Читать книгу Jahipenid - Jørn Lier Horst - Страница 4

Ajakirjanik helistas veidi enne kella kümmet. Wisting ei püüdnud tema nime kinni, ainult selle, et ta helistas ajalehest Verdens Gang.

„Me kirjutame homses ajalehes Cecilia juhtumist,” ütles ajakirjanik sissejuhatuseks. „Advokaat Sigurd Henden saatis menetluse taasavamise komisjonile taotluse.”

„Või nii.”

„Me soovime sinu kommentaari süüdistusele, et sa oled võltsinud tõendeid, mis viisid Rudolf Haglundi süüdimõistmiseni.”

Wisting köhatas ning vastas kindlal häälel: „Ja sinu nimi oli?”

Ajakirjanik viivitas ning Wistingul tekkis kahtlus, et mees oli end meelega arusaamatult tutvustanud.

„Eskild Berg.”

Wisting köhatas jälle. Mees pidi olema üks tavalistest reporteritest ja mitte üks neist kriminaalreporteritest, kellega ta tavaliselt rääkis, kui vajadus tekkis. Ta oli kindel, et oli näinud nime trükis, kuid ei mäletanud, et oleks temaga rääkinud.

„Kuidas sa kommenteerid süüdistusi, et sa oled tõendeid võltsinud?” kordas ajakirjanik.

Wisting tundis, kuidas kukalt ja selga mööda liikus alla ebameeldiv judin, kuid ta suutis säilitada rahu hääles.

„Raske kommenteerida,” vastas ta, „kui ma ei ole saanud tutvuda süüdistuse sisuga.”

„Advokaat Hendeni väitel suudab ta tõestada, et Rudolf Haglund mõisteti süüdi võltsitud tõendite alusel.”

„Mina ei ole millestki sellisest kuulnud.”

„Sina vastutasid uurimise eest, eks ole?”

„Vastab tõele.”

„Kuid on see tõsi? Kas tõendeid võltsiti?”

Wisting vaikis, moodustades peas lauset. Ajakirjanik ootas temalt vaevalt, et ta seda kinnitaks, pigem oli ta selle peal väljas, et talt vastust välja provotseerida.

„Ma ei tea Hendeni väidete tausta,” ütles ta aeglaselt, et ajakirjanikul jääks aega see üles kirjutada. „Kuid mul puudub igasugune info selle kohta, et uurimise ajal oleks ette tulnud möödalaskmisi.”

„Väidetavalt ei antud ühele tunnistajale võimalust seletust anda,” jätkas ajakirjanik. „Tunnistajale, kes oleks kostnud Haglundi poolt.”

„Ka sellest ei tea ma midagi, kuid sellisel juhul olen ma kindel, et komisjon selgitab sellise asjaolu paikapidavuse välja.”

„Kuid kas sulle ei tundu, et see on karm süüdistus sinu kui uurimise eest vastutava isiku kohta?”

Ajakirjanik soovis ilmselgelt saada temalt isiklikku hinnangut olukorrale.

„Sa võid tsiteerida mind just nende sõnadega, mida ma äsja ütlesin,” vastas Wisting. „Täna ma rohkem öelda ei kavatse.”

Ajakirjanik proovis veel paar korda, kuid ei saanud teda konksu otsa. Wisting pani telefoni käest, teades väga hästi, et tema arusaam asjast polnud asja juures kõige huvitavam. Ta sai täielikult aru, et ajakirjanduse roll ongi olla valvur. Selle ülesanne oli kritiseerida poliitikuid, võimul olevaid inimesi ja avalikke organeid. See pidi otsima tõde ning paljastama pettuse ja ülekohtu. Ta seisis heal meelel nende printsiipide eest, kuid hetkel tundus, et ta ise oli langenud ülekohtu ohvriks.

Pilk liikus taas vihmasele aknaklaasile. Ta vaatas mõtetest raskel pilgul omaenese peegelpilti. Hämar valgus moondas ta näojooni, muutes need võõraks.

Ta tundis advokaat Hendenit mitmest kohtuloost. Ta ei olnud olnud Haglundi kaitsja selles 17 aasta taguses kohtuloos, kuid oli praegu tunnustatud ja hinnatud advokaat ühes Norra suurimas ja kuulsaimas büroos ning oli olnud nii Justiitsministeeriumi kantsler kui ka nõunik. Neis kohtulugudes, kus Wisting temaga kokku oli puutunud, oli ta käitunud korralikult ja korrektselt. Ta ei ajanud tühja juttu ja tal olid reeglina trumbid tagataskus, kui ta meedias midagi välja käis.

Wisting teadis, et Henden asjaga tegeleb. Advokaat oli paar kuud tagasi palunud toimikut tutvumiseks. Vahetevahel palusid ajakirjanikud, eradetektiivid või advokaadid neil arhiivikappe avada, kuid enamasti või peaaegu kunagi ei viinud see kusagile.

Sigurd Henden polnud seda tüüpi advokaat, kes kirjutaks avaldusi või pöördumisi vaid selleks, et oma klientidele meelerahu valmistada. Tema professionaalne latt oli kõrge ja ta pidi olema leidnud vanast toimikust midagi, mida ta sai kasutada oma taotluses taasavada vana tapmisjuhtumi menetlus. Wisting ei saanud ainult aru, mis see võis olla, ning tundis, kuidas see ta rahutuks muutis.

Suzanne rebis ta mõtetest välja.

„Kas sa aitad mind?” küsis ta ja avas nõudepesumasina. Kuum aur tõusis talle näkku ja ta astus sammu tagasi.

Wisting tõusis, naeratas talle ja läks leti taha klaase oma kohale panema.

Suzanne läks ukse juurde, lukustas selle ja keeras sildi nii, et selle külg, kus seisis „suletud”, oli keeratud väljapoole. Siis hakkas ta küünlaid surnuks puhuma.

Wisting avas suu, et rääkida talle Cecilia Lindest, kuid ei teadnud, kust alata, ning sulges selle taas.