Ogalike juurde tagasi minemisest.