Читать книгу Jahipenid - Jørn Lier Horst - Страница 2

Line kuulis torus isa hingamist. Ta keerutas kursorit sihitult ekraanil, millel oli avaldamiseks valmis lugu isast. Tema nägu oli esiküljel.

„See on Cecilia juhtumist,” seletas ta.

„Cecilia juhtumist?” kordas isa toru teises otsas.

Isa hääl oli kõhklev. See oli üks neist juhtumeist, millest isa ei olnud tahtnud kunagi rääkida.

Mis oli üks raskeimatest ja valusamatest.

„Cecilia Linde,” seletas Line, kuigi teadis, et isale polnud meeldetuletust vaja. Isa oli olnud tookord noor kriminaaluurija ja mõrv oli olnud aastakümne enimkajastatumaid.

Ta kuulis isa neelatust ja tassi, mis pandi lauale.

„Tõesti?” kostis isa vaid.

Line tõstis pilgu ekraanilt. Vanemtoimetaja tõusis uudistelaua tagant ja suundus trepi poole, et siirduda ülakorrusele. Õhtuse koosoleku aeg oli käes, seal seoti homse ajalehe viimased lahtised otsad ning langetati lõplik otsus, mida panna esilehele. Materjal tema isast täitis kaks lehekülge ja oleks olnud loogiline esilehelugu. Cecilia Linde tapmine oli endiselt lugejate teadvuses ja müüs kindlasti ka veel praegu hästi, kuigi sellest oli 17 aastat.

„Advokaat Henden saatis taotluse menetluse taasavamise komisjonile,” seletas ta, kui vanemtoimetaja tema lauast möödunud oli.

Isa toru teises otsas vaikis. Uudistejuht korjas kokku pataka pabereid ja järgnes vanemtoimetajale ülemisele korrusele. Line libistas uuesti pilgu üle enda ees oleva artikli. Tegelikult püstitas see rohkem küsimusi kui pakkus vastuseid ning ta mõistis, et loost kujuneb järjejutt, ja mitte ainult tema ajalehes.

„Looga on tegelenud üks eradetektiiv,” jätkas ta.

„Ja mis minul selle kõigega pistmist on?” küsis isa, kuid Line kuulis tema häälest, et ta teadis, mis oli toimumas. Isa oli tookord, 17 aastat tagasi uurimist juhtinud. Temast oli vahepeal saanud hinnatud politseinik. Tuntud nägu, mida sai süüdistada ja mis lihtsustas looga püünele pääsemist.

„Nende meelest on tõendeid võltsitud,” seletas Line.

„Milliseid tõendeid?”

„DNA-tõendit. Nad väidavad, et politsei ise pani selle sinna.”

Line nägi oma vaimusilmas, kuidas isa sõrmed tema ees laual olevat kruusi pigistasid.

„Ja millega nad seda põhjendavad?” tahtis ta teada.

„Advokaat saatis proovi uuesti laborisse ja väidab, et koni, millelt DNA leiti, sokutati sinna.”

„Nad väitsid seda juba tookord.”

„Advokaat väidab, et nad suudavad seda tõestada, ning teatab, et dokumendid on saadetud taasavamise komisjoni.”

„Ma ei mõista, kuidas ta saab midagi tõestada,” pomises isa.

„Neil on ka uus tunnistaja,” ütles Line. „Keegi, kes saab anda Haglundile alibi.”

„Miks tunnistaja tookord endast märku ei andnud?”

„Ta andis,” ütles Line ja neelatas. „Ta olevat tookord helistanud ja sinuga rääkinud, kuid sellega olevat asi ka lõppenud.”

Teise otsa sigines vaikus. „Meil on praegu õhtune koosolek,” jätkas Line. „Kuid nad helistavad sulle, et paluda sinu kommentaari. Valmista ette, mida sa öelda kavatsed.”

Isa oli endiselt vait. Line pilk jäi ekraanile pidama. Isa pilt täitis suurema osa lehepinnast. Nad olid kasutanud pressifotot tollest korrast, kui isa peaaegu aasta tagasi vestlussaate külaline oli olnud. Stuudio kulissid olid kergesti ära tuntavad ning toimisid subtiilse kinnitusena sellest, et seaduserikkumises süüdistati tuntud uurijat.

Sel pildil oli isa tume juuksepahmakas kergelt sassis, ta naeratas pingutatult ning kortsud näos andsid mõista, et mees on nii mõndagi läbi elanud. Isa vaatas rahulikul pilgul oma tumedate silmadega kaamerasse. Ta oli selles programmis jätnud endast õiglase ja kogenud politseiniku mulje, kuid mõjunud ka hooliva ja mureliku uurijana, kes võttis aktiivselt osa ühiskonna arengust.

Homme paneb tekst pildi juures inimesi teda teise pilguga vaatama. Pilk võis tunduda ka külm ja pingutatud naeratus võlts. Meedia annab võimu ja ka võtab selle.

„Line?”

Line kohendas toru.

„Jah?”

„See ei ole tõsi. Mitte midagi nende jutus ei ole tõsi.”

„Ma tean, isa. Sa ei pea seda mulle ütlema, kuid midagi pole teha, see läheb homme trükki.”